Kui senine elu kao mälust...

 

Kujuta ette, et ühel hommikul sa ärkad ja kogu su senine elu on su mälust kadunud.

Sa tahaksid mäletada, aga ei mäleta.
Kadunud on nii ilusad, kui valusad mälestused.
Sa ei mõista, kus sa oled. See peaks olema su kodu. Aga ei ole.
Sa vaatad enda ümber, igal pool on tühjus.
Sa ei suuda sellega leppida.
Üritad meelde tuletada ja mälestusi tagasi oma mällu saada.
Aga nad ei tule. Neid pole.

Mida sa siis teeksid?

Peale pikka üritamist mäletada hakkad looma uut elu.
Mõtled, kes sa võiksid olla.
Millised inimesed võiksid su kaaslased olla.
Kas sa võiksid olla tundlik või tundetu inimene.
Millised võiksid olla sinu väärtused.
Kui kvaliteetset elu sa sooviksid endale luua.
Millest sa unistaksid.
Kuhu sa sooviksid jõuda kümne aasta pärast.
Kas sa tahaksid elada siin või hoopis mujal.
Ühel hetkel, luues uut elu sa märkad, et sa ei tahagi tagasi vana.
Mäletada tahaks ikka, teada.
Kuid uue elu loomine on millegi uue ja ilusa loomine.

Mul on hea uudis.

Sa ei pea ärkama mälukaotusega hommikul.

Sa võid seda kõike teha juba TÄNA. KOHE. PRAEGU.
Miks  sa seda ei tee?

Mõistus vs. Süda

Kui sul oleks valida, kas mõistus või süda siis kumma sa valiksid?
Ühe peab valima ja valiku peab tegema.
Kas valida mõistus.
Mis räägib alati midagi, peab sinuga lõputut dialoogi.
Vahel valetab, sa ei tea.
Sest sa ju ei tea, kas tõtt räägib süda või mõistus.
Või sa valid südame.
Sest sulle on lapsest peale räägitud, et kuula oma südant.
Aga, kui süda ja mõistus räägib täiesti erinevat keelt.
Sa tead, et südame järgi valides on valus, piinavalt valus.
Aga mõistuse järgi valides võid õnne leida, aga see on risk.
Kuid suurim risk on mitte riskida.
Kas me peaks oma elus otsuseid tehes kuulama südant, mõistust või kõhutunnet.

Leppimine võõraste puudustega

Kui kaks võõrast inimest lähevad poodi siis teevad nad täiesti erinevad valikud.
Üks valib riisi.
Teine valib nõudepesuvahendi.
Nii on ka meie elus iga päev.
Me peame toime tulema nii erinevate inimestega.
Üks on armastav.
Teine külm ja kalk.
Kolmandal on ükskõik.
Meie oskus on toime tulla.
Selles maailmas.
Kus igaüks on erinev.
Kus meil kõigil on erinevad soovid.
Tahtmised.
Vajadused.
Kuidas aksepteerida kõigi vajadusi.
Soove.
Olla leplik.
Olla vait, kui tahaks öelda.
Kõndida minema ja lüüa uks kinni.
Aga ei saa.
Reaalsus ei luba.
Kes on reaalsus või mis.
Illusioon?
Kas reaalsus on lihtsalt üks reeglite kogum, mille keegi on teinud.
Ja me usume, et see on reaalsus.
Aga äkki pole.
Äkki on valed reeglid.
Äkki reaalsust polegi.
Võibolla me saame ise reaalsuse endale luua.
Milline oleks sinu reaalsus?
Kas sinu reaalsuses oleksid mänguinimesed või pärisinimesed?
Kui palju su elus on pärisinimesi?

Laps

Me olime kunagi lapsed.
Süütud hinged, kes tulid siia ilma teadmata, mis meid ees ootab.
Ainus, kellest tegelikult sõltusime oli ema.
Meil polnud ego, ootusi, pettumusi. Meie ainus vajadus oli ema, toit ja armastus.
Me saime suureks ja meisse tekkis ego, ootused ja pettumused.
Me hakkasime soovima, teadmata, mida soovida.
Me uskusime, et tulevikus on printsessid ja printsid. Ja võibolla mõned tegelased veel.
Siis me hakkasime mõistma, et muinasjutud, mis ema meile voodi kõrval rääkis ei vasta tõele.
Alati ei ole õnnelikke lõppe.
Alati ei ole me printsessid.
Ja alati ei ole valgeid hobuseid.
Me peame ise suureks saama ja endale tuleviku looma.
Aeg on ise vastutada.
Ainus, mis koolist kaasa saime oli teooria. Praktikat ei õpetanud keegi.
Keegi ei õpetanud, millised on võrrandid õnnelikuks eluks.
Õnnelikuks armastuseks.
Kuidas me leiame puuduva X-i ning kuidas arvutada välja Y.
Keegi ei õpetanud füüsika kõrvale meile, milline on füüsika ellu jäämiseks.
Me olime visatud elumerre, kus meil tuli ise õppida.
Millised on meie valikud.
Soovid.
Kas me teeme tavapärased valikud või teistest erinevad.
Kellest saavad meie sõbrad.
Kellest saab meie abikaasa.
Millal meie lapsed sünnivad.
Milline on meie kodu.
Kas saada tuletõrjujaks või õpetajaks.
Meie sees oli nii palju küsimusi.
Ja vastuseid ei leidnud.
Elu õpetas.
Tegi meist inimese.
Ühel päeval kõigi küsimuste ja valikute seas märkasime.
Ehmatasime ja märkasime.
Me ei ole enam lapsed.
Me ei saa ulpida elumeres ilma ego ja soovideta.
Me ei oska olla enam loovad.
Kuhu kadus laps.
Kuhu kadus süütu ingel, kellena me maailma saabusime.
Kus ta on.
Miks me pole enam loovad.
Ei naera.
Ei mängi.
Ei naudi.
Ei ole lihtsalt.
Kuhu kadusid lapsed.

Minevik on minevik

Minevik on minevik.
Kui sa täna ikka veel oled minevikus siis ei saa sul kunagi olema tuleviku.
Pole oleviku ega tuleviku, sa istud kinni ikka seal samas.
Analüüsid, mis läks valesti ja miks.
Kes oli süüdi.
Kuidas oleks saanud teisiti.
Mis oleks, kui kõik oleks teisiti läinud.
Kuidas oleks.
Kas kõik oleks hästi või sama halvasti.
Kas sina oled süüdi.
Või on tema.
Kes on süüdi, kas keegi üldse on süüdi.
Meenutan mälestusi.
Meenutad plaane, kus oleksite praeguses hetkes koos.
Kuidas kõik oleks.
Kas oleks soe.
Külm.
Või vahepealne.
Kauaks sa kavatsed veel meenutama jääda.
Kaua sa kavatsed neid mälestusi meelde tuletada.
Kaua veel.
Kui kaua sa takistad endal edasi minemast.
Leidmast uuesti.
Kui kaua veel.
Millal minevik kaob ja kas üldse kaob.
Kuidas teha lõpparve minevikuga ja mälestustega.
Unustada.
Enam mitte mäletada.
Meelde tuletada.
Lihtsalt olla olevikus.
Minna tuleviku.
Ja olla õnnelik.

Naise tugevus

Üks naine ei saa olla tugev.
Ta ei saa kanda kogu raskust.
Ta ei saa lõpuni olla iseseisev ja kõigega toime tulla.
Öeldakse, et iga inimene peab ise endaga hakkama saama.
Võibolla peabki.
Aga naine ei saa olla mees.
Ta ei saa lüüa kõiki maailma naelu seina.
Ta ei saa olla külm nagu kivi.
Ta ei saa mitte armastada.
Kui naine ei saa olla naine.
Siis ta jääb haigeks.
Tema hing hakkab valutama.
Ta loodab.
Pettub.
Tahab olla veel tugevam ja tublim.
Tulemuseks on ta mees.
Mees, kes lööb käega ja teeb ise ära selle asemel, et abi paluda.
Alati teeb nii.
Seesmiselt nutab.
Tahab olla naine.
Mis takistab.
Kuidas olla naine.
Õrn naine.
Harmooniline naine.
Naine nagu voogav merekohin.
Voogav nagu pilvede liikumine taevas.
Sama õrnad, kui pilvede tupsukesed taevas.
Kas armastus on vaid illusioon?

Päris inimesed

Meie ümber on päevast-päeva tuhandeid ja tuhandeid inimesi.
Kui me väljume uksest oleme paisatud sellesse maailma, kus meil on võimalus, millist rolli mängida.
Kõik ümbritsevad inimesed on meie näitemängus näitlejad.
Täna ma küsin.
Kes on päris inimesed.
Tööl on inimesed, kes kiidavad meid.
Võõras tänaval võib teha sulle komplimendi.
Sa võid kohtuda võõrastega ning sõbruneda.
Kuid kes on päris inimesed.
Kes on need, kes on valmis tulema sinuga maailmalõppu, ainuüksi sellepärast, et sa palud.
Kes on see, kellele helistada siis, kui tahad kellegi kuuldes nutta.
Kellega jagad sa oma rõõmu.
Kes on see, kes teeb sulle pai, kui terve maailm keeraks sulle selja.
Sa võid olla tööl hinnatud ning tunnustatud, kuid kes on see, kes keedab sulle kodus teed.
Kes on päris inimesed.
Kas neid on ainult üks või mitu.
Kas sul üldse on need inimesed või see inimene.
Milline on maailm, kui seda inimest ei ole.
Osalt põnev, teisalt kurb.
Õhtuti väsinuna küsid kelle või mille jaoks.
Kui tihti sa üldse küsid kelle või mille jaoks.
Kas sind valdab see tunne, et tahaks jagada.
Tahaks jagada selle ühe või mitmega.
Tahaks kellegiga koos õitseda puhke.
Et keegi sütitaks sees tule ning leegitseks koos sinuga.
Kas tahaksid kedagi, kes on Sinu inimene.
Muidugi tahad, kõik tahaksid.
Aga.
Aga kui teda pole.
Kust teda leida.
Kas on mõtet otsida.
Võibolla ta tuleb ise, kuid millal.
Kaua on vaja oodata ning kuidas sinnamaani hakkama saada.
Ilma Sinu inimeseta.
Üksi.
Üksi maailmas, kus käib päevast-päeva maskeraadiball.
Kes on see, kes on sinuga tõeline ja kus ta on.
Kus.
Millal.
Kaua veel.
Kes on Sinu inimene.
See, kes ei keera kunagi selga.
Kuidas on elada üksi.
Hinges üksi.
Ilma Sinu inimeseta.

Olevik- kättesaamatu unistus?

Olevik on miski, mis on meie kõigi jaoks justkui kättesaamatu unistus. Ma olen uskunud ja usun, et kättesaamatuid unistusi ei ole. Paraku mulle tundub, et inimesed igatsevad üha rohkem oma ellu olevikus viibimist, kuid ei oska seda luua. Ka mina ei oska. Olevik on mõne jaoks justkui unistuste auto, mida ta ihaldab päevast-päeva, tehes selle nimel tööd, kuid jäädes ikkagi sellest ilma.


Kui mõtled oma elule tagasi siis kui palju on olnud neid hetki, kus oled viinud täielikult olevikus? Oled ärganud hommikul muretsemata, mis sind tööl ees ootab? Tööl olles mõtlemata sellele, mida õhtusöögiks valmistada või kuidas leida aega iseendale? Magama minnes jätnud muretsemata, kuidas rohkem teenida või parem töökoht saada? Me elame koguaeg tulevikus, sest me soovime midagi paremat. Meid valdab pidev rahulolematus, sest me ei suuda olla praeguses hetkes. Kui me õpiksime olema siin ja praegu ei oleks meil muresid.

Kui ma kogesin koolitust, mis tõi mind vaimsele teele sain sealt ühe oluliseima tõe enda jaoks.

Küsi endalt, mis on sinu probleem praegu?
Sa mõistad, et praegu sul probleeme ei ole.
Kõik sinu probleemid on seotud mineviku või tulevikuga.
Minevikus on asju, mis jäid tegemata või olukordi, mis tegid haiget.
Tulevikus on mure.
Kui sul praegu probleemi pole siis kas probleem on üldse olemas?

Mõnel hetkel, kui koorem muutub raskeks on tark endalt neid küsimusi küsida ning mõista, et praegune hetk on ideaalne elamiseks, kogemiseks, tunnetamiseks ja armastamiseks. Praeguses hetkes on kõik õige ja täpselt nii nagu olema peab. Miks me siis loome endale koormat mõeldes minevikule ja tulevikule?

Ka mina õpin seda hetkel. Ma olen suur ajagraafikute koostaja. Mul on vahel kuu aega oma aeg planeeritud, et kõik klapiks. Kuna mul on kaks töökohta ning kool siis on see suur aja jagamine. Ja nii ma siis elan. Hommikul mõtlen, kuidas leida tänases päevas ka enda jaoks aega ning õhtul mõtlen kuidas homme aega võita. Ning siis ma mõistan, et see on nii väsitav. Nii väsitav on koguaeg mõelda ning mitte midagi ära teha. Ma märkan, et mida rohkem ma planeerin oma tulevikku või analüüsin olnud mineviku seda rohkem ma kaotan praegust hetke. Kõik kaob käest, kaob hetke ilu ning võimalus kogeda seda siin ja praegu.

Mul ei ole õpetusi, kuidas jõuda praegusse hetke ning elada olevikus. Ma töötan selle kallal, proovin, katsetan, loen ja loodan, et ühel päeval oskan olla, hingata, armastada, nutta, naerda ja kogeda vaid praegust hetke.

Soovin sulle ilusat hetke siin olevikus, siin ja praegu.

 

Sina võid olla valmis, aga maailm mitte

Kas tunnete vahel, et te olete justkui millekski või kellekski nii valmis, kui olla saab, kuid seda miskit ei tule? Tihti kuulen, kuidas inimesed ütlevad, et nad soovivad oma ellu nii väga armastust, kuid seda lihtsalt ei tule. Muidugi ei tule, sest meie võime valmis olla, kuid maailm mitte.

Kõndisin täna õhtul koju oma vennapere juurest. Olin olnud paar tundi osa suurest perest ning just sellisest südantsoojendavast õhtust nagu ma sooviks ka oma ellu. Jalutasin koju ning küsisin endalt, miks ja mida ma tunnen. Minus oli mingi üksindus. Teadsin, et lähen tühja koju ning arvatavasti küsib vaid kass, kuidas mu päev läks. Siis hakkasin otsima neid olukordi, kus olin veel niimodi tundnud ning üllatusin, et selliseid hetki on palju olnud.

Ma olen alati oma elus janunenud justkui Itaalia pere järgi- pidevalt ühised koosviibimised ning läbi ja lõhki perekondlik tunne. Selliseid hetki on mu elus vähe olnud. Kui ma mõistsin, et mu elus on tihti selliseid tundeid olnud hakkasin peas analüüsima, mis või kes seda tekitab. Muidugi meil kõigil on vajadus kuuluda kuskile, olgu selleks siis sõprusringkond või perekond. See on inimlik tunne ning igaüks tunneb meist seda teatud eluetapil. Kuid selle kõige kõrval tuleb hoida ka püha kohal üks teadmine- me ei saa pakkuda kellegile midagi, mida teine ei soovi. Samamoodi ei saa me oma ellu midagi või kedagi võtta arvates, et meil on seda vaja.

Kui me mõistame seda kahte teadmist ning laseme need tunded oma sisse tekib uskumatu vabanemine. Ma eksin, alguses tuleb ikka see tobe kurbus, kuid see kaob ning asendub vabadusega.

Ma elasin aastaid oma eelmise elukaaslasega uskudes, et ma pakun talle parimat. Olin enda arust koguaeg ideaalne naine ja tegin rohkem, kui vaja. Nüüd, olles elus hoopis uues etapis saan aru, et ma tegin kõike täiesti valesti. Mitte, et ma seda nüüd kahetseks, aga nüüd ma mõistan. Mõistan ka neid olukordi, kus olen tahtnud olla väga kellegi sõber, kuid lõpuks siiski mõistnud, et sõprus on ühepoolne. Ükski suhtlus ega sõprus ei saa olla ühepoolne- alati peab olema kaks poolt, kes soovivad anda. Mind valitsesid pidevalt solvumised ja pettumised selle üle, et miks mina pidevalt ühendust võtan ning teine pool mitte. Nüüd ma alles mõistan, et ma ei saa anda kuskile,  kus vastu ei võeta. See on vist üks elu kirjutamata seadus.

Seega on kaks püha tõde.

Kui sa kellegi vastu oled hea siis ära ole kindel, et ka temale on see hea. Ta ei pruugi vajada seda, mida sa pakud, ta võib vajada hoopis midagi muud.

Kui sa tunned, et oled millegi või kellegi jaoks küps siis ära oota, et see miski või keegi kohe su ellu saabub. Vahel võtavad asjad elus aega ning vajavad küpsemise protsessi.

Ole leplik ning kaastundlik enda ning teiste suhtes.
Kui keegi su elust välja kõnnib siis mõista, et ta polnud lihtsalt su aega väärt.