Armastusevalss.

 ´´Kas naisel saab olla meessoost sõpru? Kas me naised saame olla sõbrad meestega? Mis tingimustel see on võimalik ja mis piirini? Kuidas toimib mehe ja naise vaheline sõprus ilma millegi enamata? Ma esitan vist liiga palju küsimusi ilma vastusteta. Võibolla ma ei teagi vastuseid. Ma olen otsinud, proovinud, kogenud, põrunud, õnnestunud, kukkunud ja tõusnud — aga mul pole ikka veel vastuseid. Vähemalt mitte selliseid, mis oleksid üks-ühele selged. Kas meeste uueks mallisõnaks on saanud "minu sõbrannad"? Sõbrannad, kellega vajadusel mesijuttu ajada ja aega veeta, kuid kogumata kohustusi kellegi ees? Kas tänapäeva meestel on nii suur hirm seotuse ees? Hirm selle ees, et keegi võiks sind armastada või ei oska mehed enam armastada?

Mis teeb mehest ja naisest paari? Peab selleks olema hingeline tunne, piisavalt palju öid, ühised rännakud või hambaharja topsi viskamine? Äkki on iga inimese jaoks paari ja suhte piir erinev? Aga kui on olemas tunded, kirg, korduvad ööd, hambaharja topsi viskamine ja ehk isegi enam veel siis kuidas finishis on ikka kõik ühepoolne ja asjadest on valesti aru saadud? Kindlasti ei tule üllatusena, et naised ja mehed on erinevad, aga elementaarsed asjad võiks siiski ühtida, või ei? Missuguse naisena jääda siis tunnetekompotti, kus kõik vaheldub kiiremini, kui sekundid minutis?´´

Nii kirjutasin umbes pool aastat tagasi sarnasel teemal, millest täna soovin kirjutada.
Kaldun siiski natukene kõrvale sellest teemast, nimelt kummitab mind viimastel päevadel teema seksi ümber, jah ma kavatsen sellest nüüd kirjutada nii avalikult, et võibolla peaksin piinlikust tundma.
Kui vahel sooviksime küsida, kas enne oli muna või kana siis mina küsiks hoopis, kas enne on seks või tunded. Olen ette võtnud palju huvitavaid tutvusi eesmärgiga teha haiglasliku uuringut ja näha, mis toimub minu sees, kuidas ma väärtustan ennast ja teen üllatavalt õigeid valikud enda jaoks. On osa mehi, kelle jaoks algab hinge uurimine siis, kui on teada saadud, kas on füüsiline sobivus. Tundub justkui oleks tänapäeva maailmast pealiskaudsus kaotanud ära soovi teise nimel teha nii-nii palju enne, kui ta saab p-ä-r-i-s-e-l-t sinu omaks!

Vanasti oli see, mida kergesti kätte ei saanud ju kõige magusam? Kas see tuleneb lihtsalt konkreetsetest inimestest või vanuseklassist, kelle poolt sellist käitumist kohtab? Kindlasti suur osa on ka ürginstinktil, mis paneb meest vaatama naist alati, kui naist, keda ihaldada- uurima, kas ta vastab mehe eeldustele ning sobiks talle. Kas me ei peaks alustama sõprusest? Kas ühe hea suhte alus ei ole hea sõprus?

Mina leian... leian, et seks ja füüsiline koos olemine on miski, mida annab vormida- ausa rääkimise teel saab selle ideaalselt toimima panna, aga mida sa teed, kui sul ei ole inimesega millestki rääkida või ta on täiesti igav ja tühi? Olen oma noore vanuse juures teinud nii mõnedki valikud ja saanud kogemusi. Kui on ideaalne seks ja füüsiline tõmme osutub inimene ise täiesti tühjaks- ta lihtsalt ei jõua sinu südame lähedale, sest see polegi võibolla ta eesmärk. Ta hõljub kuskil seal vahepeal ning teie hinged ei ole üldse ühenduses. Õnneks näeb sellised märgid varakult ära, kas inimene ärkab vaid selleks, et minna ja istuda kaheksast viieni oma laua taga ära või ootab ta elult midagi enamat ning teeb rohkem, kui ühiskond võibolla nõuab. Ma jumaldan mehi, kes teevad palju tööd. Minu jaoks on mehelikus number üks, kui mehel on ambitsioonid, soov ja eesmärgid millegi nimel. Ta näeb vaeva, et jõuda kuskile ja midagi saavutada.
Tegelikuses polegi vahet, sest kui sa ei osutu selleks kergeks linnuks, kes lendaks iga soovi peale järgmise puuni siis leidub keegi, kes seda teeb- sinu panused on vaid jällegi tõusnud ja saad kergendades öelda, et oled saanud väärtuslikumaks.

Oh, kui hea on olla naine...

Ma usun, et tegelikult nii paljudes kodudes on praegu tõeline armuvalss. Mis on armuvalss. Armuvalss on tõeline armastus ilma soovide, ootuste ja iseenda egota. Tõeline armastus kaotab egod ja laseb jõuda hingele lähedale. Tõelises armuvalsis on valitud koos üks meloodia, mille järgi sammud luuakse. Armuvalsis võib vahel eksida ning astuda partneri varbale, kuid naeratades tantsitakse edasi. Tõelises armuvalsis ei tantsi vaid kaks inimest vaid kaks hinge, kes on saanud üheks ning loonud midagi, mis on üks. See on austus, kõrgeim austus teineteise vastu. See on usaldus, usaldus, et ka kõige raskemal hetkel hoiab teine su käest. See on leplikus, leppida teise vigade ja valikutega. See ongi armastus. Ja see on olemas. Ausalt on.

Ma soovin selle aasta kokku võtta justkui armastuse aasta. Mitte armastuse mõne mehe või kellegi muu vastu vaid iseenda. Aasta, kus ma õppisin austama iseennast, tegema valikuid lähtudes enda heaolust ning armastama aega iseendaga. Ma õppisin olema üksi ja seda jumaldama. Ma ei tunne enam hirmu. Minu selle aasta viimased kuud on parimad, mis siiani mu elus on olnud. Mu ümber on tänu enese austusele inimesed, kellele mõeldes süda soojeneb hetkega. Ma tahaks neid iga hetk kallistada ja tänada, et nad olemas on. Ma tahaks neile lõputult kingitusi teha ja nikerdada, et näidata, kui kallid nad minu jaoks on. Mu hinge ja südamesse on justkui väiksed pesad tekkinud erinevate inimeste jaoks, kes kõik on nii erinevad, kuid minu jaoks üks suur armastus. Ilmselgelt sõnast Aitäh jääb väheks.

Ma soovin, et mul oleks homme ilusaim aastalõpu õhtu ja iga hetk oleks mu hinges soojus. Ma soovin, et mu uus aasta tuleks veel-veel imelisem ning ma leiaks veel rohkem enda raja. Et minu südamesse leiaks veel palju-palju häid inimesi oma tee.

Kogu südamest soovin, et teie südames oleks vaid armastus!

Iseseisvad naised, kes saavad ise hakkama.

Lõpetan artikli lugemist teemal, kas tänapäeva naised on liiga iseseisvad. Artikkel jõuab siiski sinnani, kus kirjutaja on nõus selle väitega. Tema arvates on naised liiga vähe naised ning seega ei oska mehed oma rollis kuidagi toime tulla. Otsisin sellise artikli lugemiseks, sest just sellest tahaksin täna kirjutada.

