Kui senine elu kao mälust...

 

Kujuta ette, et ühel hommikul sa ärkad ja kogu su senine elu on su mälust kadunud.

Sa tahaksid mäletada, aga ei mäleta.
Kadunud on nii ilusad, kui valusad mälestused.
Sa ei mõista, kus sa oled. See peaks olema su kodu. Aga ei ole.
Sa vaatad enda ümber, igal pool on tühjus.
Sa ei suuda sellega leppida.
Üritad meelde tuletada ja mälestusi tagasi oma mällu saada.
Aga nad ei tule. Neid pole.

Mida sa siis teeksid?

Peale pikka üritamist mäletada hakkad looma uut elu.
Mõtled, kes sa võiksid olla.
Millised inimesed võiksid su kaaslased olla.
Kas sa võiksid olla tundlik või tundetu inimene.
Millised võiksid olla sinu väärtused.
Kui kvaliteetset elu sa sooviksid endale luua.
Millest sa unistaksid.
Kuhu sa sooviksid jõuda kümne aasta pärast.
Kas sa tahaksid elada siin või hoopis mujal.
Ühel hetkel, luues uut elu sa märkad, et sa ei tahagi tagasi vana.
Mäletada tahaks ikka, teada.
Kuid uue elu loomine on millegi uue ja ilusa loomine.

Mul on hea uudis.

Sa ei pea ärkama mälukaotusega hommikul.

Sa võid seda kõike teha juba TÄNA. KOHE. PRAEGU.
Miks  sa seda ei tee?