Kui keegi torkab sõnadega hinge...

Minu elus on viimasel ajal toimunud mitmeid sündmusi, mida ei saa liigitada heade hulka. Muidugi on nad head, sest esiteks õpetasid need mulle midagi ning parem juhtus see varem, kui hilja. Ma suudan igast halvast asjast head leida, see on tegelikult väga lihtne. Lihtsaks aga ei tee see kivi, mis tekib hinge pärast selliseid sündmusi. See on justkui hambavalu, mis pakitseb kuskil ning närib su sees, püüdes seda leevendada valuvaigistitega on see vaid hetkeline leevendus.

Kirjutasin siia pikka ja lohiseva loo nendest juhtumitest ning siis vajutasin delete, ma ei tea isegi miks. Vahel on raske tundeid kirja panna, isegi minul, kellel muidu sulg jookseb.

Ühest nendest ma tahtsin teha midagi, mis polnud minu võimuses. Ma tahtsin, et teine pool mõistaks, et need sõnad, millega ta mind kirjeldab ei vasta tõele. Vahel keegi ütleb midagi, mis on justkui nuga hinge. Ma oleksin tahtnud öelda aitäh või midagi muud ilusat, kuid see oleks olnud mõtetu. Minu elus pole ammu olnud inimesi, kes mulle nii halvasti ütleks, et noatorge tuleb südamesse. Juba ammu pole olnud inimesi, kes suudaks mulle nii sõnaotsesesmõttes sita tunde tekitada oma käitumisega. Ilmselt tekitab selle torke ulatuse see, kui ausate kavatsustega sina oled teisele andnud ning vastu oodanud vaid austust. Kui sa kellegiga koostöös teed tingimusteta ja kirega tööd ning vastu saad vaid sõnad, mis tekitavad sinus koera tunde siis kas üldse on mõtet öelda midagi, mis tõestaks sinu ausaid kavatsusi? Ei. Milleks?

Teisel juhul õppisin, et enda südant ei tasu avada liiga kiirelt. Olla avatud on vahel patt.

Ma tahaks nii palju kirjutada, et hingest see istuv uss välja saada. See miski, mis ei lase näha kõike õigetes värvides. Tahaks karjuda ning öelda välja inimestele see, mis tegelikult sees on. Kui hingata sisse ning välja saan aru, et see oleks vale. Võibolla on vaja mediteerida. Magada. Lugeda. Rännata. Nutta. Mõista. Selgineda. See kõik on liiga värske.