Pigem valus tõde, kui vaikus.

Vahel ma ei mõista inimesi, isegi kui ma seda väga tahan. Ma ei mõista neid ka siis, kui ma lahustan kogu oma ego ning vaatan asju laiemas plaanis. Mul on raske nende käitumisest aru saada ka siis, kui mõtlen enda käitumisele ning panen end teise olukorda.
Vahel tekib nii palju küsimusi- miks inimesed vaikides kaovad, miks nad ühel hetkel lihtsalt lakkavad igapäevase suhtlemise ning ühiste asjade tegemise. Mis paneb inimesi eemale hoidma ning vaikima asjadest, mis panevad neid eemale hoidma. Mis paneb vaikima?
Paraku pole inimesed ning inimsuhted nagu hea vein, mis seistes ja lihtsalt olles paremaks muutub...

Lihtsalt kadumine
Kunagi ma olin kõige kinnisem inimene iseenda ja maailma jaoks. Ma hakkasin väga hilja rääkima ning lapse mõistes hilises vanuses julgesin teha esimese telefonikõne oma sõbrannale vastasmajast. Mu ema arvas tükk aega, et võibolla ma ei oskagi rääkida. Nüüd ma räägin, räägin liiga palju ning olen avatud kõigele ja kõigile. Nüüdseks on saanud minust perekonna peale kokku kõige avatum inimene, kel pole hirmu öelda avalikult välja oma arvamusi. Ma ei karda enam rääkida ja kirjutada ka asjadest, mille eest kiviga loobitakse. See kohutab neid tihti peale, neil on raske mõista, miks ma pean kõigest avalikult rääkima ning kõike jagama. Aga miks mitte, me kõik oleme ju üks. Ja usun, et tegelikult on teistel sarnaseid probleeme ning muresid, mõtteviise ja arutelusid, miks mitte üheskoos arutada.
Kui ma tahaks vaikida ning endasse tõmbuda siis arvatavasti ma lihtsalt kaoksin. Kuid inimesed ei kao vaid sellistel põhjustel. Nad lihtsalt eemalduvad vahel, kuid kas jäädavalt...

Mul on alati seda kadumist raske mõista, kui kuuleks vaid ühte lauset selgituseks, mis aitaks vältida neid lõputuid küsimusi peas. Kõlab päris loogiliselt ju, et millegi sobimatusel on lihtne sellest teada anda ning siis soovi korral kaduda. Arvatavasti ma ei oska päris hästi ennast hetkel väljendada, kuid võibolla te mõistate juba praegu, mida mõtlen.

Ja siis nad eitavad...
Ja siis sa hakkad nagu loll aina pärima, kas kõik on hästi, kas midagi on valesti jneeejneee. Sa kõlad justkui nagu rikki läinud plaat, sest arvatavasti sa oledki rikki läinud plaat- see miski pole nii nagu enne. Inimsuhted on keerulised ning kõik ei saa kõigiga sobida, ausates mängureeglites tehakse see siiski üksteisele selgeks.
Sina, rikki läinud plaat käid ringi selle koormaga päevast päeva, midagi on valesti, kuid küsida enam ei taha, kaua sa kuuled, et kõik on hästi- tegelikult ju pole.

Kõik suhted on siin elus mingil määral võrreldavad armusuhetega- ausus loob usalduse ja lihtsuse. Julgus välja öelda see, mis ei meeldi viib sind ning sinu vastas olevat inimest järgmisele ja kõrgemale tasandile. Mis oleks, kui väljendaks oma tundeid ja mõtteid ning lõpetaks selle ebaausa käitumise, mis tundub justkui pea pistmine liivaalla.

Ma armastan tõde, ükskõik, kui valus see ka poleks. Mulle meeldib kriitika, sest see tekitab nii painavalt valusa tunde, kuid teeb aina küpsemaks. Varem ma kartsin krtiitikat ja koledat ausust nagu tuld. Ka mul oli kunagi kombeks põgeneda, sellepärast ma tean, millest kirjutan. Enam ma nii ei tee. Ma otsin nagu kass tühjast karbist viimast konservitükki, isegi kui ma see karp on juba nädalaid tühi. Nii ka inimsuhetes.
Hetkedel, kui esitasin kellegile küsimuse, millele teadsin ette eitavat vastust põgenesin vastuse saabumiseks. Milleks ma üldse siis küsimuse esitasin, mõtlen praegu endamisi. 
Ma eitasin küsimusi, sest kartsin, et vastused teevad haiget. Nüüd need enam haiget ei tee, sest ma olen mõistnud, et inimene saab tunda valu vaid siis, kui ta laseb endale haiget teha. Kõik on ju sinu kätes ning mängukaardid on alati sinu valida- kuidas lased endaga käituda, milliseks lood oma elu või õnne ning kas lased endale haiget teha. 

Ma sõitsin täna bussiga koju ning aina naeratasin. Arvatavasti inimesed mõtlesid, et mu järgmine peatus võiks olla mõni raviasutus. Ma naeratasin ikka edasi. Naeratama pani mind see, et ma mõistsin, kuidas juba teine päev ma olen iga hetk õnnelik, üleni õnnelik- lihtsalt iga hetk, isegi siis, kui tegelikult on kurb. Isegi siis, kui sees on kriipiv tunne ja kõik pole nii nagu peaks või võiks. Ma olin üritanud panna ka teisi enda ümber naeratama, kuigi see alati ei õnnestunud. Ma olin hommikust õhtuni täitnud oma elu väärtuslike hetkedega ning jõudnud iga hetk sammu lähemale oma unistusteni. Ma olin õnnelik ja ma kavatsen ka edaspidi olla- kas sina püüad ka?

Ikka naeratusega,

Mälestused, usk ja armastus.

Armsad lugejad, tervitan teid hilisõhtuse kohvitassi taga. Kui ma tahaksin kirjeldada oma praeguseid tundeid siis ilmselt jääksin vastuse võlgu. Minus on tänases päevas mänginud läbi palju erinevaid vaatlusi erinevate tunnete ning tegelastega. Ma olen õnnelik.

Teate vahel ma jään mälestusi vaatama ning veel tihedamini ma kaotan ennast ära nende sisse. Kaotan täielikult. Mõnel täiesti tavalisel õhtul istun kodus ning vaatan vanu pilte. Olen trennis ning hetkeks peatun mõeldes mingile hetkele. Sõidan paikades, kus on palju mälestusi. Kuulen juhuslikult laule, mis tuletavad meelde vanu hetki. Ja kui ma end olen nendesse mälestusesse sisse mässinud tahaksin küsida kahte asja.

Esiteks- miks mälestused meid kurvaks teevad? Tegelikuses väärivad mälestused väga suurt tänutunnet, kui poleks mälestusi siis poleks ka midagi mäletada. Kui poleks mineviku, poleks oleviku ega tuleviku. Veel suurem kummardus kuulub inimestele, kes on meile kinkinud mälestused- isegi, kui neid inimesi enam meie elus ei ole. Miks me muutume siiski kurvaks mõeldes mälestustele, mida meie elus enam pole? On see kuskile meie sisse takerdunud valu, mis ei lase meil uusi mälestusi luua?

Teiseks- miks me igatseme ikka veel mälestusi, mis on seotud kellegiga, kes on meie käest juba ammu käe lahti lasknud, kuid meie seda teha ei suuda. Me justkui meelega takistame oleviku olemisel ning tuleviku saabumisel. Kui egoistlik on arvata, et keegi võiks meie ellu jäädagi kuuluma. Kas olete oma elust kaotanud kellegi lähedase? Sõbra, sõbranna, lemmiklooma, lemmiku õpetaja, töökaaslase või kellegi teise? Millegi pärast on teed lahku läinud ning see on ju elu paratamatu ja kirjutamatu seadus, kuid miks see ühele siiski kurbust tekitab, tükk aega hiljem?
Sellel võib palju seletusi olla, kuid mitte ühtegi selget, mis aitaks mõista tunnet, mis ei lase lahti lasta. Sa justkui tahaksid nii väga lahti lasta, et krigistaksid hambaid ning roniksid isegi seinast ülesse, kuid miski sinu sees elab ikka edasi ning toidab mälestusi. On see vajalik või on see piin enesele?

Tõsi, elus läheb kõik nii nagu minema peab ja eks see ole ka kõige turvalisem mõtteviis elades selles keerulises maailmas. Vahel aga tundub, et need elu kirjutamata seadused vajaksid ümber kirjutamist ning muudatusi, sest tihtipeale on neid võimatu mõista, isegi, kui väga sooviks ja tahaks.

Minnes mälestustest natukene eemale sooviksin põigata kergelt mõttesse, kas väärtused on kaotanud oma sisu.
Panen lühidalt mõtted sõnadesse.
´´Armastus ja usk- kas need on kaks sõna, mis on kaotanud oma sisu jäädes kõlama vaid sõnana meie kõrvu. Mis on nende tähendus tänases päevas? Tänases päevas, kus püsivad väärtused on muutunud küsitavaks oleks  arukas  neid küsimusi esitada ja soovida leida neile vastuseid.
Elu on muutuste ring, see on ring, mida me muuta ei saa- tahame või ei taha, iga sekund muutub midagi praeguses maailmas ja see ring liigub omas tempos.
Kas meie sees on väärtused jäänud samaks? Tänapäeval saab kõike vahetada. Midagi või kedagi on võimalik täna armastada ning homme mitte. Kõike saab välja vahetada ning püsivaid väärtusi saame luua vaid ise.

Armastus- see miski, mille tähendust on aasta sadu otsitud, soovitud kirja panna ning õigeid sõnu taga aetud. See miski, millest on kirjutatud miljoneid laule ja kirjutatud tuhandeid luuletusi. See mingi tunne, mis paneb meid käituma hullumeelselt ning naeratama kummalisel hetkel. Mis on saanud armastuse tähendusest praeguses ajas, kus me kasutame seda sõna söögi alla ja söögi peale. Kas me oskame veel selle väärtust hoida?
Usk- usk millegisse või kellegisse. Millesse usud sina? Kui julgelt me julgeme üldse uskuda või kas me üldse vajame usku?
Ma olen oma senise elu uskunud alati, et inimesed on head ning neil ei ole tegelikuses halbu kavatsusi. Olen soovinud uskuda, et kõik halb, mis inimesed korda saadavad tuleneb nende hoole ja armastuse puudujäägist. Veel usun ma tõelisesse armastusse, isegi, kui vahel ma kahtlen selles. Ma usun ka sellesse, et igaüks saab oma õnne luua ning ise end õnnelikuks teha, isegi, kui tal ei pruugi selleks võimalusi olla. Ma usun, et maailma päästaks iga ligimese armastus.
Tänases päevas, kus enamus meie elust on ebakindel vajame me usku, et toetuda millegile. Inimesed hakkavad meeleheitest uskuma kummalistesse asjadesse. Mõned usuvad, et kallistades puud tuleb energia. Teised usuvad, et nad teevad endale reeglid, millal armuvad või mitte. Kolmandad usuvad iseendasse, mis on ka ainuõige. Millesse võiks uskuda, et säiliks usk enesesse ja maailma headusesse?
Usk ja armastus- kaks sõna, mida võiks esitada koos või eraldi, nad võivad kuuluda kokku, kuid ei pruugi. Usk armastusse, armastuse usk?´´

Sean väärikad ja väljapeetud sammud ma  peatusse, kus ootab mind mu buss. Siin olen oodanud sind juba ammu, kuid mitte teadnud, mis on armastus. Armastus, armastus, armastus, armastus. 
Siin olen armastand sind juba ammu, kuid mitte teadnud, mis on armastus, armastus, armastus, armastus. 

Urb- Alenderile

Ma olen nii õnnelik ja ma soovin, et sina oleksid ka! Kui äkki usuks ja armastaks rohkem?

Täna maailma ükskõik, mille eest.

Kui tihti sina tänad maailma selle eest, mis sul on? Ma olen viimastel päevadel hakanud mõtlema, et võibolla me ei pööra piisavalt tähelepanu sellele, et vahel peatuda ja mõelda, kui imeline meie elu on? Tegelikult on ju! Lippasin täna läbi linna ning nägin vähemalt kahte inimest tänaval maas põlvitamas, kellel oli koer süles. Mul jooksid ülekeha judinad, sest sellele mõelda on juba jube, seda näha- kirjeldamatult kurb. Milleks see, mis viib inimesed selleni ning kuidas neid aidata? Peas jooksis täpselt nii palju või rohkem küsimusi. Võibolla neid polegi vaja aidata, kaasa saame ikka tunda ju?

Seljataga on järjekordne nädalavahetus ning tunne on, et lihtsalt üks ainus päev on veel puudu, seekord jäi see nädalavahetus ikka tõeliselt lühikeseks. Seekordses nädalavahetuses oli jällegi kõike- õnne, naeru, nuttu, pisaraid, valu ning lõpetuseks RAHU minus eneses. Ma olen sellesmõttes ikka kummaline isiksus, et peale nutmist või valu suudan ikka pea tõsta ning naeratada hinges rahu.

Täna tahtsin tänada. Tänada nii paljude asjade eest. Mul on imeline kodu, mis on väga sassis, aga see pole tähtis, siin elan ju vaid mina. Mul on suures koguses häid raamatuid riiulis. Mul on soe ja mul on pehme. Mul on eesmärgid ning unistused, mul olen ma ise. Mul on imeline perekond ja sealt edasi ka veel. Mul on oma aeg, võimalus otsustada ja valida. Isversusver, nüüd kui ma tänama hakkasin tundub, et ma ei jõuagi siia kõike kirja panna. Ühesõnaga olen ma TÄNULIK ükskõik millele, või kellele, et mul nii imeline elu on!

Kaks päeva trenni ning dieediga on seljataga ning nii soovin jätkata vähemalt kuu esialgu- tunne on hea juba praegu koos valutavate lihastega :)

Homme hommikul ärkan tantsides ning hakkan eesmärke täitma, mis mul selleks nädalaks kirja on pandud.

Mehed, kes end lõviks joovad.

Mulle üritati täna selgeks teha, et kas ma siis ei tea, mida alkohol inimesega teeb? Ilmselgelt oma 21 eluaasta juures tean, et alkohol tekitab veres promilli, ajab pea sassi, hommikuks kingib pohmelli ning paneb lollusi tegema. Lolluseid tegema- palju neist on see soovitu, mida sooviks kaine peaga teha või öelda? Ma võin mõista seda ´´pea läheb sassi´´ juttu, kuid ma ei mõista, kuidas see mehed nii lõviks muudab. Kuidas see paneb teid alati tundeid avaldama ning teeb maailma parimaks meesteks? Kas teil peaks olema pidevalt alkohol veres, et olla hea ja tore mees?

Ühel tavalisel neljapäeva hommikul jõudis üks härrasmees minu juurde ( tõesti härrasmees, sest tegu polnud üldse poisikesega, kes ei oskaks oma tegude eest vastutada ). Ma ei taha jätta siin kohal muljet, et minu juures ärkab palju mehi, see pole absoluutselt nii. See selleks. Muidugi polnud ta kaine. Kui ma olin kella ühest öösel kuni viieni hommikul saanud kõnesid, mis koosnesid sellest, kuidas ma siiski ta naine olen, rääkides sellest vaheldumisi tema ning tema sõpradega. Ma olin mitmeid kordi vihastanud ning soovitanud tal koju minna. Lõpuks oli ta siiski kell 7 hommikul mu ukse taga. Juba mõned tunnid hiljem ärkasime uues hommikus üheskoos ning teineteise embuses. Ma olin selleks hetkeks temaga suhelnud nagu sõber mitte vähem kui 3 aastat. Nüüd siis võtsime vastu ühiselt esimese hommiku, seda koos. Esimest korda oli mulle südantsoojendav, kui keegi ei lase sind voodist välja, jumaldab sind iga oma pilguga ning isegi see ei häiri, et kõik tähtsad toimetused su päevas edasi lükkuvad.

Nii me seal lesisime, kaks sõpra teineteise embuses ( ma pole kunagi seda sõpruse pläma uskunud tegelikult ). Lõpuks ta lahkus mind suudeldes ja öeldes ´´kallis oled´´. Ilmselgelt polnud ta ka siis veel täiesti kaine, sest muidu selliseid sõnu poleks suule tulnud. Ta lahkus ning möödus imevähe, kui me juba rippusime telefoni otsas- hetkeks tundus, et kõik võibki hästi olla, tõesti võib. Kõik oli tegelikuses  täpselt nii kaua hästi, kui lõvist sai jälle tavaline ning  kaine mees.

Kuid asi ei lõppenud nii igavalt ja kiirelt. Ühel täiesti tavalisel reede õhtul lesisime hotelli voodil vaadates vanalinna vaadet. Kõik tundus ilus ja lihtne. Kuid ma oskan vahel olla ikka tõeline kruvikeeraja( kui ma seda tahan ), kes tahab kruvi nii sügavale ja valusalt keerata, kui oskab, seda ma ka tegin. Üritasin välja uurida, kas ja kes me ikka oleme, kas ta mäletab seda hommikut minu juures jne. Siin kohal tulevad päevavalgele mehe, kes end lõviks joob Püha sõnad: ma tõesti ei mäleta, kuidas ma sinu juurde jõudsin. Ma oleks tahtnud virutada ja ilmselt hingeliselt ma tegingi seda. Ma ei taha jätta naiivse idioodi muljet, kes usub meest, kes räägib purjus peaga midagi, kuid kurat mees peab oskama ja suutma võtta vastutust või vähemalt püüdma seda teha.

See öö seal hotellis ei olnud tavaline, me jõudsime teineteisele väga lähedale- nii füüsiliselt, kui ka vaimselt. Pärast seda, kui ma olin talle otse näkku öelnud, et ta on värdjas ja tõbras mees, pärast seda, kui ma olin talle öelnud kõige jubedamaid asju. Hommikul, varavalges ta lahkus lastes lahti mu käest ning öeldes ´´helistame´´. See kõne saabus kolm päeva hiljem ning selleks hetkeks oligi kõik muutunud. Ma ei osanud enam olla sõber ning ma ei teadnud, kas me enam üldse midagi oleme või tahame olla. Pärast seda, kui meie käed teineteise käest libisesid teadsin, et nüüd ongi kõik. Ja oligi.

Ma sain siiski hiljem vastused. Pärast paart nädalat vaikimist ning minu poolset plärtsumist sellest, et kuidas sa pärast seda nii käitud sain teada, et hoopis mina olin ja olen tõbras. Kuidas ma julgesin talle öelda niimodi jne. No aga mehele, kes ei oska käituda nagu mees tuleb ju öelda näkku, et õpi käituma? Või kuidas teie teeksite? Noh tegelikuses ma tean, et peale seda postitust tekib jälle intriig ning võibolla tuleb mõni isegi mu akna alla kive loopima, aga miks mehed siis vajavad alkoholi, et olla tundelised? Võibolla mu elu koosnebki intriigidest ning draamadest? Mulle öeldakse tihti, lõpeta see lollustega tegelemine ja hakka normaalselt elama. Võta nüüd näpust, mis on normaalne elu!

Selles loos on kaks riskifaktorit-  seks ja alkohol, need  kaks asja, mis võivad rikkuda ka kõige parema sõpruse kahe inimese vahel. Aga inimene õpib kogu elu ja seda kavatsen ka mina teha ( isegi, kui mõned sooviks mind praegu kividega visata ).

Tegelikult on mul kahju sellest loost, sest see härrasmees oli mulle pugenud hästi-hästi sügavale hinge ning kalliks saanud. Ta oli keegi selline, kellega lihtsalt naersid nii, et suunurgad valutasid.

Jagage teiegi kogemusi meestega, kes end lõviks joovad ja armastust avaldavad...

Kas meie elu on vaid illusioon?

Vahel küsin endalt, kas elu on vaid illusioon ja kui siis milline on minu illusioon? Kas minu illusioon on nauding elada nii nagu ma soovin või on mu illusioon  täiesti tavaline nädalapäev vabaks valetada ning kolada kõik sekkarid läbi? Kas õnn on minu jaoks illusioon või olen ma ise õnn?
Vahel tundub mulle, et minu ümber on inimesed, kes elavad illusioonides. Samas on illusioonid justkui unistused- mis vahe on unistustel ja illusioonidel? Kas illusioon on sinisilmne ettekujutus ja unistus on miski, mida ette kujutades tõmbad oma ellu?

Eile oli teraapiline külastus jälle raamatukokku, kust ma lahkusin pagasiga justkui oleksin rongi pealt vanaema juurest naasnud, aga saak oli imeline. Minu kõrval lesib Saladuste raamat otsimaks minu saladust. Ma olen selle raamatuga ka varem tutvunud, mul oli üks peika, kes uskus, et see raamat on justkui Piibel. Muidugi oli ta selles nii veendunud, et üritas ka mulle selle Piibliks muuta. Sel hetkel tundus see mulle imal marmelaad- kujuta ette, et sul on Ferrari ning siis kohe ta ongi su maja ees jnejneee. Nüüd ma natukene juba suudan sellesse uskuda, või siis palju. Muidugi ma ei usu Ferrarisse, mitte kunagi ei usuks. Kuid selle Saladuse peale hakkasin mõtlema küll. Mis on see õnn, mis toob asjad sinu juurde? On see juhus, soov, tahe, uskumus või lihtsalt elu ise. Võibolla kõiki neid osasid parajas koguses kokku teebki õnne. Õnne teema on mind viimasel ajal nii palju saatnud, ma usun, et see on seetõttu nii, et mingisugune suur õnn on mu juurde saabumas.

Ma veel ei tea, mis või kes see õnn on, aga ma tean, et ta on juba teel ning jõudmas. Ja minu jaoks ongi vist kõige huvitavam see õnne astumise ja saabumise tunne- mingi värin on sees, tead, et varsti juhtub midagi head, aga pole õrna aimu ka, millega või kellega tegu võiks olla. Ning siis see õnn on kohal ja naisele kohaselt sa pole ikka rahul.

Mõtisklesin täna selle üle, et pean siin avaliku blogi ja inimesed ei taha lugeda mingit imalat juttu a la tegin täna seda ja teist. Inimesed tahavad intriige, kõmu, põnevust ja kõike muud sinna juurde. Praegu on nii, kõige rahulikum aeg mu elus, sest eesmärgid tahavad saavutamist ning vahel on vaja ka rahulikult elada. Samas võiksin tuua siia päevavalgele kõik oma varasemad seiklused ja intriigid, neist ei saaks kunagi ükski paberileht täis- seda on lihtsalt meee gaaa lt.

Ja muud huvitavat polegi öelda. Varsti on järjekordne kollektsioon laval, vihjeks ütlen vaid põdrasarved ja ei midagi muud. Kirjutada oleks palju- miks mälestused meid kurvaks teevad, kuidas naised ja mehed on muutunud jne, kuid mul on vaja veel teha natukene uurimustööd ning asja üle mõelda, enne kui read siia jõuavad.

Haara oma elu enda kätesse

Seljataga on imeilus ja tegus nädal, vanu asju on lõpetatud, võlgu klaaritud ja uusi alustatud- premeerin end selle kauni pühapäeva ja kohvitassiga.

Ma veendun iga päevaga üha-enam ja enam, et me ise oleme oma õnnesepad ning elu loojad. Kui ma olen varasemalt üritanud otsida ja leida põhjuseid, miks olla kurb või masenduses- mul ei ole väga palju sõbrannasid, liiga palju võlgu on vaja tasuda, liiga vähe jõuan tehtud jnejne siis sellel nädalal olen sellisele mõtlemisele kriipsu peale tõmmanud. Nüüd võin öelda, et olen oma elu võtnud enda kätesse ning seda täielikult valitsema hakanud luues endale igapäevaga ilusamat tänast ja veel paremat homset.

Elu on meie peegel ja sinu valik on see, mida peegeldada.

Ma olin ennegi kuulnud sellest peegli efektist- mida maailmasse saadad, seda ka saad. Ma ei uskunud või ei osanud sellesse siiski lõpuni uskuda. Püüdes oma ellu kujundada peegliefekti momente olen ka selle toimes enam, kui veendunud. Ühel päeval, kui lõpetasin oma eelmise postituse sellest, kuidas ma olen lõpetanud kõik asjad ja suhted oma elus, mis ei vii kuskile, lõpetasin endas ka veel need viimased ebaveendumused, et ma sellega toime ei tule. Ma haarasingi oma elu enda kätesse!

Hakkasin päev-päevalt looma oma tuleviku ja iga hetk laduma uut telliskivi maja vundamenti, kus pensionipõlves tahan päikese käes lesida. Mõistsin, et sel hetkel, kui inimesed tunnevad, et enam ei jaksa, motivatsioon on otsas ja enam ei tea, kuidas edasi on nad alles teelahkme alguses. Sellel raskel hetkel on vaja sul tegelikuses tunnistada, et kogu see jõuvaru, mida sa vajad on SINU SEES olemas, aga miski lihtsalt varjutab seda- sinu tunded, mõistus või miski/keegi muu.

Ära lase end lõhkuda sellel, mida sa ei ole väärt.

Kas oled vahel tundnud, et su elus on midagi, mis justkui ei kuulu sinu ellu lõhkudes ja väsitades sind, aga ta ikkagi eksisteerib? Lugesin hiljuti ühte artiklit, kuidas inimesed teevad suure vea otsides kellegi enda ellu ja lastes ta sinna, kui tegelikuses ise on inimene katki ja poolik. Olles sellises seisus tõmbad sa enda kõrvale alateadvuslikult samasuguse inimese, hakates teineteise puudujääke lappima ei tule sellest armastust ega ka midagi muud. See ei kehti vaid suhete puhul. Kui tunned, et teed täiesti vale tööd, tuleb läbi mõelda- äkki on kuskil miski parem sind ootamas. Olen kohanud palju inimesi, kes ütlevad, et vihkavad lausa oma tööd, nad teevad tööd longus suunurkadega ning neist ei kiirga grammigi sära. Miks sa seda teed endale kallis inimene?
Ma olen endale selgeks teinud uue tehnika- kui tunned, et pott on kaaneni täiesti mõtetut pahna täis ja miski pole korras, kuid SA EI JULGE teha suurt sammu- riskida, võibolla kaotada, kuid ehk võita siis KUJUTA ETTE, MÕTLE hetkeks, et sul ongi vaid ÜKS elu, kuidas sa tahad seda elada? Kui kassile on antud üheksa elu siis meile vaid üks. Ega kassil suurt vahet polegi, ta magaks ja sööks need 9 elu nagunii maha, kuid meile INIMESTELE on antud võime õppida, unistada, areneda, proovida, riskida, kaotada, võita, armastada, USKUDA- kas sa kasutad neid võimeid ja oskusi piisavalt?

Mida räägib sinu sisetunne?

Ma olen alati olnud koostöös oma sisetundega- isegi, kui ta tahab mind vahel petta ja vingerpussi mängida. Tegelikult on ta teinud alati õigeid valikuid. Kui ma pole teda kuulanud, sest mõistus või süda räägib temast kõvemini siis aja möödudes näen ma siiski, et sisetunne ei reetnud mind. Kas sina kuulad oma sisetunnet, kas sa üldse kuuled seda?

Ainus, mis sa saad teha tänasel kaunil pühapäeval on NAERATADA ja uskuda IMEDESSE. Tee endale üks hea kohvi ning imetle kaunist loodust. Mulle särab vastu aknast sinine taevas ja lumised puud, minust on saanud elunautleja, kas sina tahad ka selleks saada? Kui rahul sa oled oma eluga praegu ja mida sa sooviksid muuta? Kas sa oskad tõrjuda negatiivsust oma elus?

Ikka sooja armastusega,
Tuuli

Kas meie latt on liiga kõrge?

Käes on neljapäeva õhtu, jälle hakkab üks nädal otsa saama, või noh mis otsa- läheb edasi, jätkub ja koguaeg jätkub ( paganama hästi jätkub teine ). Tunnen end kõige paremas mullis- kodu on soe ja korras, kõrval nurrub kass ning ootame koos meie uut pereliiget. Millest ma täna kirjutada tahtsin- olen selles mõttes olnud paar viimast päeva täielikult sees ning seda oma peas analüüsinud, nüüd siis ma kirjutan selle välja, isegi, kui see tuleb siia ausalt ja väga ausalt.

Enne, kui ma alustan siis ma mõtlen, kas ma peaksin vabandama mõningate inimeste ees, kellest oma blogis räägin või ei. Leian, et ei. Kui selle nädala alguses hakkas minu blogi ilmuma ka  Buduaar´is tuli palju tagasisidet. Andsin vaba valiku valida sinna just neid postitusi, mis tundub huvitav- kas siis juhuslikult või saatuse tahtel tuli esimene postitus sinna minu vast kõige isiklikum ja kindlasti krõbedam. Mulle hakkas kirjutama kohe inimene, kellest seal kirjutasin ning mitte positiivses võtmes. Esimesi kommentaare lugesin ning helistasin kohe kellegile, et küsida nõu- kas ma peaksin neid lugema. Sain kohe aru, et ei. Mõistsin, et ma ei pea kellegi ees vabandama ega ka edaspidi suud kinni hoidma. Ma ei maini kellegi nime ja kui sa oled selline mees, kellest on kirjutada ( kas siis head või halba ) siis võid isegi uhke olla.

Usun, et meie kõigi elus toimub tegelikult asju, millest me kunagi suud lahti ei tee või kogeme me tundeid, mida me ei julge välja öelda. Mina kirjutan ning sellega soovin tuua inimkonna teineteisele lähemale, näidates, et meil kõigil on probleemid ja me kõik arutleme selle üle, kuidas leida see üks ja õige. Soovin, et inimesed ütleksid välja oma tunded ja mõtted ning avaneksid läbi selle igapäevaselt.
Kui ma alustasin GoodNewsi Ilu ning Moe toimetajana siis minu üheks sooviks oli tõsta ilu ja moeuudised uuele tasemele- rääkimata sellest, mis on hetke trend või mood. Selle asemel oli minu soov, et inimesed hakkaksid end rohkem armastama ja väärtustama sellisena nagu nad loodud on.
Et me peeglisse vaadates ei kritiseeriks end vaid teeksime endale pai. Teine soov oli see, et ma ei taha ajakirjanikuna kinni jääda ühte kohta, soovisin kirjutada kõigest ja igast valdkonnast, mida igapäevaselt kohtan- nii sündis rubriik  Hingele pai, et teha inimkonna hingedele pai!

Täna ma tahaksin rääkida sellest, et võibolla on meie latt liiga kõrgele seatud. Kas olete tähele pannud, et mõndade inimeste ootused-lootused on nii kõrged, et nad justkui jääksidki eluks ajaks otsima. Ma mõtlen selle teema kõrval ka tööd ning muid ootusi, kuid puudutan siiski meeste ja naiste vahelisi suhteid.

Elust-olust näide.
Mõni aeg tagasi hakkasin suhtlema oma kunagise sõbraga. Kunagi meil justkui oli midagi ja samas ei olnud. Ta kolis peale meie suhtlemise lõppemist oma endise tüdrukuga kokku ning otsustas uuesti proovida. Kuid ta on seda sorti mees, kellele on kombeks vahel siiski siivutuid küsimusi esitada või intrigeerida oma lausetega- kõike seda oma naise kõrvalt. Minu tundlik nina haistis tükk aega, et ega seal suhtes vist kõik päris korras pole. Ja välja see tuligi- suhtes on lüngad ning asi on ära vajunud. Nüüd siis mõistsin, miks mina neid lauseid pidevalt saan. Ühel õhtul pidime kokku saama, et lihtsalt jutustada. Kokku saamise ja jutustamise asemel hakkasin ma saama õhtu saabudes hoopis sõnumeid- ehk võiksin ma sinu diivanil täna ööbida?
Selleks hetkeks oli mul rohkem, kui küll nendest totakatest meestest, kes ei tea ise ka mida tahavad ja mängivad kord ühes kapsaaias ning siis teises. Otsustasin, et kuna viimasel ajal tegelen igapäevaselt enda väärtuse suurendamisega siis minu jaoks on parem täna õhtul rahus head filmi vaadata ning siis voodisse pugeda- täpselt nii nagu mina seda soovin. Kuid see ei läinud nii kergelt.... Kui ma otsustasin teatada, et täna siiski ei õnnestu kohtuda hakkasin saama tekste sellest, kuidas ta oli täna oma suhte lõpetanud ning kuidas ta teeb minu tänasest käitumisest omad järeldused, kuidas ma olen ikka päris nõme jnejne. Minus valitses täiesti hurmav ükskõiksus. Esimest korda elus oskasin olla ükskõikne.

Ma olin nii väsinud nendest meestest, kes ei suuda oma suhteid lõpetada, kuid tegelikult on suhe juba läbi. Ma olin väsinud nendest meestest, kes ei teadnud, mida või keda nad tahavad.
Ma ei tahtnud enam kogeda neid 2 nädalaseid deitimisi, mis ei viinud kuskile. See on tegelikuses väga suur enda väsitamine- avad kellegile jälle ukse, saad tuttavaks, õpid tundma ja kõik lendab vastu taevast.

Saabus järgmine päev ning siis laekus minu telefoni midagi ekstra huvitavat. Hommik algas lausetega- ma mõtlen asjad selgeks ja siis räägime. Küsisin siis selle peale, et kas sa läksid koju ja leppisid naisega ära. Vastus ajas mind kõva häälega naerma ja isegi ei pannud imestama, ´´Point on selles, et ma olen väga nõudlik ja iga väiksem asi, mis mind häirib paneb naisest eemalduma. Tema on see neiu, kes teeb asjad õigesti. Seega ma panustan oma neiu peale ja ei tegele lollustega.´´
Korra tekkis pähe talle vastu kirjutada read sellest, kuidas tema oli see, kes minust väga huvitatud oli, tema oli see, kes minu õlal rääkis oma halvast suhtest, tema oli see, kes soovis midagi paremat- ja korraga olen mina lollus. Kuid ma ei teinud seda, sest ega lolli ümber ei kasvata.

Küll aga minus hakkasid mõlkuma mõtted- kas meie latt on liiga kõrgel? Kas me loodame- tahame- ootame liiga palju kaaslaselt ning nii jäämegi otsima? Keegi pole meist perfektne ja ei saa selleks, kuidas siis leppida teiste vigadega? Veidi hirmus hakkab mõeldes, et sa võid vaid ühe vale sõna öelda või valele poole sammu astuda ning juba see häirib teist. Mehed, kes soovivad, et nende kõrval oleks kaunis naine, kes kasvataks lapsi, säraks igal hetkel ning hoiaks kodu korras olles ka voodis alati vormis, äkki on seda liiga palju?

Mis on minu latt? Minu latiks on armastuse latt. Muidugi peab inimene sümpatiseerima mind ka väliselt ning mul peab olema millestki temaga rääkida. Ta võiks mõista minu unistusi ja eesmärke. Kuid ma leian, et, kui armastad siis sind ei saa häirida pisidetailid. Või ongi siis vaid üksikud inimesed, kelle vale samm sind närvi ei aja?

Kui suurt rolli võib mängida sellest valemis see, et inimesed on aina vähem rahul sellega, mis neil on? Me aina otsime ja tahame parimat, kuid ei märka, et võibolla meil on juba kõik hea olemas. Koguaeg on liiga vähe, mis oleks, kui peatuks ja mõtleks, et äkki me otsime liiga palju? Ma ei vaidle vastu, et me kõik peame leidma just endale sobiva mosaiigi tükki, et teineteisega sobida, kuid äkki meil on pseoudo ootused oma kaaslasele, mida polegi võimalik täita?

Kohtusin eile oma hea sõbrannaga, keda polnud kiire elu tõttu justkui sada aastat näinud. Rääkisime kogu vahepealse elu ära ja sinna juurde ka veel. Ta on üks neist, keda ma väga austan. Kõige suurem hea meel oli mul selle üle, et tal läheb väga hästi- ta on saanud edukaks ja soovib aina kõrgemale tõusta. Ühel hetkel tekkis vaikus ning tundsin, et pean enda seest talle oma hetkel peas käiva mõtte välja ütlema. Sain aru tema edu valemi ja ehk avastasin enda omagi. Ta ei tegele inimestega, kes pole väärt tema aega. Just nii palju aega saab kasutada oma tuleviku loomiseks, kui sead bloki neile inimestele, kes ei vääri sind tegelikuses. Ta valib enda kõrvale ainult parimad ja õigesti teeb- see toob talle eduka tuleviku ning ilusa elu.

Ja peale seda kirjutasin oma seinale järgmise lause teiste ridade vahele: Tegele igapäev oma elu ehitamisega ning vabane inimestest, kes sinu aega ei vääri. Vali alati esmajoones enda soovid, tegevused ning unistused. Vali ainult PARIM!

Mis on sinu jaoks parim?

´´Kui sa kipud oma elus liiga palju mõtlema minevikule või sellega tegelema siis palun saa aru ühest asjast. Minevik on minevik, see on miski, milles sa ei saa enam midagi muuta. Kui arvad, et saad vanu suhteid klaarida või muuta, siis tegelikuses see pole võimalik. Sa saad luua vaid homset tuleviku ja uut päeva- paremini, kui täna või minevikus. Seega lase lahti minevik ja loo endale hiilgav tulevik!´´

Oskus öelda EI.

Kõigepealt ma sooviksin alustuseks öelda, et mul oli täna esimene imeline esmaspäev! Minu jaoks on esmaspäevad sama hirmuäratavad, kui mõne jaoks langevarjuga alla hüppamine. Tavaliselt ( ma olen üritanud seda muuta, aga jälle ei ole õnnestunud ) minu nädalad ei ole mitte 5 päeva tööd ja kaks vaba vaid vahel 13 tööd ja 1 vaba või mingis muus vahekorras nädalapäevad. Tänu sellele juhtub see, et esmaspäevaks ei alga minu jaoks uus nädal, vaid jätkub mingi sajas nädal töötähe all. Aga täna oli teisiti. Tõsi, ma küll magasin sisse, kuid ärkasin virgutusega ja jõin kohvi. Ma tundsin, et täna ma hakkan suuri tegusid tegema ja hakkasingi. Tundsin, et terve see nädal tuleb imeline, sest ma suutsin esimene öö üle pika aja uinuda ilma unerohtudeta ning magada- vot on see vast tunne!
Siin ma nüüd olen- seljataga on väga toimekas ja tegus päev, lõpuks on olulised asjad lõpule viidud ning uued tähtsad alustatud, minus elab hetkel suurepärane energia ning sooviksin ka teiega seda jagada.

Tahtsin täna arutleda natukene sellest ei ütlemisest elus. Huvitav kas me sünnime sellise oskusega, nagu mõni sünnib kunsti või muusikaandega? Või omandame me selle lihtsalt elades, tehes vigu, kogedes ja õppides. Mina võin enda näitel öelda, et ikka õppides. Ma pole kunagi osanud ei öelda, ei millegile ega kellegile- see on olnud mu nõrgim lüli. Kui keegi palub tööle kauemaks jääda- ja. Kui keegi palub sul tulla vägagi mitmendat päeva tööle- ja muidugi saab. Ramp väsinuna päevast palub mees poodi minna ja söök valmistada- ikka saab. Keegi soovib sinult midagi, mida sa anda ei tahaks- no teeme ära. Selline on olnud mu seisukoht siiani, aga teate, mis juhtub eluga, kui te hakkate järjest enam ja enam ütlema ei, olema vait, andma arusaamatuid vastuseid? Teie elu tõuseb uuele tasandile, te tunnetate justkui ennast ja oma elu kõrgemal astmel. Järsku tõuseb teie panus lihtsalt lakke ja te saate aru, kes tegelikult olete. Tegelikult ei ole sa kindlasti see, kes peaks kõigele ütlema ja- sul peab olema oma valik, otsus ja mis peamine oma elu.

Aga võibolla see tuleneb lihtsalt vanusest või hirmust? Vanusest, sest mingil perioodil oma elust oled veel noor ja roheline- mõtled, et kui ütled kõigele ja siis saavutad kõik, mis soovid, sind armastatakse ja hoitakse. Ei, mida rohkem ütled ja, seda vähem sind hinnatakse. Hirmust- kindlasti, kas sind ei taba hirm, kui kaalud, kas öelda millegile või kellegile ei või ja? Mis saab, kui ma loobun, äkki ma hakkan kahetsema, äkki minu ja oleks muutnud midagi? Tegelikuses toimib ju seadus- nagunii läheb nii nagu minema peab, vahet ei ole isegi kuidas, oluline on see, et läheb. Ja tea, et sinu juurde saabuvad just need kõige paremad lahendused, võimalused ja olukorrad- sest sa oled väärt parimat, nagu minagi ja nagu sina. Kas usud?

Saa aru, et sa ei pea alati olema hea, sa ei pea alati inimeste jaoks olemas olema. Muidugi on vaja hea olla, kuid headus ei ole see, kui sa tahad kellegile hea olla- ole enda jaoks hea ning seejärel saad olla hea maailma jaoks. Vahel anna ükskõikseid vastuseid või ära annagi neid. Tekita enda elus hetki, kus lülitad telefoni välja ja sind pole maailma jaoks, ole iseenda jaoks. Tule koju ning võta raamat, tee teed ja kuulata seda tühjuse ning vaikuse häält, see on võrratu. Hirm üksi olla on röövinud meilt oskuse tunnetada seda üksinduse helget nooti, mis toob meid enesele lähemale ning teeb asjad selgemaks.

See maailm on ikka paganama imeline paik. Kas märkad?

Seks ja tunded

 

Kas hingeline kirg ja füüsiline kirg võivad omavahel kokku saada? Kas tänapäeva sekssuhted ilma hingelise läheduseta saavutavad peagi top ühe suhete seas? Ma ei vastaks sellele küsimusele üldse eitavalt, sest usun, et selline võibki tulevik olla.
Kas olete ärganud kellegi kõrval peale tõeliselt head ööd, kuid tunnete, et hing on ikka tühi? Seks oli justkui imehea, kuid mitte midagi pole inimesele öelda hommikul ning sinu sügavamõtteliste lausete peale oskab ta vaid õlgu kehitada? Ning siis on üks sort neid, kes hoiavad su kätt ning helistavad järgmine kord, kui isu tuleb ning on need, kes enam ei helistagi, sest kapsaaiast on leitud järgmine kapsapea.
Ma ei poolda seda, kuid samas pooldan. Ka minu elus on olnud mehi, kellele otsa vaatamine paneb keha värisema, kuid hinge ei pane ning ikka ja jälle kohtud nendega. Samas on hetki, kus tunnen, et nüüd lõpuks tahaksin tunda hoopis hingelist kirge, mitte füüsilist, kas mõlemat ei saaks?

Kas elus on alati vaja valida ning kahte head asja korraga ei saagi? Esitan päris tihti endale seda küsimust. Mehed, kes on voodis head ei sobiks suhtesse ja need, kes suhtes oleks head ei paku kirge- või millal viimati mõni mees üldse suhteks valmis oli? Mehed on saanud naisteks, ma olen selles enam, kui veendunud, sest arglikus ja hirm on nad muutnud naissoolisteks. Tänapäeva normiks on saanud tahta naist, kuid võtta ühendust vaid siis, kui promill on sees ning kaine peaga anda mõista läbi lillede, et sa oled mu purjuspeagamälestus, mida ma ei eita, aga samas ei mäleta siis kuhu me nii kümne aasta pärast jõuame? Seksime ja avaldame armastust vaid peale kolmandat kokteili, kui keha on juba nõrk ning mõistus ei toimi, kuid ilusad sõnad tulevad ikka keelele?

Ma ei soovi väita, et seks tunneteta oleks hea- jagad kire ära, lahkud ning enam ei pea aru andma, kuhu lähed või miks. Kuid üks hetk oleks siiski aeg võtta vastutus oma tegude, kire avalduste ning tunnete ees. Mina pooldan siiski tunnetega seksi, neid hommikuid, kus soovid ka otsa vaadata ning tunnetada, et teine on su hinge lähedal. Kui mehed oma ürginstinktist soovivad vaid jahtida ja püüda kinni saak siis oleks aeg seda teha väärikalt või siis üldse mitte. Jahite ära, jõuate voodisse, aga siduda end ei taha? Müsteerium ma ütlen.

Tõsi, elus ei saagi kõike head, kuid ometigi mõned inimesed jõuavad selle seisundini, mis on see valem? Milline on x-ide ja y-kite kooslus, et leida see puudu olev arv? Milline on võrrandi lahenduse valem?

Elu justkui Ameerikamäed

Kas meie elu on pidev olek Ameerikamägedel, kus kiirus on põhja lükatud? Miks ühel päeval võid olla selle mäe tipus ning teisel hetkel laskuda kiirelt alla? Ja kui sa oled mägedel siis millist rolli mängid sina kogu selles mängus ja kes on sinu reisikaaslased? Kui sa peatud, kas naastes on muutunud suund ning reisikaaslased?

Mõtisklen viimasel ajal palju sellistel teemadel. Kas patt oleks koguaeg olla tipus erakordselt hiilgava energiaga? Kuidas muutuda inimesest kellekski, kes ei väsi iialgi ega lase suunurki allapoole?
Vahel tekitab minus segadust see, et soovin panna üha rohkem ja rohkem inimesi naeratama, uskuma unistusse ja kõiki armastama olles ise seejuures täielik rohelise lehega seikleja. Kas selleks, et teisi motiveerida peab olema ise eeskujuks või on lubatud ka areneda ja õppida koos õpetamise protsessi käigus? Mida teed sina, kui jõud otsa saab. Kui tunned, et täna lihtsalt ei tõuseks voodist ning lebaks kuni head ideed tulevad eikuskilt sinu sisse? Kas tõmbad teki veel rohkem üle pea või ületad end ning lähed trenni, mis oleks see õige viis siis.

Kui elu on seiklus siis ta peaks olema ikka vääriline seiklus, täis pisaraid, naeru ja kõiki emotsioone. Mulle meenub siin kohal üks mõte, mis mulle räägiti. Kõik emotsioonid on elu lahutamatu osa- naer, pisarad, viha, kurbus, iseasi on see, kes need välja elab ja kes ei. Tänapäeva maailmas, kus mitte naeratamise eest materdatakse sind emoks ning tänaval naeratades arvatakse, et sa oled lihtsalt peast haige siis ei oskagi käituda. Tõsi on see, et emotsioonid tuleb välja elada, kuid kuidas ja mis kujul.
Kui su elus oleks raske periood ja sa käiksid tööl paar kuud kurva näoga siis arvatavasti lastakse sind lahti ning lisaks muule pole sul ka tööd enam. Kui sa aga üritad selle 8 tundi ära naeratada justkui kloun, jõuad koju ja valutavate suunurkadega nutad patja terve õhtu siis ka see ei ole normaalne elu. Kuidas siis end ületada, kui jaksu ei ole? Kui tunned, et maailma eest põgeneda ei kuskile oleks hetkel parim. Kas suudad ennast ületada ja teha head nägu?

Minu jaoks on elu nagu rongisõit peatustega, kus igas peatuses peab sind ootama miski, mis paneb silmad särama ning sütitab hinges leegi. Mul on vaja iga päev teada, et nädala või kuu pärast on mul midagi oodata, midagi millele mõeldes läheb hingest soojaks. Senini olen loonud endale nendeks peatusteks eesmärgid, unistused- olgu need siis ebareaalselt suured või väiksed. Mõned olen suutnud täita, teisi üritan ikka veel. Ma olen alati pannud võrdlust elu ja rongi vahel. Sa valid, kas hüppad vahepeatuses maha või ei. Sa valid, kelle kõrvale sa istud ja sõbraks saada, kui ei sobi- valid uue koha. Kui hoolikalt sina neid kohti valid ja sõbraks saad? Arvatavasti ma pole seda küllalt hoolikalt teinud, sest täna laususin lause ´´mul põhimõtteliselt polegi enam sõbrannasid järgi, aga kas ma neid vajangi?´´ Muidugi vajan, loll olin, kui sellise lause ütlesin. Sellise lause ütles see töönarkomaan, kes arvas, et elu ongi tööl käimine, koju tulles töö tegemine ja magama jäädes töö unes nägemine- ja ikka on vähe saavutatud. Tulin koju ja otsustasin, et võtan koera- jah kellegi, kes sunnib mind töölt koju tulema ning muudab minu ego kellegile aja panustamiseks.

Usun, et üks elu suurimaid ületusi on oma egost võitu saada. Ma olen ikka paras ego, ma olen selliseks kasvanud, elu üksinda on mind õpetanud nii elama. Kui mul on valida, kas minna kellegiga kohtuma või istuda kodus suures pusas ja kohvi tass käes siis ilmselgelt jään ma koju. On see mugavus ja heaolu enda seltskonnaga? Tont seda teab, aga hea on. Et see koer siis mu ego lahustaks ja õpetaks ka kellegile oma aega pühendama. Tegelikuses ma pole olnud üksi koguaeg, ma olen koguaeg olnud kellegiga, koos elanud, kuid tagantjärele mõeldes on olnud see vaid füüsiliselt kellegi olemasolu mu kodus ja ei midagi enamat.

Kas ajaga on muutunud see, mida armastad? Minul on. Kunagi ma armastasin õppida- nüüd on see mu jaoks õudusunenägu. Oli aeg, kus ma maalisin iga päev ja tegin loomingut- hetkel on loominguline kriis, kuid loodan, et see möödub. Ma annan endast kõik. Nüüd ma armastan kirjutada. See on imeline tunne, kui paned käed klaviatuurile ja nad hakkavad sinu eest kirjutama, otse hingest ja südamest. Ma teeks seda hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni, ma ei väsi iialgi. Aga elu nõuab ka muud. Elu nõuab armastust, ükskõik mille või kelle vastu.




Tea, kui keegi sulle haiget teeb- armasta teda  ikkagi. Kui keegi tundub vastik ja nõme- armasta. Kui keegi on kole või paha- armasta. Ainus, mis siin elus kõige vastu aitab on teise armastamine. Iga halva inimese sees on peidus hea ja sinu ülesanne on vaid see ülesse leida, kui sa seda soovid. Kas soovid?

Kui superatakk jääb jalge alla

Pühapäeva õhtupoolik. Olen lõpuks end voodist püsti saanud ja jooksuriided selga ajanud, keha on väsinud, tunnen vaid, et nüüd ongi aeg tasuda kogu see unevõlg, aga selleks pole aega. Jooksen ja lasen peast läbi eelmise aasta inimesi, millegipärast ajan sassi nad üleelmise aasta inimestega ja ei suuda vahet teha, kes ja kus asus, mis ajal. Jõuan mereni ja vaatan seda ilu. Pimedas vaadata merd on erakordne kogemus. Taevas on paar pilvetriipu, tunnen et see on mu järgi jäänud valu, mis hinges auku uuristab. Vaatan merd ja tunnetan selle rahu. Vees on nii palju erinevaid kujusid ja värve, isegi pimedas ma märkan seda.

Mõtisklen neile headele inimestele, kes mu elus eelmine aasta olid. Mõtlen just meesterahvastele, kes on minu jaoks tegelikult kõik teinud. Ma mõtlen sellepärast sellele, et eile öösel nägin midagi ilusat. Käisin ühel sünnipäeval, kus oli üks paar. See mees meenutas mulle lihtsalt läbi ja lõhki ühte inimest, kellest ma ilma jäin eelmine suvi. Kui ma teda vaatasin tundsin järsku, kui suure vea tegin. Ma ei kahetse tavaliselt elus väga tihti- mis tehtud see tehtud. Kuid seda ma kahetsen. Ma oleksin võinud temaga elu lõpuni olla koos ja ta oleks mind toetand ka siis, kui ma oleks olnud vana ja kortsuline. Aga mina vana loll pidin raiskama aega kellegile, kes vaid sitta mu hinge külvas. Eile öösel mul tekkis korra tunne, et ma tahaksin talle öelda, et tegelikult ma igatsen teda ja teeksin kõik, et ta tagasi saada. Kuid siis mõistsin, et mul ei ole selleks õigust, sest tema on oma eluga edasi läinud ja armastuse leidnud. Tahe oli nii suur, kuid mul polnud õigust.

Ja siis mõtisklesin ühele härrale, kellega oli lihtsalt väga big love. Ta oli selline hull romantik, kui ta põrutas teisele poole maakera tahtis osta ka mulle piletid. Me kirjutasime igapäev selliseid kirju, et nendest saaks kõige magusama armastusromaani üldse. Kuid ka teda ma ei osanud õigel ajal hinnata.

Siis oli üks huvitav härra, selline täiesti omast maailmast. Kuid mul ei tekkinud SEDA tunnet. Ta saatis mulle ühel nädalal iga jumala päev tööle sületäie roose kuniks kuller juba mulle näkku naeris.

Seal mereääres seistes sain aru, et mu elust on nii palju inimesi läbi kõndinud, et võibolla sellepärast tunnengi seda rusuvust. Läbi kõndinud mitte füüsiliselt vaid hingeliselt. Ma olen igale inimesele mingil määral ikkagi oma pesa ehitanud, kuid nemad on vaid osanud talluda sellel. Olen olnud ja olen nagu ämblik ämblikuvõrgus, ämblikuvõrguks on mehed. Ma usun oma headuses ja naiivsuses, et inimesed ongi head ja toredad. Ma ei oska õigel hetkel kahelda ja mõelda realistlikult, et võibolla inimestele meeldib hoopis valedel mängida.

