Ma asun jätkuvalt kiirteel, kus peatusi teha tundub justkui võimatu. Ma eksin, minu jalge all on küll kiirtee, kuid muutusi on siiski mu ellu juurde tulnud. Oma peas luban ma endale päevast-päeva, et hakkan kirjutama blogi igapäevaselt, informeerides igast sammust, hingetõmbest ning uuest emotsioonist. Kas seda olekski huvitav lugeda? Õigeid sõnu kasutades ja teid naerma pannes kindlasti. Kahjuks või õnneks mul selleks praegu aega ei ole, võibolla jätan selle siiski aega, kus olen juba hallipäine ja sõbralik mammi. Tõesti, selleks ajaks on mul plaan tehtud- väikeses metsamajakesest villaste sokkidega blogi pidada. Saab tehtud!
Tulles tagasi veel praegusesse aega, kus pea on blond ning maamajakest pole. Ma mainisin muutusi. Tõsi, ma olen hakanud ehitajaks. Ehmatasite ära? Seda ma arvasin! Ei, ma ei hakanud Soome ehitajaks, et selle nürida tööga miljonit kokku kraapida. Ma olen alustanud oma tulevikumüüri ladumisega. Kuidas see käib? Täpselt nii nagu laoks oma elu esimest müüri, oma elu esimese kodu müüri. Iga kivi tundub täiesti uudne kogemus, ometigi on kõik need kivid ühesuguse suuruse ja värviga. Igasse kivisse paned väikese südametukse ning pisara.
Igal uuel päeval proovin eemalduda teadlikult inimestest, kes mu elule väärtust ei lisa. Inimestest, kelle väärtused ei lähe kokku minuga omadega ning inimestest, kellel polegi väärtusi. See on nüüd natukene karmilt öeldud tegelikult. Mõnel on lihtsalt väga lihtsakoelised väärtused. Aga see selleks. Sellel inimestest eemaldumisega on huvitav lugu see, et kui sa seda tegema hakkad siis tuleb koguaeg su teele mingeid väikeseid kontrolltöid. Sind pannakse proovile, kas ja kui palju sa oled ära õppinud. Kas sa libastud, kui su keelele mesimagusat mett määrida? Muidugi alati sa ju ei suuda mõista, kui mesi keelele voolama pannakse, et tegu on kontrolltööga, kuid vahel see ka õnnestub.
Endiselt on mul raskusi puhkamisega ja tundub, et seda ma selles elus vist ära ei suuda õppida ka. Täna hommikul sõitsin kurnatuna tööle, päikeseprillid silmi katmas, kuigi päikest polnud isegi pilve tagant piilumas. Mõtisklesin selle üle, et kas olen valinud natukene vale stiili elamiseks- täiega end läbi põletada, siis kotid pakkida ja mõni aeg lillegi liigutamata lihtsalt elada. Kuid kuidas siin Eesti riigis elada nii, et kuu töötad ja kuu puhkad? Kui sa just pole allilma tegelane või püsti intelligentne it-vend, kes mõtles ühel päeval geniaalsuse välja siis see on võimatu. Mitte miski pole võimatu, aga see on raske.
Kraadiklaas kaenlaall kuulan merekohinat ja loen edasi raamatut, mis tundub natukene veider. Kass norskab nagu vanamees, ta on ikka nii vana.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar