Kas varsti saab ka armastust raha eest?

Viimasest postitusest on hea aeg juba möödas, elu on mind lihtsalt endasse imenud. Kuidas see käib, et elu imeb sind endasse? Lihtsalt aeg kaob kuskile, aga pole seletust kuhu siis. Ma tunnen järsku, et minu sees on mingi keeris, sest nii palju erinevaid asju tahab tegemist, et ma ei oska enam õigele pühenduda ning keskenduda millegile- üritan end igalepoole jagada, kuid tegelikult pole mind tervenisti kuskil, ma ei tahaks oma elu niimodi elada ning loodan, et see on vaid üks periood minu elus.
Ma tahaksin end panna täielikult loomingusse, keskenduda uuele kollektsioonile ning hommikust õhtuni olla selles ebareaalses tunnelis, kuid elu tahab elamist ning ma pean jagama end mitmesse kohta. Ma ei taha teha enam poolikuid asju oma elus, see on lausa vastik. See tekitab sees teatud ärevuse, sest ma ei ole südamega selle sees, mille sees tahaksin olla. Tahaksin kaduda mõneks ajaks maailmast, minna eemale kogu tänapäeva toimivast süsteemist ning teha seda, mida süda tahab. Arvatavasti pole kunagi olnud mul nii raske enda jagamine. See kõik on viinud selleni, et ma valetan pidevalt iseendale kohustusi olematuks. Ma lihtsalt panen tuima, täiega. Ma ei tee midagi- see on siis see tulemus. Mitmed inimesed on mulle juba öelnud, et palun istu maha ja pane kirja, mida sa teha tahad, võta aeg maha ja lihtsalt ole- aga ma ei suuda, minus on ometigi nii palju tahtejõudu, kuid miski pärast olen siiski võimetu seda tegema. Ma ei oska enam lihtsalt olla ja see on suurim oskuse kaotus elus. Ma väldin üritusi, kuhu mind kutsutakse ning igasuguseid istumisi, ma tahaks hoopis puhata ja magada, keha streigib ja blokib, võibolla peaks andma alla ja kuulama keha ning ta soove... Ma veedaks kõik oma päevad trennisaalis või jõusaalis ning kodus lihtsalt olles. Võibolla see on selgeim märk sellest, et aeg on puhkuseks? Aga kui see pole võimalik, lihtsalt pole? Kool on vaja lõpetada, tulevik ehitada ning inimeste vaateväljas püsida.

Tahan kuskile künka otsa minna mediteerima, elada tsivilisatsioonist eemal, otsida elu mõtet ning kirjutada raamatuid. Iseenesest väike soov ju...

Võibolla nüüd aitab sellest halast, vaja on vaid maha istuda ja leida enda seest vastused- mida, kuidas, miks ja millal. Ma olen õnnelik, kuid segaduses ning imekombel pole esimest korda segaduse põhjuseks mehed. Tegelikult tahtsin rääkida ühest oma unenäost, mis pani mind mõtlema sellele teemale sügavamalt.

Ühel hommikul ärkasin ülesse ning tundsin üle pika aja seda tunnet, kus ma olin läinud tervenisti unenäo sisse- niimodi, et ärkad ülesse ja ahmid õhku mõeldes, kas unenägu jätkub nüüd või kas see oligi reaalsus.
Olin oma kodukandis, täpsemalt kõrval tänavas, kus toimus konkreetne bailabaila pidu, nagu lõunamaal ühesõnaga. Mul oli LV kott käes, mis oli täis mulle vajalike asju, mida saab vaid rahas mõõta, noh nagu näiteks telefon ja koduvõtmed, autovõtmed jne. Ning ühel hetkel oli mu kott kadunud kogu selle kraamiga. Seejärel valdas mind nii meeletu paanika, et ma kogesin vist läbi une selle paanika läbi, sellist asja juhtub harva, et ma kaon unenäo sisse, kuid see on täiesti ebareaalne kogemus.
Ma ärkasin paaniliselt ning üritasin aru saada, kas tegu oli unenäo või siis päris eluga. Seekord oli see uni, kuid see unenägu paelus mind veel mitu päeva.

Mis tunded meis tekivad, kui me jääme ilma endale olulistest asjadest, mida saab vaid rahas mõõta? Arvatavasti väga kõhe tunne ning oleme kaotanud justkui oma turvatunde, nagu poleks meil enam kodu või parimat sõpra, miski on valesti. Kuid kuidas saab tekitada millegi kaotamine, mida saab vaid rahas mõõta meis selliseid tundeid? Kas tänapäeva maailmas saabki kõike mõõta rahas ning isegi heaolu tunnet ning õnne on võimalik osta? Sellel teemal on palju saadud arutletud kirjanduse tundides või kirjandites, kuid ühest vastust on sellele raske leida. Fakt on vaid see, et tõesti ajaga on muutunud raha meie elus hädavajalikuks osaks ning me ei kujutagi enam oma elu ilma selleta ette, nii õudne, kui see ka poleks.
Püüdke elada mõni aeg arvuti või telefonita, kuidas te end tundma hakkate. Ma olen ikka vahepeal selliseid perioode võtnud, kuid seda ei talu kaua, peagi tekib juba rahutus ja ärevus.

Tänapäeval saab peale õnne ja heaolu tunde isegi meest ja naist osta- vali vaid number ja ta on kohal, maksa raha ja kirg ongi käes. Kas tulevikus saab isegi armastust osta? Võibolla saab seda juba praegu teha, sest mõni naine ongi äraostetav hea eluga.

Ma ei oskagi öelda, millist rolli mängib minu elus raha, sest ma olen niivõrd iseseisev, et kellegi teise rahakotist ma sõltuda ei suudaks- seega justkui vajaksin palju raha, et elus püsida. Tegelikult see nii ei ole. Mulle ei lähe isegi korda see, kas mul on homseks toiduraha, sest ma tean, et kuidagi saab alati ning on ka olnud raskemaid aegu. Kindlasti ei oskaks ma võrrelda õnne, armastust või heaolu rahaga.

Kahjuks pean jälle jooksma, kuid soovin, et armastust ei saaks osta rahas, samuti ka sõprussuhteid, mis on mulle viimasel ajal väga oluliseks muutunud. Olen õppinud olema meestega sõber ning see on suurim saavutus minu jaoks selle aasta alguses. Soovin teile armastust.

Kas sa oled valmis armastuseks?

´´Põhjus, miks enamik inimesi "õiget" partnerit otsides ebaõnnestuvad, on enesestmõistetavaks pidamine, et "õige" on see partner, kellega koos olles me ise endid muutma ei pea. Me otsime partnerit, kes kompenseeriks meie psühholoogia lahendamata aspektid, et võiksime tunda ennast terviklike ja õnnelikena ega peaks oma silmast palki otsima.´´ 

Kas teile ei tundu vahel, et kogu meie elu on aina üks ootus ja otsing? Kui leides valdab meis ikka rahulolematus siis ehk me pole otsimiseks ja leidmiseks valmis?

Täna võtan julguse kirjutada mitmete vallaliste eest, kes otsivad seda ühte ja õiget. Mind on paelunud täna terve päev selle ümber palju mõtteid ja küsimusi.

Kuidas me peaks valmistuma armastamiseks?

Mulle on hakanud viimasel ajal tunduma, et armastuse saabumiseks peab kuidagi valmis olema. Pead olema enda leidnud, et mitte olla poolik teisega koos. Sa pead olema saavutanud elus midagi, et sul oleks aega kellegile pühenduda. Sa ei saa olla katkine lootes, et teine tuleb lapib su killud kokku. Ja mis peamine- sa pead ennast armastama enne, kui keegi sind armastada saaks. Mis vanuses me peaks hakkama end ette valmistama armastuse saabumiseks või saab selleks üldse valmis olla? Ehk on armastus miski, mis saabub justkui tornaado- tekitades siis kas tagajärgi või jäädeski meiega. 

Vahel mulle tundub, et päevast päeva on üks ootus- me tahame paremat töökohta, tahame saada targemaks ja saavutada kõrge karjäär, me soovime saada tubliks ja heaks, siis tahaks luua kodu ja pere. Aga kui sa selle kõik saavutad, kas oskad ja suudad siis rahul olla? Või on tegemist liiga väikese ettevalmistusega?

Kus on see üks ja õige?

Kas olete vahel mõtisklenud, kus peitub siis see minu õige teine pool, see üks ja õige. Ehk elab ta üldse teisel mandril või sõitis just Kuule elama? Võibolla on ta minu kõrval koguaeg või on ta alles saabumas?

Kuidas peaks oma elu elama, et leida üks ja õige- paljud vaidleksid kindlasti mulle vastu mõttega, et teda ei peagi otsima, peab see ikka paika?

Oletame, et sul on tavaline elu, ei ärge saage valesti aru, iga inimese elu on eriline, kuid ma pean silmas elustiili. Sa ärkad hommikul, lähed tööle, tuled töölt ja lähed trenni. Paljude elus on veel kool kuskil seal vahepeal. Õhtul sa oled väsinud, vajud voodisse. Ja kui sa oled niimodi viis päeva jutti elanud siis vaevalt sa jaksad reede õhtul välja minna, ilmselgelt sa lihtsalt magad kodus. ( mu elus on väga palju selliseid nädalavahetusi ). Selle kõige juures sa tahaksid veel tegeleda oma hobidega ja elus midagi suuremat korda saata. Laupäev ja pühapäev tahaks puhata ja koguda jõudu uueks nädalaks, kodu koristada ja korda luua. Kuhu jääb siis aeg kohata seda õiget?

Kas tegelikult on asi saatuses- sa võid kohata teda kasvõi poejärjekorras või kaubanduskeskuse tualeti järjekorras, kus iganes. Kehtib see tõesti?

Ma mõtlen päris tihti sellele, et jah ma olen küll noor, aga kus kurat ta asub? Millal ta tuleb, kui keegi oskaks mulle ajastut öelda või vihjata, kus ta võiks asuda. Kas on iga asja jaoks oma aeg? Võibolla piisab seniks headest sõpradest, kellega ei oska sõpruse piire hoida?

Ja kui see õige on leitud...

Inimene on teadagi üks huvitav olend- ta pole kunagi rahul. Kui on saabunud see üks ja õige siis kuidas teda hoida? Kuidas lasta keegi oma ellu, kus pole enne olnud kohta kellegile peale iseenda? Kuidas järsku jagada oma aega ning rösterit? Kui tegemist on selle ühe ja õigega siis ei tohiks valmistada raskust isegi veekeedukannu jagamine tegelikult, kuid siiski see ei ole alati nii lihtne. Loobuda oma egost ja mingil määral oma elust- teha ruumi kellegile teisele ning mõelda, et nüüd on meid kaks. See ei olegi nii lihtne!

Ma ei tea seda valemit, kuidas leida üks ja õige, kuid ma tahan seda leida. Vahel tekib mul lihtsalt hirm, et päevast-päeva elades iseendale ja olles maailmast eemal ninapidi oma asjades ei saa see lihtne olema. Ehk olen ma ühe ja õige jaoks end lukku pannud või lõpuks ei suudagi loobuda elust iseendale?

Kui sa isegi ei tea, kas oled valmis selleks üheks ja suureks armastuseks, mis võtab hingetuks siis kas on üldse õigust teda oodata, otsida ja tahta? 

Me kõik vajame armastust, kuid millist või kelle armastust?

´´Kui tunned siis tunne, su eest keegi teine seda ei tee. Ja vahel, kui vajud unne, võid tunded anda teisele. Kõik tunded teisele. Kui tahad siis taha. On kõik ju loodud olema. Ning iga hetk jääb sust siia maha, kui korragi võiks olla ta. Et uus saaks järgneda. Ja maailm algab imega...´´

Põhjus, miks enamik inimesi "õiget" partnerit otsides ebaõnnestuvad, on enesestmõistetavaks pidamine, et "õige" on see partner, kellega koos olles me ise endid muutma ei pea. Me otsime partnerit, kes kompenseeriks meie psühholoogia lahendamata aspektid, et võiksime tunda ennast terviklike ja õnnelikena ega peaks oma silmast palki otsima. - See more at: http://alkeemia.ee/artiklid/Too-oma-ellu-oige-partner/l-48/c-1382/#sthash.MRQM61WL.dpuf

Põhjus, miks enamik inimesi "õiget" partnerit otsides ebaõnnestuvad, on enesestmõistetavaks pidamine, et "õige" on see partner, kellega koos olles me ise endid muutma ei pea. Me otsime partnerit, kes kompenseeriks meie psühholoogia lahendamata aspektid, et võiksime tunda ennast terviklike ja õnnelikena ega peaks oma silmast palki otsima. - See more at: http://alkeemia.ee/artiklid/Too-oma-ellu-oige-partner/l-48/c-1382/#sthash.MRQM61WL.dpuf

Pigem valus tõde, kui vaikus.

