....muinasjutt, mis ema õhtuti meile luges

Lapsena oleme nii õrnad ja nõtked. Lendame kergelt ja mänguliselt nagu värvilised liblikad. Suureks saades tulevad müürid. Meie ümber hakkab tekkima nii palju seinu. Alles suureks saades mõistame viga, kui meile õpetati lapsena, et ainult nõrgad nutavad või imelikud naeravad koguaeg. Hakkame oma tundeid varjama. Kui meil on valus kardame nutta. Kui istume depressiooniga kodus valetame, et oleme gripiga haiguslehel. Kui tunneme tõeliselt õnne kardame, et seda väljendades juhtub kohe midagi halba.

Lapsena usume, et me hakkame suureks saades päriselt armastama. Usume, et leiame printsi või printsessi ja sünnitame veel ilusamad lapsed. Usume unistustesse ja usume uskumustesse. Me usume. Suureks saades taipame, et see kõik oli ilus lõik muinasjutust, mida ema voodi kõrval ette luges õhtuti. Mõistame, et tegelikult me ei teagi, mis või kes on armastus. Ühel hetkel taipame, et polegi kunagi armastanud. Me ei tea, mis on armastus. Vahel küsime, kes on need inimesed meie elus.

Suureks saades oleme unustanud need unistused, mis olid lapsena. Kes soovis saada tuletõrjujaks, kes õpetajaks. Nüüd aga teeme liinitööd ning mõtleme, kuhu kadusid meie unistused. Miks me ei julge enam unistada ja neid ellu viia? Mida me kardame? Keda? Mis juhtub, kui astume välja mugavustsoonist ja teeme midagi teistmoodi? Kui ühel päeval muudame oma elu rohkem, kui mõni teine seda teeks tekib uudne tunne. Kehas hakkavad rakud uuesti elama ja kehas hakkab jälle veri liikuma. Meis on jälle kirg, põnevus, ootus, lootus ja usk. Me tahame minna õhtul magama, et ärgata uuesti uuel imelisel päeval. Me ärkame, et elada, avastada, minna, õppida, kogeda, kukkuda ja tõusta, armastada.

Hakkame otsima, mis või kes on armastus. Kus see peidus on ja kuidas see käib. Kuidas armastada end tingimusteta, mitte kunagi end hukka mõistmata. Mitte kunagi endale liiga tegemata. End austada, igas valikus ja otsuses. Mõelda enda heaolule. Olla parim versioon endast, iga päev. Otsime, kuidas teisi armastada. Kuidas leppida kellegi plusside ja miinustega. Kuidas armastada ausalt ja avatult. Avada kellegile oma südameuks ning see keegi sisse lasta. Kuidas armastada?

Ühel hetkel kõik muutus või muutub. Meil ei ole enam aega mängida. Me ei saa enam lapse kombel kulgeda hommikust õhtusse. Meil ei ole aega. Kuhu meil nii kiire on? Miks meil nii kiire on? Kust ja kuidas saada juurde aega? Aega, et märgata. Aega, et olla. Aega, et armastada. Aega, et hoolida.

Väljas on nii karge õhk. Teeb pea selgeks. Võibolla teeb, võibolla ei tee.

Miks me ei suuda armastada?

Väljas on keerutav tuul ning talvelik külmus on jälle maad võtnud. Millised emotsioonid minu sees on, ma ei tea. Hommikul jalutades mõtisklesin selle üle, kas ja millises osas oskan ma tunda. Oskan tunda inimlike tundeid nagu kaastunne, kurbus, igatsus, hellus. Kas oskan tunda? Veel kuid tagasi mäletan, kuidas tundsin. Olin kaugel kodust ning lugesin päevast-päeva, mis maailmas toimus. Lugesin seda hommikuti kohvi kõrvale ja tundsin südames tõelist muret. Oskasin ka vaimustuda täiesti tühiste asjade üle nagu ilusad ehitised või tänaval kõndivad inimesed. Nüüd on hinges tühjus- mis põhjuseks on, otsin isegi.

Küll aga  olen tükk aega mõtisklenud ühiskonna üle. Mis siis õieti lahti on. Me sõdime, me tülitseme, me vihkame, me tulistame. Mis meiega juhtunud on ja kuhu me niimodi edasi liigume? Kas me kasvatame ühiskonna, kus tundeid elatakse välja tulistades ning sõdu peetakse, kui igapäevaseid ja rutiinseid toimetusi?
Miks me ei suuda ligimest armastada?

See on minu jaoks kummaline ja selgusetu võrrand lahendita. Ma silmitsesin ühel päeval tänaval inimesi, igat inimest eraldi. Ma jõudsin mõistmiseni, et aga neid ja meid kõiki ühendab ju see sama- me tahame olla armastatud ja armastada. Miks me siis ei suuda üksteist armastada? Ma olen sisimas kindel, et meis kõigis on miski, mis ruttaks appi igale abi otsivale inimesele tänaval. Ometigi jääb üks väike samm tegemata- abi ja armastuse pakkumine. Meie sees on miski, mis takistab meid. Mis see on ja miks see meis elab?

Ego.
Need kolm maagilist tähte, mis kokku moodustavad mõiste, millele nagu ka armastusele ühest seletust tegelikult polegi. Ego kas on või ei ole, vahepealset võimalust ei ole. Ometigi on just ego üks asi, mis mängib rolli selles, et me ei suuda ligimest armastada.
Varem või hiljem, kui oleme kedagi armastanud tingimusteta või jaganud lihtsalt oma hoolt kipume küsima: ``Aga mida tema minu heaks teeb, mida mina saan?`` Just sellel hetkel kerkib pinnale ego. See kummaline mehikene õlal, keda võib nimetada egoks küsib ikka ja alati meie käest, kas meie ka midagi saame, kui anname. Äkki me ei jää isegi mitte nulli vaid hoopis miinusesse?

Hirm.
Hirm. Kui ma selle peale mõtlen siis jookseb sellest sõnast alati minu jaoks kaks joont- hea ja halb hirm. Hirm on see erakordne tunne, mis võib haarata kogu meie elu enda kätesse ning teha sellega imesid, seda siis negatiivses mõttes. Miks me ei suuda armastada? Üheks põhjuseks on hirm. Meil on hirm, et äkki me tundume tobe. Äkki tundub tobe, kui me aitame tänaval olevat inimest.
Ühel päeval olin ma kassajärjekorras. Minu ees oli väike poiss, kes oli koti sisse ladunud palju kummikomme. Tal oli peotäis sente. Kassas selgus, et tal jääb naeruväärne viis senti puudu, et see kommipakk ära osta. Viis senti! Seisin seal tardunult ja vaatasin, mida kassapidaja siis teeb. Poiss küsis härdalt veel, kas ma siis viin osa tagasi? Ja kassapidaja ütles, et jah. Möödus murdosa sekund ja minus vallandus täielik häirekell ja kohati ka enesesüüdistus: ``Miks ma ei andnud seda viite senti? Ma oleksin sama hästi võinud kogu selle kommikoti kinni maksta! Miks ma alles nüüd selle peale mõtlen? Issand kas ma polegi inimene? Äkki ma olen jube inimene?`` Kõndisin veel poest välja kandes oma peas neid enesesüüdistusi. Teisalt olin ma õnnelik, et ma suutsin nii mõelda ja tunda- vähemalt olen ma ikka veel inimene.

Meis kõigis peaks tärkama selline häirekell ühiskonna ees. Aeg on pöörata pilk endalt ühiskonnale. See ei tähenda seda, et me peaksime lõpetama töö iseendaga, sest usun, et see on töö terveks eluks, kuid pilk on vaja suunata ühiskonnale tervikuna. Meil on vaja märgata, mis toimub maailmas- kuidas meie ühiskond muutub ja mida me saaksime teha, et pidurdada negatiivseid muutusi. Mida me saaksime inimesena teha oma igapäevases elus, et midagi muuta.

Me oleme üksikuna väikesed, kuid tehes väikeseid tegusid inimeselt inimesele on see lõpmatu ahel, mis saab muuta maailma. Kui sa jagad armastust oma ligimesele vallandab see armastuseahela terves maailmas. See inimene armastab edasi ning nii liigub armastus inimeselt-inimesele. Miks see nii oluline on? Sest ainult armastu saab päästa meie inimkonda, mis liigub suunas, mille üle meil endal puudub jõud ja võim. Meil on vaja aidata neid abituid inimesi, kes väljendavad oma emotsioone ja tundeid läbi relvade. Meil on vaja lõpetada sõjad ja muuta maailm paremaks paigaks. See on meie kõigi ülessanne- sinu, minu ja meie.

Me saame seda teha, me saame muuta maailma! Milline on sinu heategu igas päevas, et muuta maailma?

Miks ja millal mu latt nii lakke läks ja panused tõusid?

Alustame algusest.
Kunagi janunesin hoolivuse, hoidmise ja armastuse järgi nagu hüljatud kassipoeg. Seda, kas ma tegelikult ka nii hüljatud olin ma ei usu. Osalt mängis rolli minu iseloom ja selle eripärad, teisalt võibolla ka kodune olukord. Minu kinnisidee oli armastus-suhe. Ma valisin inimesi valimatult enda kõrvale. Oli suhteid, mis kestsid nädalaid, mõni kuu ja üks pikemalt. Mis peamine, minu jaoks polnud oluline inimene ise, peamine, et keegi oleks. Sama hästi oleksin võinud ka kurjategijaga suhtes olla, naiivselt oleksin silmad kinni armastanud ja hoolinud. Kui märkasin asju, mis mind teises häirisid või ei läinud kokku minu prioriteetidega siis pigistasin lihtsalt silma kinni. Vähemalt olid käed ümber ja seega olin ka kellegile kallis ( võibolla ).

Harrastasin sellist eluviisi kaua, kuni ühel hetkel hakkas oksemaitse suhu tulema. Seda sõna kõige otsesemas mõttes. Lasin enda südame murda, lappida, võtta, jätta. Lasin oma eneseuhkuse olematuks muuta ning kasutada end kui lihtsalt keha ilma hingeta.
Võibolla peab iga inimene ikka nii kaua midagi taluma kuni tuleb täiesti reaalne blokeering peale? Nagu väike laps, kes peab nii kaua rõõmsalt jooksma kuni lõpuks ikka kukub ja põlve ära lööb ning seejärel tunnikese nutab. Kõik me õpime läbi kogemuste- kes karmimate ja kes leebemate.

Millal ja kuidas minu latt muutus ma ei tea. Tänaseks on see täielikult muutunud. See panuste tõusmine on ühtlasi toonud kaasa ka selle, et ma ei tunne erilist vajadust enam läheduse järgi. Veel eile enda peas arutlesin endaga, et äkki mul on hoopis midagi viga- noh endasse sulgumine või südame blokeerimine. Minu suhtes oli kaaslane see pool nagu mina nüüd. Ta lihtsalt ei vajanud lähedust ja ei osanud ka ise sellega midagi peale hakata. Sel hetkel olin ma öösiti uinudes nii vihane, et oleksin tahtnud nutma hakata- mis mõttes ta ei võta mind kaissu, kas ma pole piisavalt hea või ilus jne. Ketras järjekordne enesehala enne uinumist. Nüüd ma tean, mis tunne see on. Võid inimest armastada kaugelt ja austada, aga ei vaja midagi sügavamat. Aga hetkel ma ei armasta üldse. Armastan oma lähedasi ja armastan omal moel tervet maailma, kuid lähedalt ja kirglikult ei armasta. Olen otsustanud astuda täieliku nn. nunnaperioodi ja teen enda peal justkui katse- kaua ja kaugele?

Samas olen hakanud mõtlema, et võibolla on mu panused liiga kõrgeks läinud? Asi ei ole selles, et ma oleksin muutunud üleöö modelliks või omaksin hiilgavaid uusi iseloomujooni- ei. Aga ma olen teada saanud, kes ma tõeliselt olen ja see on toonud mind kõrgeima eneseaustuse ning armastuseni. Tänu sellele ei lepi ma vähemaga, kui väärt olen. Näiteks kui noormees esimest kohtumist tahab korraldada enda juures veiniga või mind külastada siis esmalt ma ütlen viisakalt ära, kui ma näen, et midagi loovamat ei pakutagi ning endiselt on mõttes vaid külaskäik siis ma blokeerin täielikult. Blokeerin külma südamega ( ma tõesti ei tea, kuidas minu puhul see võimalik on ). MA EI LEPI KESKPÄRASUSEGA. KUI NOORMEES EI PINGUTA KOHE SIIS EI HAKKA TA SEDA KA HILJEM TEGEMA. Usud?
Ei ma ei oota, et mulle saabuks akna alla valgel hobusel prints. Ma vajan tegelikult väga lihtsalt omadusi. Ma tahan mehele alt ülesse vaadata ja seejuures tunda end nii naisena, kui tunda saab. Ma tahan imetleda oma mehe tarkust, intelligentsust ja eesmärke. Ma tahan meest, kes laseks olla naine ja oskaks seejuures olla mees. Pole ju nii raske ja võimatu?

Mina ja mu nunna periood.

Aeg peatub, peatun ajaga koos

Kas olete vahel tundnud, et teie elu nagu peatuks? Olgu selleks siis mis tahes põhjus- tervis, töö või mõni muu. Järsku tunnete, et olete nagu must-valges filmis, kus kõik liigub megaa aeglaselt. Ja siis on teil lihtsalt võimalus- kas liigute sama aeglasest kaasa või hakkate jalgu trampima ja tahate tempot juurde saada.
Ma olen istunud kolm päeva ajas, kus aeg ei liigu. Esimesel päeval trampisin korralikult jalgu. Mõtlesin, miks mina, tahan trenni ja raha ei kuku ka kuskilt kaela neil päevil ju. Kolm päeva, lühike aeg kuid ma tahaks, et see jääkski kestma. Tunnen nagu reisi eelnevatel päevadel, kus kohe hakkan kohvreid pakkima, et ära sõita. Ja mõttes sõidangi, koguaeg sõidan.

Täna hakkasin mõtlema, kuidas saaks sõita nii, et raha poleks. Noh osaleks mõnes lollakas programmis, katses või mõnes muus jamas. Ma võiksin vabalt katsetad, kuidas on elada kuskil mägedes ilma igapäevaste asjadeta ja leppida vaid vähesega. Ma võiks kõike proovida, ainult, et saaks minna ja rännata.

Mida ma olen teinud kolm päeva, mis tundub nii lühike aeg, kuid tegelikult on pikk? Söönud Oreo küpsiseid voodis, joonud piima peale ja lugenud raamatuid. Maganud 12 tundi iga öö. Hommikuti joonud kaks tundi külmaks läinud kohvi. Õhtul vaadanud lolli saateid ja kütnud ahju. Küpsetanud ja söönud pirukaid. Viiruki üledoosi saanud ja veel palju lollusi teinud. Ah, kui hea on ikka elada. Kui hea on elada, kui sul on need idiootsed hetked, kus krunn peas, näol kohvipuru mask tantsinud hea muusika saatel. Elu on ikka täiega elamistväärt. Täiega.

Kahjuks on vaja jälle naasta reaalsesse maailma, millega on mul sügavaid raskusi. Mulle meeldib viibida pidevalt kuskil ära, mitte siin. Neid muid maailmaid on lihtsalt nii palju. Nii ilusaid. Nii kummalisi. Nii imelike. Imelikus on hea. Meeldib mulle.

Leban ja ootan teelahkmeid

Täna lihtsalt leban. Leban, sest kui miski muu sind jalust ei niida siis teeb elu ise seda. Mu keha pole võimeline end liigutama, kuid mõistus on selge. See on selge selleks, et lebada siin ja mõelda, kuidas tahaks seista teelahkmel, kus pöörata täiesti uuele poolele.

Mind hirmutab see võitlus minu sees- ei anna alla, ikka mine palavikuga tööle, teeni raha ja tee trenni ka. No ära anna alla, ega sa mingi nõrk pole. Lasta endal olla nõrk- jumal kui hea. Ühel hetkel väsid olemast naine. Naine suure algustähega naine on olla muinasjutuliselt ilus. Olla naine väikese algustähega on lihtsalt tapvalt raske, sest lõpuks sul ongi tunne nagu hakkaks surema. Hommikust õhtuni tormata ringi- rabada õpingute, töö ja keha trimmimise vahel. Ometigi saab ikka vaid arved ära maksta, kui sedagi ning ei midagi muud endale lubada.

Leban ja mõtlen, millise valiku või muutuse peaks oma elus tegema, et lustiga elada. Minna reisima ja lihtsalt olla õnnelik- huh lihtsalt õnnelik olla, korraks tekib isegi minu sisse see võimas tunne.

Kui külm tuleb hinge

Kui sul pole kedagi kelle hinge hoida soojalt käel. Soojendada seda iga sekund oma elust.
Armastada ka siis, kui külm tuul puhub südames.
Teada, et kui praegu-nüüd-kohe pööraks terve maailm su vastu on tema sinuga.
Keegi, kes tunneb oma hinges, kui sul on valus.
See keegi, kellega hommikuti varbaid soojendada teki all ning õhtul lugeda armastuseluulet.

See keegi, kes puhub ära külma tuule algaval sügisel ja toob soojuse su südamesse.

Kui sa tuled õhtuti koju üksi. Siis pärast üksinduse nautimist taipad ühel õhtul, et oled ikkagi katki.
Sa oled õppinud.
Oled õppinud austama ennast. Armastama ennast. Nautima enda seltskonda.

Aga ühel hetkel on üksindust liiga palju. Süda on järsku nii üksi, et käed külmuvad ja südamesse poeb tuul.
See tuul puhub külma tuule südamesse ja hinge.

Ühel õhtul sa proovid ahju põlema saada, et tuppa tuleks soojus.
Paned pakkide viisi pabereid, aga tuli ei sütti ikkagi.
Sa tunned, kuidas see külm teeb aina enam ruumi su südames ja tuli ei tahagi süttida.

Järsku tundub kogu see aeg, kus sa olid õnnelik külmas toas ja tühjuses kadunud. Seda pole enam.
Nüüd tunned vaid külma ja üksindust.
Sul on endaga hea, sa armastad ennast ja tead, et väärid tervet maailma.
Ometigi on hinges külm. Tunned, et teine pool on kuskil ära. Sa oled poolik.
Aga sa tahad saada tervikuks. Tahad eksisteerida tervikuna. Tahad saada üheks kellegiga koos.

Aga kuidas?
Me kõik peame vahel katki olema. Et saada uuesti tervikuks.
Me kõik peame vahel nutma, isegi, kui pisaraid ei ole ja ei tulegi.

Miks me arutleme valede asjade üle?

Ma püüan jääda tavaliselt neutraalseks, mis puudutab maailma ning ühiskonna teemalisi küsimusi. Ma ei näe põhjust minna enda sees põlema või suuremas seltskonnas tuliselt asja üle arutleda. Võibolla peaks? Ma ei tea. Nüüd aga tunnen, et mul on hakanud tekkima oma arvamus ja ka tunne, et see on vaja välja öelda.

Millal muutus meie riik selliseks, et meil pole midagi olulisemat, kui arutleda selle üle, kes võib keda armastada ja kuidas oleks õige koos elada? Kas maailm ei toiminud varem lihtsa loogika järgi, et me armastame keda tahame ja meil on selleks õigus. Elame koos kasvõi kaelkirjakuga ja oleme õnnelikud. Kas meil kõigil pole sünnipärane õigus valida ise oma ellu inimesed, valikud, otsused ning kujundada oma elu? Mind hakkab vaikselt põlema ajama ( mind, kes tavaliselt jääb täiesti neutraalseks ) see vaidlus riigilisel tasandil. Minus on pidevalt küsimus: ``Kas meil tõesti pole millegi olulisema üle arutleda või vaielda?``

Ja mis oleks siis olulisem? Näiteks see, kuidas parandada Eesti riigi palgataset- nagu päriselt ka parandada! Mida teha selleks, et noored EI lahkuks välismaale. Kuidas muuta asju nii, et noored poleks sunnitud töötama ja õppima veri ninast väljas. Ja absoluutselt kõik, kes väidavad, et vaid laisad lähevad Eestist parema elu peale siis nende inimeste peale ma lähen küll põlema. Mis moodi see on kergem valik? See on raskeim, kui miski muu- jätta kogu siin olev elu, loobuda õppimisest ja haridusest, mida omandada kodumaal. Minna ära kodumaalt ja saada kellekski teiseks. See ei ole lihtne!!! Aga mis sul muud üle jääb? Kas tõesti peab üks noor käima koolis, omandama hariduse, samal ajal töötama sendikopikate eest ning lõpuks, kui see tunnistus käes on tegema ikka hoopis muu valiku.

Minu kõrvus kõlab veel üks oluline küsimus: ``Kas Eesti riigi olukord ja ühiskondlik seis paneb meid sunniviisiliselt kellegiga koos elama selleks, et lihtsalt elus püsida. Ei, ei enam pole kooselu armastuse eesmärgil vaid hoopis eesmärgil, et ellu jääda. Et jagada kulud ja toidupoe arved kaheks ning tänu sellele elus püsida ning võimaldada endale ka natukene elu nautimist.

Ja nüüd meenub veel üks jabur asi, mida arutletud on viimasel ajal- hakkaks äkki lastetutelt inimestelt raha küsima? Nagu mille eest te raha küsite? Et inimene pole veel kohanud seda õiget, kellega täisväärtuslik pere luua? Kas te arvate, et naiste valik leida õige mees, kellega kogeda armastust ja seda ka lapsele jagada on tõesti utoopiline valik? Kas tõesti riik paneb meid järjest rohkem fakti ette ning me peamegi elama nagu puuris lind. Lind, kellel on valik- kas elad siin puuris nende reeglite järgi või lendad välja ja hukud vabas looduses, kus elu on karm ja nagunii sa hakkama ei saa.
Faktide ette nagu nt. kui sa peaksid armastama endasoolist siis see on lubamatu, vale, seadusevastane, ühiskond ei soosi sind jne. Faktide nagu nt, kui sa õigel ajal lapsi ei saa siis sa pole täisväärtuslik inimene ja pead hakkama maksma raha eest, mida sa nagunii ei teeni.

Kindlasti ei ole ma negatiivne, pessimistlik või midagi muud, mis seostub halvustavate emotsioonidega. Ma olen aus. Ma olen nii kaua silma kinni pigistanud selle ees, mis riigis ma elan. Muidugi olen ma õnnelik olnud, sest elu on üldiselt rahulik ja vaikne, lisaks on ka loodus tasane siin. Kuid no mis elu? Ühel hetkel tuleb ikka tõele näkku vaadata ja teha valik, kas sa väärid sellist elu või mitte. Ja ma tunnen, et minu valik hakkab üha selgemaks saama. Kui ma pean valima, kas luua pere kodumaal ning elada palgapäevast palgapäevani pea hall otsas või luua see välismaal siis ma valin kahjuks selle viimase.

Aga kui ei elaks tavalise mudeli järgi?

Täna keskpäeval lamasin voodis. Olin lõpetanud uue kuu kalkulatsiooni tegemise. Noh selle tuntud tabeli kulud-tulud ja mis alles jääb. Nagu alati jäi see viimane nulliks või miinusesse. Siis hakkasin mõtlema, mis edasi saab, kui suve keskel on kool lõpetatud. Otsus on, et vähemalt ühe kuu reisin. Aga mis edasi? Kas tõesti ma tahan tulla siia tagasi. Asuda õppima, mida ma väga naudin ja ootan, aga ikka edasi vireleda? Kas tõesti ma tahan iga kuu teha kalkulatsiooni, mis jookseb miinustesse? Kas tõesti ma pean iga kuu peast halliks mõtlema, kuidas hakkama saada ja tundma, et ma ei saa lubada elu, mida vääriksin. Minu soovid ei ole liiga suured. Tean, mida väärin. Ma ei osta kalleid riideid ega asju. Ma ei käi pidutsemas, ei luba endale isegi kino ega teatripileteid. Ikkagi ei saa ma osta endale talveks korralike ja kvaliteetseid riideid. Ikkagi ei saa ma osta raamatuid. Ikkagi ei saa ma endale midagi lubada. Ikkagi jooksen ma miinusesse. Ma ei usu ka sellesse, et mu kalkulatsioonid oleks valed. Asi on selles riigis. Riigis, kus on nii väikesed palgad, et nutt tuleb peale.

Ja siis ma tundsin järsku, aga kui pööraks sellelt tavaliselt elult kõrvale? Lõpetaks mõtlemise sellele, mis vanuses oleks õige minna ülikooli, saada lapsed ja luua pere? Mis oleks, kui läheks ja jääks ära. Leiaks õnne mujalt. Päriselt ka ütleks, et lähen reisile, aga jääkski. Mis oleks, kui ei elaks tavalise elumudeli järgi? Elaks sisetunde järgi. Otsiks ja rändaks, vaataks ja uudistaks. See mõte ja tunne aina küpseb mu sees ja punub sooja pesa. Mind ei hoia siin miski kinni, mitte miski.

Kuhu meil tegelikult kiiret on? Miks me ei või rännata ja kõike, mida elu nõuab hiljem teha? Mis on see, mis tegelikult elu nõuab ja kuidas saab elu nõuda? Me ise teame, mida ja millal. Meie sisetunne teab.

Hakkan jõudma pärale

Tunnen, et igal hommikul, kui ärkan tunnen üha enam, et hakkan kohale jõudma. Kuhu ma kohale hakkan jõudma? Soovitud eluni ja rahuliku õnneni.

Mulle meeldib pärast trenni jalutada läbi vanalinna koju. Ma lähen läbi turult, kust ostan viigimarju. Neid müüakse lahtiselt. On kaks kohta, ühes on natukene magusamad ja teises hapukamad. Ma teen kohe koti lahti ja hakkan neid juba teepeal sööma.

Mõnel hommikul, kui mul on vaba päev meeldib mulle Kalamaja raamatukogus käija. Ma tunnen end seal nagu väike laps kommipoes. Võib-olla sain väikesena liiga vähe kommipoes käija. Ma veedan seal kaua, ma tuulan vaikuses ja otsin neid õigeid raamatuid. Kui ma koju jalutan ei suuda ma vastu panna, ma hakkan juba teepeal lugema.

Täna ma sain õppetunni. Täna olin ka kohal, kui ei kunagi varem.

Ma olen kasvanud ülesse keskkonnas, kus mind on soovitud pidevalt muuta. Ma ei ütleks, et mu perekond on halb või nad ei armastaks mind. Kindlasti armastavad ja ma olen neile tänulik. Tänulik palju eest. Kuid nad ei ole suutnud kunagi mind võtta sellisena nagu ma olen. Oleksin ma siis punkar või muude kummaliste harjumustega! Mulle meeldib lihtsalt vahel koledalt riides käija ning tänaval lugeda! Täna aga ütlesin kõik julgelt välja ja tegin sellele lõpu.

Ükskõik, kellega oleks tegu- ema, isa, vanaema, vend või õde, mitte kellegil pole õigus meiega halvasti käituda. Isegi, kui meil on vaid üks ema või üks isa. Kuna oleme lapsed ei ole me ohvrid. Me väärime parimat nagu kõik teisedki. Ma lepin sellega, et mu perekond ei tea pooltest asjadest midagi, millega ma tegelen või mille võimsaga ma hakkama saan. Aga ma ei lepi pideva halvustusega.

Aususel on ikka suur vägi. Ausus tõi mulle veel suurema meelerahu ja kindluse olla see, kes ma olla tahan ja elada täpselt nende reeglite järgi, mis mulle meeldivad. 

Mulle meeldib olla nii kaugel sellest maailmast. Hingeliselt ma mõtlen.