Olevik- kättesaamatu unistus?

Olevik on miski, mis on meie kõigi jaoks justkui kättesaamatu unistus. Ma olen uskunud ja usun, et kättesaamatuid unistusi ei ole. Paraku mulle tundub, et inimesed igatsevad üha rohkem oma ellu olevikus viibimist, kuid ei oska seda luua. Ka mina ei oska. Olevik on mõne jaoks justkui unistuste auto, mida ta ihaldab päevast-päeva, tehes selle nimel tööd, kuid jäädes ikkagi sellest ilma.


Kui mõtled oma elule tagasi siis kui palju on olnud neid hetki, kus oled viinud täielikult olevikus? Oled ärganud hommikul muretsemata, mis sind tööl ees ootab? Tööl olles mõtlemata sellele, mida õhtusöögiks valmistada või kuidas leida aega iseendale? Magama minnes jätnud muretsemata, kuidas rohkem teenida või parem töökoht saada? Me elame koguaeg tulevikus, sest me soovime midagi paremat. Meid valdab pidev rahulolematus, sest me ei suuda olla praeguses hetkes. Kui me õpiksime olema siin ja praegu ei oleks meil muresid.

Kui ma kogesin koolitust, mis tõi mind vaimsele teele sain sealt ühe oluliseima tõe enda jaoks.

Küsi endalt, mis on sinu probleem praegu?
Sa mõistad, et praegu sul probleeme ei ole.
Kõik sinu probleemid on seotud mineviku või tulevikuga.
Minevikus on asju, mis jäid tegemata või olukordi, mis tegid haiget.
Tulevikus on mure.
Kui sul praegu probleemi pole siis kas probleem on üldse olemas?

Mõnel hetkel, kui koorem muutub raskeks on tark endalt neid küsimusi küsida ning mõista, et praegune hetk on ideaalne elamiseks, kogemiseks, tunnetamiseks ja armastamiseks. Praeguses hetkes on kõik õige ja täpselt nii nagu olema peab. Miks me siis loome endale koormat mõeldes minevikule ja tulevikule?

Ka mina õpin seda hetkel. Ma olen suur ajagraafikute koostaja. Mul on vahel kuu aega oma aeg planeeritud, et kõik klapiks. Kuna mul on kaks töökohta ning kool siis on see suur aja jagamine. Ja nii ma siis elan. Hommikul mõtlen, kuidas leida tänases päevas ka enda jaoks aega ning õhtul mõtlen kuidas homme aega võita. Ning siis ma mõistan, et see on nii väsitav. Nii väsitav on koguaeg mõelda ning mitte midagi ära teha. Ma märkan, et mida rohkem ma planeerin oma tulevikku või analüüsin olnud mineviku seda rohkem ma kaotan praegust hetke. Kõik kaob käest, kaob hetke ilu ning võimalus kogeda seda siin ja praegu.

Mul ei ole õpetusi, kuidas jõuda praegusse hetke ning elada olevikus. Ma töötan selle kallal, proovin, katsetan, loen ja loodan, et ühel päeval oskan olla, hingata, armastada, nutta, naerda ja kogeda vaid praegust hetke.

Soovin sulle ilusat hetke siin olevikus, siin ja praegu.

 

Sina võid olla valmis, aga maailm mitte

Kas tunnete vahel, et te olete justkui millekski või kellekski nii valmis, kui olla saab, kuid seda miskit ei tule? Tihti kuulen, kuidas inimesed ütlevad, et nad soovivad oma ellu nii väga armastust, kuid seda lihtsalt ei tule. Muidugi ei tule, sest meie võime valmis olla, kuid maailm mitte.

Kõndisin täna õhtul koju oma vennapere juurest. Olin olnud paar tundi osa suurest perest ning just sellisest südantsoojendavast õhtust nagu ma sooviks ka oma ellu. Jalutasin koju ning küsisin endalt, miks ja mida ma tunnen. Minus oli mingi üksindus. Teadsin, et lähen tühja koju ning arvatavasti küsib vaid kass, kuidas mu päev läks. Siis hakkasin otsima neid olukordi, kus olin veel niimodi tundnud ning üllatusin, et selliseid hetki on palju olnud.

