Elu justkui Ameerikamäed

Kas meie elu on pidev olek Ameerikamägedel, kus kiirus on põhja lükatud? Miks ühel päeval võid olla selle mäe tipus ning teisel hetkel laskuda kiirelt alla? Ja kui sa oled mägedel siis millist rolli mängid sina kogu selles mängus ja kes on sinu reisikaaslased? Kui sa peatud, kas naastes on muutunud suund ning reisikaaslased?

Mõtisklen viimasel ajal palju sellistel teemadel. Kas patt oleks koguaeg olla tipus erakordselt hiilgava energiaga? Kuidas muutuda inimesest kellekski, kes ei väsi iialgi ega lase suunurki allapoole?
Vahel tekitab minus segadust see, et soovin panna üha rohkem ja rohkem inimesi naeratama, uskuma unistusse ja kõiki armastama olles ise seejuures täielik rohelise lehega seikleja. Kas selleks, et teisi motiveerida peab olema ise eeskujuks või on lubatud ka areneda ja õppida koos õpetamise protsessi käigus? Mida teed sina, kui jõud otsa saab. Kui tunned, et täna lihtsalt ei tõuseks voodist ning lebaks kuni head ideed tulevad eikuskilt sinu sisse? Kas tõmbad teki veel rohkem üle pea või ületad end ning lähed trenni, mis oleks see õige viis siis.

Kui elu on seiklus siis ta peaks olema ikka vääriline seiklus, täis pisaraid, naeru ja kõiki emotsioone. Mulle meenub siin kohal üks mõte, mis mulle räägiti. Kõik emotsioonid on elu lahutamatu osa- naer, pisarad, viha, kurbus, iseasi on see, kes need välja elab ja kes ei. Tänapäeva maailmas, kus mitte naeratamise eest materdatakse sind emoks ning tänaval naeratades arvatakse, et sa oled lihtsalt peast haige siis ei oskagi käituda. Tõsi on see, et emotsioonid tuleb välja elada, kuid kuidas ja mis kujul.
Kui su elus oleks raske periood ja sa käiksid tööl paar kuud kurva näoga siis arvatavasti lastakse sind lahti ning lisaks muule pole sul ka tööd enam. Kui sa aga üritad selle 8 tundi ära naeratada justkui kloun, jõuad koju ja valutavate suunurkadega nutad patja terve õhtu siis ka see ei ole normaalne elu. Kuidas siis end ületada, kui jaksu ei ole? Kui tunned, et maailma eest põgeneda ei kuskile oleks hetkel parim. Kas suudad ennast ületada ja teha head nägu?

Minu jaoks on elu nagu rongisõit peatustega, kus igas peatuses peab sind ootama miski, mis paneb silmad särama ning sütitab hinges leegi. Mul on vaja iga päev teada, et nädala või kuu pärast on mul midagi oodata, midagi millele mõeldes läheb hingest soojaks. Senini olen loonud endale nendeks peatusteks eesmärgid, unistused- olgu need siis ebareaalselt suured või väiksed. Mõned olen suutnud täita, teisi üritan ikka veel. Ma olen alati pannud võrdlust elu ja rongi vahel. Sa valid, kas hüppad vahepeatuses maha või ei. Sa valid, kelle kõrvale sa istud ja sõbraks saada, kui ei sobi- valid uue koha. Kui hoolikalt sina neid kohti valid ja sõbraks saad? Arvatavasti ma pole seda küllalt hoolikalt teinud, sest täna laususin lause ´´mul põhimõtteliselt polegi enam sõbrannasid järgi, aga kas ma neid vajangi?´´ Muidugi vajan, loll olin, kui sellise lause ütlesin. Sellise lause ütles see töönarkomaan, kes arvas, et elu ongi tööl käimine, koju tulles töö tegemine ja magama jäädes töö unes nägemine- ja ikka on vähe saavutatud. Tulin koju ja otsustasin, et võtan koera- jah kellegi, kes sunnib mind töölt koju tulema ning muudab minu ego kellegile aja panustamiseks.

Usun, et üks elu suurimaid ületusi on oma egost võitu saada. Ma olen ikka paras ego, ma olen selliseks kasvanud, elu üksinda on mind õpetanud nii elama. Kui mul on valida, kas minna kellegiga kohtuma või istuda kodus suures pusas ja kohvi tass käes siis ilmselgelt jään ma koju. On see mugavus ja heaolu enda seltskonnaga? Tont seda teab, aga hea on. Et see koer siis mu ego lahustaks ja õpetaks ka kellegile oma aega pühendama. Tegelikuses ma pole olnud üksi koguaeg, ma olen koguaeg olnud kellegiga, koos elanud, kuid tagantjärele mõeldes on olnud see vaid füüsiliselt kellegi olemasolu mu kodus ja ei midagi enamat.

Kas ajaga on muutunud see, mida armastad? Minul on. Kunagi ma armastasin õppida- nüüd on see mu jaoks õudusunenägu. Oli aeg, kus ma maalisin iga päev ja tegin loomingut- hetkel on loominguline kriis, kuid loodan, et see möödub. Ma annan endast kõik. Nüüd ma armastan kirjutada. See on imeline tunne, kui paned käed klaviatuurile ja nad hakkavad sinu eest kirjutama, otse hingest ja südamest. Ma teeks seda hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni, ma ei väsi iialgi. Aga elu nõuab ka muud. Elu nõuab armastust, ükskõik mille või kelle vastu.




Tea, kui keegi sulle haiget teeb- armasta teda  ikkagi. Kui keegi tundub vastik ja nõme- armasta. Kui keegi on kole või paha- armasta. Ainus, mis siin elus kõige vastu aitab on teise armastamine. Iga halva inimese sees on peidus hea ja sinu ülesanne on vaid see ülesse leida, kui sa seda soovid. Kas soovid?