Mis teeb sinu südame rahutuks?

Istun teki all ja olen jõust tühi, ma oleks justkui apelsin, mis on nii tühjaks pigistatud. Ma isegi ei tea, kas kallal on füüsilinetõbi või hingetõbi. Tunnen, et keha on nii raskelt voodi küljes, et tõusta ei suuda. Saabunud on justkui hetk aastalõppus, mil on vaja hüpata rongilt maha ja teha inventuuri, enda sees ma mõtlen. Terve see nädal on olnud kummaline. Tavaliselt istun pühapäeviti maha, võtan ette oma märkmiku ning panen uue nädala paika- kuidas asju niimodi sobitada, et jõuaks võimalikult palju tehtud ja endale nädalalõpus pai teha. Sellel nädalal ma seda ei teinud. Viimased nädalavahetused on mulle midagi õpetanud. Need lokkavad peod ja lihtsalt olengud on õpetanud mind lihtsalt olema selle maailma jaoks. Kõige kurvem on see, et ma isegi ei mäleta viimasest aastast mõningaid hetki, sest koguaeg on nii kiire olnud. Me teeme tihtipeale selle sõnaga kiire endale liiga.
Minu jaoks on saanud viimasel ajal eriti oluliseks teha hästi palju ja olla ikka maailma jaoks tubli, aga kes ma olen enda jaoks? Üks turbopuust jänes, kes laseb hommikust õhtuni ja kui ära väsib ostab uued duracellid sisse- see pole aga elu, hakkab mulle tunduma.
Ma olen unustanud ära mõned ilusad hetked, mis meist teevad inimese.

 Nüüd ma siin olen ja ainus, mida tunnen on süümepiinad, ikka veel ma suudan tunda süümepiinu- tunnen, et halvasti et ei tee hetkel midagi, mis mu elu edasi viiks ja edasi tõukaks. Aga ma ootan seda suurt lüket, uut inspiratsiooni, uut missiooni mille nimel edasi liikuda ja jõuda järgmisele levelile. Tule, tule, aga võibolla kohe ei tulegi. Võibolla ta settib kuskil ja ootab oma aega, ma tean, et ta tuleb ja siis tuleb ta võimsalt.

Mis siis teeb sind nõrgaks ja paneb südame rahutult põksuma? On see südamevalu, on see väsimus. Kas sind piinab motivatsiooni või inspiratsiooni puudus? Äkki tahad lihtsalt maailma eest korraks peitu pugeda või vajad uut suurt muutust-pruutust oma ellu.

Minevik ja tulevik eksisteerivad ainult meie meeles, need on vaid mõtted meie peas – kogu elu ise aga toimub alati ainult olevikuhetkes. Saades sellest ülimalt tähtsast asjast päriselt aru, tekibki juba teadvuse nihe teadlikkuse poole. Siis teed olevikuhetkest oma sõbra, mitte ei suhtu sellesse kui vaenlasesse.

Unustada pole mul jõudu veel.