Täna maailma ükskõik, mille eest.

Kui tihti sina tänad maailma selle eest, mis sul on? Ma olen viimastel päevadel hakanud mõtlema, et võibolla me ei pööra piisavalt tähelepanu sellele, et vahel peatuda ja mõelda, kui imeline meie elu on? Tegelikult on ju! Lippasin täna läbi linna ning nägin vähemalt kahte inimest tänaval maas põlvitamas, kellel oli koer süles. Mul jooksid ülekeha judinad, sest sellele mõelda on juba jube, seda näha- kirjeldamatult kurb. Milleks see, mis viib inimesed selleni ning kuidas neid aidata? Peas jooksis täpselt nii palju või rohkem küsimusi. Võibolla neid polegi vaja aidata, kaasa saame ikka tunda ju?

Seljataga on järjekordne nädalavahetus ning tunne on, et lihtsalt üks ainus päev on veel puudu, seekord jäi see nädalavahetus ikka tõeliselt lühikeseks. Seekordses nädalavahetuses oli jällegi kõike- õnne, naeru, nuttu, pisaraid, valu ning lõpetuseks RAHU minus eneses. Ma olen sellesmõttes ikka kummaline isiksus, et peale nutmist või valu suudan ikka pea tõsta ning naeratada hinges rahu.

Täna tahtsin tänada. Tänada nii paljude asjade eest. Mul on imeline kodu, mis on väga sassis, aga see pole tähtis, siin elan ju vaid mina. Mul on suures koguses häid raamatuid riiulis. Mul on soe ja mul on pehme. Mul on eesmärgid ning unistused, mul olen ma ise. Mul on imeline perekond ja sealt edasi ka veel. Mul on oma aeg, võimalus otsustada ja valida. Isversusver, nüüd kui ma tänama hakkasin tundub, et ma ei jõuagi siia kõike kirja panna. Ühesõnaga olen ma TÄNULIK ükskõik millele, või kellele, et mul nii imeline elu on!

Kaks päeva trenni ning dieediga on seljataga ning nii soovin jätkata vähemalt kuu esialgu- tunne on hea juba praegu koos valutavate lihastega :)

Homme hommikul ärkan tantsides ning hakkan eesmärke täitma, mis mul selleks nädalaks kirja on pandud.