Kell saab kohe kaks laupäeva öösel, pärast kahe tunnist püüdlust uinuda andsin alla ja otsustasin hoopis kirjutada täna.
Sina naine, kes seda loed mõtle hetkeks, kui palju oled sina olnud elus iseseisev ja kui palju sõltunud mehest? Kui palju oled kogenud meheliku käitumist oma elus ukse avamise ning meheliku toe näol? Kas seda oli tunda kunagi rohkem, kui tänasel päeval?
Mind ei paina need küsimused ilma asjata. Ma olen hakanud kummaliselt hästi tundma end oma iseseisvuse rollis ning mõtlen, kas oskan veel olla nõrk naine.

Arutlesin täna sellest samast teemast sõbrannaga kohvikulaua taga ning küsisin tema arvamust. Ta oli selle väitega igati nõus ning ei seadnud selle väite järgi küsimärki vaid pigem hüüumärgi. Ta tõi mulle näite, kuidas Soome ühiskonnas on need rollid juba vahetusse läinud. Seda näeb isegi oma silmaga- Soome naised näevad välja justkui mehed ning Soome mehed kasvatavad juukseid pikaks ja punuvad sinna patsi, mõned pidid isegi küüsi lakkima! Noh ma võin kõike ette kujutada tänu oma elavale fantaasiale, kuid meest, kes minuga koos küüsi lakiks- too much!

Enne seda vestlust oli mul arutelu oma uue ja toreda sõbraga, kes alustas ise teemat sellest, et teda ajab lausa närvi, kuidas naised tahavad olla mehed. Ma oskasin talle vastu vaielda mõttega, et aga mis selles halba on, kui naine saab hakkama. Teisalt naised ei oleks ju iseseisvad, kui neil poleks põhjust. Kui me teaksime, et saame alati meeste peale loota ja kindlad neis olla ei muutuks meis miski mehelikult iseseisvaks.

Võtame näiteks vallalised naised. Ega siis ei saa iga õhtu loota, et valega ´´mul on telekas katki´´ tuleb mees kohale ning lõpeb see hoopis muud moodi. Samuti on palju kindlam see, kui sa teenid ise endale raha rahakoti vahele, kui see, et lähed klubisse jättes rahakoti maha- nagunii mehed teevad välja. Muidugi teevad välja, kui oskad piisavalt vasikaripsmeid pilgutada ja lühikest seelikut kanda KUID, siin on üks kuid peidus. Mehed tahavad midagi vastu ka saada selle raha kulutamise peale- kas sa annad?

Usun, et ühiskond on jagunenud kaheks. On naised, kes oskavad mängida nõrka naist, et saada, mida tahavad ja on naised, kes saavad alati ise hakkama. Ning mina ei leia, et selles ise hakkama saamises midagi halba oleks. Mina, kes olen teeninud ületunde rassides raha, et mu mehel oleks bemmi kütust panna või reedel peole minna tean nüüd, mis tähendab olla iseenda elu peremees. Ma tean, et hommikul ärgates on kogu minu uus algav päev minu kätes ja ei sõltu kellestki. Kui mul on võimalus valida on mul ka vabadus. Ja vabadusega on juba selline kummaline asi, et kui seda korra maitsnud oled siis muud enam ei tahagi.

Kui me täna sõbrannaga Soome meeste ja naiste teema lõpetasime mõtisklesime veel teemal, kas meie kõhtu tulevad veel väga väga suured liblikad elama. Pff, naeruväärne, oleme ju nii noored, kuid vaadates meid- üks tugevam naine, kui teine ja ühtegi töllakat oma ellu naljalt ei lase on meil põhjust selle üle mõtiskleda. Tema, kes on minu silmis lihtsalt kõige ugevaim isiksus ning oskab valida alati kvaliteeti ning mina, kes olen teinud esimesed sammud uuel trepiastmel, kus lepin vaid parimaga. Ma lihtsalt jumaldan iga päevaga üha enam ja enam küpsemist. Küpsemist noorest ja laiali inimesest üheks tervikuks. Jumaldan tunnet, et enam ei köida mind iga härra sellepärast, et mul-lihtsalt-keegi-oleks-silmapiiril, need kes kohe värisema ei pane nendest teen parimad sõbrad ning tean, et ühel päeval leian selle kõige parima suure tähega. Seniks on mul hea, mul on lihtsalt jumalikult hea, sest mul on minu vabadus valida ja vabadus olla lihtsalt õnnelik.

Valitsege oma elu ning olge ise oma elu sisu loojad!
Soovin Teile armsad inimesed kuhjaga armastust nendesse viimastesse selle aasta päevadesse...

See pimestav valgus...

Sulen silmad,
et unistada vaid,
et näha maailma
teise pilguga,
et mõelda häid mõtteid,
ning unustada reaalsus,
kuid kõik tundub
nii võimatuna,
äkitselt märkan valgust,
see haarab mind enda poole,
ma olen kui võlutud
pimestavast valgusest.

Vahel ma tahaksin olla õrn haldjas. Haldjas, kellel on helendavad tiivad ning ingelik nägu ees. See väike võlur, kellel on oskus ja õigus võluda maailmas asju imeväel. Ma lendaksin ja kui võlumisest väsiksin vaataksin asju ja inimesi kõrgemalt. Ma jälgiks, mida inimesed teevad siis, kui nad on minu jaoks kadunud, ma tahaks teada, mida inimesed teevad oma kire põletamiseks. Ma tahaksin teada, nii palju...

Nii palju tahaks viimasel ajal teada, avastada ja kogeda. Vahel on tunne, et õhku jääb maailmaruumis liiga väheseks, ma muudkui ahmin ja ahmin. Olen õppinud viimasel ajal kõiki inimesi armastama, mõistan, et olen heade inimeste kollektsionäär ja tunnen juba kaugelt ära head inimesed. Seejärel ma lihtsalt tõmban mõttes nad enda lähedale ja hakkan neid armastama, pakun neile seda, mis minus head on. Ja tahan teha nad maailma õnnelikumaks, ma ei arva egoistlikult, et mina saan inimesi õnnelikuks teha, kuid mingil moel kindlasti saan, me kõik saame teineteist õnnelikuks teha.

Kui eile õhtul istusin oma too much sõbrannaga kodus ja arutlesin meestest ja elust-olust siis teadsin, et ma pean mingi järelduse homme tegema, mingi kokkuvõtte. See oleks vist järgmine- elu tuleb võtta, kui mängu. Igat flirti, tutvust ja suhet, terve elu. Ta jutustas mulle, kuidas ta kohtus ühel peoööl vanalinna tänavatel noormehega, kellega veetis aega järgmise hommikuni ja ainus lause, mis nad vahetasid oli küsimus- kas sulle meeldivad rohkem kajakad või tuvid? Ja noormees vastas õigesti, mis tähendab ka seda, et ta aksepteeris täiesti haiglast ja kummalist küsimust. Veel meie lubaduste hulka kuulus ka hakata elama, võtta kõik, mis võtta annab, lõbutseda ja rokkida lihtsalt täiega. Mina aga jõudsin tema kõrval arutledes järelduseni, et üsna veendunult ma usun juba oma nooruse juures seda, et igat meest kohates on temas mingi kiiks, mis paneb ajurakke liigutama- kas ikka see on minu jaoks? Ja siis võibki juhtuda nii nagu Seks ja Linnas juhtus ( vabandust, aga ma jumaldan seda sarja )- sa lähed kohtama kellegiga ja hakkad meeleheitlikult otsima seda kiiksu, otsid niimodi, et jääd oma lolluse tõttu ilma kellestki, kellel võibolla polegi kiiksu või teie kiiks on samasugune. Peale kauba teed veel margi ka maha, ikka korralikult.

Nüüd ma aga lõpetasin just sarja Kartulid ja Apelsinid vaatamise ning minu peas kumiseb hoopis lause- kas tõesti üks naine ei või siis üksi olla. Saan aru sellest ühiskonna surumisest, et sul peab ju keegi olema. Vahel ma ei julge minna oma 92 aastase vanaema juurde külla, sest mul pole vastata talle ühegi mehe kohta midagi ja ma olen endiselt vallaline, seega ma väldin sellisel põhjusel sinna minekut, arulage. Aga katsu sa siis selgeks teha, et ei ma olen väga õnnelik oma suurte unistuste, illusioonide ja muinasjutumaailmaga- mul on kõik, mida vaja. Ma ei vaja meest, et teenida ära seisus- ma olen suhtes. Eile ma tõotasin oma sõbrannale, et ma loon kasvõi suhte potitaime ja kassiga, aga ühtegi jobu ma enam oma kõrval ei talu. Ja veel tõotasin, et ma ei taha iialgi olla meeleheitlik vallaline, kes korrutab vaid ´´mul on meest vaja´´, kurat võtaks ei ole, ma armastan ju ennast ja mu ümber on nii imelised inimesed!

Aga teate, mis võib juhtuda nende naistega, kes jäävadki kinni mõttesse, et mul on suhet vaja? Nad võivad lõpetada päris hullumajas, nagu seal päris hullumajas, kus on päris- päris hullud. Selle kohta ütleks- nii ei saa rallit sõita ja pole vaja ka. Vali teine auto sõitmiseks või vaheta käiku, tee raja suhtes muu valik või sõida kiiremini, kui vaja- ära jumala eest ühe koha peal tammu.

Mina hakkan järjest enam seda üksinda elamist armastama- see on lausa jumalik. Kui vaja loon oma maailma, kui vaja tõmban siia inimesed ja olen teiste maailmas. Maailmas on üks koht, kus loon mina reeglid ja see, kas ma neid järgin või mitte on samuti minu valik. Imeline. Minu kodu.

Kui ma olen leidnud viimastel päevadel rahu enda ja maailmaga. Hakanud heade inimeste kollektsionääriks ja üksinda elamist ülistama asunud. Siis ma olen enam, kui veendunud selles, et absoluutselt kõik juhtub elus mingil põhjusel. Sa satud kuskile, kuni sa pead seal olema, siis sa lahkud, sa oled visanud seljakotti saadud õppetunnid ja suundud edasi. Sa kohtud kellegiga, kellega sa pead olema koos teatud aja, et midagi selgeks saada. Kui veab jäätegi kokku. Mõned inimesed tulevad su ellu ja nad lähevad- kui varem ma nutsin sellepärast siis nüüd ma pigem naeraks, okei ei naeraks päris, aga oleksin neutraalne. Noh nii pidi ju minema. See on usaldus, usaldus maailma vastu.

Tegelikult on mul seljataga imeline aasta, ma olen piisavalt nutnud ja piisavalt naernud. Valust hambaid krigistanud ja õnnest nutnud. Aga mis peamine- ma olen saanud küpseks, enesekindlaks ja õppinud ütlema ei, kui see on vajalik. Ma olen õppinud ennast ja inimesi armastama, ma olen õppinud maailma headust saatma ja isegi asotsiaalile naeratama. Ma olen vist saanud inimeseks, lõpuks. Samas oli ka aeg ju?

Ma tunnen, et varsti juhtub midagi head, aga sina?

Hinges on soe. Aitäh.

Lihtsalt, elu on imeline, ma ei väsi seda kordamast.
Täna käis külas sõbranna, kellega kohtume kvartalis korra, heal juhul. Tegelikult olin tal lasknud juba minna, sest me polnud nii ammu suhelnud, et uskusin sellesse, et teed on lahku kasvanud. Aga ta on sõbranna kõige suurema tähega, inimene, kellega olen ülesse kasvanud. Minu austus ja minu kummardus.

Tema oli see, kellega ma tegin esimese telefonikõne. Me oleme eluaeg elanud vastasmajades. Kui me väiksed olime veetsime kõik päevad koos, lisaks õppisime koos plokkflööti ja esinesime koos värisevate põlvedega. Me olime nii suured sõbrannad, et käisime isegi koos tualetis, sest meie jaoks elas ühes nurgas pätu, kellele vahel meeldis ka aias prügimäel elada... Vat sellised inimesed on väärt kogu maailma. Kahjuks mingi aeg läksid meie teed lahku. Ta täna just mainis, et tema jaoks muutusid aastavahetused siis, kui minul tuli varajane puberteet ja ma avastasin liiga varakult mehed. Jah, muidu me veetsime kõik, absoluutselt kõik aastavahetused koos, muud moodi poleks see olnud võimalik.

See, milline austus mul selle inimese vastu ei anna kirjeldada. Tema töökus, sihikindlus, tugevus, see on aplausi väärt. Ja ikka veel ma näen, et ta on veel tugevamaks saanud ja veel enam leidnud oma tee.
Seda, mida oleme koos läbi elanud jääkski kirja panema, kuid mul on lihtsalt südames soe. Südames soe, et veel aastalõpus tulevad sellised inimesed ikka su juurde ja lihtsalt on. Kirusime kolm tundi mehi ja elu, vaatasime siidri saatel Seks ja Linna osi ning naersime. Vot see ongi elu. Südames on nüüd nii hea. Mu elus on ikka head inimesed, parimad.

Muide, täna laekus mu postkasti kiri, lihtne kutse naistekale inimese poolt, keda olen kord elus näinud ja suhelnud. Põhjuseks tõi ta, et ma olen nii tore positiivne inimene. Juudas, kus ma ikka inimesi armastan.

Tegelikult on pea siidrist imelik ja midagi tarka siia kirjutada ei oska, tegelikult pidin kirjutama naistest, kes otsivad kinnisideena suhet ja ma kirjutangi, aga homme. Tahtsin lihtsalt teile öelda, kui armsaid inimesi maailmas on.

Mis on sinu jõuluime?

Ma ei mäleta jõule, mis oleksid olnud eriti ilusad. Või tegelikult, kui hakkan mõtlema siis siiski ühed meenuvad. Umbes kolm aastat tagasi, kui olin püsisuhtes ja elasin koos kellegiga oli mul tõesti jõulutunne. Kui saabus jõuluõhtu oli  veel kibekiire kingituste pakkimine. Sellele eelnev koos kingituste otsimine poes meenub samuti. See tunne, kui panime end viisakalt riidesse, võtsime selle suure kingikoti ning koos mindi vanemate juurde. Seal, kus oli kokku saanud kogu pere- kõigi kõrval armastatu lõi siiski selle kodutunde ning jõuluimesse uskumise. See oli ilus ja mul on hea meel, et see mul meeles on. Midagi ilusat...

Ümberringi kuulen vaid seda, kuidas kellegil pole jõulutunnet ning ma ei saaks ka ise hõisata, et mul see väga oleks. Kui hinges seda pole, olen püüdnud seda endal tekitada vähemalt kodus, siin on hea, alati on olnud. Mõtisklen, kas ühte aega aastas, kus teineteisele kingitusi ja süda soojaks teha pole mitte liiga vähe. Kas see, kui me tormame üks kord aastas poodi ja külvame teineteist üle rahaliste kingitustega on õige. Miks üks kord aastas räägitakse nii palju heategevusest ja annetustest. Kui tavaliselt oli minu harjumus iga kord poes käija osta üks suur veepudel külmkappi siis nüüd võtsin uue harjumuse, mis peaks olema enam, kui harjumus. Iga kord poes olles ma otsin ülesse kassa juures oleva annetuskasti ning poetan sinna midagi, kui on siis ostan ka maiustusi, millest osa läheb annetusse. Ja teate, alati tekib hea tunne, kuid ma jälgin inimeste nägusid- kui poetan sinna kõlisevat siis pööratakse eest või tagant pead ja vaadakse otsa. Viisaka inimesena vaatan otsa ja naeratan soojalt mõeldes, et ka sina võiksid sama teha. Paraku ei kingi enamik mulle naeratusi vastu, miks?

Telekas mängib Üksinda kodus, no kes seda filmi veel vaatab? Mina vaatan, sest võibolla see on üks minu viis tekitada jõulutunnet. Ma tahaksin sisse saada seda sooja tunnet, kuid ma ei tea, miks seda pole. Ma tean, et ta on kuskil, kuid olen ta lendu lasknud või on ta ise minu juurest lennanud. Võibolla tuleneb see hetkelisest olukorrast lihtsalt- olukorras, kus ei tea kas pöörata paremale või vasakule, jääda hoopis seisma ehk. Olukorras, kus igasugused peresuhted on sellised, millised nad olema ei peaks. Ning olukorras, kus on vaja mitmeid inimesi oma elus delete nupuga endast välja lülitada, aga polegi see nii kerge.

Mind hirmutab natukene see, et aasta lõpp ongi käes. Ma ei ole veel kirja pannud selja taha jäävat aastat- seda parimat ja halvimat. Ma ei ole veel jõudnud selgusele, mida ootan uuelt aastalt ning minu sees on täiesti lubamatu segadus. Uude aastasse ei tohiks minna sellise segadusega. Ja veel vähem ma ei taha kuulda küsimusi- mida sa jõuludeks tahad. Mida ma tahan? Ei ma ei taha kasutuid tarbeesemeid, ma ei soovi ka uut lõhnaõli või ehteid. Ma ei taha isegi raamatuid, sest mul on enda raamatudki lugemata. Minu soovid on hoopis suuremad- ma soovin armastust, rahu ja õnne. Oota, ma olen seda vist igal aastal soovinud? Minupärast võiks keegi kasvõi selle õnne panna suurde karpi ja lipsu peale panna. Armastuse võiks peita sooja pessa ning ära ehtida. Ja rahu, võiks lihtsalt minusse sündida. Või kinkige midagi kellegile teisele, tehke heategu endale või hädasolijale. Ma oleksin ka selle üle väga õnnelik.
Kuid siiski, ma tahaksin endale kutsikat, väikest pubbyt oma pensionäri kõrvale, et nad saaksid koos päeval kaisus magada ja üksteist lõbustada. Väike karvakera, kes jookseks uksele vastu ja teeks musi. Aga ma ei saa võtta veel ühte vastutust, kui ma isegi ei tea, kas kuude pärast olen siin või hoopis seal.

Ma ei taha enam teha ühtegi tegu elus tingituna üksindusest. Sellest sünnivad niivõrd lollid teod ja valikud, et pärast ei jõua ära kahetseda. Mõelge teiegi enne, kui midagi teete, mis põhjusel seda teete. See on hästi oluline. Mis on see, mis sunnib sind midagi tegema. Alati ei pruugi meie mõistus, süda ja tunne koos ühel teel olema.

Muide, täna sai GoodNewsi beebi aastaseks. Ma olen nii-nii tänulik Monikale, et arvatavasti ta ei saagi sellest aru. Kui me temaga kohtusime olid Inglid kohal, ausalt olid, ma tean, millest ma räägin. Inglid on siiani, inglid on saanud teise kuju, muutunud ja saanud endale erinevaid tiibu, aga nii peabki olema. Ma tean, et Monika jaoks on GoodNews beebi ja minu jaoks on minu rubriik minu beebi. Beebi, keda ma toidan armastuse ja hoolega, panustan sinna palju hinge ning aega. Tänu Monikale on mul võimalik edastada maailmale seda, mis on minu sees ning panna ka inimesi, midagi uskuma. Kuid vahel minus tekib kõhklus. Kõhklus, kas selle asemel, et edastada inimestele seda, kuidas olla saledam, kaunim ja moekam tahaksin äkki hoopis kirjutada armastusest ja arutleda, mis see siis on. Kuid just GoodNews on õpetanud mind panema inimesi armastama ja uskuma ka läbi koduste näomaskide retseptide. Minu jõudmine GoodNewsi oli üks ime minu jaoks ja kui ma ei tunne, et mõni muu ime minus sünniks lähipäevil siis minu jaoks see ongi selle aasta jõuluime.
Ma tänan Sind Monika ja arvatavasti jääb neist sõnadeks väheks, et saaksin oma tänu kirjeldada.

Mis oleks, kui jõulud oleks iga kuu ühel päeval? Igal kuul me kingiks armastust ja õnne teineteisele? Ühel päeval kuust me pöörame tähelepanu heategevusele ning headusele?

Ja kui me lõpetaks selle asjade kokku ostmise ja teineteisele kinkimise ning kirjutaks hoopis üksteisele kirja, kui olulised me oleme teineteisele?

Millest ma järgmine kord kirjutan? Kuidas on võimalik see, et armastust otsides, vajades ja soovides võid jääda kinnisideena sellesse nii kinni, et lõpuks istud kahe kassi, potilillega kodus ning oled kuduv vanatüdruk! Seega tuleb vabaks lasta...

Mina tänan!

Mis teeb sinu südame rahutuks?

Istun teki all ja olen jõust tühi, ma oleks justkui apelsin, mis on nii tühjaks pigistatud. Ma isegi ei tea, kas kallal on füüsilinetõbi või hingetõbi. Tunnen, et keha on nii raskelt voodi küljes, et tõusta ei suuda. Saabunud on justkui hetk aastalõppus, mil on vaja hüpata rongilt maha ja teha inventuuri, enda sees ma mõtlen. Terve see nädal on olnud kummaline. Tavaliselt istun pühapäeviti maha, võtan ette oma märkmiku ning panen uue nädala paika- kuidas asju niimodi sobitada, et jõuaks võimalikult palju tehtud ja endale nädalalõpus pai teha. Sellel nädalal ma seda ei teinud. Viimased nädalavahetused on mulle midagi õpetanud. Need lokkavad peod ja lihtsalt olengud on õpetanud mind lihtsalt olema selle maailma jaoks. Kõige kurvem on see, et ma isegi ei mäleta viimasest aastast mõningaid hetki, sest koguaeg on nii kiire olnud. Me teeme tihtipeale selle sõnaga kiire endale liiga.
Minu jaoks on saanud viimasel ajal eriti oluliseks teha hästi palju ja olla ikka maailma jaoks tubli, aga kes ma olen enda jaoks? Üks turbopuust jänes, kes laseb hommikust õhtuni ja kui ära väsib ostab uued duracellid sisse- see pole aga elu, hakkab mulle tunduma.
Ma olen unustanud ära mõned ilusad hetked, mis meist teevad inimese.

 Nüüd ma siin olen ja ainus, mida tunnen on süümepiinad, ikka veel ma suudan tunda süümepiinu- tunnen, et halvasti et ei tee hetkel midagi, mis mu elu edasi viiks ja edasi tõukaks. Aga ma ootan seda suurt lüket, uut inspiratsiooni, uut missiooni mille nimel edasi liikuda ja jõuda järgmisele levelile. Tule, tule, aga võibolla kohe ei tulegi. Võibolla ta settib kuskil ja ootab oma aega, ma tean, et ta tuleb ja siis tuleb ta võimsalt.

Mis siis teeb sind nõrgaks ja paneb südame rahutult põksuma? On see südamevalu, on see väsimus. Kas sind piinab motivatsiooni või inspiratsiooni puudus? Äkki tahad lihtsalt maailma eest korraks peitu pugeda või vajad uut suurt muutust-pruutust oma ellu.

Minevik ja tulevik eksisteerivad ainult meie meeles, need on vaid mõtted meie peas – kogu elu ise aga toimub alati ainult olevikuhetkes. Saades sellest ülimalt tähtsast asjast päriselt aru, tekibki juba teadvuse nihe teadlikkuse poole. Siis teed olevikuhetkest oma sõbra, mitte ei suhtu sellesse kui vaenlasesse.

Unustada pole mul jõudu veel.

Head mehed, kui defitsiit.

Ahi köeb, istun teki all ja lihtsalt kirjutan, kirutan ja kirjutan. Ikka veel hommikumantlis ja krunn peas. Järsku saan aru, et see ongi minu elu. Selline hetk, kus leiad mehe, kellesse armud 30 sekundiga ja tead, et tema on see õige. Kirjutan headest inimestest, stiilsetest inimestest ja armastusväärsetest inimestest.
Peas mõlgub, et vaja oleks minna poodi, koristada, teha lahti märkmik, tööd teha, aga saan aru, et ma pean praegu siin ja just nii olema.
Veel mõlguvad peas seigad eelnevast nädalavahetusest. Jälle on elu elatud. Mu üle 90 aastane vanaema ütles täna telefonis hõisates, et ta on nii õnnelik mu üle. Ta on õnnelik, et ma elan ja ei raiska noorust. Et ma naudin elu ja et vanaks saades ei kahetse midagi. Ta on õnnelik, et ma käisin peol särava kleidiga ja sain tuttavaks uute inimestega. Ta on õnnelik, et ma käin erinevatel sündmustel ja kohtan inimesi. Ta on õnnelik, mu 91 aastane vanaema on õnnelik mu üle, teate, kui tore see on. Ja ta pole õnnelik selle üle, et mul oleks kindel suhe, lapsed ja pereelu- ta on õnnelik, et ma naudin noorust, no mis saaks parem olla...

Kohtasin reedel klubis ühte meest. Ma ei ole kunagi uskunud, et seal üldse normaalseid mehi leidub. Tegelikult veendusin sellel õhtul jällegi, et klubid on täis vaid täiesti sisuta mehi, kelle poole ma isegi ei vaataks. Kuid kuskilt ilmus järsku välja üks väga intelligentne mees. Ta oli lihtsalt nii tark ja küps kuidagi, nägid kohe, et inimeses on kõik asjad justkui paigas. Me ei vajanud isegi sõnu ega teineteisega suhtlemist, meil oli lihtsalt väga hea koos olla. Ta hoidis mind tugevalt, selle asja tunneb juba ära. Ühel hetkel hakkas ta minuga rääkima, inglise keeles. Tegemist oli Soomlasega, minu jaoks põnev. Me vestlesime teemal, miks me oleme vallalised. Meil mõlemal oli üks põhjus, aega pole. Ta ei lasknud mul teiste meestega tantsida ning lõpuks ka lahkus sellepärast, et ei saanud piisavalt tähelepanu minult.
Eile hakkasime Faceboogis suhtlema, rääkisime sellest, kuidas ta tuleb varsti Eestisse, võiks kohtuda jne. Kuid ma tunnetasin, et mingi jama on. Küsisin uuesti, et oled sa tõesti vallaline. Vastus oli hoopis teistsugune- ei, mul on kahjuks naine ja kaks last.

Sel hetkel ei teinud ma muud, kui muigasin. Korra tekkis selline tunne, et noh ega muud ju ei osanudki arvata. Aga samal ajal tekkis minus dilemma, küsimus ja diskussioon iseendaga- miks me valetame nii palju? Iga vale tuleb ühel hetkel välja ju tegelikult. Ja tegelikuses ei tee sa kellegile enda valega rohkem haiget, kui endale. Tundsin end, kui sinisilmne loll tütarlaps, kes oli uskunud, et muinasjutud räägivad headest ja ilusatest asjadest.
Paraku on nii-nii palju neid mehi, kes oskavad vesta muinasjutte, kuidas nad on oma naisest lahus või neil lihtsalt pole enam kaua aega midagi. See on haige mäng, lihtsalt haige.
Tegelikult olen ka ise seda teinud, kui suhtes on asjad olnud segased või halvasti, kuid ühel hetkel tuleb siiski aus olla ja parem, kui õigel ajal.

Miks siiski on nii raske leida seda õiget inimest. Tänapäeva hirm end siduda hakkab minu silmis aina suuremaks kasvama. Proovi sa mehele öelda, et hoolid temast või et te võiks edasi liikuda, härrasmees on kadunud justkui väle tuul.
Naljakas on see, et inimesed on võimelised olema teatud aja tundelised, mingis olukorras käituda nagu te oleksite mõlemad leidnud teineteise näol eluarmastuse, kuid järgmisel ajahetkel te võibolla ei tunnegi teineteist. On see hirm, minevik või mõni muu segav faktor, ei tea.
Keegi ütles mulle, et halvad naised on head mehed ära rikkunud ja nii on saanud meestest hirmu tundvad mehed, usun, et nii see ka on.

Veel meenub mulle, kuidas eile kuulsin ühe naisterahva suust, et ta ei viitsi mängida neid armumänge- teen kättesaamatuks või mängin jne. Parem olla kohe konkreetne- on või ei ole. Kuid kui kumbki tee ei vii lõppasukohani?

Ja lõpuks väsitki, väsid nii, et kui mees sulle enda kohta midagi räägib karjud näkku talle- ära valeta. Sest nii nagu rikuvad halvad naised häid mehi toimib see ka vastupidi. Lõpuks istud krunn peas pühapäeva õhtul kell pool kuus ikka veel teki all ja kirjutad sellist teksti, sest head mehed on kadunud nagu nõelad heinakuhjas. Ja leiad, et ega palju ei tahakski. Polekski aega elada kohe pereelu ja luua muinasjutuline maailmapilt. Aga keegi võiks olemas olla ikka ju, keegi kes tõstaks sind kõrgele ja teeks pai. No üks pai igas päevad, okei üle päeva.

Ja siis mõtled, kuidas sul kunagi oli kõik, aga tegelikult armastust polnud. Kumb siis parem on?

Ma jumaldan mehi, lihtsalt jumaldan. Kui emad vaatavad, kui nende laps magab siis ma võiks tunde vaadata magavat meest. Teda vaheldumisi paitada ja musitada, kallistada, kaissu pugeda ja käsi südamele panna. Aga ma jumaldan sisuga mehi, hingega, ausaid ja armastusväärseid. Kas see on muutunud defitsiidiks, ma usun küll.

Võibolla oleks aeg minna kuuse alla ja üks soov enda sees soovida.

Armastamine on tegelikult nii lihtne!

Tänases postituses tahan pühendada pool perekonna väärtustele ja teise poole tänulikusele.

Perekond on olnud minu jaoks alati väga-väga oluline elus. Ma olen olnud koduhoidja alati ja hoidnud kõrgel perekondlike väärtusi. Ma soovin, et tulevikus oleks mul pere, kus iga õhtu saadaks suure laua taga kokku ja räägitaks oma ilus päev läbi. Et minu lapsed, kui neil on juba lapselapsed tuleksid ikka nädalavahetustel külla ja säiliksid ilusad tavad. Minu jaoks on naine see, kes toob koju armastuse õhu ning paneb selle seal elama. Tõsi, selleks peab olema ka armastav mees kõrval, kuid see ongi aluste alus tegelikult.

Meile on tehtud juba väga varases nooruses selgeks, tähendab see on vist kaasasündinud meile, et sõpru võime vahetada, aga perekond jääb, ükskõik, kas see sulle meeldib või ei. Samas peaks perekond püsima tingimusteta armastusel, armastusel, kus toetatakse ka otsuseid, mis kellegile ei meeldi- lihtsalt sellepärast, et tegelikult need otsused ei muuda inimest ennast, armastada saad ikka. Perekond on miski, mille puhul saab öelda- läbi tule ja vee, ükskõik, mis ei tuleks.

Miks siis vahel lööd kahtlema kõige lähedamastes. Need, kes on sinu kõrval olnud headel ja halbadel aegadel suudavad vahel teha nii palju haiget. Vahel tunned, et sind toetavad rohkem inimesed, kes on tulnud palju-palju hiljem su ellu, kui seda on teinud perekond. Nii see olema ei peaks. Perekond on liit, kus peaks olema alati teineteise üle hea meel, ükskõk, kas meile meeldivad otsused või mitte. Selle nimi ongi tingimusteta armastus. Sõdu perekonnas on olnud liiga palju ja vanemaks saades loodad, et rahu aeg on saabunud, kuid siis võid eksida. Teatud eneseareng ja muutused, see kelleks tahad või oled saanud ei pruugi alati sobida su kõige lähedamastele. Kuid, kas sellega pole nii, et me kõik valime ise endale arengutee, valikud ja isegi, kui need on valed tuleb meil need õppetunnid lihtsalt saada.

Ma ei tea, võibolla, kui ma olen juba vana ja kortsuline ( aga ikka rõõmus ja õnnelik ) ei oska minagi oma laste otsuseid aksepteerida ja kaasa näppu visata. Võibolla meis tekib vanematena teatud kaitseprotsess, mis ei lase lihtsalt lasta vigu teha, kuid ma leian, et selleks elu ongi- teha vigu  nii palju, kui jaksad, sest nii sünnib areng. Käija keelatud radadel ja nii jõuda lubatud teedele. Valida valesid kaaslasi kõrvale, valutada südant ja siis leida eluarmastus. Teha valesid töid, et leiaksid endale selle õige. Kui me ei tee valesid asju, ei saa teada, mis on õige. Kui me ei kaota, siis me ka ei leia. Selleks ongi elu. Oluline on lihtsalt teada, et valikutel poleks laastavad mõjud.

Ma soovin, et te hoiaks perekonda, lihtsalt armastaks seda nii nagu ei midagi muud. Et te ei mõistaks hukka ka siis, kui üks teie perekonnaliige otsustab, et ta sõidab Kuule elama. Sellest pole hullu, ausalt, ta kindlasti saadab sealsest elust kirju, kuid oluline on, et ta on õnnelik. See on meie elus kõige olulisem eesmärk.

Teine oluline teema, mida puudutada tahtsin on tänulikus. Ma olen hästi halb inimene sellest tegelikult rääkima, sest mul on terve elu olnud suuri raskusi aitäh ütlemisega olnud. Sellepärast ma ka tean, mida ma kirjutan.
Tegelikult oleme seesmiselt alati tänulikud ja me teame, mis see on. Vahel võib meie tänu millegi või kellegi ees olla isegi nii suur, et hinges on valus, aga välja öelda seda ei suuda. Aga uskuge, kui ükskord selle tõkke ületate tahaksite igal jumala päeval öelda kõige ja kõigile aitäh.

Seda, mille eest tänulik olla on leida imelihtne. Sa võid olla tänulik imelihtsate ja väikeste asjade eest, kui sa oskad neid märgata ja nende eest aitäh öelda.

Hakake iga õhtu vähemalt ühe asja eest tänama ja aitäh ütlema, jälgige, kuidas teie elu muutub tänuväärsemaks.

Ma olen lihtsalt väga-väga tänulik neile inimestele, kes on mu ellu tulnud, et see väärtuslikumaks muuta. Samas ma olen tänulik inimestele, kes on minu elust lahkunud, kõlab päris karmilt kas pole. Kuid just nende lahkumine on andnud võimaluse, et saaksid leida minu südames koha päris õiged inimesed. Ma võtan inimesi südamesse kergelt, kuid need, kes pole ehtsad, lahkuvad sealt sama kergelt. Elus on väga palju võetud enda lähedale ja hoitud inimesi, kes seda ei vääri, lihtsalt selleks, et keegi oleks, kuid elu õpetab, et see on vale. Ära lepi vähemaga, kui väärt oled, mitte kunagi, mitte ealeski.

Minus kasvab päev-päevalt inimeste armastusevõime, neile jagamise võime ja nende hinges soojendamise uskumus. Tunnen, et unistusi tuleb nii palju, et kui neid varsti teostama ei hakka siis ei jõua ealeski kõike ära teha. Tunnen, et varsti olen võimeline armastama ja suvalist kivi tänaval, see on imeline. See kõik tekitab minus shokki, kui näen, kui südametud inimesed võivad olla ja kuidas nad ei oska armastada tingimusteta, hoida oma ümbruses olevaid väärtusi.

Ma luban, et kui ühel päeval ma istun seal unistuste Pariisi nurgakeses kirjutan ma hommikukohvi kõrvalt teile postkaardi ja panen selle kirjatuviga teele. Ja võibolla lähen vaatan need kaks venda ka seal üle.

Armastamine on tegelikult nii lihtne!

Mis see elu siis ikka on...

Ma leidsin endast eelmisel nädalalõpul ülesse kaotatud inimese ja mul on selle üle nii-nii hea meel. Tavaline reede õhtu, lamad surmväsinuna voodis ja kujutad ette, et hoiad seda pulti kuni silm on kinni ja käes on laupäev- jälle üks maha magatud nädalalõpp. Lülitad välja telefoni plaaniga hoida seda väljas uue nädalani. Miski sunnib sind mõne aja möödudes siiski telefoni sisse lülitama ning siis helistab sulle keegi, kes teab, et teil on antud hetkel sama tunne sees. Järgmisel hetkel oled juba kesklinna südames kõrgel tornis ning räägid südame puhtaks sellest, kuidas sul tegelikult läheb. Tunned, et aina kergemaks ja kergemaks muutub. Möödub märkamatu hetk ning oled juba peol, kus tunned, et lõpuks ometi sa elad tõelist elu. Saabub hommik ja jõuad pessa tuttu. Ärkad ja järgmine hetk istud juba uuesti laua taga ning naerad nagu ei kunagi varem. Tunned, et lõualuud on valusad, see on vist eilsest- ka eile sai naerdud. Möödub järgmine hetk ning tunned, et naerdud on juba tunde ja tunded ning täiesti lollakate asjade üle, mille üle sa kunagi ei naeraks. Mõistad üha enam ja enam, et elus on ka muud, kui töö. Peas tiirleb pidevalt kohustusterida, kuid ühel hetkel saad aru, et maailm ei jää seisma ning tegelikult on esmaspäeval kõik samamoodi hästi. Jälle leiad, et oled peol ja elu tiirleb vaid lõbu ümber. Pühapäeva hommik, jõuad jälle koju ning üle pika aja ärkad naudinguga kaisus. Mõistad, et elus on enamat, kui töö.

Mis meie elu siis on. Kas meie elu on karjäär ja kaugele jõudmine või naermine ning nauding? Öeldakse, et kõik peab elus tasakaalus olema, võibolla see ongi õige vastus. Kui reede õhtul lasta vöö lõdvaks siis esmaspäeva naasta on palju parem. Lausa imeline. Vanaks saades vaevalt keegi küsib mitu tundi sa elus tööd tegid, pigem saad naerda nende rumalate hetkede üle, kus olid tõeliselt õnnelik.

Ma armastan üha enam ja enam inimesi. Imeline, meie ümber on nii palju toredaid inimesi ja huvitavaid pakkumisi ning kõik, lihtsalt kõik on meie kätes.
Mul ei olegi midagi rohkem öelda, kui elu on lihtsalt imeline, tuleb lihtsalt seda märgata.

My babylove ja ootus, ootus, nii suur ootus

Õhtune maal hetketunnetest

Oled sa täna kedagi kallistanud? Aga naernud? Või aitäh öelnud kellegile?

Kriis!

Nüüd, kus möödas on  umbes kaks kuud suudan ja tahan rääkida ühest oma elu raskeimast perioodist, mille järelmõjud ulatavad veel arvatavasti tänasesse päeva.
Uskumatu, kui palju üks inimene suudab meie elu muuta, seda muidugi juhul, kui laseme seda teha- mina lasin. Natukene vähem, kui aasta tagasi hakkasin taas suhtlema oma kunagise elukaaslasega. Ta tuli minu juurde justkui murtud haavaga lind ja kuna ma olen alati olnud avatud hingega valede inimeste vastu olin seda ka seekord. Algas murtud tiiva ravimine ning minu järjekordne missioon luua harmooniline pere ja koduelu. Seekord oli see aga väga vale tegu, kahjuks see selgus alles lõpus.
Inimene, kes puges mu koju muutes selle tähendust, saades minu perekonna osaks ja olles üks inimene mu sünnist saati olnud perest. Ühiste unistuste unistamine ja nende loomine. Ühised plaanid tulevikuks ja igaks järgnevaks päevaks. Väga suure aja ja energia panustamine. Kõige selle tulemuseks öeldi mulle ühel päeval pärast lahkumist näkku, et kogu kaheksa kuud oli ´´lihtsalt elu ja ei midagi muud´´, targa inimese kohaselt saab järeldada, et olid vaid soe koht, kus elada ja keda nn. ära kasutada. Seejärel astus see inimene mu kodust välja, pööras selja ning lõi päevapealt endale uue pere ja elu, milleks enda sõnul ta polnud valmis olnud 8 kuu jooksul, järsku oli see tema jaoks normaalne. Mind valdas paaniline hirm ja ebameeldiv tunne- kas tõesti järgmised jõulud üksinda, miks ma jälle üksi olen ja seda päeva pealt?

Algas minu raskeim periood. Mulle korrutati vaid, et tee delete, unusta lihtsalt- see tundus mulle endalegi kõige lihtsam. Mingil määral ma tegin seda, mu kõrval olid super toetavad inimesed, aitäh teile, samas polnud neid, keda oleksin tegelikult vajanud. Teisalt ma olin nii katki, kui olla sain. Üks inimene, see sama inimene suutis teist korda mu südame lõhkuda, mille olin juba armastuse  ja soojusega kord terveks teinud. Ma istusin tühjas kodus, mille olime koos teinud meie omaks. Mul olin alles vaid ma ise. Mu elu oli seisus, kus mul oli võimalik luua  karjääri osas tegusid, millest olin vaid unistanud. See kõik vajas väga palju tööd ja vaeva ning eelkõige keskendumist. See tundus mulle väljapääs, sest hetkedel, kui peatusin olin surm väsinud. Teisalt see oli tõeliste tunnete alla surumine. Ma olin justkui elav surnu ja peeglisse ma ei tahtnud vaadata, see milliseks olin muutunud ei olnud enam mina.  Ma käisin kodus vaid kalendris kuupäeva keeramas ja paar tundi magamas. Ma pidin naeratama, kuid seesmiselt olin iga hetk kokkukukkumise äärel. Ma olin väsinud nii vaimselt, kui füüsiliselt. Kaelas rahaprobleemid teadsin, et alla ma ei saa anda. Tundsin, kuidas ma olen selle kõigega üksi. Ma olin õnnelik, et lõpuks see kõik lõppes, kuid teisalt ei olnud mul vastuseid, kuidas ma oma eluga edasi toime tulen ja millal valu väiksemaks muutub.
Ma tegin selles kõiges ühe vea jättes kõigile muljet, et minuga on kõik suurepärases korras- tegelikult teatud hetkedel oligi, see käis hooti.
Tagantjärgi mõeldes ma ei tea, kas see olukord, millesse end surusin päästis mu või on toonud mu hoopis tänasesse päeva. Ma tean, et iga päev, mis seljataha jääb kaob ka valu, pettumus ja viha väiksemaks selle inimese vastu. Ma palun päev päevalt andestust endalt, et lasin endaga nii käituda ning oskust andestada ühel päeval talle, hetkel see tundub võimatu.

Mõnel õhtul, kui seljataga oli jälle seitsmeteist raske tunnine päev tulin koju, nutsin ja küsisin endalt, millega ma selle olukorra olen ära teeninud- ma olen alati soovinud inimestele head, aidanud abi vajavaid ning üritanud maailma parandada.

Tänasel päeval, kus elutempo on samasugune, kuid hinges on juba natukene kergem saan öelda, et inimene ikka kordab oma vigu. Väga ammune tutvus on minu jaoks hakanud viimasel ajal millekski enamaks muutuma ning olen hakanud aru saama, et võibolla olen võimeline jälle kellegi vastu midagi tundma. Ometigi olen samas olukorras- komistanud inimese otsa, kes pole jällegi võimeline suhet praegusel hetkel looma ning on oma eluga keerulises seisus.

Siin kohal ma küsin- kas inimene kordab oma vigu kuni ta õpib? Keegi on mulle kunagi öelnud, et kõige raskemad on südame asjad, hingepiinad ja armastuse asjad. Nii see on.

Tänasel päeval on juba kergem, see lühike aeg on teinud oma töö ning toonud killuke kergust hinge ning tõesti, mida päev edasi seda kergemaks muutub. Millal aga ma suudan jälle kedagi usaldada ning kahelda teise kavatsustes, seda ma ei tea.

Nii selge, kui ei miski muu on hetkel mulle see, et etapp, mis mu elus on kuulub vaid mulle endale. Et jälle luua iseend, elada iga sekund enda jaoks ning teha endast üks armastav tervik.

