Leban ja ootan teelahkmeid

Täna lihtsalt leban. Leban, sest kui miski muu sind jalust ei niida siis teeb elu ise seda. Mu keha pole võimeline end liigutama, kuid mõistus on selge. See on selge selleks, et lebada siin ja mõelda, kuidas tahaks seista teelahkmel, kus pöörata täiesti uuele poolele.

Mind hirmutab see võitlus minu sees- ei anna alla, ikka mine palavikuga tööle, teeni raha ja tee trenni ka. No ära anna alla, ega sa mingi nõrk pole. Lasta endal olla nõrk- jumal kui hea. Ühel hetkel väsid olemast naine. Naine suure algustähega naine on olla muinasjutuliselt ilus. Olla naine väikese algustähega on lihtsalt tapvalt raske, sest lõpuks sul ongi tunne nagu hakkaks surema. Hommikust õhtuni tormata ringi- rabada õpingute, töö ja keha trimmimise vahel. Ometigi saab ikka vaid arved ära maksta, kui sedagi ning ei midagi muud endale lubada.

Leban ja mõtlen, millise valiku või muutuse peaks oma elus tegema, et lustiga elada. Minna reisima ja lihtsalt olla õnnelik- huh lihtsalt õnnelik olla, korraks tekib isegi minu sisse see võimas tunne.