Kui külm tuleb hinge

Kui sul pole kedagi kelle hinge hoida soojalt käel. Soojendada seda iga sekund oma elust.
Armastada ka siis, kui külm tuul puhub südames.
Teada, et kui praegu-nüüd-kohe pööraks terve maailm su vastu on tema sinuga.
Keegi, kes tunneb oma hinges, kui sul on valus.
See keegi, kellega hommikuti varbaid soojendada teki all ning õhtul lugeda armastuseluulet.

See keegi, kes puhub ära külma tuule algaval sügisel ja toob soojuse su südamesse.

Kui sa tuled õhtuti koju üksi. Siis pärast üksinduse nautimist taipad ühel õhtul, et oled ikkagi katki.
Sa oled õppinud.
Oled õppinud austama ennast. Armastama ennast. Nautima enda seltskonda.

Aga ühel hetkel on üksindust liiga palju. Süda on järsku nii üksi, et käed külmuvad ja südamesse poeb tuul.
See tuul puhub külma tuule südamesse ja hinge.

Ühel õhtul sa proovid ahju põlema saada, et tuppa tuleks soojus.
Paned pakkide viisi pabereid, aga tuli ei sütti ikkagi.
Sa tunned, kuidas see külm teeb aina enam ruumi su südames ja tuli ei tahagi süttida.

Järsku tundub kogu see aeg, kus sa olid õnnelik külmas toas ja tühjuses kadunud. Seda pole enam.
Nüüd tunned vaid külma ja üksindust.
Sul on endaga hea, sa armastad ennast ja tead, et väärid tervet maailma.
Ometigi on hinges külm. Tunned, et teine pool on kuskil ära. Sa oled poolik.
Aga sa tahad saada tervikuks. Tahad eksisteerida tervikuna. Tahad saada üheks kellegiga koos.

Aga kuidas?
Me kõik peame vahel katki olema. Et saada uuesti tervikuks.
Me kõik peame vahel nutma, isegi, kui pisaraid ei ole ja ei tulegi.