Avasta endas potensiaal

 
Tuhat aastat on lõppenud.
Kevad, voolavad veed.
Kõik on nii nagu ammugi.
Või ehk on midagi veel.

On see vaid tuul, mis sositab taevalael
palun ära ära mine - jää veel.

Aknad, uksed on avatud
justkui valguskiir näitaks teed.
Sajandi lõppu kodeeritud
on äkki mõni üllatus veel.

Kui me oleme noored siis usume, et oleme kõigeks võimelised- kes meist soovib saada supermänniks ning teine unistab hoopiski printsess olla. Kui meilt noorena küsitakse, kelleks me saada tahame tulevad hetkega vastused kõige ägedamatest ja võimsamatest ametitest. Vanemaks saades kahanevad vanusega meie unistused ning julgus unistada nii nagu nooruses. Miks? Ma olen otsinud sellele vastust pikka aega. Võibolla määrab siiski suurema osa meie tulevikust ära kasvatus ning keskkond, kus kasvame- kas meie ümber olevad inimesed usuvad kõrgematesse võimetesse ning sellesse, et me olemegi kõigeks võimelised. Kas uskuda, et me oleme kõigeks võimelised on liiga naiivne?

Mõned kuud tagasi, kui ma asusin teekonnale, millega soovin muuta oma mõttemaailma, maailmavaadet ning suhtumist elusse ja inimestesse olin kibestunud kõiges ja kõigis. Ma olin lihtsalt koguaeg väsinud ja mind valdasid emotsioonid, mille saab kokku võtta sõnaga negatiivsus. Ma ei saanud aru, miks ma seda teen, mida teen ning kuidas eemalduda sellest, mis mulle jõudu ei anna. Minu ümber polnud just väga palju inimesi, kes oleksid pead silitanud ning kiitnud takka. Ühel hetkel mõtlesin, et okei- ma teen seda siis ise. Mõnedki teist on kursis, millised tunded valdasid mind alguses, kui ma võtsin kompassi ning hakkasin uut suunda otsima elus. Liiga pikaks läheks kirjutada sellest, milliseid inimesi ma hakkasin kohtama ja kuidas mu igapäev muutus. Kuid miks see kõik võimalikuks sai- ma lasin lahti hirmust.

Ma mäletan, et kui ma olin väikene siis mind jäeti tühja haiglasse üksi ning sinna ei lastud vanemaid. See on üks valusaim kogemus, mis kasvatas minust inimese, kes kartis kõike ja kõiki. Ma uskusin, et ma olen lihtsalt koguaeg üksi ning üksindus oli minu foobia. Nüüd ma ei suuda muud, kui olla üksi. St. et igast foobiast võib saada nauding. Kui ma olin natukene vanem jäi mul kodus hing kinni teadmata põhjustel ning teatud hetke ma lihtsalt vaakusin hing paelaga kaelas. Sellest ajast alates kandsid aastaid kaasas mingeid rohte, mis enda arust aitaksid mind, kui hing peaks jälle kinni jääma. Minus oli veel väga palju hirme, neist peamine, et ma pole piisavalt hea.

Ma elasin tundega nagu peaksin koguaeg kellegile või millegile tõestama luba, et võin elada. Nüüd, päris maailmas mõistan, et meil ei ole kellegile vaja tõestada, et me võime elada. Kui me sündisime siis me saime loa elada, edasine on juba meie endi kätes.

Enam ma ei karda, sest ma avastasin endas potensiaali ning see juhtus siis, kui ma hirmudest vabaks sain. Varem ma kartsin midagi küsida, sest minus oli hirm vastuse eest. Ma pigem vältisin jutuajamisi sellest, mis mind häiris, sest kuuldu võiks mind haavata. Minu elu täitsid inimesed, keda armastasin teadmata põhjustel. Nüüd mõistan, kes on päris inimesed ning teen tarku valikuid. Lõikan hetkega inimesi oma elust ning võibolla teen isegi kellegile haiget sellega. Tean, et olen võimeline kõigeks ning ei karda kuulda eitavaid vastuseid.

Iga päev inimesed rahulduvad vähemaga, kui nad väärivad. Nad elavad osaliselt. IGAL INIMESEL ON VÕIMALUS SAADA SUUREKS.

Inimestel pole puudu jõust vaid tahtejõust. Just tahtejõud on see, mis paneb meid suuri tegusid tegema. Minult küsitakse tihti, kuidas ma jõuan nii palju- kaks töökohta, kool ning palju väljaandeid, kuhu kirjutan. Vastus on lihtne- mul on tahtejõud. Ma loon iga järgnevat päeva nii, et see tuleks eelmisest väärtuslikum. Palun tee seda ka sina. Ära anna alla valel hetkel. Inimesed peatuvad tihti just siis, kui nad hakkavad kohale jõudma. Nende teele tuleb mingi takistus ( mis tegelikult on test, kas sa oled piisavalt tugev ) ning nad annavad alla, mõtlevad, et ah lähen parem tagasi. MIKS? Sa hakkasid ju just kohale jõudma! Peatu ning mõtle, kui palju vaeva nõudis jõudmaks siia, miks sa siis nüüd alla annad?

Peale tahtejõu puuduse peidame end ka mugavustsooni. Kui sa väljud mugavustsoonist tabab sind  paras kaos- kõik on uus ning kõhus on õõnes tunne. Sa ei oska kuidagi olla ning tunned end justkui suitsetamisest loobuja, kes tahab libastuda vaid ühe suitsuga, mis võiks muuta jälle su elu endiseks. Igas kaoses asub tegelikult kord ning igast korrast võib saada hetkega kaos- see on imeõrn piir. 

Tea, et kui sa tahad midagi oma elus muuta või saavutada siis pead sa tegema midagi teistmoodi- ainult nii saab tekkida midagi uut. See on raske, ma tean, kuid vaev tasub end ära.

Sul on võimalus avastada täiesti uus maailm ning uus elu. Ära karda kuulda ei´sid, sest iga ei teeb sind tugevamaks ning lõpuks tuleb ja- sellest õigest suust.