Mulle üritati täna selgeks teha, et kas ma siis ei tea, mida alkohol inimesega teeb? Ilmselgelt oma 21 eluaasta juures tean, et alkohol tekitab veres promilli, ajab pea sassi, hommikuks kingib pohmelli ning paneb lollusi tegema. Lolluseid tegema- palju neist on see soovitu, mida sooviks kaine peaga teha või öelda? Ma võin mõista seda ´´pea läheb sassi´´ juttu, kuid ma ei mõista, kuidas see mehed nii lõviks muudab. Kuidas see paneb teid alati tundeid avaldama ning teeb maailma parimaks meesteks? Kas teil peaks olema pidevalt alkohol veres, et olla hea ja tore mees?
Ühel tavalisel neljapäeva hommikul jõudis üks härrasmees minu juurde ( tõesti härrasmees, sest tegu polnud üldse poisikesega, kes ei oskaks oma tegude eest vastutada ). Ma ei taha jätta siin kohal muljet, et minu juures ärkab palju mehi, see pole absoluutselt nii. See selleks. Muidugi polnud ta kaine. Kui ma olin kella ühest öösel kuni viieni hommikul saanud kõnesid, mis koosnesid sellest, kuidas ma siiski ta naine olen, rääkides sellest vaheldumisi tema ning tema sõpradega. Ma olin mitmeid kordi vihastanud ning soovitanud tal koju minna. Lõpuks oli ta siiski kell 7 hommikul mu ukse taga. Juba mõned tunnid hiljem ärkasime uues hommikus üheskoos ning teineteise embuses. Ma olin selleks hetkeks temaga suhelnud nagu sõber mitte vähem kui 3 aastat. Nüüd siis võtsime vastu ühiselt esimese hommiku, seda koos. Esimest korda oli mulle südantsoojendav, kui keegi ei lase sind voodist välja, jumaldab sind iga oma pilguga ning isegi see ei häiri, et kõik tähtsad toimetused su päevas edasi lükkuvad.
Nii me seal lesisime, kaks sõpra teineteise embuses ( ma pole kunagi seda sõpruse pläma uskunud tegelikult ). Lõpuks ta lahkus mind suudeldes ja öeldes ´´kallis oled´´. Ilmselgelt polnud ta ka siis veel täiesti kaine, sest muidu selliseid sõnu poleks suule tulnud. Ta lahkus ning möödus imevähe, kui me juba rippusime telefoni otsas- hetkeks tundus, et kõik võibki hästi olla, tõesti võib. Kõik oli tegelikuses täpselt nii kaua hästi, kui lõvist sai jälle tavaline ning kaine mees.
Kuid asi ei lõppenud nii igavalt ja kiirelt. Ühel täiesti tavalisel reede õhtul lesisime hotelli voodil vaadates vanalinna vaadet. Kõik tundus ilus ja lihtne. Kuid ma oskan vahel olla ikka tõeline kruvikeeraja( kui ma seda tahan ), kes tahab kruvi nii sügavale ja valusalt keerata, kui oskab, seda ma ka tegin. Üritasin välja uurida, kas ja kes me ikka oleme, kas ta mäletab seda hommikut minu juures jne. Siin kohal tulevad päevavalgele mehe, kes end lõviks joob Püha sõnad: ma tõesti ei mäleta, kuidas ma sinu juurde jõudsin. Ma oleks tahtnud virutada ja ilmselt hingeliselt ma tegingi seda. Ma ei taha jätta naiivse idioodi muljet, kes usub meest, kes räägib purjus peaga midagi, kuid kurat mees peab oskama ja suutma võtta vastutust või vähemalt püüdma seda teha.
See öö seal hotellis ei olnud tavaline, me jõudsime teineteisele väga lähedale- nii füüsiliselt, kui ka vaimselt. Pärast seda, kui ma olin talle otse näkku öelnud, et ta on värdjas ja tõbras mees, pärast seda, kui ma olin talle öelnud kõige jubedamaid asju. Hommikul, varavalges ta lahkus lastes lahti mu käest ning öeldes ´´helistame´´. See kõne saabus kolm päeva hiljem ning selleks hetkeks oligi kõik muutunud. Ma ei osanud enam olla sõber ning ma ei teadnud, kas me enam üldse midagi oleme või tahame olla. Pärast seda, kui meie käed teineteise käest libisesid teadsin, et nüüd ongi kõik. Ja oligi.
Ma sain siiski hiljem vastused. Pärast paart nädalat vaikimist ning minu poolset plärtsumist sellest, et kuidas sa pärast seda nii käitud sain teada, et hoopis mina olin ja olen tõbras. Kuidas ma julgesin talle öelda niimodi jne. No aga mehele, kes ei oska käituda nagu mees tuleb ju öelda näkku, et õpi käituma? Või kuidas teie teeksite? Noh tegelikuses ma tean, et peale seda postitust tekib jälle intriig ning võibolla tuleb mõni isegi mu akna alla kive loopima, aga miks mehed siis vajavad alkoholi, et olla tundelised? Võibolla mu elu koosnebki intriigidest ning draamadest? Mulle öeldakse tihti, lõpeta see lollustega tegelemine ja hakka normaalselt elama. Võta nüüd näpust, mis on normaalne elu!
Selles loos on kaks riskifaktorit- seks ja alkohol, need kaks asja, mis võivad rikkuda ka kõige parema sõpruse kahe inimese vahel. Aga inimene õpib kogu elu ja seda kavatsen ka mina teha ( isegi, kui mõned sooviks mind praegu kividega visata ).
Tegelikult on mul kahju sellest loost, sest see härrasmees oli mulle pugenud hästi-hästi sügavale hinge ning kalliks saanud. Ta oli keegi selline, kellega lihtsalt naersid nii, et suunurgad valutasid.
Jagage teiegi kogemusi meestega, kes end lõviks joovad ja armastust avaldavad...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar