Oma külmkapile, nende mitmete märkmepaberite kõrvale olen asetanud paberi, kus seisab: ´´Mul tuleb ise enda eest hoolt kanda, teiste hool on boonuseks, mitte tingimuseks.´´ Tänaseks ma ei ole seda veel selgeks õppinud ning õpetan seda endale päevast-päeva. Õpetan, kuidas tunda end koguaeg kahekesi, isegi, kui olen üksi. Õpin, kuidas tunda end inimeste keskel, isegi, kui inimesi pole ümber.
Vestlesin täna ühe inimesega, kes kord muutis minu elu ning tõi mind sellele teele, kus olen- otsimaks midagi enamat. Eile õhtul lebasin voodis ning vaatasin tema videosid, sest energiapaak oli nii tühjaks saanud. Otsisin jõudu ning vastuseid. Kui ma need videod olin ära vaadanud meenus mulle, et ma polegi talle öelnud AITÄH. Kirjutasin talle pika kirja, kuidas ta on muutnud mu elu ning kui tänulik ma talle olen. Täna hommikul ärgates olin saanud temalt vastuse, mis andis mulle jõudu juurde. Ta kirjutas, et ta on väga tänulik minu kirja üle. Ta on õnnelik just sellepärast, et tihti tunneb ta end üksi ning küsib mille või kelle jaoks? Mina omakorda olin õnnelik tema vastuse üle, sest ma sain kinnitust, et tee, kus soovid avastada oma hinge ongi tihtipeale üksildane tee.
Ärkasin ülesse sombuses pühapäevas. Tahtsin päikest, nii väga tahtsin, kuid polnud muud võimalust, kui see ise luua. Seadsin sammud kirikusse. Ma ei ole usklik, mulle lihtsalt meeldib seal pühapäeviti käija. Mind inspireerib see lugu, mis seal peidus on. Endamisi mõtlesin, mis lükkab mind läbi vihma kõndima kirikusse. Jõudsin kirikusse nagu läbimärg kassipoeg.
Vaadates päikeseloojangut, unustate hetkeks oma eraldatuse- te olete päikeseloojang. Sel hetkel tunnete kogu ilu. Aga hetkel, mil ütlete, et see on ilus päikeseloojang, te enam ei tunne seda. Olete tulnud tagasi oma eraldatud ja suletud egosse. Nüüd räägib mõistus.
See on üks mõistatusi- mõistus võib alati rääkida, aga ei tea mitte midagi. Süda teab kõike, aga ei saa rääkida. Võib-olla liiga paljude asjade teadmine muudab rääkimise raskeks. Mõistus teab nii vähe, et suudab rääkida.
Mõistusele piisab keelest, südamele mitte.
Aga mõnikord, olles tähistaeva, päikesetõusu või kauni lille lummuses, unustate hetkeks oma eraldatuse. Ja unustamine vabastab tohutult ilu ja joovastust.
Elus pole miski püsiv, ei saagi olla. Pole teie kätes teha midagi püsivaks.
Täna on armastus, aga homset ei tea, võib-olla on, aga võib-olla ei ole ka. Ei ole teie võimuses seda kontrollida. See juhtub ja te ei saa midagi teha. Te ei saa armastust luua, kui seda pole. Ta kas on või ei ole, teist ei sõltu midagi. Kivid on püsivad, lilled mitte. Armastus pole kivi, armastus on lill, väga haruldane lill.
Kas on võimalik kõndida oma teed üksinda ning seejuures tundmata eraldatust? Mis on eraldatus? Kas me saame olla üksi, kui seesmiselt oleme koos endaga?
Hinges kriibib. Süda on kuskil mujal, mina olen ikka veel siin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar