Laps

Me olime kunagi lapsed.
Süütud hinged, kes tulid siia ilma teadmata, mis meid ees ootab.
Ainus, kellest tegelikult sõltusime oli ema.
Meil polnud ego, ootusi, pettumusi. Meie ainus vajadus oli ema, toit ja armastus.
Me saime suureks ja meisse tekkis ego, ootused ja pettumused.
Me hakkasime soovima, teadmata, mida soovida.
Me uskusime, et tulevikus on printsessid ja printsid. Ja võibolla mõned tegelased veel.
Siis me hakkasime mõistma, et muinasjutud, mis ema meile voodi kõrval rääkis ei vasta tõele.
Alati ei ole õnnelikke lõppe.
Alati ei ole me printsessid.
Ja alati ei ole valgeid hobuseid.
Me peame ise suureks saama ja endale tuleviku looma.
Aeg on ise vastutada.
Ainus, mis koolist kaasa saime oli teooria. Praktikat ei õpetanud keegi.
Keegi ei õpetanud, millised on võrrandid õnnelikuks eluks.
Õnnelikuks armastuseks.
Kuidas me leiame puuduva X-i ning kuidas arvutada välja Y.
Keegi ei õpetanud füüsika kõrvale meile, milline on füüsika ellu jäämiseks.
Me olime visatud elumerre, kus meil tuli ise õppida.
Millised on meie valikud.
Soovid.
Kas me teeme tavapärased valikud või teistest erinevad.
Kellest saavad meie sõbrad.
Kellest saab meie abikaasa.
Millal meie lapsed sünnivad.
Milline on meie kodu.
Kas saada tuletõrjujaks või õpetajaks.
Meie sees oli nii palju küsimusi.
Ja vastuseid ei leidnud.
Elu õpetas.
Tegi meist inimese.
Ühel päeval kõigi küsimuste ja valikute seas märkasime.
Ehmatasime ja märkasime.
Me ei ole enam lapsed.
Me ei saa ulpida elumeres ilma ego ja soovideta.
Me ei oska olla enam loovad.
Kuhu kadus laps.
Kuhu kadus süütu ingel, kellena me maailma saabusime.
Kus ta on.
Miks me pole enam loovad.
Ei naera.
Ei mängi.
Ei naudi.
Ei ole lihtsalt.
Kuhu kadusid lapsed.