Hirmud

Meie elu koosneb seletamatult paljudest hirmudest. Me kardame päevast päeva midagi — hirm teha suuri samme, mis muudavad meie elu. Me kardame teha õigeid ja valesid otsuseid. Mõni meist istub ajuvabas suhtes või sõpruses, kust välja astumist takistab vaid hirm üksi jääda. Mõni meist kardab ämblikke ja mõni kõrgust.

See kõik on tegelikult piisake selle kõrval, kui väga meid valdab hirm, et meid ei armastata. See hirm ei avaldu tihti ja lihtsalt, aga ta on pidevalt meie sees. Me käitume ja toimime lähtudes sellest hirmust. Alateadlikult.

Mida hirmuga peale hakata?

Jälgime oma hirme ja märkame neid! Kui hirm tekib, küsige endalt: "Mis minus toimub ja mis hirmuga tegemist on?" Mitte millestki siin elus pole võimalik kinni hoida. Asjad tulevad ja lähevad. Inimesed jäävad ja lahkuvad. Emotsioonid muutuvad, käitumismustrid muutuvad, kõik muutub. Kogu maailm meie ümber teeb pidevalt läbi mingi muutuse. Jälgigem seda ebapüsivust kõiges.

Hirm on vaid klammerdumine millegisse, mida sa kardad kaotada või millesse sa ei suuda piisavalt uskuda. Hirm hoiab kinni ja ei lase minna. Aga olgem ausad — vähe on seda, millest tasub kramplikult kinni hoida. Kõik mis meie juurde tulema peab tuleb. Kõik mis meie elus olema peab on. Ja kõik millel on põhjus lahkuda lahkub. Elu seletamatud seadused!

Usaldagem iseend ja lihtsalt laske vabaks kõigest, mis teid takistab olemast TEIE ise. Ära anna põhjust endal millegi ees hirmu tunda. Elades elu ilma hirmu tundmata millegi ees on justkui kaaluta olek teadmatuses, kus eksisteerib vaid teie enese usaldus elu ning enda vastu.

Me kardame olla need, kes olla tahame — mis meil kaotada on? On vaid võita avastus oma tõelisest minast ning seda nautima hakata! Meil on hirm lasta lahti inimesest, kes meile midagi ei paku. Üksindus on hirmutav kuid viib teid kaugemale kui sitaämbris jalaga kinni olemine.
Me tunneme hirmu soovides oma suuri unistusi ellu viia. Riski, riski kuni silme eest on kirju, sest siis ei oska sa kahetseda mitte riskimist.

Lastes vabaks hirmudest avastame me elu justkui pideval vesivoodil, kus keha on vaba kõigist raskustest ja pea on tühi värvilistele mõtetele!

Edukas naine VS. pereema

Kui varakult me paneme paika oma tuleviku? Kas me peaksime tegema valiku millal ja mida me saavutada soovime või peaks tegema kõike "käigu pealt"?

Kontorikostüümides naised kohvikutes lõunal, uhketes autodes noored emad, õhtustes fitness trennides keha trimmivad naised. Kuidas nad kõike jõuavad? Tänapäeva maailm on naistele rohkem ootusi ette seadnud, kui meestele. Me peame olema kaunid, edukad, haritud, head emad ning tublid koduperenaised. Mehed võiksid anda meile rahalise kindluse ja meid armastada... nii vähe seda ongi ( või palju ).

Olla edukas karjäärinaine või hea ema — kumma eesmärgi me peaksime enne täitma. Kui kõik peaks laabuma  nii nagu ühe korraliku tüdruku (hiljem naise) elus minema peaks, siis näeks see välja nii. Varakult paika pandud eesmärgid, korralikult läbi käidud põhikool ning keskkool, õiged valikud eluks, pidev enese arendamine, kõrgkool või ülikool, hea töökoht, korralik perekond, kodu ja armastav abikaasa. Kuid kõik ei saa minna alati nii nagu minema peaks. Kui me omandame liiga varakult auahnuse ja ambitsioonikuse, hakkame üha rohkem tahtma ja tahtma. Lähme varakult tööle, unarusse jääb kool ja haridustee. Meis võib tekkida karjäärijanu ja selle nimel hakkame hingama ja elama hommikust-õhtusse. Vanuse järgi võiks veel pidutseda ja elu nautida, kuid nüüd on argipäevad teistsugused.

Väga järsku saab selgeks, et me hakkame üha enam ja enam tahtma. Me tahame jõuda kaugele ning aina uusi pulki karjääriredelil haarata. Kuid selle kõige kõrvalt me soovime veel, et hommikul keegi teeks kohvi, päeval helistaks küsimusega "kallis, kuidas su päev on?" ja õhtul küsimusega "kullake, millal sa koju jõuad". Õhtul soovime soojas embuses rääkida päeval juhtunud kõige tühisematest asjadest. Kui kell on juba hiline ja oleme roninud voodi ning kummalgi und ei tule, tahaks lobiseda tühistest asjadest ja koos naerda.

Me hakkame soovima, otsima, leidma, tundma ja kaotama. Me võime päevast-päeva toetuda oma argipäeva tegemistele ja tööle. Aga miski on koguaeg puudu. Võibolla just sellepärast kuulen ja näen üha enam suhteid kus vahel ollakse, vahel mitte. Neid võib nimetada sõpradeks/ sõbrannadeks/ tuttavateks, sellel polegi tegelikult tähtsust... Selle suhtevormi juures on kindlad vaid paar asja — te ei ole teineteise jaoks ainukesed ning sa võid kindel olla, et see on miski, mis ei jää ning kaob. Nreed on poolkõvad sõbrad, sõbrannad, mehed, naised, suhted, armukesed. Sellise suhtemudeli tekitab meile tänapäeva elu või siis ikkagi meie ise.

Järjest enam kuulen enda ümber, kuidas naistel ei jää aega romantikaks ning kui ka aega on üle siis tööst ollakse nii väsinud, et enam ei suuda. Ehk tekitab selle olukorra meile hoopis riik ning palgasüsteem, kus elus püsimiseks on vaja loomakombel rabada. Või kehtib siin siiski filosoofia, et kõik on meie endi kätes.

Peale ühiselt veedetud ilusaid hetki tulevad alatihti mängu sõnad: "Ma ei soovi suhet, oleme lihtsalt koos... vahel." Kas me usume või ei, kuid meie seas, meie ümber on nii palju just neid inimesi, keda rahuldabki selliste suhetega piirdumine. Kas meie maailm vormib meid aina pealiskaudsemaks, et me ei julge teineteisele ennast pühendada, end avada ja tunnetel lasta mängida? Millised valikud meid elus rahuldavad? Kas me saaksime alla suruda oma alateadvuses asuvad inimlikud vajadused armastada ja olla armastatud. Samal ajal käija ideaalset "eduka naise" karjääriteed või saame nii võimekateks, et tuleme toime kõigega.

Mul oli kunagi justkui kõik- elukaaslane, kodu, maakoht, koer. Mul oli inimene, kellelt küsida, kuidas päev läks või õhtul voodis tühiste asjade üle naerda. Mul oli keegi, kelle puhul ma teadsin unepealt, kuidas ja midagi teha. Aga ikka ei piisanud, ikka oli vähe minu jaoks- ma tegin pidevalt ületunde, olin tööst kurnatud ning väsinud. Töölt saadud väsimusest torisesin ning pöörasin vähe tähelepanu oma elukaaslasele. Mõtlesin hommikust-õhtuni kuidas rohkem saavutada ning jõuda tippu. Kas enne võiks olla kindla suhte ning armastusega tipus, kui jõuda karjääriliselt tippu?

Mul on hea meel, et mu ümber on neid imelisi naisi, kes tulevad toime kõigega. Nad on siis kas ainult edukad oma töömaailmas, tublid naised oma meestele või mõlemat korraga. Kahju on neist naistest, kes on ühe ringiga endale saanud imelised kaks või kolm last, nüüd on lahutatud ning liiga tihti mõtlevad "kust ma nüüd endale armastuse leiaksin?".

Millal me hakkasime tunda hirmu tunnete, siduvuse ja pühendumise ees...

Ma sain tiivad

Teate, mina otsustasin ühel päeval, et nüüd aitab — rebin lahti kõigist mineviku saagadest, lõpetan arved inimestega, kes mu hinge ei toida ning täidan elu vaid meeldivaga! Ja mis juhtus...

Mitte ühestki sõltuvusest pole elus kerge vabaneda — nii ka headuse, rumala inimese või totakate harjumuste.
Seda võiks võrrelda suitsetamise või alkoholismi võõrutusega —  algus on piinarikas, aga vabanemine on Vabanemine suure algustähega! Ma ei tea, kas asi oli selles, et sain aasta vanemaks või lihtsalt minu ajus loksus miski uude vormi, aga ma sain tiivad!
Selleks, et üks tiibadeta naine saaks lennata on vaja head sõbrannat! Võõrutuse kõrvale võib võtta kaks abimeest- palju tööd või hea sõbranna. Sõbrannat on vaja, et saada piisav kogus muhedat huumorit, vanu filme, põhjas muusikaga autokimamist, tilgake veini ja head sööki. Sõbrannat, kes ei lase sul kordagi olla enam alumisel tasandil vaid tõstab sind aina kõrgemale ja kõrgemale. Palju tööd on vaja selleks, et tõestada endale, kui hea ning tubli sa ikka oled. Ma olen valinud korduvalt esimest nendest, nüüd valisin teise. Olen rahul, õnnelik ja väsinud. Mu tervis küll ei kiida mu otsust heaks ning annab pidevalt endast märku, kuid see õnn ja rahulolu enda elu valitsemise pärast kaalub kõik üle.

Muidugi on sul vaja siiski teha algust ENDA sees — mõtted paika seada ja iseendaga vaherahu teha. Ma olin aastaid naernud lausete üle: ”Ah viska minema kõik suhted, vaata maailma ja koge, sa oled noor“. Juba noores eas, elades kohusetundlikult ja vastutusrikast elu, naersin ma selle üle. Nüüd ma tunnen, et see lause on mu igas ajurakus! Ma tunnen, et kui ma nüüd ei lähe maailma avastama, siis hiljem ma seda enam ei tee. Mu kõrvale on tekkinud vapustavad inimesed — nad ise tulid muide. Nad muudavad mind väärtuslikuks ning ma naeratan nendega koos olles teistmoodi. Ma polnud teadlik isegi, et selliseid inimesi on olemas, kes teevad täiesti tühiseid asju mu jaoks. Näiteks neid, kes sõidaksid hommikul kell viis poole tunni kauguselt kohale, sest sa tundud kurb telefonis. Hoiavad sind kaisus ja muudavad maailma paremaks. Poes olles oskab mees teha sinust topelt naise otsides sind lettide vahelt ülesse, haarates ostukorvi enda kätte ja suundudes kassasse. Kus kõik nad peidus olid? Kas ma olen liiga tihti päikeseprille kandnud  või oli asi minus endas?

Kujutlege ette, et nüüd on teil vabadus teha ükskõik mida. Kui vaja sõidate täna Riiga puhkama, kui tuju tuleb põrutate soojale maale. Kodus üksi võib tantsida ja rumalaid asju teha. Mitte keegi ei heida ette, kui teed 20 tunniseid tööpäevi või näed vaeva karjääri nimel nii, et silme eest must. Vallalisus on tore — vabadus on tore ja hea on elada ISEENDALE!

Kuid hoiatan, lähedased ei pruugi reageerida kergelt. Nad ei suuda mõista, kuidas sa järsku nii vaba oled, kuidas sa järsku särad nii tühiste asjade nimel. Kuid küll tuleb ka nende aeg!
Ja kui kõik see toimib, võib isegi prints su kõrvale saabuda... Teadke, et õige prints tuleb koos vabadusega!

Nüüd ma tean, mis tunne on osta enda meeleheaks kimbutäis tulpe igal laupäeval. Nüüd ma tean, kui hea on veeta tunde spordisaalis tundmata süümepiinu, et pesu jääb pesemata. Alles nüüd ma tean, kui hea on teha täpselt seda sööki, mis sina soovid. Nüüd ma tean, kui hea on omada oma aega ning mitte kellegiga seda jagada. Nüüd ma tean, mis tunne on ENNAST ARMASTADA.

ARMASTAGE, TUNDKE VABADUST JA ELAGE ISEENDALE NING SIIS ALLES TEISTELE!

Kujutan ette raha, et minna reisima

Tänasel reedel, sõbrapäeval ei sooviks ma kirjutada siia tavalist juttu sellest, kui olulised on sõbrad ning armastus. Igaüks peaks või võiks nende tähenduse ise ülesse otsida ning õppida seda  hoidma. Samuti mul on heas mõttes allergia nende tavapäraste lausete kohta- head sõbrapäeva, palju õnne jms. Võiks laskuda hoopis uuele tasemele ning nendel päevadel, mis on paika pandud tähtsateks päevadeks pühenduda teineteisele eriliselt. Kui me tõesti vaid kord aastas, 14.veebruar tuletame meelde oma sõpradele, kui olulised nad on siis kuhu me jõuame oma sõpruse hoidmise ja austamisega.
Võiksime õppida armastama oma lähedasi ning sõpru päevast-päeva üha rohkem ja rohkem. Mina õpin ning see on ütlemata põnev kogemus, kuidas maailm hakkab minu ümber hoopis uut kuju võtma. Kui ma vaatan asju, mineviku ning olukordi läbi armastuse siis ma leian minevikust nii palju totrusi. Tänu egoismile olen piiranud paljude inimeste elu ning läbi selle elanud palju närvi kulutavaid draamasid. Olen arvanud, et ma võin kedagi kontrollida ning olla armukadeduse etalon- ei või, mul pole õigust kellegi vabadust piirata, isegi, kui olla suhtes. Kuid see õppimine on tore ja huvitav, isegi kui vahel jälle libastuda ning anda järgi egoismile.
Toon ühe näite tingimusteta armastusest.
Hoian paar nädalat sõbra koera ning näen igapäevaga, kuidas meil on palju õppida loomadelt. Nad on meistrid õpetamaks meile tingimusteta armastust. Ükskõik, kas sa oled kodust ära 12 tundi või 5 tundi, ikka ta ootab sind rõõmsalt ja kallistab. Kui jõuad koju väsinuna siis vaadates neid süütuid silmi, mis sulle lõuaalla poevad kaob iga väsimus. Isegi, kui see väike tegelane keerab sigadusi- pahandad ja armastad edasi.
Ehk võiks me olle sama osavad tingimusteta armastajad nagu seda on loomad?

Tegelikult ei soovinud ma täna üldse kirjutada kohustuslikult sõbrapäevast või armastusest. Hoopis minemisest. Mäletate, eile kirjutasin päris otsese ja konkreetse postituse sellest, kuidas mul on vaja mõneks ajaks ära minna? Täna on uus päev ja minus on see otsus ja soov veel rohkem kinnistunud. Ma peangi minema, kuskile maailma natukeseks. Tunnen, et seljataga on nii palju- õpitud, kogetud, loodud ning ehitatud. Vahel ma tunnen, et ma olen oma elus justkui ehitusmees, pidevalt tegelen naela seina löömisega või selle välja tõmbamisega. Elus on loodud selliseid asju, mis võimaldavad minna mõneks ajaks ära ning teha kõike eemalt. Varem ma tundsin hirmu ning tundsin, et see unistus on vaid illusioon- nüüd ma juba planeerin seda enda peas üksikasjaliselt.
Muidugi ma tahan minna kuskile eesmärgiga kirjutada- kirjutada erinevate riikide moodidest, inimestest ning elust. Kogu mu elu on seotud kirjutamisega ning vahel ei olegi see nii kerge, kui tundub. On hetki, kus minus on nii palju sõnu ning mõtteid, mis otsivad oma väljundit, kuid valge leht seisab tunde tühjalt mu ees. Mul on tihti inspiratsioonilised kriisid, vahel ma ei suuda õmblusmasinat isegi laual vaadata veel vähem kangaid kätte võtta. Seoses kirjutamisega on minus tihti dilemmad- mis juhtub, kui ühel päeval süsteemid kokku jooksevad ning kõik kirjutatu kaob. Ehk peaks kõik ka paberile laskma ning kokku köitma, ilmselt ma seda teengi. Kunagi ma saatsin kõik oma blogid välja prindituna vanaemale, mu 93 aastasele vanaemale. Ta luges huviga ning ootas järgmisi, vat kus vanaema.

Aga tõesti, kui saabub kevadlindude siristamise aeg on mul plaanis minna kuskile seljakotiga seiklema. Raske on otsustada, sest ühtepidi oleks vaja teha orjatööd mõnel maasikapõllul, et järgmine aasta koolile keskenduda, kuid samas teisalt tahaks lihtsalt olla ja lõpuks ometi puhata. Vaid puhkamine nõuab siiski suuremaid summasid, mida meie riigis juba naljalt kokku ei aja.

Viimasel ajal olen ma hakanud oma ellu raha ettekujutama. Kujutan seda nii tugevalt, et mul on salvestunud pilt silme ette, kuidas mu pangakontol ongi see soovitud summa. Siin on kindlasti tugevaks jõuks raamat, mis räägib asjade tõmbamisest enda ellu. Eks näis, kas minust saab miljonär või leian ma end suvel maasikapõllult. Aga kuna mul on juba soov ja tahe siis on pool võitu käes- edasine on kõik juba minu enda teha.

Teile aga kullapaid- armastust.

Vahel on vaja minna ära

Kas olete vahel tundnud, et viibite kuskil, kuid tegelikult te olete hoopis mujal? Hing on mujal, süda on mujal ja füüsiline keha tirib järgi. Tunnete, et on vaja minna. Lihtsalt minna. Tavaliselt on mul selline kummipaela tirimine olnud alati mõne vastassoo poole, üldiselt ühe mehe poole. Seekord on teisiti- mind ei rebi kellegi poole, mind rebib hoopis millegi poole.
Mu kõrval seisab märkmik lahti ning pastaks selle peal. See on kohustusi nii täis, et vaja oleks suuremat formaati. Ükskõik, millise lehe ma pööran- ikka sama seis, pole vaba päeva. Rahustan end vaid sellega, et see tuuleveskitega võitlemine möödub, selline on vaid hetkeseisund ning varsti on lihtsam. Aga ma olen kannatamatu, liiga kannatamatu.

Kui tihti inimeste sees tekib küsimus- kas minna või jääda? Igaüks meist on tundnud ja soovinud põgeneda, kui kõik üle pea kasvab. Mina tunnen, et ma ei taha põgeneda- ma lihtsalt pean minema mujale, see tunne pole iialgi mu sees nii tugevalt elanud.

Ma vajan restarti, kõigest ja kõigist. Vajan puhast õhku ning selgust maailma ning enese vahele, et tagasi tulla ja otsast peale alustada. Võibolla on see väsimus, stress, läbipõlemine või miski neljas? See polegi praegu oluline tegelikult.

Ühiskonna kolm kihti

Täna mõistsin, et võibolla saab jagada meie tänapäeva ühiskonna kolmeks. Rumal oleks suhtuda sellesse, kui musta ja valgesse jagades see kaheks, seega kolm tundub kohtu seadus ka siinkohal.

Inimesed, kes annavad rohkem, kui neilt loodetakse.

Ma jumaldan inimesi, kes on siirad. Nad ei ole ainult siirad vaid nad on ka imeliselt tublid. Nad teevad rohkem, kui mõni teine oma igapäeva elus ning neil on jaksu olla väärikal kohal ka  ühiskonnas. Inimesed, kes alati säravad- ma jumaldan neid ning tahaksin olla heade inimeste kollektsionäär. Tänapäeval kohtab selliseid inimesi kahjuks siiski vähe. Sellise superinimesena on muidugi ka oht, et muutud võltsiks. Särad justkui kloun päevast-päeva ning puudu on vaid punane nina. Selleks, et olla superinimene, kuid mitte ebasiiras on kindlasti olemas oma valem, kus jällegi on vaja leida puuduv x või y. Mõned saavad sellega hakkama- au ja kiitus neile.
Toon näite elust. Istusin ühel päeval trammis. Peatus oli käes ning uksed avanesid, see polnud minu peatus. Kui inimeste vahetus oli trammis toimunud märkasin, kuidas ületee jookseb veel üks vanaproua, ma eksin- ta vaevalt jõudis kõndida, aga ta tahtis nii väga sellele trammile jõuda. Siis läks üks vanem mees talle vastu, pani oma käe tema käe alla ning aitas ta trammi. Mind valdasid sellel hetkel mitmed tunded- korraga tundsin süümepiinu, et ma ei osanud sellel hetkel olla hea ja tubli, teisalt oleksin tahtnud selle mehe ees lihtsalt kummardada.

Selliseid inimesi vajab meie ühiskond ning selliseid inimesi vajab igaüks oma igapäeva ellu. Inimesed, kes on olemas siis, kui neilt seda ei oodata. Inimesed, kes kingivad tavalisel päeval sulle kingitusi või kellel pole raskusi ilusate sõnade ütlemisega. Ma olen õppinud seda. Olen õppinud inimestele ütlema ootamatul hetkel ilusaid asju. Olen õppinid tegema hinge ja südamega kinke inimestele lihtsalt selle eest, et nad olemas on. Vahel mõtlen kingitusi tükk aega ette ning panen neile niimodi suure hinge sisse.
Mul on palju missioone ja unistusi elus, kuid üks nendest on saada just selliseks inimeseks. Inimeseks, kellel pole raske öelda inimesele head sõna isegi, kui endal on jaks otsas. Inimeseks, kes suudab ka vaenlasele mõttes armastust saata. Inimeseks, kes on hea.

Inimesed, kes loobivad tänaval pudelit vastu seina

On inimesi, kes ei ole sündinud siia maailma suure missiooni tundega või sooviga midagi suurt korda saata. Ma usun, et sellised omadused sünnivad kaasa- kas sa tahad siin maailmas midagi korda saata või ei. Mul on nii kahju neist inimestest, kellel pole seda sisemist tungi maailmas midagi korda saata. Neid ei huvita, kas Filipiinidel oli hiigellaine või kuidas Aafrikas lapsed elavad. Samuti neid ei huvita, kas nad jõuavad tulevikus tippu või jäävad tipu alla lihtsalt ekslema.
Näide elust. Täna kõndisin koju, mu ees oli kolm noort. Usun, et nende vanus oli 20 ringis. Nende kehakeel oli nii lodev lihtsalt, neis polnud mingit elu. Mis mind eriti ärritas, üks neist lihtsalt loopis jalaga pudelit- terve tee, mis nad liikusid. Ma olin piiri peal, et öelda neile- võtke oma eluga ometigi midagi targemat ette. Kuid kes olen mina, et seda öelda- kõigil on ju õigus valida, kuidas nad elavad. Järsku tunnetasin, et võibolla nad suhtuvad oma elusse täpselt samamoodi- panevad jalaga takka, et edasi liiguks, endal täiesti tuim nägu ees.
Või siis need kaubanduskeskuses aega veetvad noored, oleks nad siis õnnelike nägudega, aga ei- nad on lihtsalt nii kurvad ja õnnetud. Ilmselt nad saavad ise ka aru, et nende ümber on palju edukamad inimesed ning neil ON VÕIMALUS saada ka selliseks, KUI NAD tuleksid ära kaubanduskeskustest ja hakkaksid oma UNISTUSI ELLU VIIMA.

Ma olen tihti mõelnud sellele, et koolis peaks olema palju olulisemaid tunde, kui matemaatika või füüsika. Võibolla peaks olema hoopis valemid, kuidas elus toime tulla- kuidas saavutada eesmärke või saada tubliks inimeseks. Meid visatakse siia elukeerisesse andmata täpseid juhiseid- kuidas koolis edukas olla, millist teed pidi leida hea töö, kuidas leida armastav kaaslane ja luua soe kodu. Kas inimene peabki sündima siia ellu teatud omadustega ning siis lihtsalt ulpima hakkama? Tugevamad jäävad pinnale, kuid nõrgemad lõpetavad depressioonis või stressis.

Ükskõik...

Kolmandatel on ükskõik, neid ei huvita miski. Ja siia polegi rohkem lisada, mõistate isegi.
 

Minu tänane sõnum pole negatiivne, süüdistav ega etteheiteid sisaldav. Minu tänane sõnum on see, et me võiksime hakata tegema ära rohkem, kui meilt loodetakse või oodatakse. Me peaksime võtma vastutuse elu ja maailma ees, teadvustades, et me elame siin maailmaruumis kõik omavahel seotuna ning oluline on teha teineteise heaks midagi.

Hakkame KOHE PRAEGU tegutsema ning loome endale parema tuleviku!

Järgmine kord räägin sellest, milliseks mu elu kujunenud on ning kuidas minus kasvab soov natukeseks maailma minna.

Meis kõigis on hea ja halb, kumma valid sina?

Kummaliselt ringi jooksev narkodoosiga narkar, elus hätta jäänud pomps tänaval, iseendaga rääkivad inimesed- tänapäeva ühiskonna tänavapilt. Vaadates seda ning elades selles keskkonnas tekib tihti küsimus- kas valida hea või halb enda sees. Kas valida halb ning vaadata neid halvustavalt  või valida hea ning mõista, et nende kõigi sees on peidus hea inimene, kes lihtsalt on kaduma läinud.


Meie sees on halb ja hea hunt, keda sa rohkem toidad?

Potsatan teiseks hommikukohviks enne turule jõudmist kohvikus. Istun ning vaatan enda ümber, järsku peatub kogu maailma aeg, ma märkan kummalisi asju ja minu mõtted hakkavad voolima täiesti uut kuju. Kõik, mida mõtlen jõuab tagasi hundi juttu juurde. Teate neid hetki, kus keegi teeb teile nii väga haiget, et tahaks hambaid krigistada. Või kohtate eriti nõmedat klienditeenindajat, ülemus istub pähe ja mees ajab kodus närvi. Tänaval haisev pomps ajab öökima ja mõtled vaid sellest, kuidas ta oma eluga toime ei tule. Just selline mõte sünnitab sinus kõike, mis pole sinusse loodud sündima. Teate, et me kõik sündisime siia maailma kunagi täiesti süütuna nagu inglid! Meil polnud aimugi, mis saama hakkab, kui arsti kätel lamasime ja siis ema rinnale saime. Kasvades suuremas  tahtsime me  teha vaid keelatut ning jonnida. Me hakkasime saama aimu maailmast, meis hakkasid kujunema suhtumine ellu ja inimestesse. Me hakkasime tajuma seisukohti ja eluvaateid. Sõltudes oma vanematest kasvasime kas meeldivas või ebameeldivas keskkonnas. Saime vähem või rohkem traumasid. Kõigil meil muide pole ideaalset peremudelit. Jah ja teate, me kõik oleme tegelikult sisimas head ja lapsed.
Mingis vanuses hakati meis kasvatama sotsiaalset küpsust — sa pead minema tööle, enne lõpeta kool ära ja seal vahepeal veel saa hakkama ülikooliga ning hakka targaks. Palun leia enda kõrvale ideaalne kaaslane ja osta kodu. Meil ei lastud enam olla lapsed. Eino mingis vanuses peame seda kõik tegema, kuid millal? Meil ei lastud jääda sisimas lasteks ja süütuteks ingliteks, kes olime sündides.
Isegi kurjategijad on tegelikult sisimas head — lihtsalt elu ja traumad on neid selliseks teinud. Me peaksime hoopis kõigile narkaritele, kurjategijatele, joodikutele kaasa tundma. Me kõik otsime, soovime ja tahame olla armastatud ja armastada — usun, et see on inimkonna suurim puudus. Teineteisele abi pakkumise puudus ja vähene abi küsimine. Ja just see suhtumine peaks meis olema alati, kui vaatame mõnda elu hammasrataste vahele jäänud inimest. Ka meie võiks tema asemel olla, aga meil on võibolla natukene rohkem vedanud, kui temal.
Ja nüüd, kui ma turule jõuan teate mis juhtub — kõik need tädikesed kartuliletis või lillepottide taga on nii kurjad, et jube hakkab. Ma naeratan, teen sõbraliku juttu, miski ei aita. Minus kerkib jälle küsimus — mis päästab inimkonna, kuidas me jõuame suurema armastuse ja harmoonia poole.
Proovige vahel seda taktikat, et kellegi peale närvi minnes, ärritudes või vihastades näete tema sees head inimest. See on lihtne ning tekitab ka teis endas parema tunde. Ja kui päev hakkas lõpule jõudma kirjutasin paberile järgneva:
”Ükskõik, mis toimub su elus — kõik on hästi. Iga kaotus on millegi võit. Iga raskus on hiljem kergus. Kõikidest sulguvatest saavad hiljem uued avatud uksed. Armastada saab teist, kuid ennast peab armastama. Ennast tuleb lubada kellelegi, kes soovib tulla su hinge, et hingele pai teha. Me kõik oleme maailmas, et teineteist aidata, hoida ja armastada. Maailm hoolitseb minu, sinu ja meie eest.“
Ning asetasin selle oma külmkapile. Tee sinagi midagi enda ja maailma heaks, juba täna!

Kas varsti saab ka armastust raha eest?

Viimasest postitusest on hea aeg juba möödas, elu on mind lihtsalt endasse imenud. Kuidas see käib, et elu imeb sind endasse? Lihtsalt aeg kaob kuskile, aga pole seletust kuhu siis. Ma tunnen järsku, et minu sees on mingi keeris, sest nii palju erinevaid asju tahab tegemist, et ma ei oska enam õigele pühenduda ning keskenduda millegile- üritan end igalepoole jagada, kuid tegelikult pole mind tervenisti kuskil, ma ei tahaks oma elu niimodi elada ning loodan, et see on vaid üks periood minu elus.
Ma tahaksin end panna täielikult loomingusse, keskenduda uuele kollektsioonile ning hommikust õhtuni olla selles ebareaalses tunnelis, kuid elu tahab elamist ning ma pean jagama end mitmesse kohta. Ma ei taha teha enam poolikuid asju oma elus, see on lausa vastik. See tekitab sees teatud ärevuse, sest ma ei ole südamega selle sees, mille sees tahaksin olla. Tahaksin kaduda mõneks ajaks maailmast, minna eemale kogu tänapäeva toimivast süsteemist ning teha seda, mida süda tahab. Arvatavasti pole kunagi olnud mul nii raske enda jagamine. See kõik on viinud selleni, et ma valetan pidevalt iseendale kohustusi olematuks. Ma lihtsalt panen tuima, täiega. Ma ei tee midagi- see on siis see tulemus. Mitmed inimesed on mulle juba öelnud, et palun istu maha ja pane kirja, mida sa teha tahad, võta aeg maha ja lihtsalt ole- aga ma ei suuda, minus on ometigi nii palju tahtejõudu, kuid miski pärast olen siiski võimetu seda tegema. Ma ei oska enam lihtsalt olla ja see on suurim oskuse kaotus elus. Ma väldin üritusi, kuhu mind kutsutakse ning igasuguseid istumisi, ma tahaks hoopis puhata ja magada, keha streigib ja blokib, võibolla peaks andma alla ja kuulama keha ning ta soove... Ma veedaks kõik oma päevad trennisaalis või jõusaalis ning kodus lihtsalt olles. Võibolla see on selgeim märk sellest, et aeg on puhkuseks? Aga kui see pole võimalik, lihtsalt pole? Kool on vaja lõpetada, tulevik ehitada ning inimeste vaateväljas püsida.

Tahan kuskile künka otsa minna mediteerima, elada tsivilisatsioonist eemal, otsida elu mõtet ning kirjutada raamatuid. Iseenesest väike soov ju...

Võibolla nüüd aitab sellest halast, vaja on vaid maha istuda ja leida enda seest vastused- mida, kuidas, miks ja millal. Ma olen õnnelik, kuid segaduses ning imekombel pole esimest korda segaduse põhjuseks mehed. Tegelikult tahtsin rääkida ühest oma unenäost, mis pani mind mõtlema sellele teemale sügavamalt.

Ühel hommikul ärkasin ülesse ning tundsin üle pika aja seda tunnet, kus ma olin läinud tervenisti unenäo sisse- niimodi, et ärkad ülesse ja ahmid õhku mõeldes, kas unenägu jätkub nüüd või kas see oligi reaalsus.
Olin oma kodukandis, täpsemalt kõrval tänavas, kus toimus konkreetne bailabaila pidu, nagu lõunamaal ühesõnaga. Mul oli LV kott käes, mis oli täis mulle vajalike asju, mida saab vaid rahas mõõta, noh nagu näiteks telefon ja koduvõtmed, autovõtmed jne. Ning ühel hetkel oli mu kott kadunud kogu selle kraamiga. Seejärel valdas mind nii meeletu paanika, et ma kogesin vist läbi une selle paanika läbi, sellist asja juhtub harva, et ma kaon unenäo sisse, kuid see on täiesti ebareaalne kogemus.
Ma ärkasin paaniliselt ning üritasin aru saada, kas tegu oli unenäo või siis päris eluga. Seekord oli see uni, kuid see unenägu paelus mind veel mitu päeva.

Mis tunded meis tekivad, kui me jääme ilma endale olulistest asjadest, mida saab vaid rahas mõõta? Arvatavasti väga kõhe tunne ning oleme kaotanud justkui oma turvatunde, nagu poleks meil enam kodu või parimat sõpra, miski on valesti. Kuid kuidas saab tekitada millegi kaotamine, mida saab vaid rahas mõõta meis selliseid tundeid? Kas tänapäeva maailmas saabki kõike mõõta rahas ning isegi heaolu tunnet ning õnne on võimalik osta? Sellel teemal on palju saadud arutletud kirjanduse tundides või kirjandites, kuid ühest vastust on sellele raske leida. Fakt on vaid see, et tõesti ajaga on muutunud raha meie elus hädavajalikuks osaks ning me ei kujutagi enam oma elu ilma selleta ette, nii õudne, kui see ka poleks.
Püüdke elada mõni aeg arvuti või telefonita, kuidas te end tundma hakkate. Ma olen ikka vahepeal selliseid perioode võtnud, kuid seda ei talu kaua, peagi tekib juba rahutus ja ärevus.

Tänapäeval saab peale õnne ja heaolu tunde isegi meest ja naist osta- vali vaid number ja ta on kohal, maksa raha ja kirg ongi käes. Kas tulevikus saab isegi armastust osta? Võibolla saab seda juba praegu teha, sest mõni naine ongi äraostetav hea eluga.

Ma ei oskagi öelda, millist rolli mängib minu elus raha, sest ma olen niivõrd iseseisev, et kellegi teise rahakotist ma sõltuda ei suudaks- seega justkui vajaksin palju raha, et elus püsida. Tegelikult see nii ei ole. Mulle ei lähe isegi korda see, kas mul on homseks toiduraha, sest ma tean, et kuidagi saab alati ning on ka olnud raskemaid aegu. Kindlasti ei oskaks ma võrrelda õnne, armastust või heaolu rahaga.

Kahjuks pean jälle jooksma, kuid soovin, et armastust ei saaks osta rahas, samuti ka sõprussuhteid, mis on mulle viimasel ajal väga oluliseks muutunud. Olen õppinud olema meestega sõber ning see on suurim saavutus minu jaoks selle aasta alguses. Soovin teile armastust.

Kas sa oled valmis armastuseks?

´´Põhjus, miks enamik inimesi "õiget" partnerit otsides ebaõnnestuvad, on enesestmõistetavaks pidamine, et "õige" on see partner, kellega koos olles me ise endid muutma ei pea. Me otsime partnerit, kes kompenseeriks meie psühholoogia lahendamata aspektid, et võiksime tunda ennast terviklike ja õnnelikena ega peaks oma silmast palki otsima.´´ 

Kas teile ei tundu vahel, et kogu meie elu on aina üks ootus ja otsing? Kui leides valdab meis ikka rahulolematus siis ehk me pole otsimiseks ja leidmiseks valmis?

Täna võtan julguse kirjutada mitmete vallaliste eest, kes otsivad seda ühte ja õiget. Mind on paelunud täna terve päev selle ümber palju mõtteid ja küsimusi.

Kuidas me peaks valmistuma armastamiseks?

Mulle on hakanud viimasel ajal tunduma, et armastuse saabumiseks peab kuidagi valmis olema. Pead olema enda leidnud, et mitte olla poolik teisega koos. Sa pead olema saavutanud elus midagi, et sul oleks aega kellegile pühenduda. Sa ei saa olla katkine lootes, et teine tuleb lapib su killud kokku. Ja mis peamine- sa pead ennast armastama enne, kui keegi sind armastada saaks. Mis vanuses me peaks hakkama end ette valmistama armastuse saabumiseks või saab selleks üldse valmis olla? Ehk on armastus miski, mis saabub justkui tornaado- tekitades siis kas tagajärgi või jäädeski meiega. 

Vahel mulle tundub, et päevast päeva on üks ootus- me tahame paremat töökohta, tahame saada targemaks ja saavutada kõrge karjäär, me soovime saada tubliks ja heaks, siis tahaks luua kodu ja pere. Aga kui sa selle kõik saavutad, kas oskad ja suudad siis rahul olla? Või on tegemist liiga väikese ettevalmistusega?

Kus on see üks ja õige?

Kas olete vahel mõtisklenud, kus peitub siis see minu õige teine pool, see üks ja õige. Ehk elab ta üldse teisel mandril või sõitis just Kuule elama? Võibolla on ta minu kõrval koguaeg või on ta alles saabumas?

Kuidas peaks oma elu elama, et leida üks ja õige- paljud vaidleksid kindlasti mulle vastu mõttega, et teda ei peagi otsima, peab see ikka paika?

Oletame, et sul on tavaline elu, ei ärge saage valesti aru, iga inimese elu on eriline, kuid ma pean silmas elustiili. Sa ärkad hommikul, lähed tööle, tuled töölt ja lähed trenni. Paljude elus on veel kool kuskil seal vahepeal. Õhtul sa oled väsinud, vajud voodisse. Ja kui sa oled niimodi viis päeva jutti elanud siis vaevalt sa jaksad reede õhtul välja minna, ilmselgelt sa lihtsalt magad kodus. ( mu elus on väga palju selliseid nädalavahetusi ). Selle kõige juures sa tahaksid veel tegeleda oma hobidega ja elus midagi suuremat korda saata. Laupäev ja pühapäev tahaks puhata ja koguda jõudu uueks nädalaks, kodu koristada ja korda luua. Kuhu jääb siis aeg kohata seda õiget?

Kas tegelikult on asi saatuses- sa võid kohata teda kasvõi poejärjekorras või kaubanduskeskuse tualeti järjekorras, kus iganes. Kehtib see tõesti?

Ma mõtlen päris tihti sellele, et jah ma olen küll noor, aga kus kurat ta asub? Millal ta tuleb, kui keegi oskaks mulle ajastut öelda või vihjata, kus ta võiks asuda. Kas on iga asja jaoks oma aeg? Võibolla piisab seniks headest sõpradest, kellega ei oska sõpruse piire hoida?

Ja kui see õige on leitud...

Inimene on teadagi üks huvitav olend- ta pole kunagi rahul. Kui on saabunud see üks ja õige siis kuidas teda hoida? Kuidas lasta keegi oma ellu, kus pole enne olnud kohta kellegile peale iseenda? Kuidas järsku jagada oma aega ning rösterit? Kui tegemist on selle ühe ja õigega siis ei tohiks valmistada raskust isegi veekeedukannu jagamine tegelikult, kuid siiski see ei ole alati nii lihtne. Loobuda oma egost ja mingil määral oma elust- teha ruumi kellegile teisele ning mõelda, et nüüd on meid kaks. See ei olegi nii lihtne!

Ma ei tea seda valemit, kuidas leida üks ja õige, kuid ma tahan seda leida. Vahel tekib mul lihtsalt hirm, et päevast-päeva elades iseendale ja olles maailmast eemal ninapidi oma asjades ei saa see lihtne olema. Ehk olen ma ühe ja õige jaoks end lukku pannud või lõpuks ei suudagi loobuda elust iseendale?

Kui sa isegi ei tea, kas oled valmis selleks üheks ja suureks armastuseks, mis võtab hingetuks siis kas on üldse õigust teda oodata, otsida ja tahta? 

Me kõik vajame armastust, kuid millist või kelle armastust?

´´Kui tunned siis tunne, su eest keegi teine seda ei tee. Ja vahel, kui vajud unne, võid tunded anda teisele. Kõik tunded teisele. Kui tahad siis taha. On kõik ju loodud olema. Ning iga hetk jääb sust siia maha, kui korragi võiks olla ta. Et uus saaks järgneda. Ja maailm algab imega...´´

Põhjus, miks enamik inimesi "õiget" partnerit otsides ebaõnnestuvad, on enesestmõistetavaks pidamine, et "õige" on see partner, kellega koos olles me ise endid muutma ei pea. Me otsime partnerit, kes kompenseeriks meie psühholoogia lahendamata aspektid, et võiksime tunda ennast terviklike ja õnnelikena ega peaks oma silmast palki otsima. - See more at: http://alkeemia.ee/artiklid/Too-oma-ellu-oige-partner/l-48/c-1382/#sthash.MRQM61WL.dpuf

Põhjus, miks enamik inimesi "õiget" partnerit otsides ebaõnnestuvad, on enesestmõistetavaks pidamine, et "õige" on see partner, kellega koos olles me ise endid muutma ei pea. Me otsime partnerit, kes kompenseeriks meie psühholoogia lahendamata aspektid, et võiksime tunda ennast terviklike ja õnnelikena ega peaks oma silmast palki otsima. - See more at: http://alkeemia.ee/artiklid/Too-oma-ellu-oige-partner/l-48/c-1382/#sthash.MRQM61WL.dpuf