Täna keskpäeval lamasin voodis. Olin lõpetanud uue kuu kalkulatsiooni tegemise. Noh selle tuntud tabeli kulud-tulud ja mis alles jääb. Nagu alati jäi see viimane nulliks või miinusesse. Siis hakkasin mõtlema, mis edasi saab, kui suve keskel on kool lõpetatud. Otsus on, et vähemalt ühe kuu reisin. Aga mis edasi? Kas tõesti ma tahan tulla siia tagasi. Asuda õppima, mida ma väga naudin ja ootan, aga ikka edasi vireleda? Kas tõesti ma tahan iga kuu teha kalkulatsiooni, mis jookseb miinustesse? Kas tõesti ma pean iga kuu peast halliks mõtlema, kuidas hakkama saada ja tundma, et ma ei saa lubada elu, mida vääriksin. Minu soovid ei ole liiga suured. Tean, mida väärin. Ma ei osta kalleid riideid ega asju. Ma ei käi pidutsemas, ei luba endale isegi kino ega teatripileteid. Ikkagi ei saa ma osta endale talveks korralike ja kvaliteetseid riideid. Ikkagi ei saa ma osta raamatuid. Ikkagi ei saa ma endale midagi lubada. Ikkagi jooksen ma miinusesse. Ma ei usu ka sellesse, et mu kalkulatsioonid oleks valed. Asi on selles riigis. Riigis, kus on nii väikesed palgad, et nutt tuleb peale.
Ja siis ma tundsin järsku, aga kui pööraks sellelt tavaliselt elult kõrvale? Lõpetaks mõtlemise sellele, mis vanuses oleks õige minna ülikooli, saada lapsed ja luua pere? Mis oleks, kui läheks ja jääks ära. Leiaks õnne mujalt. Päriselt ka ütleks, et lähen reisile, aga jääkski. Mis oleks, kui ei elaks tavalise elumudeli järgi? Elaks sisetunde järgi. Otsiks ja rändaks, vaataks ja uudistaks. See mõte ja tunne aina küpseb mu sees ja punub sooja pesa. Mind ei hoia siin miski kinni, mitte miski.
Kuhu meil tegelikult kiiret on? Miks me ei või rännata ja kõike, mida elu nõuab hiljem teha? Mis on see, mis tegelikult elu nõuab ja kuidas saab elu nõuda? Me ise teame, mida ja millal. Meie sisetunne teab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar