Kui sa armud ja kukud

Armudes oleme nii pimedad.

Me lihtsalt näeme kõike ilusates värvides.

Meile tundub kõik hea halb.

Me oleme võimelised nägema vaid teise häid külgi.

Armudes on kogu maailm ilus.

Õhtused üksteise kaisus veedetud ajad.

Hommikused pikad virgumised voodis.

Ühised pikad kohviga hommikud.

Merele vaated teineteise embuses.

Silma vaade, mis paneb sees surisema.

Armudes oleme pimedad.

Just sellepärast võime kukkuda nii kõrgelt.

Teine võib teha midagi, mis paneb meid pikaks ajaks küsima nii palju küsimusi.

Teine võib lihtsalt ära kõndida, ütlemata ühtegi sõna.

Meil ei ole kunagi garantiid. Ja sellepärast me aina uuesti armumegi.

Me riskime koguaeg uuesti, teadmata, kas nüüd õnnestub.

Miks karta? Ei olegi vaja. Armumine on ilus.

See on ilus, isegi kui muinasjutt ei lõpe ilusa lõpuga.

Kuidas käituda, kui keegi teeb sulle haiget?

Mida teha, kui sinuga on vaid mängitud viisakat mängu?

Mis peaks tegema, kui oled haiget saanud?

Kui palju naisi või mehi praegu seda oma peas küsivad?

Kus on vastused?