Armastusevalss.

 ´´Kas naisel saab olla meessoost sõpru? Kas me naised saame olla sõbrad meestega? Mis tingimustel see on võimalik ja mis piirini? Kuidas toimib mehe ja naise vaheline sõprus ilma millegi enamata? Ma esitan vist liiga palju küsimusi ilma vastusteta. Võibolla ma ei teagi vastuseid. Ma olen otsinud, proovinud, kogenud, põrunud, õnnestunud, kukkunud ja tõusnud — aga mul pole ikka veel vastuseid. Vähemalt mitte selliseid, mis oleksid üks-ühele selged. Kas meeste uueks mallisõnaks on saanud "minu sõbrannad"? Sõbrannad, kellega vajadusel mesijuttu ajada ja aega veeta, kuid kogumata kohustusi kellegi ees? Kas tänapäeva meestel on nii suur hirm seotuse ees? Hirm selle ees, et keegi võiks sind armastada või ei oska mehed enam armastada?

Mis teeb mehest ja naisest paari? Peab selleks olema hingeline tunne, piisavalt palju öid, ühised rännakud või hambaharja topsi viskamine? Äkki on iga inimese jaoks paari ja suhte piir erinev? Aga kui on olemas tunded, kirg, korduvad ööd, hambaharja topsi viskamine ja ehk isegi enam veel siis kuidas finishis on ikka kõik ühepoolne ja asjadest on valesti aru saadud? Kindlasti ei tule üllatusena, et naised ja mehed on erinevad, aga elementaarsed asjad võiks siiski ühtida, või ei? Missuguse naisena jääda siis tunnetekompotti, kus kõik vaheldub kiiremini, kui sekundid minutis?´´

Nii kirjutasin umbes pool aastat tagasi sarnasel teemal, millest täna soovin kirjutada.
Kaldun siiski natukene kõrvale sellest teemast, nimelt kummitab mind viimastel päevadel teema seksi ümber, jah ma kavatsen sellest nüüd kirjutada nii avalikult, et võibolla peaksin piinlikust tundma.
Kui vahel sooviksime küsida, kas enne oli muna või kana siis mina küsiks hoopis, kas enne on seks või tunded. Olen ette võtnud palju huvitavaid tutvusi eesmärgiga teha haiglasliku uuringut ja näha, mis toimub minu sees, kuidas ma väärtustan ennast ja teen üllatavalt õigeid valikud enda jaoks. On osa mehi, kelle jaoks algab hinge uurimine siis, kui on teada saadud, kas on füüsiline sobivus. Tundub justkui oleks tänapäeva maailmast pealiskaudsus kaotanud ära soovi teise nimel teha nii-nii palju enne, kui ta saab p-ä-r-i-s-e-l-t sinu omaks!

Vanasti oli see, mida kergesti kätte ei saanud ju kõige magusam? Kas see tuleneb lihtsalt konkreetsetest inimestest või vanuseklassist, kelle poolt sellist käitumist kohtab? Kindlasti suur osa on ka ürginstinktil, mis paneb meest vaatama naist alati, kui naist, keda ihaldada- uurima, kas ta vastab mehe eeldustele ning sobiks talle. Kas me ei peaks alustama sõprusest? Kas ühe hea suhte alus ei ole hea sõprus?

Mina leian... leian, et seks ja füüsiline koos olemine on miski, mida annab vormida- ausa rääkimise teel saab selle ideaalselt toimima panna, aga mida sa teed, kui sul ei ole inimesega millestki rääkida või ta on täiesti igav ja tühi? Olen oma noore vanuse juures teinud nii mõnedki valikud ja saanud kogemusi. Kui on ideaalne seks ja füüsiline tõmme osutub inimene ise täiesti tühjaks- ta lihtsalt ei jõua sinu südame lähedale, sest see polegi võibolla ta eesmärk. Ta hõljub kuskil seal vahepeal ning teie hinged ei ole üldse ühenduses. Õnneks näeb sellised märgid varakult ära, kas inimene ärkab vaid selleks, et minna ja istuda kaheksast viieni oma laua taga ära või ootab ta elult midagi enamat ning teeb rohkem, kui ühiskond võibolla nõuab. Ma jumaldan mehi, kes teevad palju tööd. Minu jaoks on mehelikus number üks, kui mehel on ambitsioonid, soov ja eesmärgid millegi nimel. Ta näeb vaeva, et jõuda kuskile ja midagi saavutada.
Tegelikuses polegi vahet, sest kui sa ei osutu selleks kergeks linnuks, kes lendaks iga soovi peale järgmise puuni siis leidub keegi, kes seda teeb- sinu panused on vaid jällegi tõusnud ja saad kergendades öelda, et oled saanud väärtuslikumaks.

Oh, kui hea on olla naine...

Ma usun, et tegelikult nii paljudes kodudes on praegu tõeline armuvalss. Mis on armuvalss. Armuvalss on tõeline armastus ilma soovide, ootuste ja iseenda egota. Tõeline armastus kaotab egod ja laseb jõuda hingele lähedale. Tõelises armuvalsis on valitud koos üks meloodia, mille järgi sammud luuakse. Armuvalsis võib vahel eksida ning astuda partneri varbale, kuid naeratades tantsitakse edasi. Tõelises armuvalsis ei tantsi vaid kaks inimest vaid kaks hinge, kes on saanud üheks ning loonud midagi, mis on üks. See on austus, kõrgeim austus teineteise vastu. See on usaldus, usaldus, et ka kõige raskemal hetkel hoiab teine su käest. See on leplikus, leppida teise vigade ja valikutega. See ongi armastus. Ja see on olemas. Ausalt on.

Ma soovin selle aasta kokku võtta justkui armastuse aasta. Mitte armastuse mõne mehe või kellegi muu vastu vaid iseenda. Aasta, kus ma õppisin austama iseennast, tegema valikuid lähtudes enda heaolust ning armastama aega iseendaga. Ma õppisin olema üksi ja seda jumaldama. Ma ei tunne enam hirmu. Minu selle aasta viimased kuud on parimad, mis siiani mu elus on olnud. Mu ümber on tänu enese austusele inimesed, kellele mõeldes süda soojeneb hetkega. Ma tahaks neid iga hetk kallistada ja tänada, et nad olemas on. Ma tahaks neile lõputult kingitusi teha ja nikerdada, et näidata, kui kallid nad minu jaoks on. Mu hinge ja südamesse on justkui väiksed pesad tekkinud erinevate inimeste jaoks, kes kõik on nii erinevad, kuid minu jaoks üks suur armastus. Ilmselgelt sõnast Aitäh jääb väheks.

Ma soovin, et mul oleks homme ilusaim aastalõpu õhtu ja iga hetk oleks mu hinges soojus. Ma soovin, et mu uus aasta tuleks veel-veel imelisem ning ma leiaks veel rohkem enda raja. Et minu südamesse leiaks veel palju-palju häid inimesi oma tee.

Kogu südamest soovin, et teie südames oleks vaid armastus!