Kuid selle kõige kõrval vajame me kõik siiski kedagi, kellele õhtul oma päevast rääkida. Üha enam ja enam kuulen ma, kuidas naised on üksi ning kurdavad kuidas enam ei taha tühja koju minna ning kohata meeldivat meest on justkui võimatu. Kas levimas on tõesti uus epideemia, üksindus?

Korraks, kui olin oma tekstiga poole peal mõtlesin sellele, miks ma nii avalikult endast kirjutan. Kuid mul hakkab kergem ja võibolla on see õpetus kõigile- kui teil on hingepiin siis rääkige sellest ükskõik kellele. Tunnistage, et teil on valus ja ärge naeratage, et inimkonnale rahulolu pakkuda. Nutke nii palju, kui vaja on ja karjuge kuskil, kus keegi teid ei kuule. Oluline on oma tunded välja elada.

Täna ma julgen jälle elada endale, ma julgen näha vigu ja neid parandada. Täna ma oskan juba öelda ei ja tean, mis on mulle hea. Täna ma ei karda enam üksi kodus olla, vaid väärtustan seda vähest aega, ma lausa vajan seda. Täna ma armastan juba ennast ning pean end kõige olulisemaks. Minus on natukene rohkem hingelist jõudu, isegi, kui füüsiliselt seda pole. Ma tean, et olen valmis tõsiseks suhteks ja tean, mida ootan oma suhtelt. Tean, et ühel päeval on mul täisväärtuslik pere, soe kodu ning armastav perekond ja selle nimel teen endaga igapäevaselt tööd.

Kui teil on raske siis rääkige või kirjutage sellest, tehke midagi enda jaoks. Igast kriisist saab üle. Ma usun ja tahan. Uskuge teie ka!

Lapsed- inimkonna ilusaim kingitus!

Ma olen alati lapsi armastanud, hinnanud nende süütut olekut, oskust olla lihtsalt õnnelik ning rõõmustada tühiste asjade üle. Mõni aeg tagasi hakkasin jälgima nende psühholoogiat ja seda enda peas analüüsima, ma sain aru, et lapsed on parim peegel meile. Nad näitavad meile, kuidas olla lihtsalt ilma muretsemata, õpetavad meile suhtlemist, armastavad meid tingimusteta ning vajavad meid oma kõige imelisemal moel.
Selle ilu juures tekib mul siiski üks küsimus, kes ja miks teeb ühest lapsest tõsiste asjade peale mõtleva inimese, kes peab minema kooli, tööle, looma pere ja seejuures veel loomupoolest õnnelik olema?

Ühel päeval lapsed lihtsalt mängisid, nende silmad särasid ja suunurgad olid kõrgel. Sellel hetkel ma tegin hetkeks enda peas peatuse ning küsisin endalt- praegu, kui need lapsed tunnevad kerget tunnet muretsemata isegi sellepärast, et mäng otsa saab, mida mõtlen mina oma peas? Kas mul on hetkel sama kerge tunne sees, kas ma võin hakata täiesti põhjuseta naerma või rõõmusada selle üle, et leidsin muru seest just seene? Ilmselt mitte, sest minu pead täidavad mõtted- huvitav, kas mul on rahaasjad ikka korras, ehk olen unustanud mõne arve maksmata, kuidas koolis kõik järjele saada ja oh jumal- homme peab tööle ka veel minema kuuendat päeva.
Miks lasin ma enda lapsemeelsusel kasvada murekoormaks, kuidas saada tagasi lapsemeelsesse mõttemaailma?

Kui ma mainisin alguses seda, et lapsed on parim peegel siis tõesti, nii see on. Miks?
Tingimusteta armastus.
Kas lapsi huvitab see, milline sa täna välja näed või mis riided sul seljas on? Arvatavasti on lastel ükskõik ka  sellest, kas sa oled parimas või halvimas vormis- nende jaoks on oluline, et oled olemas ja selle eest nad sind armastavadki. Meie elus aga käib pidev mõõtmine- kas ma tahan teda endale kaaslaseks, ehk ta ei ole minu tüüpi, võibolla ta ei ole piisavalt ilus või heas vormis?
Ma usun, et isegi elus hätta jäänud tänaval elav inimene suudaks lapse ennast armastama panna hetkega, kui ta kavatsused oleksid siirad ja ta suudaks lapsele süütult silma vaadata- järelikult ei loe lapsele see, milline sa oled, tema armastab sind alati, kui sa talle head soovid.
Peegel.
Sa saad lapse käitumise pealt lugeda seda, kuidas sina käitud. Laps peegeldab sulle sinu käitumise tagasi. Kui sa ei suhtle lapsega piisavalt siis muutub ka laps jonnivaks ja ei ole sinuga enam nn. sõber. Avatus on oluline lastega suhtluses- asjade pidev selgitamine, seletamine ja rääkimine.
Lihtsalt mäng...
Lapse elu koosneb mängust, kuhu jääb siis meie elus mäng? Kui lapse jaoks on mänguks kollimaja ehitamine siis meie elus käivad maja ehitamised vaid rahadega. See kõik saab alguse koolist. Meile õpetatakse koolis erinevaid aineid, et me oleksime tulevikus targad ja haritud. Aga, mis oleks, kui koolis õpetataks kuidas elus hakkama saada, kuidas leia endale armastusväärne inimene, kuidas luua suhteid, kuidas teha seda, mida armastad ja kuidas olla õnnelik? Kas see kõik on justkui iseenesest mõistetav, mida igaüks peaks oskama siia maailma sündides?
Juba väga noorena küsitakse meilt, kelleks me sooviksime saada tulevikus- eeldatakse sellist vastust, mis tooks kõrge karjääri ja hea elu, kuid miks keegi ei eelda lapselt vastust- ma soovin õnnelikuks saada?

Lapsed tulevad maailma armastusest ja nad kasvavad ülesse armastusega- nii see peaks olema. Miks siis on ikka nii palju vanemaid, kes hülgavad oma lapsed, ei hoia peret või ei tea, mis on lapse tingimusteta armastus? Miks lapsevanemad keelavad rohkem, kui lubavad, miks takistatakse lapsel areneda läbi mängu ja loovuse? Miks me ei aita hädasolevaid lapsi, miks üldse on hädas olevaid lapsi?
See, mida toovad maailma lapsed on võimatu sõnadesse panna- lapsed on inimkonna ja elu alustalade alustalad, mis loovad, ehitavad ja elavad.

Ma loodan siiralt, et ma oskan- suudan ja saan kasvatada ülesse maailma kõige õnnelikuma lapse, kes teab, mis on armastus ja kuidas seda maailmale jagada. Soovib maailma parandada ning küllastab maailma headusega iga jumala päev.

Häid mõtteid ja soove on sees veel palju, see tuleneb tänasest jõuluaja algusest, mis on mu lemmik aeg. Isegi, kui vaid kord aastas tekib kõigis soov teha head ja inimkonda kallistada siis ma olen tänulik selle eest! Olgu tänatud see aeg aastas!

Iga päev tekib minus miski uus, kujuneb ja sünnib- see on imeline tunne, ootan huviga, mis on veel tulemas ning loodan, et see ootus on täidetud vaid- ainult heaga!


Soovin, et teie kodudes valitseks täna kodurahu ning kallistage oma lapsi, oma mehi, oma naisi, oma vanemaid, oma kasse, oma koeri, oma sõpru ja sõbrannasid, kallistage ISEENNAST selle eest, et nii tubli olete!

Armastusega,