Armastamine on tegelikult nii lihtne!

Tänases postituses tahan pühendada pool perekonna väärtustele ja teise poole tänulikusele.

Perekond on olnud minu jaoks alati väga-väga oluline elus. Ma olen olnud koduhoidja alati ja hoidnud kõrgel perekondlike väärtusi. Ma soovin, et tulevikus oleks mul pere, kus iga õhtu saadaks suure laua taga kokku ja räägitaks oma ilus päev läbi. Et minu lapsed, kui neil on juba lapselapsed tuleksid ikka nädalavahetustel külla ja säiliksid ilusad tavad. Minu jaoks on naine see, kes toob koju armastuse õhu ning paneb selle seal elama. Tõsi, selleks peab olema ka armastav mees kõrval, kuid see ongi aluste alus tegelikult.

Meile on tehtud juba väga varases nooruses selgeks, tähendab see on vist kaasasündinud meile, et sõpru võime vahetada, aga perekond jääb, ükskõik, kas see sulle meeldib või ei. Samas peaks perekond püsima tingimusteta armastusel, armastusel, kus toetatakse ka otsuseid, mis kellegile ei meeldi- lihtsalt sellepärast, et tegelikult need otsused ei muuda inimest ennast, armastada saad ikka. Perekond on miski, mille puhul saab öelda- läbi tule ja vee, ükskõik, mis ei tuleks.

Miks siis vahel lööd kahtlema kõige lähedamastes. Need, kes on sinu kõrval olnud headel ja halbadel aegadel suudavad vahel teha nii palju haiget. Vahel tunned, et sind toetavad rohkem inimesed, kes on tulnud palju-palju hiljem su ellu, kui seda on teinud perekond. Nii see olema ei peaks. Perekond on liit, kus peaks olema alati teineteise üle hea meel, ükskõk, kas meile meeldivad otsused või mitte. Selle nimi ongi tingimusteta armastus. Sõdu perekonnas on olnud liiga palju ja vanemaks saades loodad, et rahu aeg on saabunud, kuid siis võid eksida. Teatud eneseareng ja muutused, see kelleks tahad või oled saanud ei pruugi alati sobida su kõige lähedamastele. Kuid, kas sellega pole nii, et me kõik valime ise endale arengutee, valikud ja isegi, kui need on valed tuleb meil need õppetunnid lihtsalt saada.

Ma ei tea, võibolla, kui ma olen juba vana ja kortsuline ( aga ikka rõõmus ja õnnelik ) ei oska minagi oma laste otsuseid aksepteerida ja kaasa näppu visata. Võibolla meis tekib vanematena teatud kaitseprotsess, mis ei lase lihtsalt lasta vigu teha, kuid ma leian, et selleks elu ongi- teha vigu  nii palju, kui jaksad, sest nii sünnib areng. Käija keelatud radadel ja nii jõuda lubatud teedele. Valida valesid kaaslasi kõrvale, valutada südant ja siis leida eluarmastus. Teha valesid töid, et leiaksid endale selle õige. Kui me ei tee valesid asju, ei saa teada, mis on õige. Kui me ei kaota, siis me ka ei leia. Selleks ongi elu. Oluline on lihtsalt teada, et valikutel poleks laastavad mõjud.

Ma soovin, et te hoiaks perekonda, lihtsalt armastaks seda nii nagu ei midagi muud. Et te ei mõistaks hukka ka siis, kui üks teie perekonnaliige otsustab, et ta sõidab Kuule elama. Sellest pole hullu, ausalt, ta kindlasti saadab sealsest elust kirju, kuid oluline on, et ta on õnnelik. See on meie elus kõige olulisem eesmärk.

Teine oluline teema, mida puudutada tahtsin on tänulikus. Ma olen hästi halb inimene sellest tegelikult rääkima, sest mul on terve elu olnud suuri raskusi aitäh ütlemisega olnud. Sellepärast ma ka tean, mida ma kirjutan.
Tegelikult oleme seesmiselt alati tänulikud ja me teame, mis see on. Vahel võib meie tänu millegi või kellegi ees olla isegi nii suur, et hinges on valus, aga välja öelda seda ei suuda. Aga uskuge, kui ükskord selle tõkke ületate tahaksite igal jumala päeval öelda kõige ja kõigile aitäh.

Seda, mille eest tänulik olla on leida imelihtne. Sa võid olla tänulik imelihtsate ja väikeste asjade eest, kui sa oskad neid märgata ja nende eest aitäh öelda.

Hakake iga õhtu vähemalt ühe asja eest tänama ja aitäh ütlema, jälgige, kuidas teie elu muutub tänuväärsemaks.

Ma olen lihtsalt väga-väga tänulik neile inimestele, kes on mu ellu tulnud, et see väärtuslikumaks muuta. Samas ma olen tänulik inimestele, kes on minu elust lahkunud, kõlab päris karmilt kas pole. Kuid just nende lahkumine on andnud võimaluse, et saaksid leida minu südames koha päris õiged inimesed. Ma võtan inimesi südamesse kergelt, kuid need, kes pole ehtsad, lahkuvad sealt sama kergelt. Elus on väga palju võetud enda lähedale ja hoitud inimesi, kes seda ei vääri, lihtsalt selleks, et keegi oleks, kuid elu õpetab, et see on vale. Ära lepi vähemaga, kui väärt oled, mitte kunagi, mitte ealeski.

Minus kasvab päev-päevalt inimeste armastusevõime, neile jagamise võime ja nende hinges soojendamise uskumus. Tunnen, et unistusi tuleb nii palju, et kui neid varsti teostama ei hakka siis ei jõua ealeski kõike ära teha. Tunnen, et varsti olen võimeline armastama ja suvalist kivi tänaval, see on imeline. See kõik tekitab minus shokki, kui näen, kui südametud inimesed võivad olla ja kuidas nad ei oska armastada tingimusteta, hoida oma ümbruses olevaid väärtusi.

Ma luban, et kui ühel päeval ma istun seal unistuste Pariisi nurgakeses kirjutan ma hommikukohvi kõrvalt teile postkaardi ja panen selle kirjatuviga teele. Ja võibolla lähen vaatan need kaks venda ka seal üle.

Armastamine on tegelikult nii lihtne!