Head mehed, kui defitsiit.

Ahi köeb, istun teki all ja lihtsalt kirjutan, kirutan ja kirjutan. Ikka veel hommikumantlis ja krunn peas. Järsku saan aru, et see ongi minu elu. Selline hetk, kus leiad mehe, kellesse armud 30 sekundiga ja tead, et tema on see õige. Kirjutan headest inimestest, stiilsetest inimestest ja armastusväärsetest inimestest.
Peas mõlgub, et vaja oleks minna poodi, koristada, teha lahti märkmik, tööd teha, aga saan aru, et ma pean praegu siin ja just nii olema.
Veel mõlguvad peas seigad eelnevast nädalavahetusest. Jälle on elu elatud. Mu üle 90 aastane vanaema ütles täna telefonis hõisates, et ta on nii õnnelik mu üle. Ta on õnnelik, et ma elan ja ei raiska noorust. Et ma naudin elu ja et vanaks saades ei kahetse midagi. Ta on õnnelik, et ma käisin peol särava kleidiga ja sain tuttavaks uute inimestega. Ta on õnnelik, et ma käin erinevatel sündmustel ja kohtan inimesi. Ta on õnnelik, mu 91 aastane vanaema on õnnelik mu üle, teate, kui tore see on. Ja ta pole õnnelik selle üle, et mul oleks kindel suhe, lapsed ja pereelu- ta on õnnelik, et ma naudin noorust, no mis saaks parem olla...

Kohtasin reedel klubis ühte meest. Ma ei ole kunagi uskunud, et seal üldse normaalseid mehi leidub. Tegelikult veendusin sellel õhtul jällegi, et klubid on täis vaid täiesti sisuta mehi, kelle poole ma isegi ei vaataks. Kuid kuskilt ilmus järsku välja üks väga intelligentne mees. Ta oli lihtsalt nii tark ja küps kuidagi, nägid kohe, et inimeses on kõik asjad justkui paigas. Me ei vajanud isegi sõnu ega teineteisega suhtlemist, meil oli lihtsalt väga hea koos olla. Ta hoidis mind tugevalt, selle asja tunneb juba ära. Ühel hetkel hakkas ta minuga rääkima, inglise keeles. Tegemist oli Soomlasega, minu jaoks põnev. Me vestlesime teemal, miks me oleme vallalised. Meil mõlemal oli üks põhjus, aega pole. Ta ei lasknud mul teiste meestega tantsida ning lõpuks ka lahkus sellepärast, et ei saanud piisavalt tähelepanu minult.
Eile hakkasime Faceboogis suhtlema, rääkisime sellest, kuidas ta tuleb varsti Eestisse, võiks kohtuda jne. Kuid ma tunnetasin, et mingi jama on. Küsisin uuesti, et oled sa tõesti vallaline. Vastus oli hoopis teistsugune- ei, mul on kahjuks naine ja kaks last.

Sel hetkel ei teinud ma muud, kui muigasin. Korra tekkis selline tunne, et noh ega muud ju ei osanudki arvata. Aga samal ajal tekkis minus dilemma, küsimus ja diskussioon iseendaga- miks me valetame nii palju? Iga vale tuleb ühel hetkel välja ju tegelikult. Ja tegelikuses ei tee sa kellegile enda valega rohkem haiget, kui endale. Tundsin end, kui sinisilmne loll tütarlaps, kes oli uskunud, et muinasjutud räägivad headest ja ilusatest asjadest.
Paraku on nii-nii palju neid mehi, kes oskavad vesta muinasjutte, kuidas nad on oma naisest lahus või neil lihtsalt pole enam kaua aega midagi. See on haige mäng, lihtsalt haige.
Tegelikult olen ka ise seda teinud, kui suhtes on asjad olnud segased või halvasti, kuid ühel hetkel tuleb siiski aus olla ja parem, kui õigel ajal.

Miks siiski on nii raske leida seda õiget inimest. Tänapäeva hirm end siduda hakkab minu silmis aina suuremaks kasvama. Proovi sa mehele öelda, et hoolid temast või et te võiks edasi liikuda, härrasmees on kadunud justkui väle tuul.
Naljakas on see, et inimesed on võimelised olema teatud aja tundelised, mingis olukorras käituda nagu te oleksite mõlemad leidnud teineteise näol eluarmastuse, kuid järgmisel ajahetkel te võibolla ei tunnegi teineteist. On see hirm, minevik või mõni muu segav faktor, ei tea.
Keegi ütles mulle, et halvad naised on head mehed ära rikkunud ja nii on saanud meestest hirmu tundvad mehed, usun, et nii see ka on.

Veel meenub mulle, kuidas eile kuulsin ühe naisterahva suust, et ta ei viitsi mängida neid armumänge- teen kättesaamatuks või mängin jne. Parem olla kohe konkreetne- on või ei ole. Kuid kui kumbki tee ei vii lõppasukohani?

Ja lõpuks väsitki, väsid nii, et kui mees sulle enda kohta midagi räägib karjud näkku talle- ära valeta. Sest nii nagu rikuvad halvad naised häid mehi toimib see ka vastupidi. Lõpuks istud krunn peas pühapäeva õhtul kell pool kuus ikka veel teki all ja kirjutad sellist teksti, sest head mehed on kadunud nagu nõelad heinakuhjas. Ja leiad, et ega palju ei tahakski. Polekski aega elada kohe pereelu ja luua muinasjutuline maailmapilt. Aga keegi võiks olemas olla ikka ju, keegi kes tõstaks sind kõrgele ja teeks pai. No üks pai igas päevad, okei üle päeva.

Ja siis mõtled, kuidas sul kunagi oli kõik, aga tegelikult armastust polnud. Kumb siis parem on?

Ma jumaldan mehi, lihtsalt jumaldan. Kui emad vaatavad, kui nende laps magab siis ma võiks tunde vaadata magavat meest. Teda vaheldumisi paitada ja musitada, kallistada, kaissu pugeda ja käsi südamele panna. Aga ma jumaldan sisuga mehi, hingega, ausaid ja armastusväärseid. Kas see on muutunud defitsiidiks, ma usun küll.

Võibolla oleks aeg minna kuuse alla ja üks soov enda sees soovida.