Vahel ma ei mõista inimesi, isegi kui ma seda väga tahan. Ma ei mõista neid ka siis, kui ma lahustan kogu oma ego ning vaatan asju laiemas plaanis. Mul on raske nende käitumisest aru saada ka siis, kui mõtlen enda käitumisele ning panen end teise olukorda.
Vahel tekib nii palju küsimusi- miks inimesed vaikides kaovad, miks nad ühel hetkel lihtsalt lakkavad igapäevase suhtlemise ning ühiste asjade tegemise. Mis paneb inimesi eemale hoidma ning vaikima asjadest, mis panevad neid eemale hoidma. Mis paneb vaikima?
Paraku pole inimesed ning inimsuhted nagu hea vein, mis seistes ja lihtsalt olles paremaks muutub...

Lihtsalt kadumine
Kunagi ma olin kõige kinnisem inimene iseenda ja maailma jaoks. Ma hakkasin väga hilja rääkima ning lapse mõistes hilises vanuses julgesin teha esimese telefonikõne oma sõbrannale vastasmajast. Mu ema arvas tükk aega, et võibolla ma ei oskagi rääkida. Nüüd ma räägin, räägin liiga palju ning olen avatud kõigele ja kõigile. Nüüdseks on saanud minust perekonna peale kokku kõige avatum inimene, kel pole hirmu öelda avalikult välja oma arvamusi. Ma ei karda enam rääkida ja kirjutada ka asjadest, mille eest kiviga loobitakse. See kohutab neid tihti peale, neil on raske mõista, miks ma pean kõigest avalikult rääkima ning kõike jagama. Aga miks mitte, me kõik oleme ju üks. Ja usun, et tegelikult on teistel sarnaseid probleeme ning muresid, mõtteviise ja arutelusid, miks mitte üheskoos arutada.
Kui ma tahaks vaikida ning endasse tõmbuda siis arvatavasti ma lihtsalt kaoksin. Kuid inimesed ei kao vaid sellistel põhjustel. Nad lihtsalt eemalduvad vahel, kuid kas jäädavalt...

Mul on alati seda kadumist raske mõista, kui kuuleks vaid ühte lauset selgituseks, mis aitaks vältida neid lõputuid küsimusi peas. Kõlab päris loogiliselt ju, et millegi sobimatusel on lihtne sellest teada anda ning siis soovi korral kaduda. Arvatavasti ma ei oska päris hästi ennast hetkel väljendada, kuid võibolla te mõistate juba praegu, mida mõtlen.

Ja siis nad eitavad...
Ja siis sa hakkad nagu loll aina pärima, kas kõik on hästi, kas midagi on valesti jneeejneee. Sa kõlad justkui nagu rikki läinud plaat, sest arvatavasti sa oledki rikki läinud plaat- see miski pole nii nagu enne. Inimsuhted on keerulised ning kõik ei saa kõigiga sobida, ausates mängureeglites tehakse see siiski üksteisele selgeks.
Sina, rikki läinud plaat käid ringi selle koormaga päevast päeva, midagi on valesti, kuid küsida enam ei taha, kaua sa kuuled, et kõik on hästi- tegelikult ju pole.

Kõik suhted on siin elus mingil määral võrreldavad armusuhetega- ausus loob usalduse ja lihtsuse. Julgus välja öelda see, mis ei meeldi viib sind ning sinu vastas olevat inimest järgmisele ja kõrgemale tasandile. Mis oleks, kui väljendaks oma tundeid ja mõtteid ning lõpetaks selle ebaausa käitumise, mis tundub justkui pea pistmine liivaalla.

Ma armastan tõde, ükskõik, kui valus see ka poleks. Mulle meeldib kriitika, sest see tekitab nii painavalt valusa tunde, kuid teeb aina küpsemaks. Varem ma kartsin krtiitikat ja koledat ausust nagu tuld. Ka mul oli kunagi kombeks põgeneda, sellepärast ma tean, millest kirjutan. Enam ma nii ei tee. Ma otsin nagu kass tühjast karbist viimast konservitükki, isegi kui ma see karp on juba nädalaid tühi. Nii ka inimsuhetes.
Hetkedel, kui esitasin kellegile küsimuse, millele teadsin ette eitavat vastust põgenesin vastuse saabumiseks. Milleks ma üldse siis küsimuse esitasin, mõtlen praegu endamisi. 
Ma eitasin küsimusi, sest kartsin, et vastused teevad haiget. Nüüd need enam haiget ei tee, sest ma olen mõistnud, et inimene saab tunda valu vaid siis, kui ta laseb endale haiget teha. Kõik on ju sinu kätes ning mängukaardid on alati sinu valida- kuidas lased endaga käituda, milliseks lood oma elu või õnne ning kas lased endale haiget teha. 

Ma sõitsin täna bussiga koju ning aina naeratasin. Arvatavasti inimesed mõtlesid, et mu järgmine peatus võiks olla mõni raviasutus. Ma naeratasin ikka edasi. Naeratama pani mind see, et ma mõistsin, kuidas juba teine päev ma olen iga hetk õnnelik, üleni õnnelik- lihtsalt iga hetk, isegi siis, kui tegelikult on kurb. Isegi siis, kui sees on kriipiv tunne ja kõik pole nii nagu peaks või võiks. Ma olin üritanud panna ka teisi enda ümber naeratama, kuigi see alati ei õnnestunud. Ma olin hommikust õhtuni täitnud oma elu väärtuslike hetkedega ning jõudnud iga hetk sammu lähemale oma unistusteni. Ma olin õnnelik ja ma kavatsen ka edaspidi olla- kas sina püüad ka?

Ikka naeratusega,

Mälestused, usk ja armastus.

Armsad lugejad, tervitan teid hilisõhtuse kohvitassi taga. Kui ma tahaksin kirjeldada oma praeguseid tundeid siis ilmselt jääksin vastuse võlgu. Minus on tänases päevas mänginud läbi palju erinevaid vaatlusi erinevate tunnete ning tegelastega. Ma olen õnnelik.

Teate vahel ma jään mälestusi vaatama ning veel tihedamini ma kaotan ennast ära nende sisse. Kaotan täielikult. Mõnel täiesti tavalisel õhtul istun kodus ning vaatan vanu pilte. Olen trennis ning hetkeks peatun mõeldes mingile hetkele. Sõidan paikades, kus on palju mälestusi. Kuulen juhuslikult laule, mis tuletavad meelde vanu hetki. Ja kui ma end olen nendesse mälestusesse sisse mässinud tahaksin küsida kahte asja.

Esiteks- miks mälestused meid kurvaks teevad? Tegelikuses väärivad mälestused väga suurt tänutunnet, kui poleks mälestusi siis poleks ka midagi mäletada. Kui poleks mineviku, poleks oleviku ega tuleviku. Veel suurem kummardus kuulub inimestele, kes on meile kinkinud mälestused- isegi, kui neid inimesi enam meie elus ei ole. Miks me muutume siiski kurvaks mõeldes mälestustele, mida meie elus enam pole? On see kuskile meie sisse takerdunud valu, mis ei lase meil uusi mälestusi luua?

Teiseks- miks me igatseme ikka veel mälestusi, mis on seotud kellegiga, kes on meie käest juba ammu käe lahti lasknud, kuid meie seda teha ei suuda. Me justkui meelega takistame oleviku olemisel ning tuleviku saabumisel. Kui egoistlik on arvata, et keegi võiks meie ellu jäädagi kuuluma. Kas olete oma elust kaotanud kellegi lähedase? Sõbra, sõbranna, lemmiklooma, lemmiku õpetaja, töökaaslase või kellegi teise? Millegi pärast on teed lahku läinud ning see on ju elu paratamatu ja kirjutamatu seadus, kuid miks see ühele siiski kurbust tekitab, tükk aega hiljem?
Sellel võib palju seletusi olla, kuid mitte ühtegi selget, mis aitaks mõista tunnet, mis ei lase lahti lasta. Sa justkui tahaksid nii väga lahti lasta, et krigistaksid hambaid ning roniksid isegi seinast ülesse, kuid miski sinu sees elab ikka edasi ning toidab mälestusi. On see vajalik või on see piin enesele?

Tõsi, elus läheb kõik nii nagu minema peab ja eks see ole ka kõige turvalisem mõtteviis elades selles keerulises maailmas. Vahel aga tundub, et need elu kirjutamata seadused vajaksid ümber kirjutamist ning muudatusi, sest tihtipeale on neid võimatu mõista, isegi, kui väga sooviks ja tahaks.

Minnes mälestustest natukene eemale sooviksin põigata kergelt mõttesse, kas väärtused on kaotanud oma sisu.
Panen lühidalt mõtted sõnadesse.
´´Armastus ja usk- kas need on kaks sõna, mis on kaotanud oma sisu jäädes kõlama vaid sõnana meie kõrvu. Mis on nende tähendus tänases päevas? Tänases päevas, kus püsivad väärtused on muutunud küsitavaks oleks  arukas  neid küsimusi esitada ja soovida leida neile vastuseid.
Elu on muutuste ring, see on ring, mida me muuta ei saa- tahame või ei taha, iga sekund muutub midagi praeguses maailmas ja see ring liigub omas tempos.
Kas meie sees on väärtused jäänud samaks? Tänapäeval saab kõike vahetada. Midagi või kedagi on võimalik täna armastada ning homme mitte. Kõike saab välja vahetada ning püsivaid väärtusi saame luua vaid ise.

Armastus- see miski, mille tähendust on aasta sadu otsitud, soovitud kirja panna ning õigeid sõnu taga aetud. See miski, millest on kirjutatud miljoneid laule ja kirjutatud tuhandeid luuletusi. See mingi tunne, mis paneb meid käituma hullumeelselt ning naeratama kummalisel hetkel. Mis on saanud armastuse tähendusest praeguses ajas, kus me kasutame seda sõna söögi alla ja söögi peale. Kas me oskame veel selle väärtust hoida?
Usk- usk millegisse või kellegisse. Millesse usud sina? Kui julgelt me julgeme üldse uskuda või kas me üldse vajame usku?
Ma olen oma senise elu uskunud alati, et inimesed on head ning neil ei ole tegelikuses halbu kavatsusi. Olen soovinud uskuda, et kõik halb, mis inimesed korda saadavad tuleneb nende hoole ja armastuse puudujäägist. Veel usun ma tõelisesse armastusse, isegi, kui vahel ma kahtlen selles. Ma usun ka sellesse, et igaüks saab oma õnne luua ning ise end õnnelikuks teha, isegi, kui tal ei pruugi selleks võimalusi olla. Ma usun, et maailma päästaks iga ligimese armastus.
Tänases päevas, kus enamus meie elust on ebakindel vajame me usku, et toetuda millegile. Inimesed hakkavad meeleheitest uskuma kummalistesse asjadesse. Mõned usuvad, et kallistades puud tuleb energia. Teised usuvad, et nad teevad endale reeglid, millal armuvad või mitte. Kolmandad usuvad iseendasse, mis on ka ainuõige. Millesse võiks uskuda, et säiliks usk enesesse ja maailma headusesse?
Usk ja armastus- kaks sõna, mida võiks esitada koos või eraldi, nad võivad kuuluda kokku, kuid ei pruugi. Usk armastusse, armastuse usk?´´

Sean väärikad ja väljapeetud sammud ma  peatusse, kus ootab mind mu buss. Siin olen oodanud sind juba ammu, kuid mitte teadnud, mis on armastus. Armastus, armastus, armastus, armastus. 
Siin olen armastand sind juba ammu, kuid mitte teadnud, mis on armastus, armastus, armastus, armastus. 

Urb- Alenderile

Ma olen nii õnnelik ja ma soovin, et sina oleksid ka! Kui äkki usuks ja armastaks rohkem?

Täna maailma ükskõik, mille eest.

Kui tihti sina tänad maailma selle eest, mis sul on? Ma olen viimastel päevadel hakanud mõtlema, et võibolla me ei pööra piisavalt tähelepanu sellele, et vahel peatuda ja mõelda, kui imeline meie elu on? Tegelikult on ju! Lippasin täna läbi linna ning nägin vähemalt kahte inimest tänaval maas põlvitamas, kellel oli koer süles. Mul jooksid ülekeha judinad, sest sellele mõelda on juba jube, seda näha- kirjeldamatult kurb. Milleks see, mis viib inimesed selleni ning kuidas neid aidata? Peas jooksis täpselt nii palju või rohkem küsimusi. Võibolla neid polegi vaja aidata, kaasa saame ikka tunda ju?

Seljataga on järjekordne nädalavahetus ning tunne on, et lihtsalt üks ainus päev on veel puudu, seekord jäi see nädalavahetus ikka tõeliselt lühikeseks. Seekordses nädalavahetuses oli jällegi kõike- õnne, naeru, nuttu, pisaraid, valu ning lõpetuseks RAHU minus eneses. Ma olen sellesmõttes ikka kummaline isiksus, et peale nutmist või valu suudan ikka pea tõsta ning naeratada hinges rahu.

Täna tahtsin tänada. Tänada nii paljude asjade eest. Mul on imeline kodu, mis on väga sassis, aga see pole tähtis, siin elan ju vaid mina. Mul on suures koguses häid raamatuid riiulis. Mul on soe ja mul on pehme. Mul on eesmärgid ning unistused, mul olen ma ise. Mul on imeline perekond ja sealt edasi ka veel. Mul on oma aeg, võimalus otsustada ja valida. Isversusver, nüüd kui ma tänama hakkasin tundub, et ma ei jõuagi siia kõike kirja panna. Ühesõnaga olen ma TÄNULIK ükskõik millele, või kellele, et mul nii imeline elu on!

Kaks päeva trenni ning dieediga on seljataga ning nii soovin jätkata vähemalt kuu esialgu- tunne on hea juba praegu koos valutavate lihastega :)

Homme hommikul ärkan tantsides ning hakkan eesmärke täitma, mis mul selleks nädalaks kirja on pandud.

Mehed, kes end lõviks joovad.

Mulle üritati täna selgeks teha, et kas ma siis ei tea, mida alkohol inimesega teeb? Ilmselgelt oma 21 eluaasta juures tean, et alkohol tekitab veres promilli, ajab pea sassi, hommikuks kingib pohmelli ning paneb lollusi tegema. Lolluseid tegema- palju neist on see soovitu, mida sooviks kaine peaga teha või öelda? Ma võin mõista seda ´´pea läheb sassi´´ juttu, kuid ma ei mõista, kuidas see mehed nii lõviks muudab. Kuidas see paneb teid alati tundeid avaldama ning teeb maailma parimaks meesteks? Kas teil peaks olema pidevalt alkohol veres, et olla hea ja tore mees?

Ühel tavalisel neljapäeva hommikul jõudis üks härrasmees minu juurde ( tõesti härrasmees, sest tegu polnud üldse poisikesega, kes ei oskaks oma tegude eest vastutada ). Ma ei taha jätta siin kohal muljet, et minu juures ärkab palju mehi, see pole absoluutselt nii. See selleks. Muidugi polnud ta kaine. Kui ma olin kella ühest öösel kuni viieni hommikul saanud kõnesid, mis koosnesid sellest, kuidas ma siiski ta naine olen, rääkides sellest vaheldumisi tema ning tema sõpradega. Ma olin mitmeid kordi vihastanud ning soovitanud tal koju minna. Lõpuks oli ta siiski kell 7 hommikul mu ukse taga. Juba mõned tunnid hiljem ärkasime uues hommikus üheskoos ning teineteise embuses. Ma olin selleks hetkeks temaga suhelnud nagu sõber mitte vähem kui 3 aastat. Nüüd siis võtsime vastu ühiselt esimese hommiku, seda koos. Esimest korda oli mulle südantsoojendav, kui keegi ei lase sind voodist välja, jumaldab sind iga oma pilguga ning isegi see ei häiri, et kõik tähtsad toimetused su päevas edasi lükkuvad.

Nii me seal lesisime, kaks sõpra teineteise embuses ( ma pole kunagi seda sõpruse pläma uskunud tegelikult ). Lõpuks ta lahkus mind suudeldes ja öeldes ´´kallis oled´´. Ilmselgelt polnud ta ka siis veel täiesti kaine, sest muidu selliseid sõnu poleks suule tulnud. Ta lahkus ning möödus imevähe, kui me juba rippusime telefoni otsas- hetkeks tundus, et kõik võibki hästi olla, tõesti võib. Kõik oli tegelikuses  täpselt nii kaua hästi, kui lõvist sai jälle tavaline ning  kaine mees.

Kuid asi ei lõppenud nii igavalt ja kiirelt. Ühel täiesti tavalisel reede õhtul lesisime hotelli voodil vaadates vanalinna vaadet. Kõik tundus ilus ja lihtne. Kuid ma oskan vahel olla ikka tõeline kruvikeeraja( kui ma seda tahan ), kes tahab kruvi nii sügavale ja valusalt keerata, kui oskab, seda ma ka tegin. Üritasin välja uurida, kas ja kes me ikka oleme, kas ta mäletab seda hommikut minu juures jne. Siin kohal tulevad päevavalgele mehe, kes end lõviks joob Püha sõnad: ma tõesti ei mäleta, kuidas ma sinu juurde jõudsin. Ma oleks tahtnud virutada ja ilmselt hingeliselt ma tegingi seda. Ma ei taha jätta naiivse idioodi muljet, kes usub meest, kes räägib purjus peaga midagi, kuid kurat mees peab oskama ja suutma võtta vastutust või vähemalt püüdma seda teha.

See öö seal hotellis ei olnud tavaline, me jõudsime teineteisele väga lähedale- nii füüsiliselt, kui ka vaimselt. Pärast seda, kui ma olin talle otse näkku öelnud, et ta on värdjas ja tõbras mees, pärast seda, kui ma olin talle öelnud kõige jubedamaid asju. Hommikul, varavalges ta lahkus lastes lahti mu käest ning öeldes ´´helistame´´. See kõne saabus kolm päeva hiljem ning selleks hetkeks oligi kõik muutunud. Ma ei osanud enam olla sõber ning ma ei teadnud, kas me enam üldse midagi oleme või tahame olla. Pärast seda, kui meie käed teineteise käest libisesid teadsin, et nüüd ongi kõik. Ja oligi.

