See pimestav valgus...

Sulen silmad,
et unistada vaid,
et näha maailma
teise pilguga,
et mõelda häid mõtteid,
ning unustada reaalsus,
kuid kõik tundub
nii võimatuna,
äkitselt märkan valgust,
see haarab mind enda poole,
ma olen kui võlutud
pimestavast valgusest.

Vahel ma tahaksin olla õrn haldjas. Haldjas, kellel on helendavad tiivad ning ingelik nägu ees. See väike võlur, kellel on oskus ja õigus võluda maailmas asju imeväel. Ma lendaksin ja kui võlumisest väsiksin vaataksin asju ja inimesi kõrgemalt. Ma jälgiks, mida inimesed teevad siis, kui nad on minu jaoks kadunud, ma tahaks teada, mida inimesed teevad oma kire põletamiseks. Ma tahaksin teada, nii palju...

Nii palju tahaks viimasel ajal teada, avastada ja kogeda. Vahel on tunne, et õhku jääb maailmaruumis liiga väheseks, ma muudkui ahmin ja ahmin. Olen õppinud viimasel ajal kõiki inimesi armastama, mõistan, et olen heade inimeste kollektsionäär ja tunnen juba kaugelt ära head inimesed. Seejärel ma lihtsalt tõmban mõttes nad enda lähedale ja hakkan neid armastama, pakun neile seda, mis minus head on. Ja tahan teha nad maailma õnnelikumaks, ma ei arva egoistlikult, et mina saan inimesi õnnelikuks teha, kuid mingil moel kindlasti saan, me kõik saame teineteist õnnelikuks teha.

Kui eile õhtul istusin oma too much sõbrannaga kodus ja arutlesin meestest ja elust-olust siis teadsin, et ma pean mingi järelduse homme tegema, mingi kokkuvõtte. See oleks vist järgmine- elu tuleb võtta, kui mängu. Igat flirti, tutvust ja suhet, terve elu. Ta jutustas mulle, kuidas ta kohtus ühel peoööl vanalinna tänavatel noormehega, kellega veetis aega järgmise hommikuni ja ainus lause, mis nad vahetasid oli küsimus- kas sulle meeldivad rohkem kajakad või tuvid? Ja noormees vastas õigesti, mis tähendab ka seda, et ta aksepteeris täiesti haiglast ja kummalist küsimust. Veel meie lubaduste hulka kuulus ka hakata elama, võtta kõik, mis võtta annab, lõbutseda ja rokkida lihtsalt täiega. Mina aga jõudsin tema kõrval arutledes järelduseni, et üsna veendunult ma usun juba oma nooruse juures seda, et igat meest kohates on temas mingi kiiks, mis paneb ajurakke liigutama- kas ikka see on minu jaoks? Ja siis võibki juhtuda nii nagu Seks ja Linnas juhtus ( vabandust, aga ma jumaldan seda sarja )- sa lähed kohtama kellegiga ja hakkad meeleheitlikult otsima seda kiiksu, otsid niimodi, et jääd oma lolluse tõttu ilma kellestki, kellel võibolla polegi kiiksu või teie kiiks on samasugune. Peale kauba teed veel margi ka maha, ikka korralikult.

Nüüd ma aga lõpetasin just sarja Kartulid ja Apelsinid vaatamise ning minu peas kumiseb hoopis lause- kas tõesti üks naine ei või siis üksi olla. Saan aru sellest ühiskonna surumisest, et sul peab ju keegi olema. Vahel ma ei julge minna oma 92 aastase vanaema juurde külla, sest mul pole vastata talle ühegi mehe kohta midagi ja ma olen endiselt vallaline, seega ma väldin sellisel põhjusel sinna minekut, arulage. Aga katsu sa siis selgeks teha, et ei ma olen väga õnnelik oma suurte unistuste, illusioonide ja muinasjutumaailmaga- mul on kõik, mida vaja. Ma ei vaja meest, et teenida ära seisus- ma olen suhtes. Eile ma tõotasin oma sõbrannale, et ma loon kasvõi suhte potitaime ja kassiga, aga ühtegi jobu ma enam oma kõrval ei talu. Ja veel tõotasin, et ma ei taha iialgi olla meeleheitlik vallaline, kes korrutab vaid ´´mul on meest vaja´´, kurat võtaks ei ole, ma armastan ju ennast ja mu ümber on nii imelised inimesed!

Aga teate, mis võib juhtuda nende naistega, kes jäävadki kinni mõttesse, et mul on suhet vaja? Nad võivad lõpetada päris hullumajas, nagu seal päris hullumajas, kus on päris- päris hullud. Selle kohta ütleks- nii ei saa rallit sõita ja pole vaja ka. Vali teine auto sõitmiseks või vaheta käiku, tee raja suhtes muu valik või sõida kiiremini, kui vaja- ära jumala eest ühe koha peal tammu.

Mina hakkan järjest enam seda üksinda elamist armastama- see on lausa jumalik. Kui vaja loon oma maailma, kui vaja tõmban siia inimesed ja olen teiste maailmas. Maailmas on üks koht, kus loon mina reeglid ja see, kas ma neid järgin või mitte on samuti minu valik. Imeline. Minu kodu.

Kui ma olen leidnud viimastel päevadel rahu enda ja maailmaga. Hakanud heade inimeste kollektsionääriks ja üksinda elamist ülistama asunud. Siis ma olen enam, kui veendunud selles, et absoluutselt kõik juhtub elus mingil põhjusel. Sa satud kuskile, kuni sa pead seal olema, siis sa lahkud, sa oled visanud seljakotti saadud õppetunnid ja suundud edasi. Sa kohtud kellegiga, kellega sa pead olema koos teatud aja, et midagi selgeks saada. Kui veab jäätegi kokku. Mõned inimesed tulevad su ellu ja nad lähevad- kui varem ma nutsin sellepärast siis nüüd ma pigem naeraks, okei ei naeraks päris, aga oleksin neutraalne. Noh nii pidi ju minema. See on usaldus, usaldus maailma vastu.

Tegelikult on mul seljataga imeline aasta, ma olen piisavalt nutnud ja piisavalt naernud. Valust hambaid krigistanud ja õnnest nutnud. Aga mis peamine- ma olen saanud küpseks, enesekindlaks ja õppinud ütlema ei, kui see on vajalik. Ma olen õppinud ennast ja inimesi armastama, ma olen õppinud maailma headust saatma ja isegi asotsiaalile naeratama. Ma olen vist saanud inimeseks, lõpuks. Samas oli ka aeg ju?

Ma tunnen, et varsti juhtub midagi head, aga sina?