Ma olen alati oma elus janunenud justkui Itaalia pere järgi- pidevalt ühised koosviibimised ning läbi ja lõhki perekondlik tunne. Selliseid hetki on mu elus vähe olnud. Kui ma mõistsin, et mu elus on tihti selliseid tundeid olnud hakkasin peas analüüsima, mis või kes seda tekitab. Muidugi meil kõigil on vajadus kuuluda kuskile, olgu selleks siis sõprusringkond või perekond. See on inimlik tunne ning igaüks tunneb meist seda teatud eluetapil. Kuid selle kõige kõrval tuleb hoida ka püha kohal üks teadmine- me ei saa pakkuda kellegile midagi, mida teine ei soovi. Samamoodi ei saa me oma ellu midagi või kedagi võtta arvates, et meil on seda vaja.

Kui me mõistame seda kahte teadmist ning laseme need tunded oma sisse tekib uskumatu vabanemine. Ma eksin, alguses tuleb ikka see tobe kurbus, kuid see kaob ning asendub vabadusega.

Ma elasin aastaid oma eelmise elukaaslasega uskudes, et ma pakun talle parimat. Olin enda arust koguaeg ideaalne naine ja tegin rohkem, kui vaja. Nüüd, olles elus hoopis uues etapis saan aru, et ma tegin kõike täiesti valesti. Mitte, et ma seda nüüd kahetseks, aga nüüd ma mõistan. Mõistan ka neid olukordi, kus olen tahtnud olla väga kellegi sõber, kuid lõpuks siiski mõistnud, et sõprus on ühepoolne. Ükski suhtlus ega sõprus ei saa olla ühepoolne- alati peab olema kaks poolt, kes soovivad anda. Mind valitsesid pidevalt solvumised ja pettumised selle üle, et miks mina pidevalt ühendust võtan ning teine pool mitte. Nüüd ma alles mõistan, et ma ei saa anda kuskile,  kus vastu ei võeta. See on vist üks elu kirjutamata seadus.

Seega on kaks püha tõde.

Kui sa kellegi vastu oled hea siis ära ole kindel, et ka temale on see hea. Ta ei pruugi vajada seda, mida sa pakud, ta võib vajada hoopis midagi muud.

Kui sa tunned, et oled millegi või kellegi jaoks küps siis ära oota, et see miski või keegi kohe su ellu saabub. Vahel võtavad asjad elus aega ning vajavad küpsemise protsessi.

Ole leplik ning kaastundlik enda ning teiste suhtes.
Kui keegi su elust välja kõnnib siis mõista, et ta polnud lihtsalt su aega väärt.

Harjuda lihtne, raske lahti lasta

Tahame või ei taha aga me oleme ühed paganama harjumuste ohvrid. Meie elu on täidetud pidevalt harjumustega- me valime välja ühe kohvimargi ning harjume seda jooma, oleme harjunud sõitma hea autoga ning keeldume valimast halvemat jne. Kuhu need harjumused meid välja veavad? Mugavustsooni. Mugavustsoon on hea ja soe- see on sissetallatud rada, justkui kõndimine vanade kingadega, millel tallad lagunevad, kuid ikkagi on mugavad. Me eirame seda talla logisemist ning keeldume tunnistamast, et aeg oleks kingad välja vahetada. Nii me siis istume seal mugavas kohas, kus pole justkui hea, aga muutus tekitab suurt hirmu.

Kõige hullem, mis mugavustsoonis võib juhtuda ongi harjumine. Me harjume päevast-päeva oma elus millegi või kellegiga ning see tekitab meis turvatunde. Isegi karile jooksnud suhteid me ei suuda lõpetada, sest üksindus tundub hirmutav ning kedagi uut ka ei tahaks. Kui on valida vana ja turvaline või uus ning põnev siis millise valiku te teeksite? Mina tean, et veel aasta tagasi oleksin valinud silmapilgutuseta vana ja turvalise. Ma jumaldasin otsida konservikarbist viimast palukest, mis oli ammu tühjaks saanud. Nüüd ma valin uue ja huvitava ning see valik tõstab palju kõrgemate võimalusteni.

Me harjume isegi oma kurbusega.

Kas olete tähele pannud neid inimesi, kes päevast-päeva veavad end hommikust õhtuni matuselise näoga? Ma olin kunagi täpselt samasugune ning mul on kahju neist inimestest, kes seda nägema pidid. Nüüd ma näen neid inimesi, kes on täpselt sellised nagu mina siis olin ning mul tekib alati soov neid raputada ja küsida, mis sul viga on? Ilmselt on neil inimestel elus kõik olemas, kuid koguaeg on tunne, et miskit on ikka halvasti ja pahasti. 

Halvasti ja pahasti ongi see, et sa oled lihtsalt harjunud oma sita tundega, vabandust väljenduse pärast. Ma tean kui lihtne on tunda seda raskust enda sees ning mängida seal juures veel ohvrit, et kui raske mu elu ikka on. Muutus muuta enda suhtumist ning nägu nõuaks ju uute tsooni astumist ning eemaldumist harjumusest istuda mugavustsoonis. Kuid see muutus on väärt isegi seda kõhedat tunnet, mis alguses tekib uues olukorras.

Kui me eemaldume sellest halvast, millega olime harjunud siis võime märgata, et tegelikult me ei vajanudki seda midagi või kedagi oma ellu. Seega on väga lihtne harjuda, kuid raske loobuda, sest loobumise samm on hoopis pikem, kui tee harjumuseni.

Mugavusttsooni ning harjumist märkam kergelt vanemate inimeste elus. Nad on harjumusteohvrid ning katsu sa pakkuda neile midagi muud selle asemel, millega nad harjunud on. Mitte, et ma tahaks midagi negatiivset selle kohta öelda, kuid soovin sind inspireerida võtma oma elus vastu muutusi ning tulemast välja mugavustsoonis, kus sa võibolla istud. Sind ootab ees hoopis rikkalikum põld, kust kuldseid vilju noppida, mille ise oled külvanud.

Minu elus oli hiljuti üks inimene, kellega meil oli totaalne harjumussuhe. Ma teadsin hommikul ärgates, et ta on mulle kirjutanud ning nii see kirjutamine kestis kuni oli aeg soovida head ööd. Me rääkisime tühjast-tähjast ning seejuures teadsime kõike üksteise igapäeva elust. Me ei kohtunud tihti, kuid samas olime justkui koguaeg ühenduses. See tutvus kestis natukene üle kuu ning me jõudsime selle aja jooksul kirjutada raamatupikkuse teksti kokku. Kui ühel päeval ma sain aru, kes see inimene tegelikult on siis lõppes ka meie suhtlus ning muidugi kirjutamine. Ja see oli kummaline kui vaikseks muutus telefon. Telefoni väärtus justkui kadus minu jaoks, ma ei oodanud enam, et keegi kirjutaks või noh alguses muidugi ootasin, kuid uus olukord oli kummaline. Sel hetkel ma mõistsin, et mul polnudki seda inimest vaja, andke andeks selle väljenduse pärast. Ma mõistsin, et meid sidus vaid harjumus olla koguaeg olemas ja teada kõike üksteise elust. Saabus tühjus ning mõistsin jälle, et harjumus on üks kole asi.

Ära kunagi harju oma armastatuga, sest see ei ole armastus vaid harjumus.

Kui keegi torkab sõnadega hinge...

Minu elus on viimasel ajal toimunud mitmeid sündmusi, mida ei saa liigitada heade hulka. Muidugi on nad head, sest esiteks õpetasid need mulle midagi ning parem juhtus see varem, kui hilja. Ma suudan igast halvast asjast head leida, see on tegelikult väga lihtne. Lihtsaks aga ei tee see kivi, mis tekib hinge pärast selliseid sündmusi. See on justkui hambavalu, mis pakitseb kuskil ning närib su sees, püüdes seda leevendada valuvaigistitega on see vaid hetkeline leevendus.

Kirjutasin siia pikka ja lohiseva loo nendest juhtumitest ning siis vajutasin delete, ma ei tea isegi miks. Vahel on raske tundeid kirja panna, isegi minul, kellel muidu sulg jookseb.

Ühest nendest ma tahtsin teha midagi, mis polnud minu võimuses. Ma tahtsin, et teine pool mõistaks, et need sõnad, millega ta mind kirjeldab ei vasta tõele. Vahel keegi ütleb midagi, mis on justkui nuga hinge. Ma oleksin tahtnud öelda aitäh või midagi muud ilusat, kuid see oleks olnud mõtetu. Minu elus pole ammu olnud inimesi, kes mulle nii halvasti ütleks, et noatorge tuleb südamesse. Juba ammu pole olnud inimesi, kes suudaks mulle nii sõnaotsesesmõttes sita tunde tekitada oma käitumisega. Ilmselt tekitab selle torke ulatuse see, kui ausate kavatsustega sina oled teisele andnud ning vastu oodanud vaid austust. Kui sa kellegiga koostöös teed tingimusteta ja kirega tööd ning vastu saad vaid sõnad, mis tekitavad sinus koera tunde siis kas üldse on mõtet öelda midagi, mis tõestaks sinu ausaid kavatsusi? Ei. Milleks?

Teisel juhul õppisin, et enda südant ei tasu avada liiga kiirelt. Olla avatud on vahel patt.

Ma tahaks nii palju kirjutada, et hingest see istuv uss välja saada. See miski, mis ei lase näha kõike õigetes värvides. Tahaks karjuda ning öelda välja inimestele see, mis tegelikult sees on. Kui hingata sisse ning välja saan aru, et see oleks vale. Võibolla on vaja mediteerida. Magada. Lugeda. Rännata. Nutta. Mõista. Selgineda. See kõik on liiga värske.

Märg kassipoeg kirikus

Oma külmkapile, nende mitmete märkmepaberite kõrvale olen asetanud paberi, kus seisab: ´´Mul tuleb ise enda eest hoolt kanda, teiste hool on boonuseks, mitte tingimuseks.´´ Tänaseks ma ei ole seda veel selgeks õppinud ning õpetan seda endale päevast-päeva. Õpetan, kuidas tunda end koguaeg kahekesi, isegi, kui olen üksi. Õpin, kuidas tunda end inimeste keskel, isegi, kui inimesi pole ümber.


Vestlesin täna ühe inimesega, kes kord muutis minu elu ning tõi mind sellele teele, kus olen- otsimaks midagi enamat. Eile õhtul lebasin voodis ning vaatasin tema videosid, sest energiapaak oli nii tühjaks saanud. Otsisin jõudu ning vastuseid. Kui ma need videod olin ära vaadanud meenus mulle, et ma polegi talle öelnud AITÄH. Kirjutasin talle pika kirja, kuidas ta on muutnud mu elu ning kui tänulik ma talle olen. Täna hommikul ärgates olin saanud temalt vastuse, mis andis mulle jõudu juurde. Ta kirjutas, et ta on väga tänulik minu kirja üle. Ta on õnnelik just sellepärast, et tihti tunneb ta end üksi ning küsib mille või kelle jaoks? Mina omakorda olin õnnelik tema vastuse üle, sest ma sain kinnitust, et tee, kus soovid avastada oma hinge ongi tihtipeale üksildane tee.

Ärkasin ülesse sombuses pühapäevas. Tahtsin päikest, nii väga tahtsin, kuid polnud muud võimalust, kui see ise luua. Seadsin sammud kirikusse. Ma ei ole usklik, mulle lihtsalt meeldib seal pühapäeviti käija. Mind inspireerib see lugu, mis seal peidus on. Endamisi mõtlesin, mis lükkab mind läbi vihma kõndima kirikusse. Jõudsin kirikusse nagu läbimärg kassipoeg.

Sain inspireerivad mõtted.

Vaadates päikeseloojangut, unustate hetkeks oma eraldatuse- te olete päikeseloojang. Sel hetkel tunnete kogu ilu. Aga hetkel, mil ütlete, et see on ilus päikeseloojang, te enam ei tunne seda. Olete tulnud tagasi oma eraldatud ja suletud egosse. Nüüd räägib mõistus.
See on üks mõistatusi- mõistus võib alati rääkida, aga ei tea mitte midagi. Süda teab kõike, aga ei saa rääkida. Võib-olla liiga paljude asjade teadmine muudab rääkimise raskeks. Mõistus teab nii vähe, et suudab rääkida.
Mõistusele piisab keelest, südamele mitte.
Aga mõnikord, olles tähistaeva, päikesetõusu või kauni lille lummuses, unustate hetkeks oma eraldatuse. Ja unustamine vabastab tohutult ilu ja joovastust.