Ma sain siiski hiljem vastused. Pärast paart nädalat vaikimist ning minu poolset plärtsumist sellest, et kuidas sa pärast seda nii käitud sain teada, et hoopis mina olin ja olen tõbras. Kuidas ma julgesin talle öelda niimodi jne. No aga mehele, kes ei oska käituda nagu mees tuleb ju öelda näkku, et õpi käituma? Või kuidas teie teeksite? Noh tegelikuses ma tean, et peale seda postitust tekib jälle intriig ning võibolla tuleb mõni isegi mu akna alla kive loopima, aga miks mehed siis vajavad alkoholi, et olla tundelised? Võibolla mu elu koosnebki intriigidest ning draamadest? Mulle öeldakse tihti, lõpeta see lollustega tegelemine ja hakka normaalselt elama. Võta nüüd näpust, mis on normaalne elu!

Selles loos on kaks riskifaktorit-  seks ja alkohol, need  kaks asja, mis võivad rikkuda ka kõige parema sõpruse kahe inimese vahel. Aga inimene õpib kogu elu ja seda kavatsen ka mina teha ( isegi, kui mõned sooviks mind praegu kividega visata ).

Tegelikult on mul kahju sellest loost, sest see härrasmees oli mulle pugenud hästi-hästi sügavale hinge ning kalliks saanud. Ta oli keegi selline, kellega lihtsalt naersid nii, et suunurgad valutasid.

Jagage teiegi kogemusi meestega, kes end lõviks joovad ja armastust avaldavad...

Kas meie elu on vaid illusioon?

Vahel küsin endalt, kas elu on vaid illusioon ja kui siis milline on minu illusioon? Kas minu illusioon on nauding elada nii nagu ma soovin või on mu illusioon  täiesti tavaline nädalapäev vabaks valetada ning kolada kõik sekkarid läbi? Kas õnn on minu jaoks illusioon või olen ma ise õnn?
Vahel tundub mulle, et minu ümber on inimesed, kes elavad illusioonides. Samas on illusioonid justkui unistused- mis vahe on unistustel ja illusioonidel? Kas illusioon on sinisilmne ettekujutus ja unistus on miski, mida ette kujutades tõmbad oma ellu?

Eile oli teraapiline külastus jälle raamatukokku, kust ma lahkusin pagasiga justkui oleksin rongi pealt vanaema juurest naasnud, aga saak oli imeline. Minu kõrval lesib Saladuste raamat otsimaks minu saladust. Ma olen selle raamatuga ka varem tutvunud, mul oli üks peika, kes uskus, et see raamat on justkui Piibel. Muidugi oli ta selles nii veendunud, et üritas ka mulle selle Piibliks muuta. Sel hetkel tundus see mulle imal marmelaad- kujuta ette, et sul on Ferrari ning siis kohe ta ongi su maja ees jnejneee. Nüüd ma natukene juba suudan sellesse uskuda, või siis palju. Muidugi ma ei usu Ferrarisse, mitte kunagi ei usuks. Kuid selle Saladuse peale hakkasin mõtlema küll. Mis on see õnn, mis toob asjad sinu juurde? On see juhus, soov, tahe, uskumus või lihtsalt elu ise. Võibolla kõiki neid osasid parajas koguses kokku teebki õnne. Õnne teema on mind viimasel ajal nii palju saatnud, ma usun, et see on seetõttu nii, et mingisugune suur õnn on mu juurde saabumas.

Ma veel ei tea, mis või kes see õnn on, aga ma tean, et ta on juba teel ning jõudmas. Ja minu jaoks ongi vist kõige huvitavam see õnne astumise ja saabumise tunne- mingi värin on sees, tead, et varsti juhtub midagi head, aga pole õrna aimu ka, millega või kellega tegu võiks olla. Ning siis see õnn on kohal ja naisele kohaselt sa pole ikka rahul.

Mõtisklesin täna selle üle, et pean siin avaliku blogi ja inimesed ei taha lugeda mingit imalat juttu a la tegin täna seda ja teist. Inimesed tahavad intriige, kõmu, põnevust ja kõike muud sinna juurde. Praegu on nii, kõige rahulikum aeg mu elus, sest eesmärgid tahavad saavutamist ning vahel on vaja ka rahulikult elada. Samas võiksin tuua siia päevavalgele kõik oma varasemad seiklused ja intriigid, neist ei saaks kunagi ükski paberileht täis- seda on lihtsalt meee gaaa lt.

Ja muud huvitavat polegi öelda. Varsti on järjekordne kollektsioon laval, vihjeks ütlen vaid põdrasarved ja ei midagi muud. Kirjutada oleks palju- miks mälestused meid kurvaks teevad, kuidas naised ja mehed on muutunud jne, kuid mul on vaja veel teha natukene uurimustööd ning asja üle mõelda, enne kui read siia jõuavad.

Haara oma elu enda kätesse

Seljataga on imeilus ja tegus nädal, vanu asju on lõpetatud, võlgu klaaritud ja uusi alustatud- premeerin end selle kauni pühapäeva ja kohvitassiga.

Ma veendun iga päevaga üha-enam ja enam, et me ise oleme oma õnnesepad ning elu loojad. Kui ma olen varasemalt üritanud otsida ja leida põhjuseid, miks olla kurb või masenduses- mul ei ole väga palju sõbrannasid, liiga palju võlgu on vaja tasuda, liiga vähe jõuan tehtud jnejne siis sellel nädalal olen sellisele mõtlemisele kriipsu peale tõmmanud. Nüüd võin öelda, et olen oma elu võtnud enda kätesse ning seda täielikult valitsema hakanud luues endale igapäevaga ilusamat tänast ja veel paremat homset.

Elu on meie peegel ja sinu valik on see, mida peegeldada.

Ma olin ennegi kuulnud sellest peegli efektist- mida maailmasse saadad, seda ka saad. Ma ei uskunud või ei osanud sellesse siiski lõpuni uskuda. Püüdes oma ellu kujundada peegliefekti momente olen ka selle toimes enam, kui veendunud. Ühel päeval, kui lõpetasin oma eelmise postituse sellest, kuidas ma olen lõpetanud kõik asjad ja suhted oma elus, mis ei vii kuskile, lõpetasin endas ka veel need viimased ebaveendumused, et ma sellega toime ei tule. Ma haarasingi oma elu enda kätesse!

Hakkasin päev-päevalt looma oma tuleviku ja iga hetk laduma uut telliskivi maja vundamenti, kus pensionipõlves tahan päikese käes lesida. Mõistsin, et sel hetkel, kui inimesed tunnevad, et enam ei jaksa, motivatsioon on otsas ja enam ei tea, kuidas edasi on nad alles teelahkme alguses. Sellel raskel hetkel on vaja sul tegelikuses tunnistada, et kogu see jõuvaru, mida sa vajad on SINU SEES olemas, aga miski lihtsalt varjutab seda- sinu tunded, mõistus või miski/keegi muu.

Ära lase end lõhkuda sellel, mida sa ei ole väärt.

Kas oled vahel tundnud, et su elus on midagi, mis justkui ei kuulu sinu ellu lõhkudes ja väsitades sind, aga ta ikkagi eksisteerib? Lugesin hiljuti ühte artiklit, kuidas inimesed teevad suure vea otsides kellegi enda ellu ja lastes ta sinna, kui tegelikuses ise on inimene katki ja poolik. Olles sellises seisus tõmbad sa enda kõrvale alateadvuslikult samasuguse inimese, hakates teineteise puudujääke lappima ei tule sellest armastust ega ka midagi muud. See ei kehti vaid suhete puhul. Kui tunned, et teed täiesti vale tööd, tuleb läbi mõelda- äkki on kuskil miski parem sind ootamas. Olen kohanud palju inimesi, kes ütlevad, et vihkavad lausa oma tööd, nad teevad tööd longus suunurkadega ning neist ei kiirga grammigi sära. Miks sa seda teed endale kallis inimene?
Ma olen endale selgeks teinud uue tehnika- kui tunned, et pott on kaaneni täiesti mõtetut pahna täis ja miski pole korras, kuid SA EI JULGE teha suurt sammu- riskida, võibolla kaotada, kuid ehk võita siis KUJUTA ETTE, MÕTLE hetkeks, et sul ongi vaid ÜKS elu, kuidas sa tahad seda elada? Kui kassile on antud üheksa elu siis meile vaid üks. Ega kassil suurt vahet polegi, ta magaks ja sööks need 9 elu nagunii maha, kuid meile INIMESTELE on antud võime õppida, unistada, areneda, proovida, riskida, kaotada, võita, armastada, USKUDA- kas sa kasutad neid võimeid ja oskusi piisavalt?

Mida räägib sinu sisetunne?

Ma olen alati olnud koostöös oma sisetundega- isegi, kui ta tahab mind vahel petta ja vingerpussi mängida. Tegelikult on ta teinud alati õigeid valikuid. Kui ma pole teda kuulanud, sest mõistus või süda räägib temast kõvemini siis aja möödudes näen ma siiski, et sisetunne ei reetnud mind. Kas sina kuulad oma sisetunnet, kas sa üldse kuuled seda?

Ainus, mis sa saad teha tänasel kaunil pühapäeval on NAERATADA ja uskuda IMEDESSE. Tee endale üks hea kohvi ning imetle kaunist loodust. Mulle särab vastu aknast sinine taevas ja lumised puud, minust on saanud elunautleja, kas sina tahad ka selleks saada? Kui rahul sa oled oma eluga praegu ja mida sa sooviksid muuta? Kas sa oskad tõrjuda negatiivsust oma elus?

Ikka sooja armastusega,
Tuuli

Kas meie latt on liiga kõrge?

Käes on neljapäeva õhtu, jälle hakkab üks nädal otsa saama, või noh mis otsa- läheb edasi, jätkub ja koguaeg jätkub ( paganama hästi jätkub teine ). Tunnen end kõige paremas mullis- kodu on soe ja korras, kõrval nurrub kass ning ootame koos meie uut pereliiget. Millest ma täna kirjutada tahtsin- olen selles mõttes olnud paar viimast päeva täielikult sees ning seda oma peas analüüsinud, nüüd siis ma kirjutan selle välja, isegi, kui see tuleb siia ausalt ja väga ausalt.

Enne, kui ma alustan siis ma mõtlen, kas ma peaksin vabandama mõningate inimeste ees, kellest oma blogis räägin või ei. Leian, et ei. Kui selle nädala alguses hakkas minu blogi ilmuma ka  Buduaar´is tuli palju tagasisidet. Andsin vaba valiku valida sinna just neid postitusi, mis tundub huvitav- kas siis juhuslikult või saatuse tahtel tuli esimene postitus sinna minu vast kõige isiklikum ja kindlasti krõbedam. Mulle hakkas kirjutama kohe inimene, kellest seal kirjutasin ning mitte positiivses võtmes. Esimesi kommentaare lugesin ning helistasin kohe kellegile, et küsida nõu- kas ma peaksin neid lugema. Sain kohe aru, et ei. Mõistsin, et ma ei pea kellegi ees vabandama ega ka edaspidi suud kinni hoidma. Ma ei maini kellegi nime ja kui sa oled selline mees, kellest on kirjutada ( kas siis head või halba ) siis võid isegi uhke olla.

Usun, et meie kõigi elus toimub tegelikult asju, millest me kunagi suud lahti ei tee või kogeme me tundeid, mida me ei julge välja öelda. Mina kirjutan ning sellega soovin tuua inimkonna teineteisele lähemale, näidates, et meil kõigil on probleemid ja me kõik arutleme selle üle, kuidas leida see üks ja õige. Soovin, et inimesed ütleksid välja oma tunded ja mõtted ning avaneksid läbi selle igapäevaselt.
Kui ma alustasin GoodNewsi Ilu ning Moe toimetajana siis minu üheks sooviks oli tõsta ilu ja moeuudised uuele tasemele- rääkimata sellest, mis on hetke trend või mood. Selle asemel oli minu soov, et inimesed hakkaksid end rohkem armastama ja väärtustama sellisena nagu nad loodud on.
Et me peeglisse vaadates ei kritiseeriks end vaid teeksime endale pai. Teine soov oli see, et ma ei taha ajakirjanikuna kinni jääda ühte kohta, soovisin kirjutada kõigest ja igast valdkonnast, mida igapäevaselt kohtan- nii sündis rubriik  Hingele pai, et teha inimkonna hingedele pai!

Täna ma tahaksin rääkida sellest, et võibolla on meie latt liiga kõrgele seatud. Kas olete tähele pannud, et mõndade inimeste ootused-lootused on nii kõrged, et nad justkui jääksidki eluks ajaks otsima. Ma mõtlen selle teema kõrval ka tööd ning muid ootusi, kuid puudutan siiski meeste ja naiste vahelisi suhteid.

Elust-olust näide.
Mõni aeg tagasi hakkasin suhtlema oma kunagise sõbraga. Kunagi meil justkui oli midagi ja samas ei olnud. Ta kolis peale meie suhtlemise lõppemist oma endise tüdrukuga kokku ning otsustas uuesti proovida. Kuid ta on seda sorti mees, kellele on kombeks vahel siiski siivutuid küsimusi esitada või intrigeerida oma lausetega- kõike seda oma naise kõrvalt. Minu tundlik nina haistis tükk aega, et ega seal suhtes vist kõik päris korras pole. Ja välja see tuligi- suhtes on lüngad ning asi on ära vajunud. Nüüd siis mõistsin, miks mina neid lauseid pidevalt saan. Ühel õhtul pidime kokku saama, et lihtsalt jutustada. Kokku saamise ja jutustamise asemel hakkasin ma saama õhtu saabudes hoopis sõnumeid- ehk võiksin ma sinu diivanil täna ööbida?
Selleks hetkeks oli mul rohkem, kui küll nendest totakatest meestest, kes ei tea ise ka mida tahavad ja mängivad kord ühes kapsaaias ning siis teises. Otsustasin, et kuna viimasel ajal tegelen igapäevaselt enda väärtuse suurendamisega siis minu jaoks on parem täna õhtul rahus head filmi vaadata ning siis voodisse pugeda- täpselt nii nagu mina seda soovin. Kuid see ei läinud nii kergelt.... Kui ma otsustasin teatada, et täna siiski ei õnnestu kohtuda hakkasin saama tekste sellest, kuidas ta oli täna oma suhte lõpetanud ning kuidas ta teeb minu tänasest käitumisest omad järeldused, kuidas ma olen ikka päris nõme jnejne. Minus valitses täiesti hurmav ükskõiksus. Esimest korda elus oskasin olla ükskõikne.

Ma olin nii väsinud nendest meestest, kes ei suuda oma suhteid lõpetada, kuid tegelikult on suhe juba läbi. Ma olin väsinud nendest meestest, kes ei teadnud, mida või keda nad tahavad.
Ma ei tahtnud enam kogeda neid 2 nädalaseid deitimisi, mis ei viinud kuskile. See on tegelikuses väga suur enda väsitamine- avad kellegile jälle ukse, saad tuttavaks, õpid tundma ja kõik lendab vastu taevast.

Saabus järgmine päev ning siis laekus minu telefoni midagi ekstra huvitavat. Hommik algas lausetega- ma mõtlen asjad selgeks ja siis räägime. Küsisin siis selle peale, et kas sa läksid koju ja leppisid naisega ära. Vastus ajas mind kõva häälega naerma ja isegi ei pannud imestama, ´´Point on selles, et ma olen väga nõudlik ja iga väiksem asi, mis mind häirib paneb naisest eemalduma. Tema on see neiu, kes teeb asjad õigesti. Seega ma panustan oma neiu peale ja ei tegele lollustega.´´
Korra tekkis pähe talle vastu kirjutada read sellest, kuidas tema oli see, kes minust väga huvitatud oli, tema oli see, kes minu õlal rääkis oma halvast suhtest, tema oli see, kes soovis midagi paremat- ja korraga olen mina lollus. Kuid ma ei teinud seda, sest ega lolli ümber ei kasvata.

Küll aga minus hakkasid mõlkuma mõtted- kas meie latt on liiga kõrgel? Kas me loodame- tahame- ootame liiga palju kaaslaselt ning nii jäämegi otsima? Keegi pole meist perfektne ja ei saa selleks, kuidas siis leppida teiste vigadega? Veidi hirmus hakkab mõeldes, et sa võid vaid ühe vale sõna öelda või valele poole sammu astuda ning juba see häirib teist. Mehed, kes soovivad, et nende kõrval oleks kaunis naine, kes kasvataks lapsi, säraks igal hetkel ning hoiaks kodu korras olles ka voodis alati vormis, äkki on seda liiga palju?

Mis on minu latt? Minu latiks on armastuse latt. Muidugi peab inimene sümpatiseerima mind ka väliselt ning mul peab olema millestki temaga rääkida. Ta võiks mõista minu unistusi ja eesmärke. Kuid ma leian, et, kui armastad siis sind ei saa häirida pisidetailid. Või ongi siis vaid üksikud inimesed, kelle vale samm sind närvi ei aja?

Kui suurt rolli võib mängida sellest valemis see, et inimesed on aina vähem rahul sellega, mis neil on? Me aina otsime ja tahame parimat, kuid ei märka, et võibolla meil on juba kõik hea olemas. Koguaeg on liiga vähe, mis oleks, kui peatuks ja mõtleks, et äkki me otsime liiga palju? Ma ei vaidle vastu, et me kõik peame leidma just endale sobiva mosaiigi tükki, et teineteisega sobida, kuid äkki meil on pseoudo ootused oma kaaslasele, mida polegi võimalik täita?

Kohtusin eile oma hea sõbrannaga, keda polnud kiire elu tõttu justkui sada aastat näinud. Rääkisime kogu vahepealse elu ära ja sinna juurde ka veel. Ta on üks neist, keda ma väga austan. Kõige suurem hea meel oli mul selle üle, et tal läheb väga hästi- ta on saanud edukaks ja soovib aina kõrgemale tõusta. Ühel hetkel tekkis vaikus ning tundsin, et pean enda seest talle oma hetkel peas käiva mõtte välja ütlema. Sain aru tema edu valemi ja ehk avastasin enda omagi. Ta ei tegele inimestega, kes pole väärt tema aega. Just nii palju aega saab kasutada oma tuleviku loomiseks, kui sead bloki neile inimestele, kes ei vääri sind tegelikuses. Ta valib enda kõrvale ainult parimad ja õigesti teeb- see toob talle eduka tuleviku ning ilusa elu.

Ja peale seda kirjutasin oma seinale järgmise lause teiste ridade vahele: Tegele igapäev oma elu ehitamisega ning vabane inimestest, kes sinu aega ei vääri. Vali alati esmajoones enda soovid, tegevused ning unistused. Vali ainult PARIM!

Mis on sinu jaoks parim?

´´Kui sa kipud oma elus liiga palju mõtlema minevikule või sellega tegelema siis palun saa aru ühest asjast. Minevik on minevik, see on miski, milles sa ei saa enam midagi muuta. Kui arvad, et saad vanu suhteid klaarida või muuta, siis tegelikuses see pole võimalik. Sa saad luua vaid homset tuleviku ja uut päeva- paremini, kui täna või minevikus. Seega lase lahti minevik ja loo endale hiilgav tulevik!´´