Hakkan jõudma pärale

Tunnen, et igal hommikul, kui ärkan tunnen üha enam, et hakkan kohale jõudma. Kuhu ma kohale hakkan jõudma? Soovitud eluni ja rahuliku õnneni.

Mulle meeldib pärast trenni jalutada läbi vanalinna koju. Ma lähen läbi turult, kust ostan viigimarju. Neid müüakse lahtiselt. On kaks kohta, ühes on natukene magusamad ja teises hapukamad. Ma teen kohe koti lahti ja hakkan neid juba teepeal sööma.

Mõnel hommikul, kui mul on vaba päev meeldib mulle Kalamaja raamatukogus käija. Ma tunnen end seal nagu väike laps kommipoes. Võib-olla sain väikesena liiga vähe kommipoes käija. Ma veedan seal kaua, ma tuulan vaikuses ja otsin neid õigeid raamatuid. Kui ma koju jalutan ei suuda ma vastu panna, ma hakkan juba teepeal lugema.

Täna ma sain õppetunni. Täna olin ka kohal, kui ei kunagi varem.

Ma olen kasvanud ülesse keskkonnas, kus mind on soovitud pidevalt muuta. Ma ei ütleks, et mu perekond on halb või nad ei armastaks mind. Kindlasti armastavad ja ma olen neile tänulik. Tänulik palju eest. Kuid nad ei ole suutnud kunagi mind võtta sellisena nagu ma olen. Oleksin ma siis punkar või muude kummaliste harjumustega! Mulle meeldib lihtsalt vahel koledalt riides käija ning tänaval lugeda! Täna aga ütlesin kõik julgelt välja ja tegin sellele lõpu.

Ükskõik, kellega oleks tegu- ema, isa, vanaema, vend või õde, mitte kellegil pole õigus meiega halvasti käituda. Isegi, kui meil on vaid üks ema või üks isa. Kuna oleme lapsed ei ole me ohvrid. Me väärime parimat nagu kõik teisedki. Ma lepin sellega, et mu perekond ei tea pooltest asjadest midagi, millega ma tegelen või mille võimsaga ma hakkama saan. Aga ma ei lepi pideva halvustusega.

Aususel on ikka suur vägi. Ausus tõi mulle veel suurema meelerahu ja kindluse olla see, kes ma olla tahan ja elada täpselt nende reeglite järgi, mis mulle meeldivad. 

Mulle meeldib olla nii kaugel sellest maailmast. Hingeliselt ma mõtlen.