Mis on sinu jõuluime?

Ma ei mäleta jõule, mis oleksid olnud eriti ilusad. Või tegelikult, kui hakkan mõtlema siis siiski ühed meenuvad. Umbes kolm aastat tagasi, kui olin püsisuhtes ja elasin koos kellegiga oli mul tõesti jõulutunne. Kui saabus jõuluõhtu oli  veel kibekiire kingituste pakkimine. Sellele eelnev koos kingituste otsimine poes meenub samuti. See tunne, kui panime end viisakalt riidesse, võtsime selle suure kingikoti ning koos mindi vanemate juurde. Seal, kus oli kokku saanud kogu pere- kõigi kõrval armastatu lõi siiski selle kodutunde ning jõuluimesse uskumise. See oli ilus ja mul on hea meel, et see mul meeles on. Midagi ilusat...

Ümberringi kuulen vaid seda, kuidas kellegil pole jõulutunnet ning ma ei saaks ka ise hõisata, et mul see väga oleks. Kui hinges seda pole, olen püüdnud seda endal tekitada vähemalt kodus, siin on hea, alati on olnud. Mõtisklen, kas ühte aega aastas, kus teineteisele kingitusi ja süda soojaks teha pole mitte liiga vähe. Kas see, kui me tormame üks kord aastas poodi ja külvame teineteist üle rahaliste kingitustega on õige. Miks üks kord aastas räägitakse nii palju heategevusest ja annetustest. Kui tavaliselt oli minu harjumus iga kord poes käija osta üks suur veepudel külmkappi siis nüüd võtsin uue harjumuse, mis peaks olema enam, kui harjumus. Iga kord poes olles ma otsin ülesse kassa juures oleva annetuskasti ning poetan sinna midagi, kui on siis ostan ka maiustusi, millest osa läheb annetusse. Ja teate, alati tekib hea tunne, kuid ma jälgin inimeste nägusid- kui poetan sinna kõlisevat siis pööratakse eest või tagant pead ja vaadakse otsa. Viisaka inimesena vaatan otsa ja naeratan soojalt mõeldes, et ka sina võiksid sama teha. Paraku ei kingi enamik mulle naeratusi vastu, miks?

Telekas mängib Üksinda kodus, no kes seda filmi veel vaatab? Mina vaatan, sest võibolla see on üks minu viis tekitada jõulutunnet. Ma tahaksin sisse saada seda sooja tunnet, kuid ma ei tea, miks seda pole. Ma tean, et ta on kuskil, kuid olen ta lendu lasknud või on ta ise minu juurest lennanud. Võibolla tuleneb see hetkelisest olukorrast lihtsalt- olukorras, kus ei tea kas pöörata paremale või vasakule, jääda hoopis seisma ehk. Olukorras, kus igasugused peresuhted on sellised, millised nad olema ei peaks. Ning olukorras, kus on vaja mitmeid inimesi oma elus delete nupuga endast välja lülitada, aga polegi see nii kerge.

Mind hirmutab natukene see, et aasta lõpp ongi käes. Ma ei ole veel kirja pannud selja taha jäävat aastat- seda parimat ja halvimat. Ma ei ole veel jõudnud selgusele, mida ootan uuelt aastalt ning minu sees on täiesti lubamatu segadus. Uude aastasse ei tohiks minna sellise segadusega. Ja veel vähem ma ei taha kuulda küsimusi- mida sa jõuludeks tahad. Mida ma tahan? Ei ma ei taha kasutuid tarbeesemeid, ma ei soovi ka uut lõhnaõli või ehteid. Ma ei taha isegi raamatuid, sest mul on enda raamatudki lugemata. Minu soovid on hoopis suuremad- ma soovin armastust, rahu ja õnne. Oota, ma olen seda vist igal aastal soovinud? Minupärast võiks keegi kasvõi selle õnne panna suurde karpi ja lipsu peale panna. Armastuse võiks peita sooja pessa ning ära ehtida. Ja rahu, võiks lihtsalt minusse sündida. Või kinkige midagi kellegile teisele, tehke heategu endale või hädasolijale. Ma oleksin ka selle üle väga õnnelik.
Kuid siiski, ma tahaksin endale kutsikat, väikest pubbyt oma pensionäri kõrvale, et nad saaksid koos päeval kaisus magada ja üksteist lõbustada. Väike karvakera, kes jookseks uksele vastu ja teeks musi. Aga ma ei saa võtta veel ühte vastutust, kui ma isegi ei tea, kas kuude pärast olen siin või hoopis seal.

Ma ei taha enam teha ühtegi tegu elus tingituna üksindusest. Sellest sünnivad niivõrd lollid teod ja valikud, et pärast ei jõua ära kahetseda. Mõelge teiegi enne, kui midagi teete, mis põhjusel seda teete. See on hästi oluline. Mis on see, mis sunnib sind midagi tegema. Alati ei pruugi meie mõistus, süda ja tunne koos ühel teel olema.

Muide, täna sai GoodNewsi beebi aastaseks. Ma olen nii-nii tänulik Monikale, et arvatavasti ta ei saagi sellest aru. Kui me temaga kohtusime olid Inglid kohal, ausalt olid, ma tean, millest ma räägin. Inglid on siiani, inglid on saanud teise kuju, muutunud ja saanud endale erinevaid tiibu, aga nii peabki olema. Ma tean, et Monika jaoks on GoodNews beebi ja minu jaoks on minu rubriik minu beebi. Beebi, keda ma toidan armastuse ja hoolega, panustan sinna palju hinge ning aega. Tänu Monikale on mul võimalik edastada maailmale seda, mis on minu sees ning panna ka inimesi, midagi uskuma. Kuid vahel minus tekib kõhklus. Kõhklus, kas selle asemel, et edastada inimestele seda, kuidas olla saledam, kaunim ja moekam tahaksin äkki hoopis kirjutada armastusest ja arutleda, mis see siis on. Kuid just GoodNews on õpetanud mind panema inimesi armastama ja uskuma ka läbi koduste näomaskide retseptide. Minu jõudmine GoodNewsi oli üks ime minu jaoks ja kui ma ei tunne, et mõni muu ime minus sünniks lähipäevil siis minu jaoks see ongi selle aasta jõuluime.
Ma tänan Sind Monika ja arvatavasti jääb neist sõnadeks väheks, et saaksin oma tänu kirjeldada.

Mis oleks, kui jõulud oleks iga kuu ühel päeval? Igal kuul me kingiks armastust ja õnne teineteisele? Ühel päeval kuust me pöörame tähelepanu heategevusele ning headusele?

Ja kui me lõpetaks selle asjade kokku ostmise ja teineteisele kinkimise ning kirjutaks hoopis üksteisele kirja, kui olulised me oleme teineteisele?

Millest ma järgmine kord kirjutan? Kuidas on võimalik see, et armastust otsides, vajades ja soovides võid jääda kinnisideena sellesse nii kinni, et lõpuks istud kahe kassi, potilillega kodus ning oled kuduv vanatüdruk! Seega tuleb vabaks lasta...

Mina tänan!