Ma püüan jääda tavaliselt neutraalseks, mis puudutab maailma ning ühiskonna teemalisi küsimusi. Ma ei näe põhjust minna enda sees põlema või suuremas seltskonnas tuliselt asja üle arutleda. Võibolla peaks? Ma ei tea. Nüüd aga tunnen, et mul on hakanud tekkima oma arvamus ja ka tunne, et see on vaja välja öelda.
Millal muutus meie riik selliseks, et meil pole midagi olulisemat, kui arutleda selle üle, kes võib keda armastada ja kuidas oleks õige koos elada? Kas maailm ei toiminud varem lihtsa loogika järgi, et me armastame keda tahame ja meil on selleks õigus. Elame koos kasvõi kaelkirjakuga ja oleme õnnelikud. Kas meil kõigil pole sünnipärane õigus valida ise oma ellu inimesed, valikud, otsused ning kujundada oma elu? Mind hakkab vaikselt põlema ajama ( mind, kes tavaliselt jääb täiesti neutraalseks ) see vaidlus riigilisel tasandil. Minus on pidevalt küsimus: ``Kas meil tõesti pole millegi olulisema üle arutleda või vaielda?``
Ja mis oleks siis olulisem? Näiteks see, kuidas parandada Eesti riigi palgataset- nagu päriselt ka parandada! Mida teha selleks, et noored EI lahkuks välismaale. Kuidas muuta asju nii, et noored poleks sunnitud töötama ja õppima veri ninast väljas. Ja absoluutselt kõik, kes väidavad, et vaid laisad lähevad Eestist parema elu peale siis nende inimeste peale ma lähen küll põlema. Mis moodi see on kergem valik? See on raskeim, kui miski muu- jätta kogu siin olev elu, loobuda õppimisest ja haridusest, mida omandada kodumaal. Minna ära kodumaalt ja saada kellekski teiseks. See ei ole lihtne!!! Aga mis sul muud üle jääb? Kas tõesti peab üks noor käima koolis, omandama hariduse, samal ajal töötama sendikopikate eest ning lõpuks, kui see tunnistus käes on tegema ikka hoopis muu valiku.
Minu kõrvus kõlab veel üks oluline küsimus: ``Kas Eesti riigi olukord ja ühiskondlik seis paneb meid sunniviisiliselt kellegiga koos elama selleks, et lihtsalt elus püsida. Ei, ei enam pole kooselu armastuse eesmärgil vaid hoopis eesmärgil, et ellu jääda. Et jagada kulud ja toidupoe arved kaheks ning tänu sellele elus püsida ning võimaldada endale ka natukene elu nautimist.
Ja nüüd meenub veel üks jabur asi, mida arutletud on viimasel ajal- hakkaks äkki lastetutelt inimestelt raha küsima? Nagu mille eest te raha küsite? Et inimene pole veel kohanud seda õiget, kellega täisväärtuslik pere luua? Kas te arvate, et naiste valik leida õige mees, kellega kogeda armastust ja seda ka lapsele jagada on tõesti utoopiline valik? Kas tõesti riik paneb meid järjest rohkem fakti ette ning me peamegi elama nagu puuris lind. Lind, kellel on valik- kas elad siin puuris nende reeglite järgi või lendad välja ja hukud vabas looduses, kus elu on karm ja nagunii sa hakkama ei saa.
Faktide ette nagu nt. kui sa peaksid armastama endasoolist siis see on lubamatu, vale, seadusevastane, ühiskond ei soosi sind jne. Faktide nagu nt, kui sa õigel ajal lapsi ei saa siis sa pole täisväärtuslik inimene ja pead hakkama maksma raha eest, mida sa nagunii ei teeni.
Kindlasti ei ole ma negatiivne, pessimistlik või midagi muud, mis seostub halvustavate emotsioonidega. Ma olen aus. Ma olen nii kaua silma kinni pigistanud selle ees, mis riigis ma elan. Muidugi olen ma õnnelik olnud, sest elu on üldiselt rahulik ja vaikne, lisaks on ka loodus tasane siin. Kuid no mis elu? Ühel hetkel tuleb ikka tõele näkku vaadata ja teha valik, kas sa väärid sellist elu või mitte. Ja ma tunnen, et minu valik hakkab üha selgemaks saama. Kui ma pean valima, kas luua pere kodumaal ning elada palgapäevast palgapäevani pea hall otsas või luua see välismaal siis ma valin kahjuks selle viimase.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar