Kui superatakk jääb jalge alla

Pühapäeva õhtupoolik. Olen lõpuks end voodist püsti saanud ja jooksuriided selga ajanud, keha on väsinud, tunnen vaid, et nüüd ongi aeg tasuda kogu see unevõlg, aga selleks pole aega. Jooksen ja lasen peast läbi eelmise aasta inimesi, millegipärast ajan sassi nad üleelmise aasta inimestega ja ei suuda vahet teha, kes ja kus asus, mis ajal. Jõuan mereni ja vaatan seda ilu. Pimedas vaadata merd on erakordne kogemus. Taevas on paar pilvetriipu, tunnen et see on mu järgi jäänud valu, mis hinges auku uuristab. Vaatan merd ja tunnetan selle rahu. Vees on nii palju erinevaid kujusid ja värve, isegi pimedas ma märkan seda.

Mõtisklen neile headele inimestele, kes mu elus eelmine aasta olid. Mõtlen just meesterahvastele, kes on minu jaoks tegelikult kõik teinud. Ma mõtlen sellepärast sellele, et eile öösel nägin midagi ilusat. Käisin ühel sünnipäeval, kus oli üks paar. See mees meenutas mulle lihtsalt läbi ja lõhki ühte inimest, kellest ma ilma jäin eelmine suvi. Kui ma teda vaatasin tundsin järsku, kui suure vea tegin. Ma ei kahetse tavaliselt elus väga tihti- mis tehtud see tehtud. Kuid seda ma kahetsen. Ma oleksin võinud temaga elu lõpuni olla koos ja ta oleks mind toetand ka siis, kui ma oleks olnud vana ja kortsuline. Aga mina vana loll pidin raiskama aega kellegile, kes vaid sitta mu hinge külvas. Eile öösel mul tekkis korra tunne, et ma tahaksin talle öelda, et tegelikult ma igatsen teda ja teeksin kõik, et ta tagasi saada. Kuid siis mõistsin, et mul ei ole selleks õigust, sest tema on oma eluga edasi läinud ja armastuse leidnud. Tahe oli nii suur, kuid mul polnud õigust.

Ja siis mõtisklesin ühele härrale, kellega oli lihtsalt väga big love. Ta oli selline hull romantik, kui ta põrutas teisele poole maakera tahtis osta ka mulle piletid. Me kirjutasime igapäev selliseid kirju, et nendest saaks kõige magusama armastusromaani üldse. Kuid ka teda ma ei osanud õigel ajal hinnata.

Siis oli üks huvitav härra, selline täiesti omast maailmast. Kuid mul ei tekkinud SEDA tunnet. Ta saatis mulle ühel nädalal iga jumala päev tööle sületäie roose kuniks kuller juba mulle näkku naeris.

Seal mereääres seistes sain aru, et mu elust on nii palju inimesi läbi kõndinud, et võibolla sellepärast tunnengi seda rusuvust. Läbi kõndinud mitte füüsiliselt vaid hingeliselt. Ma olen igale inimesele mingil määral ikkagi oma pesa ehitanud, kuid nemad on vaid osanud talluda sellel. Olen olnud ja olen nagu ämblik ämblikuvõrgus, ämblikuvõrguks on mehed. Ma usun oma headuses ja naiivsuses, et inimesed ongi head ja toredad. Ma ei oska õigel hetkel kahelda ja mõelda realistlikult, et võibolla inimestele meeldib hoopis valedel mängida.

Üleüldse mõistan üha enam ja enam, kui mõtetult võib aega raisata vastassugu poolega tegelemiseks. Aga ma olen alati olnud selline, juba väiksena musitasin salaja klassivennaga tema juures, kus me toa lukku panime, et keegi ei segaks. Koguaeg on olnud mehed, mehed, mehed, mehed. Kas oleks aeg hakata tegelema iseendaga ja oma eluga... kuid iga naine vajab sea särtsu ja tikku, mis päeva põlema paneks.

Ma ei oska mitte, kui midagi tarka täna öelda. Tunne on nagu oleksin superataki sisse astunud ja nüüd seisan ühe koha peal, kingad põranda küljes kinni. Ja tiri palju tahad, aga ei õnnestu. Tahtmine on vaadata peeglisse ja enda peale kergelt karjuda- õpi nüüd lõpuks need kuradi vead selgeks, ära tee neid enam ja hakka intelligentseks inimeseks, kes teeb õigeid valikuid.