Üleüldse mõistan üha enam ja enam, kui mõtetult võib aega raisata vastassugu poolega tegelemiseks. Aga ma olen alati olnud selline, juba väiksena musitasin salaja klassivennaga tema juures, kus me toa lukku panime, et keegi ei segaks. Koguaeg on olnud mehed, mehed, mehed, mehed. Kas oleks aeg hakata tegelema iseendaga ja oma eluga... kuid iga naine vajab sea särtsu ja tikku, mis päeva põlema paneks.

Ma ei oska mitte, kui midagi tarka täna öelda. Tunne on nagu oleksin superataki sisse astunud ja nüüd seisan ühe koha peal, kingad põranda küljes kinni. Ja tiri palju tahad, aga ei õnnestu. Tahtmine on vaadata peeglisse ja enda peale kergelt karjuda- õpi nüüd lõpuks need kuradi vead selgeks, ära tee neid enam ja hakka intelligentseks inimeseks, kes teeb õigeid valikuid.

Hõrk valu

Minu elus juhtus paar päeva tagasi midagi kummalist, midagi kõige kummalisemat mu senise elu jooksul. See kõik suutis juhtuda ühe ööpäeva jooksul.

Ma ärkasin uue aasta hommikul ülesse kohas, kus silmad lahti tehes sain aru, et miski pole õige. Ma vihkasin seda magamistoa mööblit, see oli kõige koledam, mida ma ealeski näinud olin. Iga detail magamistoas oli õudne. Ainus, mis heastas kõik oli võrratu vaade kesklinnale, mis veel magas. See lai aknalaud, kus ma kujutasin end öösiti kirjutamas. Kuid ei, mu kõrval oli keegi, kes oli vastikuim, keda olin viimast kuudel kohanud. Ta ei hoolinud mu soovidest, mõtetest ega tunnetest. Oli vaid tema hiiglaslik ego, üüratu ego. Ta isegi ei püüdnud mõista mu tundeid, mõtteid või soove. Ma olin kahe nädalaga avanud talle ühe osa endast ja hakanud tundma end hästi. Tegelikuses oli tegemist lihtsalt ühe härraga, kes ei vääri isegi härra nime vaid võiks kutsuda end lihtsalt maailma suurimaks egoks.

Järsku ma seisin ta ees, (ei mitte see sama) ja ulatasin talle oma korterivõtmed, ta lausus mulle lauseid nagu midagi polekski vahepeal juhtunud. Ta tõmbas mind enda vastu ja hoidis. Ta lahkus käes mu püha koha võtmed ning lausus, et armastab mind. Järgmisel hetkel me olime kohas, kus oli nii palju lõhkemata pomme, kodus. Ta istus mu vastas nagu midagi poleks olnudki. Ma olin hetkega unustanud selle, et ta on tulnud umbes viissada korda täpselt sama skeemi ja sama lausega ning siis kadunud. Ta on tulnud, võtnud ja läinud. Hetkeks oli mu südamest kadunud valu, viha ja suutmatus andestada- seda lihtsalt polnud ja mu ees oli vaid inimene, kes armastab mind. Ma teadsin seda, et ta armastab, ma olen alati teadnud, kuid ta lihtsalt ei oska selle armastusega midagi peale hakata. Kuid kas mina armastan teda veel, pärast kõike?

Kas armastus võib olla valus? Miks me oleme siin, kas me oleme kokku loodud, kuid ei suuda koos olla? Kas meile on määratud armastama üksteist kaugelt, sest koos me olla ei oska? Kas ma olengi väsinud ringijooksmisest ning tahan tegelikult ka kodus olla? Kas mind valdab seletamatu mõtlematus ja suutmatus reaalsust tunnistada? Mis saab edasi?

Ja siis me lebasime seal voodis ja naersime koos, hetkeks oli kadunud kogu valu, mis olime teineteisele põhjustanud. Me lihtsalt naersime nagu kõik eelnev oleks kadunud. Me laususime vaid sõnu: sa ju tead, et ma olen harjunud nii, sest me olime veetnud pool sajandit oma elust külg-külje kõrval ja me teadsimegi. Ja siis saabus hommik, see karm valgus paistis tuppa ja ka reaalsus oli jõudnud sinna samasse voodisse. Ta oli selja keeranud ja õrnused olid kadunud, käes oli hommik ja see üks öö oli möödunud. Ma vaatasin teda ja teadsin, et see on läbi. Ma teadsin järsku, et mitte miski pole muutunud ja ma karjusin seesmiselt enda peale, et ka mina pole muutunud. Tahtsin endale vaid korrutada, et seekord ma ei hooli ja seekord on mul ükskõik ning osa minust tundiski nii, kuid ma teadsin, et nii lihtne see olema ei saa.

Ma ei tahtnud enam otsida seda õiget härrat, ma ei tahtnud enam ärgata erinevates linnaosades ja tunda, et ma vihkan seda magamistoa mööblit, kus ma ärkan, sest see ei ole mina. Ma ei tahtnud enam tunda peale igat kahe nädalast tutvust, et tegu on täieliku värdjaga. Ma tahtsin tulla koju, kus ma tunnen, et mu süda saab teise poolega kokku.

Ma olin kodust läinud ja ta jäi sinna, nagu vanasti. Minus oli lihtsalt liiga palju küsimusi, neist peamine- miks seda oli vaja? Kas seda ühte ööd oli vaja selleks, et tunda, kuidas kõik on endine? Oli see märk meie tõelisest armastusest? Kas ma peaksin pingutama selle armastuse nimel, on see üldse olemas? Peaksin ma tegema suuri tegusid, sest pool sajandit koos olekut on siiski liiga palju väärt?
Mulle tuli kõne ja ma sain kõik oma vastused. Ta lahkus lausega ole tubli, tagasi oli see värdjas hoolimatu härrasmees, kellega me teineteist armastame, aga kunagi koos olla ei saa. Ma olin harjumatult rahulik ja olen seda siiani. Ma pole kordagi murdunud, et teha steeni selle kohta, kuidas sa jälle võisid seda teha.

Praegu soovin, et mu õla peal oleks väike mehike, kes ütleks, mis on õige ja kuidas olema peab. Kas vahel on vaja vaikust ja aega, et asjad tunduksid selged? Aga kui midagi ei kuule- MITTE MIDAGI, täielik segadus ei ja jaade vahel. On jaad, mis ütlevad rebi lahti hirmudest ja pane see toimima- kui on armastus siis pole ju muud vaja, kuid vahel võibolla ei piisa armastusest? Samas on ka eid- ma ei taha enam kuulda, et sellest ei tule midagi.

Kui see kõik aina kordub ja kordub siis kas see on märk? On see märk, et eidel on suurem kaal, kui jaadel? On see üldse märk? Saan ma tagasi oma südame ja elu, kus ma kontrollisin oma igat väikest tunnet, kaua sellega läheb? Kaua see sitakoorem nüüd mu hingel istub ja teed rajab raskete emotsioonidega?

Kas ma olen kunagi ühes postituses nii palju küsimärke kasutanud? Ei, kuid tegelikult on see vaid üks väike osa küsimärkidest mu peas.

Võibolla on vaikus parem, kui valusad vastused?

Ma meenutan seda ennustajat, kes ennustas pool aastat tagasi, et tema on see õige ja hinges armastab ta mind koguaeg, kuid kardab. Siiski on tema see mees, kellega ma pere loon. Praegu ma tahaks karjuda selle ennustaja peale.

Ma tean, et ma saavutan jälle kontrolli oma elu üle, kuid kurat see nõuab jälle aega! Ma tahan oma elu tagasi, selles hiilguses, mis see oli...