Kas ma olen august välja ujunud ning enam ei krigista hambaid? Ma ei tea sellele vastust, ma ei ole enam augus, aga ma otsin veel rohkem tõde. Ma otsin seda ühtset tõde, mille järgi elada edasi.
Minu veendumused selles otsingus hakkavad muutuma. Ma märkan üha enam inimeste valelikust ja ebaausaid kavatsusi. Mis peamine- ma oskan neist läbi näha. Täna alustan kolme uskumuse murdmisega.
Ma murran oma esimest uskumust- kõik inimesed on ilusad ja head. Peale ühte raamatut hakkasin uskuma, et maailm on ilus ja hea paik, inimesi tuleb võrdselt armastada ja kohelda. Ma ei kahtle selles. Maailm on ilus paik, ükskõik, kas on sõda või rahu. Kuid inimestel pole alati ausad kavatsused. Nad ei tee seda tahtlikult, kuid nii lihtsalt kukub välja. Ja see, et nad su teele satuvad just nende kavatsustega pole ka juhuslik, seda on vaja. Milleks või millal- kes seda teab!
Ma hakkan murdma oma teist uskumust- kiiresti edukaks ja kõrgele. Ma olen alati elanud selle põhimõtte järgi. Pole oluline kuidas, aga ma pean alati saavutama kõik kiiresti. Kiiresti tippu, karjäär, edu ja kuulsus. Võib-olla tuleneb see mu tähemärgist, jäärad lihtsalt peavad kõrgele jõudma.
Täna aga küsin endalt, et kas ma tahan üldse kõrgele jõuda. Mis vahet sellel on, kui tunnustatud ja kõrge karjäär mul on, kui ma võiksin sama hästi olla elukoolis suurte õpetajate juures mägedes? Mis vahet sellel on, kui kallid riided mul seljas on või jalatsid jalas? Mis vahet sellel on, kas ma olen tippmodell või tavaline? Lõpuks loeb ikka see, kas olen õnnelik, kas ma olen oma elu õigesti elanud ja kas elu lõppedes ma saan rahuldavad vastused viiele küsimusele.
Seega, mis vahet sellel on, kas oled tippjuht või koristaja? Koristajal on palju rohkem nt aega unistada, kogeda ja lihtsalt olla- seega ta on võib-olla isegi õnnelikum. Tegelikult sõltub kõik siiski sellest, mis teeb antud inimese õnnelikuks. Meil kõigil on erinevad soovid elus.
Ma hakkan murdma kolmandat uskumust- hetkeline kirg on paigalseis ning mitte kuskile liikumine. Eile küsisin oma healt sõbrannalt, et ei tea, mis värk on, enam ei oska seksi ka nautida. Kirg on nii kadunud ja ei näe enam mõtet sellel, et suur kirg tuleb hetkeks ja läheb sama kiirelt. Vastuseks sain, et asi on vanuses. Olin hetke vait ja lasin mõtte oma peast läbi. Sain vastuse, et nii ongi. Põhimõtted ja vajadused hakkavad vanadusega muutuma. Mitte, et ma oleksin nii muldvana, et tunda, kuidas enam pole kirge ja enam ei taha armastust, kuid vanusega hakkad tahtma midagi sügavamat ja kindlamat. Kui pole sügavamat ja kindlamat siis ei taha midagi. Siis ehitad kivi-kivi haaval oma elu ülesse ning vaatad, kuhu elumeri sind sõuab. Teadmata, mis on lõpppunkt lihtsalt kulged ja otsid. Koged ja tunned.
Kuidas on võimalik tunda, et ainult üksi olles tervikuna?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar