Kas meie elu on vaid illusioon?

Vahel küsin endalt, kas elu on vaid illusioon ja kui siis milline on minu illusioon? Kas minu illusioon on nauding elada nii nagu ma soovin või on mu illusioon  täiesti tavaline nädalapäev vabaks valetada ning kolada kõik sekkarid läbi? Kas õnn on minu jaoks illusioon või olen ma ise õnn?
Vahel tundub mulle, et minu ümber on inimesed, kes elavad illusioonides. Samas on illusioonid justkui unistused- mis vahe on unistustel ja illusioonidel? Kas illusioon on sinisilmne ettekujutus ja unistus on miski, mida ette kujutades tõmbad oma ellu?

Eile oli teraapiline külastus jälle raamatukokku, kust ma lahkusin pagasiga justkui oleksin rongi pealt vanaema juurest naasnud, aga saak oli imeline. Minu kõrval lesib Saladuste raamat otsimaks minu saladust. Ma olen selle raamatuga ka varem tutvunud, mul oli üks peika, kes uskus, et see raamat on justkui Piibel. Muidugi oli ta selles nii veendunud, et üritas ka mulle selle Piibliks muuta. Sel hetkel tundus see mulle imal marmelaad- kujuta ette, et sul on Ferrari ning siis kohe ta ongi su maja ees jnejneee. Nüüd ma natukene juba suudan sellesse uskuda, või siis palju. Muidugi ma ei usu Ferrarisse, mitte kunagi ei usuks. Kuid selle Saladuse peale hakkasin mõtlema küll. Mis on see õnn, mis toob asjad sinu juurde? On see juhus, soov, tahe, uskumus või lihtsalt elu ise. Võibolla kõiki neid osasid parajas koguses kokku teebki õnne. Õnne teema on mind viimasel ajal nii palju saatnud, ma usun, et see on seetõttu nii, et mingisugune suur õnn on mu juurde saabumas.

Ma veel ei tea, mis või kes see õnn on, aga ma tean, et ta on juba teel ning jõudmas. Ja minu jaoks ongi vist kõige huvitavam see õnne astumise ja saabumise tunne- mingi värin on sees, tead, et varsti juhtub midagi head, aga pole õrna aimu ka, millega või kellega tegu võiks olla. Ning siis see õnn on kohal ja naisele kohaselt sa pole ikka rahul.

Mõtisklesin täna selle üle, et pean siin avaliku blogi ja inimesed ei taha lugeda mingit imalat juttu a la tegin täna seda ja teist. Inimesed tahavad intriige, kõmu, põnevust ja kõike muud sinna juurde. Praegu on nii, kõige rahulikum aeg mu elus, sest eesmärgid tahavad saavutamist ning vahel on vaja ka rahulikult elada. Samas võiksin tuua siia päevavalgele kõik oma varasemad seiklused ja intriigid, neist ei saaks kunagi ükski paberileht täis- seda on lihtsalt meee gaaa lt.

Ja muud huvitavat polegi öelda. Varsti on järjekordne kollektsioon laval, vihjeks ütlen vaid põdrasarved ja ei midagi muud. Kirjutada oleks palju- miks mälestused meid kurvaks teevad, kuidas naised ja mehed on muutunud jne, kuid mul on vaja veel teha natukene uurimustööd ning asja üle mõelda, enne kui read siia jõuavad.