Ma armastan kõike ja kõiki.

On imeline tunne järsku armastada kõike ja kõiki.
Ma armastan oma uues kodus igat detaili. Kuigi alles pool korterit on remonditud on mu süda nii rahul, kui rahul olla saab. Ma jumaldan panna igasse väiksesse asja oma südame. Näiteks ma valisin armastusega veinipokaalid ja panin nende jala ümber paela, millest tegin lipsu. Uued joogiklaasid, mis on justkui vanakooli sööklast pärit asetasin puidust karpi, millel on otstes südamekujulised augud. Ma tean, et see on alles algus. Mulle meeldib rikastada oma elu väikeste eriliste asjadega ning hiljem vaadata neid ning siis südamega rõõmu tunda. See on elu ja see on elamise väärtus. Mulle meeldib luua oma elu muinasjutuks. Vahel keelatud lugusid välja mõelda ning enda sees mõelda, kuidas saab üldse miski keelatud olla.

Mulle meeldib ka vahel kodust välja minna ning olla kole. Olla nii kole, et peeglisse ei taha vaadata. Nimelt mitte juukseid pesta ja pähe panna neoonikas müts. Mulle meeldivad äärmused, sest need aitavad olla reaalsuses. Vahel, kui reaalsus mulle ei meeldi kaon oma õhulossidesse. Lihtsalt olen maailmas, mida päriselt polegi olemas. Pole selliseid maju, inimesi ja olukordi. Aga minu maailmas on. Ja ma naudin seda kõike, mida tegelikult olemas ei ole.

Vaatan nüüd seda kööki. Mõned asjad on veel puudu, aga see näeb juba praegu välja nagu siin elaks perekond. Lapsed ja armastavad vanemad. Ilmsi näen juba ennast moosi keetmas seal pliidi ees ning perele suppi keetmas. Hetkeks mõtlen, et mu elu on justkui seal maal, kus võikski kedagi usaldada .Võiks kellegile avada oma südame ja kinkida ära selle rahu ja vaikuse, mis siin hetkel on. Möödub viis sekundit ja ma mõtlen:  no ei! Mõtlen ajale, kus siin valitses kaos. Oli justkui perekond ja keegi veel peale minu. Mind rahuldaski vaid tunne, et on justkui pereelu. On mees, on koer ja on kass. Milline ilus perekond ju? Valetan, ma ei olnud hetkegi rahulik. Mäletan veel neid aegu, kui reporter lõugas telekas, aga mina oleksin tahtnud hoopis merekohinat kuulata ja raamatut lugeda. Mäletan veel neid õhtuid, kus mulle keerati selg ja ma võisin ainult unistada, et keegi mind kaissu võtab. Mäletan veel seda ebareaalset elu, mis siin toimus. Mäletan ka seda, kui loll ma olin. Mul pole kombeks enda kohta halvasti öelda, aga ma lihtsalt pidin kogema midagi sellist, et nüüd aru saada, et selleks, et kellegile oma eluväravad avada tuleb enne viis korda mõõta, kaaluda ja mõelda kümme korda otsa. Ja vahel pole isegi sellest kasu, ikka teed vale otsuse.

Mu elus on hetkel inimesi, kelle nime ma õietigi ei tea. Mul pole õrna aimu, mis on nende tööks või millega nad tegelevad. Ometigi ma tean sellest palju rohkem. Ma tean, et see kõlab nüüd egoistlikult, julmalt ja mida kõike veel- aga mind lihtsalt ei huvita. Ma olen piisavalt väsinud süvenemast kellegi elusse, kes nagunii varsti minema kõnnib või kellega lihtsalt asjad ei joppa. Kes ei riski see shampust ei joo, on eks? Aga ühel hetkel saab mõõt täis. Teate see tunne, kui ühel päeval on magusaisu. Siis ostate kokku viite sorti erinevaid komme, küpsiseid ja mõne tordi veel lisaks. Hea jäätise valite ka veel. Ja siis ongi mõõt täis, enam ei taha paar nädalat suhkrusarnast asja näha ka. No nii on minul ka. Kui ma näen, et inimene viitsib piisavalt kaua mu elus olla ja püüda sinna sügavamale saada siis tuleb ka aeg, mil lõpuks küsin mis ta nimi on või ega ta ei tegele kummalise äriga.

Ma isegi ei kujuta ette, milline inimene minu koju sobiks. Mu vanemad on minult küsinud korduvalt, kas ma üldse suudan kellegiga koos elada. Kuidas leian rahu ja vaikuse siis, kui on mees ja lapsed. Kuhu ma siis põgenen. Võibolla peaksin ma mingi nohikuga koos elama, kes loeb hommikust õhtuni raamatuid ja töötab raamatukogus. Või ma peaksin hoopis mõne joogiga ühte heitma. Hommikuti temaga koos mediteerima ning õhtuti tegema jalutuskäike loodusesse. Vat kus see oleks elu. Aga ma jätan kõik siiski saatuse hooleks. Uskuma peab, aga vaevalt lähiajal siia joog või mõni nupust nikastanud härra ära eksib, sest vaevalt, et ma kedagi oma ellu hetkel lasen. Ma pidutsen natukene enda sees, naudin, olen, kuulan vaikust, paitan kassi ja kuulan ta nurrumist. Öösel võtan kaissu padja ning tunnen, et olen vaba kõigist ning kõigest.

Kõigi nende tunnete kohaselt on mul raske mõista inimesi, kes ei oska üksi olla ja ei naudi seda. Inimesed, kes põgenevad pidevalt mingite tunnete eest ja ei julge kogeda vaikust. Kuidas veel leida iseennast ning oma rada? Kuidas selles lärmis üldse tõde leida või vastuseid? Võimatu.

Ma pole ammu niimodi armastanud ja usaldanud. Elu ma mõtlen.