Täna tegin huvitava avastuse enda jaoks. Kui me kellegiga tutvume siis tegelikult meil on võimalik juhtida seda, mida ja kas me tunneme. Ma uskusin alati, et see pole võimalik, et noh liblikad lendavad kõhtu ja polegi endal midagi teha.
Kui me kellegiga kohtume või armume on kaks võimalust.
Me kas laseme asjadel lihtsalt minna ilma mõtlemata, kaalumata või mõõtmata. Me ei mõtle sellele, et mõnda asja oleks parem teha nüüd või hiljem. Me ei mõtle, et me peaksime teadlikult kaalutlema, kas avame end kohe teisele või ootame, et mitte pärast katkise südamega jääma.
Teisalt on võimalus, et me kuulame igal hetkel, iga suudluse ajal, kas meie sisetunne ütleb pigem ja või ei. Me oleme teadlikud, et pole tark lasta asjadel minna nagu tuli kiirelt vaid teadlikult hoida asjadel kätt pulsil ja kontrollida asjade käiku. Sellisel juhul on oht jääda kinni mõistusesse. Sellisel juhul on oht jääda külmaks ja kalgiks. Me märkame teadlikult väikeseid asju, mis annavad meile ohumärgi. Me teeme koguaeg koostööd oma sisehäälega, mis ütleb usalda asemel ära usalda.
Kumb siis parem on- kas spontaansus või teha asju teadlikult? Peaks justkui juhinduma sisetundele.
Miks suhetes üks on alati impulsiivsem ja teine see, kes hoiab jalga piduril? Kas see on hea tasakaal kahe äärmuse vahel või hoopis põrkuv põrkepall, mis jääbki põrkuma ilma, et seisataks kuskil.
Kummalisel moel kohtan ma alati mehi, kes on siis kas külmad nagu kivid või spontaansed nagu Itaalia mehed. Niimodi kõikudes pidevalt äärmustes tekib küsimus, kas kuskil on siis ka vahepealne tee, kus on ühte ja teist? Kas see on leitav või peab kohandama end ühega neist?
Hetkeks kerkib pähe mõte:``Mida ma siis tahan saada neil esmastel kohtumistel. Kindlasti ma ei taha saada liiga palju. Kui asi tundub väärt olevat hoian suure kaarega mööda sellest, et jõuaks voodisse. Ma ei oota isegi füüsilist lähedust. Küll, aga mulle tundub, et mul on raske riskida. Mul on raske lasta lahti see hirm ja lasta asjadel minna, riskida ja usaldada. Sel hetkel tundub see risk nii hirmutav. Mõelda vaid, et uskuda ja usaldada kedagi pimesi. Aga, kui ei usu siis võib-olla tegelikult oli ingel minu jaoks?``
Küsimus on selles, kas lasta asjadel minna nagu nad lähevad või võtta asjade üle kontroll enda kätesse ning sada korda enne mõõta ja kaaluda, kui otsus teha?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar