Tahame või ei taha aga me oleme ühed paganama harjumuste ohvrid. Meie elu on täidetud pidevalt harjumustega- me valime välja ühe kohvimargi ning harjume seda jooma, oleme harjunud sõitma hea autoga ning keeldume valimast halvemat jne. Kuhu need harjumused meid välja veavad? Mugavustsooni. Mugavustsoon on hea ja soe- see on sissetallatud rada, justkui kõndimine vanade kingadega, millel tallad lagunevad, kuid ikkagi on mugavad. Me eirame seda talla logisemist ning keeldume tunnistamast, et aeg oleks kingad välja vahetada. Nii me siis istume seal mugavas kohas, kus pole justkui hea, aga muutus tekitab suurt hirmu.
Kõige hullem, mis mugavustsoonis võib juhtuda ongi harjumine. Me harjume päevast-päeva oma elus millegi või kellegiga ning see tekitab meis turvatunde. Isegi karile jooksnud suhteid me ei suuda lõpetada, sest üksindus tundub hirmutav ning kedagi uut ka ei tahaks. Kui on valida vana ja turvaline või uus ning põnev siis millise valiku te teeksite? Mina tean, et veel aasta tagasi oleksin valinud silmapilgutuseta vana ja turvalise. Ma jumaldasin otsida konservikarbist viimast palukest, mis oli ammu tühjaks saanud. Nüüd ma valin uue ja huvitava ning see valik tõstab palju kõrgemate võimalusteni.
Me harjume isegi oma kurbusega.
Kas olete tähele pannud neid inimesi, kes päevast-päeva veavad end hommikust õhtuni matuselise näoga? Ma olin kunagi täpselt samasugune ning mul on kahju neist inimestest, kes seda nägema pidid. Nüüd ma näen neid inimesi, kes on täpselt sellised nagu mina siis olin ning mul tekib alati soov neid raputada ja küsida, mis sul viga on? Ilmselt on neil inimestel elus kõik olemas, kuid koguaeg on tunne, et miskit on ikka halvasti ja pahasti.
Halvasti ja pahasti ongi see, et sa oled lihtsalt harjunud oma sita tundega, vabandust väljenduse pärast. Ma tean kui lihtne on tunda seda raskust enda sees ning mängida seal juures veel ohvrit, et kui raske mu elu ikka on. Muutus muuta enda suhtumist ning nägu nõuaks ju uute tsooni astumist ning eemaldumist harjumusest istuda mugavustsoonis. Kuid see muutus on väärt isegi seda kõhedat tunnet, mis alguses tekib uues olukorras.
Kui me eemaldume sellest halvast, millega olime harjunud siis võime märgata, et tegelikult me ei vajanudki seda midagi või kedagi oma ellu. Seega on väga lihtne harjuda, kuid raske loobuda, sest loobumise samm on hoopis pikem, kui tee harjumuseni.
Mugavusttsooni ning harjumist märkam kergelt vanemate inimeste elus. Nad on harjumusteohvrid ning katsu sa pakkuda neile midagi muud selle asemel, millega nad harjunud on. Mitte, et ma tahaks midagi negatiivset selle kohta öelda, kuid soovin sind inspireerida võtma oma elus vastu muutusi ning tulemast välja mugavustsoonis, kus sa võibolla istud. Sind ootab ees hoopis rikkalikum põld, kust kuldseid vilju noppida, mille ise oled külvanud.
Minu elus oli hiljuti üks inimene, kellega meil oli totaalne harjumussuhe. Ma teadsin hommikul ärgates, et ta on mulle kirjutanud ning nii see kirjutamine kestis kuni oli aeg soovida head ööd. Me rääkisime tühjast-tähjast ning seejuures teadsime kõike üksteise igapäeva elust. Me ei kohtunud tihti, kuid samas olime justkui koguaeg ühenduses. See tutvus kestis natukene üle kuu ning me jõudsime selle aja jooksul kirjutada raamatupikkuse teksti kokku. Kui ühel päeval ma sain aru, kes see inimene tegelikult on siis lõppes ka meie suhtlus ning muidugi kirjutamine. Ja see oli kummaline kui vaikseks muutus telefon. Telefoni väärtus justkui kadus minu jaoks, ma ei oodanud enam, et keegi kirjutaks või noh alguses muidugi ootasin, kuid uus olukord oli kummaline. Sel hetkel ma mõistsin, et mul polnudki seda inimest vaja, andke andeks selle väljenduse pärast. Ma mõistsin, et meid sidus vaid harjumus olla koguaeg olemas ja teada kõike üksteise elust. Saabus tühjus ning mõistsin jälle, et harjumus on üks kole asi.
Ära kunagi harju oma armastatuga, sest see ei ole armastus vaid harjumus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar