Viimased päevad on kogu minu hing olnud sünkroonis sellega, mis toimub akna taga. Juba kolmandat päeva sajab lakkamatult ning ainus, mida näha on hallus. Samasugune valgus on ka minu hinges. Seletamatul moel on minu sisse tulnud täielik võitlus, kus meelerahul pole enam väiksematki kohta, kus elada.
Ilmselt pole minu elu olnud kunagi korraga nii kinni, kuid samas laiali. Isegi lahkuminnes ja kuskilt ära kolides on olnud siht selgem, kui praegu. Endamisi mõtlen, kas selline tunne tekibki, kui oled eemal kõigest mõne aja ja tagasitulles justkui ei oska olla. Ometigi on siin juba oldud ning kõik peaks paika loksuma. Ma ei uskunud, et mu elu on nii laiali tagasi saabudes. Veel enam hirmutab mind see, et ma ei ole enam see inimene, kelleks sain olles eemal. Ma ei ole enam see, kes läheb kõigele avasüli vastu, kes naudiks igat väikest hetke ning ei mõtleks, mis homme saab. Ehk olen ma tagasi reaalsuses? Nagu mu vend mulle ütles, kui kaugel olin: ``Tule tagasi ja ole jälle kahe jalaga maapeal.`` Miks? Miks peab päevast-päeva vaevama oma pead sellega, millal on mõne arve tähtaeg või kuidas kontole raha juurde kasvatada? Miks peab end igal uuel päeval peast halliks mõtlema?
Ilmselt olen ma hetkel pahuksis reaalsuse ja sellega, mida tegelikult tahan tunda või kuidas olla. Ma ei leia nende kahe vahel tasakaalu.
Kõigele lisab veel vunki see, et mu korteris on remont ja ma ei saa seal elada. Mu kodu on olnud minu jaoks alati see pühapaik, kuhu kaduda, kui muidu tundub raske. Kui tahan tõmbuda enesesse peitu ja kaduda maailma eest valin selleks alati kodu. Arvatavasti võiksin nädal aega veeta kodus ilma, et ma sealt väljuksin. Muide väljuda võin ma sealt nii säravana, et kõik lööb mu ümber õitsele. Kuid ma vajan seda aega. Ma vajan nii väga aega, kus mind hetkeks ei ole maailmas, lihtsalt ei eksisteeri. Tarkpead juba teavad, et mu telefon võib olla kutsuval toonil päevi ja päevi, ilma, et keegi sellele vastaks. Mul on nii keeruline olla päevast-päeva ühes korteris inimestega, kellega elud on täiesti erinevad, eluvaated, mõtted, soovid, unistused ja kõik muu ka veel otsa. Ja siis saadakse pahaseks, kui sa ei räägi, kui sa ei vasta. Kuidas saab keegi saada pahaseks, kui sa tahad vait olla? Nad on mu vanemad- tsiises, ma peaksin neid kummardama kõige eest, mis nad mulle teinud on. Aga ma ei saa seda teha olles külg-külje kõrval. Olles kaugel oskan, aga lähedal olles ei oska.
Romantiliste suhetega olen jõudnud samuti etappi, kus kõik see valelikus ja võltslikus on nii üle visanud, et viimane asi, mida oma ellu igatsen oma romantika või kellegiga voodi jagamine.
Ühesõnaga olen staadiumis, kus pole tööd- pole raha- pole kohta- pole rahu, olen vaid täiesti laiali mina, kellel pole õrna aimugi, kuhu järgmisena pöörata, et leida jälle rahu ja tasakaal. Peas kerib vaid mõte osta lennupilet ja lennata. Mõttes kõlgub see rahu ja õnn, mis leidsin kaugel olles. Tahan seda tagasi, iga oma keharakuga, kogu oma ihuga ihkan seda jälle. Ihkan elu, kus elu täitis kergus ja rahu, kus polnud kohta muremõtetel. Kõik on meie endi teha ju? Usun, et kõik on võimalik. Usun ka, et võimalik on istuda mudaaugus, kuni tulevad paremad mõtted.
Ühtepidi on see mudaauk päris põnev- hommikust õhtuni krigistad hambaid ja nuputad geniaalseid ideid välja, kuidas nautida elu koos rahapuuga. Visualiseerid, kuidas ühel päeval kuskil lööbki see tuluke põlema ning kõik õnnestub.
Polegi ammu midagi nii iskliku kirjutanud. Päris vabastav.
Ootan edasi ilmutust, põlevat lambipirni ning rahapuud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar