Väikesest peale on meile õpetatud- enne mõtle ja siis ütle. Me olemegi hakanud uskuma, et iga meie mõtet ja tunnet on vaja justkui töödelda. See läbib ikka korraliku filtri enne, kui me selle maailma välja paiskame. Osalt mõtlen hetkel, et eks see ole õige ka, kuid teisalt- kas me oleme tänu sellele töötlusele tegelikult ka ausad ja siirad? Kas me ütleme välja kõik, mida tunneme ja mõtleme või midagi jääb siiski meie sisse? Ma olen hakanud viimasel ajal kirjutama otse. Istun suvalises kohas ja järsku hakkab mingi tekst peas jooksma, sõnad tulevad ilma filtri ja mõtlemiseta- haaran suvalise paberilipaka ja panen kirja. Vahel ise naeran hiljem, mis kirja sai, aga see on nii siiras. Nii aus. Nii hea. Ometigi on ausus elu, teiste ja eelkõige iseenda vastu edasiviiv jõud.
Täna olen enda vastu eriti aus. Hommikul lükkasin kaugustesse kõik kohustused ja kallistasin patja nii nagu pole seda kunagi teinud. Lubasin endale und. Lubasin endal lihtsalt olla. Lubasin, et täna olen enda jaoks. Täna teen oma kehale pai ja olen enda vastu hea. Mitte miski ei jookse eest ja kõik saab tehtud. Kõigel on oma aeg. Täna märkan eriti armastust enda sees. Austust enda vastu. Järjest enam lükkan oma elust välja soovimatu. Järjest enam teen inimestega enda sees lõpparveid ja luban enda ruumi vaid parima.
Märkan armastust akna taga, oma kodus. Märkan kuidas päike jagab täna armastust iga oma kiirega. Märkan, et kõik on elus nii lihtne tegelikult, kui sa soovid, et see lihtne oleks. Kas sina soovid?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar