Kõigepealt ma sooviksin alustuseks öelda, et mul oli täna esimene imeline esmaspäev! Minu jaoks on esmaspäevad sama hirmuäratavad, kui mõne jaoks langevarjuga alla hüppamine. Tavaliselt ( ma olen üritanud seda muuta, aga jälle ei ole õnnestunud ) minu nädalad ei ole mitte 5 päeva tööd ja kaks vaba vaid vahel 13 tööd ja 1 vaba või mingis muus vahekorras nädalapäevad. Tänu sellele juhtub see, et esmaspäevaks ei alga minu jaoks uus nädal, vaid jätkub mingi sajas nädal töötähe all. Aga täna oli teisiti. Tõsi, ma küll magasin sisse, kuid ärkasin virgutusega ja jõin kohvi. Ma tundsin, et täna ma hakkan suuri tegusid tegema ja hakkasingi. Tundsin, et terve see nädal tuleb imeline, sest ma suutsin esimene öö üle pika aja uinuda ilma unerohtudeta ning magada- vot on see vast tunne!
Siin ma nüüd olen- seljataga on väga toimekas ja tegus päev, lõpuks on olulised asjad lõpule viidud ning uued tähtsad alustatud, minus elab hetkel suurepärane energia ning sooviksin ka teiega seda jagada.
Tahtsin täna arutleda natukene sellest ei ütlemisest elus. Huvitav kas me sünnime sellise oskusega, nagu mõni sünnib kunsti või muusikaandega? Või omandame me selle lihtsalt elades, tehes vigu, kogedes ja õppides. Mina võin enda näitel öelda, et ikka õppides. Ma pole kunagi osanud ei öelda, ei millegile ega kellegile- see on olnud mu nõrgim lüli. Kui keegi palub tööle kauemaks jääda- ja. Kui keegi palub sul tulla vägagi mitmendat päeva tööle- ja muidugi saab. Ramp väsinuna päevast palub mees poodi minna ja söök valmistada- ikka saab. Keegi soovib sinult midagi, mida sa anda ei tahaks- no teeme ära. Selline on olnud mu seisukoht siiani, aga teate, mis juhtub eluga, kui te hakkate järjest enam ja enam ütlema ei, olema vait, andma arusaamatuid vastuseid? Teie elu tõuseb uuele tasandile, te tunnetate justkui ennast ja oma elu kõrgemal astmel. Järsku tõuseb teie panus lihtsalt lakke ja te saate aru, kes tegelikult olete. Tegelikult ei ole sa kindlasti see, kes peaks kõigele ütlema ja- sul peab olema oma valik, otsus ja mis peamine oma elu.
Aga võibolla see tuleneb lihtsalt vanusest või hirmust? Vanusest, sest mingil perioodil oma elust oled veel noor ja roheline- mõtled, et kui ütled kõigele ja siis saavutad kõik, mis soovid, sind armastatakse ja hoitakse. Ei, mida rohkem ütled ja, seda vähem sind hinnatakse. Hirmust- kindlasti, kas sind ei taba hirm, kui kaalud, kas öelda millegile või kellegile ei või ja? Mis saab, kui ma loobun, äkki ma hakkan kahetsema, äkki minu ja oleks muutnud midagi? Tegelikuses toimib ju seadus- nagunii läheb nii nagu minema peab, vahet ei ole isegi kuidas, oluline on see, et läheb. Ja tea, et sinu juurde saabuvad just need kõige paremad lahendused, võimalused ja olukorrad- sest sa oled väärt parimat, nagu minagi ja nagu sina. Kas usud?
Saa aru, et sa ei pea alati olema hea, sa ei pea alati inimeste jaoks olemas olema. Muidugi on vaja hea olla, kuid headus ei ole see, kui sa tahad kellegile hea olla- ole enda jaoks hea ning seejärel saad olla hea maailma jaoks. Vahel anna ükskõikseid vastuseid või ära annagi neid. Tekita enda elus hetki, kus lülitad telefoni välja ja sind pole maailma jaoks, ole iseenda jaoks. Tule koju ning võta raamat, tee teed ja kuulata seda tühjuse ning vaikuse häält, see on võrratu. Hirm üksi olla on röövinud meilt oskuse tunnetada seda üksinduse helget nooti, mis toob meid enesele lähemale ning teeb asjad selgemaks.
See maailm on ikka paganama imeline paik. Kas märkad?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar