Mälestused, usk ja armastus.

Armsad lugejad, tervitan teid hilisõhtuse kohvitassi taga. Kui ma tahaksin kirjeldada oma praeguseid tundeid siis ilmselt jääksin vastuse võlgu. Minus on tänases päevas mänginud läbi palju erinevaid vaatlusi erinevate tunnete ning tegelastega. Ma olen õnnelik.

Teate vahel ma jään mälestusi vaatama ning veel tihedamini ma kaotan ennast ära nende sisse. Kaotan täielikult. Mõnel täiesti tavalisel õhtul istun kodus ning vaatan vanu pilte. Olen trennis ning hetkeks peatun mõeldes mingile hetkele. Sõidan paikades, kus on palju mälestusi. Kuulen juhuslikult laule, mis tuletavad meelde vanu hetki. Ja kui ma end olen nendesse mälestusesse sisse mässinud tahaksin küsida kahte asja.

Esiteks- miks mälestused meid kurvaks teevad? Tegelikuses väärivad mälestused väga suurt tänutunnet, kui poleks mälestusi siis poleks ka midagi mäletada. Kui poleks mineviku, poleks oleviku ega tuleviku. Veel suurem kummardus kuulub inimestele, kes on meile kinkinud mälestused- isegi, kui neid inimesi enam meie elus ei ole. Miks me muutume siiski kurvaks mõeldes mälestustele, mida meie elus enam pole? On see kuskile meie sisse takerdunud valu, mis ei lase meil uusi mälestusi luua?

Teiseks- miks me igatseme ikka veel mälestusi, mis on seotud kellegiga, kes on meie käest juba ammu käe lahti lasknud, kuid meie seda teha ei suuda. Me justkui meelega takistame oleviku olemisel ning tuleviku saabumisel. Kui egoistlik on arvata, et keegi võiks meie ellu jäädagi kuuluma. Kas olete oma elust kaotanud kellegi lähedase? Sõbra, sõbranna, lemmiklooma, lemmiku õpetaja, töökaaslase või kellegi teise? Millegi pärast on teed lahku läinud ning see on ju elu paratamatu ja kirjutamatu seadus, kuid miks see ühele siiski kurbust tekitab, tükk aega hiljem?
Sellel võib palju seletusi olla, kuid mitte ühtegi selget, mis aitaks mõista tunnet, mis ei lase lahti lasta. Sa justkui tahaksid nii väga lahti lasta, et krigistaksid hambaid ning roniksid isegi seinast ülesse, kuid miski sinu sees elab ikka edasi ning toidab mälestusi. On see vajalik või on see piin enesele?

Tõsi, elus läheb kõik nii nagu minema peab ja eks see ole ka kõige turvalisem mõtteviis elades selles keerulises maailmas. Vahel aga tundub, et need elu kirjutamata seadused vajaksid ümber kirjutamist ning muudatusi, sest tihtipeale on neid võimatu mõista, isegi, kui väga sooviks ja tahaks.

Minnes mälestustest natukene eemale sooviksin põigata kergelt mõttesse, kas väärtused on kaotanud oma sisu.
Panen lühidalt mõtted sõnadesse.
´´Armastus ja usk- kas need on kaks sõna, mis on kaotanud oma sisu jäädes kõlama vaid sõnana meie kõrvu. Mis on nende tähendus tänases päevas? Tänases päevas, kus püsivad väärtused on muutunud küsitavaks oleks  arukas  neid küsimusi esitada ja soovida leida neile vastuseid.
Elu on muutuste ring, see on ring, mida me muuta ei saa- tahame või ei taha, iga sekund muutub midagi praeguses maailmas ja see ring liigub omas tempos.
Kas meie sees on väärtused jäänud samaks? Tänapäeval saab kõike vahetada. Midagi või kedagi on võimalik täna armastada ning homme mitte. Kõike saab välja vahetada ning püsivaid väärtusi saame luua vaid ise.

Armastus- see miski, mille tähendust on aasta sadu otsitud, soovitud kirja panna ning õigeid sõnu taga aetud. See miski, millest on kirjutatud miljoneid laule ja kirjutatud tuhandeid luuletusi. See mingi tunne, mis paneb meid käituma hullumeelselt ning naeratama kummalisel hetkel. Mis on saanud armastuse tähendusest praeguses ajas, kus me kasutame seda sõna söögi alla ja söögi peale. Kas me oskame veel selle väärtust hoida?
Usk- usk millegisse või kellegisse. Millesse usud sina? Kui julgelt me julgeme üldse uskuda või kas me üldse vajame usku?
Ma olen oma senise elu uskunud alati, et inimesed on head ning neil ei ole tegelikuses halbu kavatsusi. Olen soovinud uskuda, et kõik halb, mis inimesed korda saadavad tuleneb nende hoole ja armastuse puudujäägist. Veel usun ma tõelisesse armastusse, isegi, kui vahel ma kahtlen selles. Ma usun ka sellesse, et igaüks saab oma õnne luua ning ise end õnnelikuks teha, isegi, kui tal ei pruugi selleks võimalusi olla. Ma usun, et maailma päästaks iga ligimese armastus.
Tänases päevas, kus enamus meie elust on ebakindel vajame me usku, et toetuda millegile. Inimesed hakkavad meeleheitest uskuma kummalistesse asjadesse. Mõned usuvad, et kallistades puud tuleb energia. Teised usuvad, et nad teevad endale reeglid, millal armuvad või mitte. Kolmandad usuvad iseendasse, mis on ka ainuõige. Millesse võiks uskuda, et säiliks usk enesesse ja maailma headusesse?
Usk ja armastus- kaks sõna, mida võiks esitada koos või eraldi, nad võivad kuuluda kokku, kuid ei pruugi. Usk armastusse, armastuse usk?´´

Sean väärikad ja väljapeetud sammud ma  peatusse, kus ootab mind mu buss. Siin olen oodanud sind juba ammu, kuid mitte teadnud, mis on armastus. Armastus, armastus, armastus, armastus. 
Siin olen armastand sind juba ammu, kuid mitte teadnud, mis on armastus, armastus, armastus, armastus. 

Urb- Alenderile

Ma olen nii õnnelik ja ma soovin, et sina oleksid ka! Kui äkki usuks ja armastaks rohkem?