Päris inimesed

Meie ümber on päevast-päeva tuhandeid ja tuhandeid inimesi.
Kui me väljume uksest oleme paisatud sellesse maailma, kus meil on võimalus, millist rolli mängida.
Kõik ümbritsevad inimesed on meie näitemängus näitlejad.
Täna ma küsin.
Kes on päris inimesed.
Tööl on inimesed, kes kiidavad meid.
Võõras tänaval võib teha sulle komplimendi.
Sa võid kohtuda võõrastega ning sõbruneda.
Kuid kes on päris inimesed.
Kes on need, kes on valmis tulema sinuga maailmalõppu, ainuüksi sellepärast, et sa palud.
Kes on see, kellele helistada siis, kui tahad kellegi kuuldes nutta.
Kellega jagad sa oma rõõmu.
Kes on see, kes teeb sulle pai, kui terve maailm keeraks sulle selja.
Sa võid olla tööl hinnatud ning tunnustatud, kuid kes on see, kes keedab sulle kodus teed.
Kes on päris inimesed.
Kas neid on ainult üks või mitu.
Kas sul üldse on need inimesed või see inimene.
Milline on maailm, kui seda inimest ei ole.
Osalt põnev, teisalt kurb.
Õhtuti väsinuna küsid kelle või mille jaoks.
Kui tihti sa üldse küsid kelle või mille jaoks.
Kas sind valdab see tunne, et tahaks jagada.
Tahaks jagada selle ühe või mitmega.
Tahaks kellegiga koos õitseda puhke.
Et keegi sütitaks sees tule ning leegitseks koos sinuga.
Kas tahaksid kedagi, kes on Sinu inimene.
Muidugi tahad, kõik tahaksid.
Aga.
Aga kui teda pole.
Kust teda leida.
Kas on mõtet otsida.
Võibolla ta tuleb ise, kuid millal.
Kaua on vaja oodata ning kuidas sinnamaani hakkama saada.
Ilma Sinu inimeseta.
Üksi.
Üksi maailmas, kus käib päevast-päeva maskeraadiball.
Kes on see, kes on sinuga tõeline ja kus ta on.
Kus.
Millal.
Kaua veel.
Kes on Sinu inimene.
See, kes ei keera kunagi selga.
Kuidas on elada üksi.
Hinges üksi.
Ilma Sinu inimeseta.