Elus pole miski püsiv, ei saagi olla. Pole teie kätes teha midagi püsivaks. 
Täna on armastus, aga homset ei tea, võib-olla on, aga võib-olla ei ole ka. Ei ole teie võimuses seda kontrollida. See juhtub ja te ei saa midagi teha. Te ei saa armastust luua, kui seda pole. Ta kas on või ei ole, teist ei sõltu midagi. Kivid on püsivad, lilled mitte. Armastus pole kivi, armastus on lill, väga haruldane lill.

Kas on võimalik kõndida oma teed üksinda ning seejuures tundmata eraldatust? Mis on eraldatus? Kas me saame olla üksi, kui seesmiselt oleme koos endaga?

Hinges kriibib.  Süda on kuskil mujal, mina olen ikka veel siin.

Sinu elu on kuldsete hetkede jada

Sündides pole sa mitte puu, vaid kõigest seeme. Sa pead kasvama, kuni puhked õide, ning õitsemine on rahuldus, täitumine.
Õitsemisel pole mingit pistmist võimu, raha ega poliitikaga. See puutub ainuüksi sinusse, see on individuaalne areng.
Sa pead iseennast pühitsema.

Elage täielikult ja intensiivselt, nii et iga hetk muutuks kuldseks ja kogu elu kuldsete hetkede jadaks.

Niisugune inimene ei sure kunagi, sest tal on võime- kõik, mida ta puudutab muutub kullaks.
Elada tähendab olla huumorimeelne, armastab ja mänguline.

Paljud probleemid on olemas ainult sellepärast, et me pole iial neile otsa vaadanud.
Pole kunagi teravdanud oma pilku, et neid mõista.
Pühendage oma elu kaunitele asjadele, mitte koledatele. Aega pole palju, energiat ei tohi raisata. Nii üürikest elu, nii väetit energiaallikat on rumal raisata kurbusele, vihale või kadedusele.
Kasutage elu armastuseks, loovuseks, sõpruseks, meditatsiooniks- kasutage oma energiat nii, et see tõstaks teid kõrgemale. Mida kõrgemale lähete, seda rohkem energiaallikaid teile avaneb. Kõik on teie endi kätes, ärge seda unustage.

Olge ettearvamatu ja alati erinev, vaid nii saab elu olla rõõm. Kui muutute ettearvatavaks, olete masin. Masina käitumist saab ennustada. Ta käitus ühtviisi eile, täna ja teeb seda ka homme. Muutumatu. Vaid inimesel on privileeg iga hetk muutuda.
Päeval, mil lakkate muutumast, saabub omamoodi surm.
Pange kõik mängu. Olge mängur. Riskige kõigega, sest me ei tea, mis juhtub järgmisel päeval. Milleks siis muretseda? Elage ohtlikult, elage rõõmsalt. Elage kartmatult, ilma süütundeta. Ärge kartke põrgut ega ihalege paradiisi. Lihtsalt elage.

Lihtsalt tehke seda, mis meeldib. Midagi, mis on meeldiv teile ja ümbritsevale. Midagi, mis paneb teid laulma ja loob teie ümber pühitsemise rütmi.
Niisugust elu nimetatakse relligioosseks.
Pole põhimõtteid, korda ega seadusi. On vaid üks lähenemine- ja see on elada targalt.

Usu, et lepatriinu soovib kõrgemalt lennata

Usu.
Kolm lihtsat tähte, mis kokku annavad suure jõu.
Kaks võimalust- sa kas usud või ei usu üldse.
Usk annab jõu.
Usk loob sind ja meid.
Keegi kunagi uskus ning lõi maailma.
Rajas meile koha, kus me saame uskuda.
Kas sa usud nüüd?

Usk algab sinu seest.
Seda ei ole kerge ülesse leida.
Hinga sisse ning välja- loo ühendus endaga.
Tunneta.
Tunneta, millesse sa soovid uskuda.
Ära usu valedesse väärtustesse.
Ära usu võltsidesse inimestesse.
Ära usu, et sa ei suuda, ei oska ega saa.
Ära usu, et sinust ei hoolita, terve maailm hoolib.

Usu, et võiksid saada tuletõrjujaks.
Suurfirma juhiks.
Lasteaiakasvatajaks.
Traktoristiks.
Kirjanikuks.
Sa võiksid saada isegi presidendiks.
Kui sa usuksid.
Kui sa usud võib saada sinust maailmaparandaja.
Sinu usk parandab maailma täna, homme ja alati.

 Kui sa usud siis maailm muutub.
Sinu sisse tuleb lapselik ärevus millegi suure ees.
Usk loob mängulise maailma.
Annab sulle võimaluse elu näha läbi roosade prillide.
Usk annab sulle võimaluse jälle olla laps.

Istun akna all ja usun.
Päike paistab palgele ning kohvi on külmaks läinud.
Usun, et täna on hea õhtu.
Täna on ilus päev.
Homme on veel ilusam, isegi, kui vihma sajab.
Usun, et jõuan elus täpselt nii kaugele, kui usun.
Usun, et ma lõpetan varsti heade tulemustega kooli.
Usun, et ma saan imelise töökoha, mida armastan.
Usun, et hakkan tegelema sellega, mis toob liblikad igal hommikul kõhtu.
Usun, et varsti olen üksi seljakotiga reisimas.
Usun, et väärin armastust, soovin armastada ning tänu sellele parandan maailma.

Kui pole usku, pole midagi, sul lihtsalt pole millegi poole püüelda.
Usk loob sulle tänase, homse ning ülehomse- kogu tuleviku.
Seega usu kasvõi väga väikestesse asjadesse.
Usu, et murul oleval kivil on elu sees.
Usu, et lepatriinu soovib kõrgemalt lennata.
Usu, et puulehel on hingamine ning elu.
Usu, et sa võid olla osa maailma parandamisest.
Usu, et sul on suurem potensiaal ning võime.
Usu, et sa oled võimeline ükskõik milleks.

Lihtsalt usun.
Ma palun sind.
Usu sina ka.
Usu iga oma keharakuga.
Hoia usku.
Paita teda enda sees.
Kaitse teda välise maailma eest.
Usu.
Usu.
Usu!

Saa sõbraks oma kehaga

Kui ma alustasin teekonda jõudmaks oma hingele lähemale unustasin oma keha. Ma ei saaks öelda, et ma olen alati oma kehaga sõber olnud, kahjuks enamust ajast pole ma seda suutnud. Mind on vaevanud pidevalt võrdlus momendid teistega ning tunne, et teised on ilusamad ja paremad. Viimasel ajal on see pool täiesti käest ära läinud- kuna elutempo on nii kiire siis on raske jälgida, mida ja millal sisse endale sööd. Kui ühel hetkel taipad, mida oma kehaga teinud oled valdab korraga süütunne ning soov kõike muuta. See juhtus ka minuga. Nüüd üritan ka oma kehale lähemale jõuda ning leida temaga harmoonia.

Kuigi mul on silme ees olnud alati pilt, milline sooviksin välja näha ei soovi ma taga ajada mingit meeletut kaalukaotust. Samuti ei taha ma hulluks sellega minna ning hakata postitama igapäev toidust või trennisaalist pilte. Me teeme ju seda enda jaoks siiski?

Selle teemaga seoses hakkasin mõtlema sellele, et vanasti olid naised vormikad. See eristas neid meestest- naise vormid. Nüüd me püüame neid vorme lõhkuda uskudes, et peenike on ilus. Selliste vormide lõhkumisega lõhume ka end. Oluline pole kaal või väljanägemine, oluline on rahulolu.

Me oleme ilusad! Me oleme ilusad! Me oleme ilusad! Me oleme ilusad just sellisena nagu me OLEME ja see ongi kõige olulisem. Kui sa ei vasta tahetud meeste maitsele, tea, et kõigile ei saagi meeldida.
Kui me ise endast ei hooli siis kes seda veel teha saaks? Teatud olukordades elus on mõistlik küsida endalt: "Kas siin ja praegu, selles olukorras ma peaks käituma nii või teisiti, kelle vajadused ma esikohale seadma peaks - kas tema või enda." Muidugi ENDA! Julgegem olla piisavalt egoistid ja sillutada tee, kus SUL endal on hea. Andmine on tore, veel toredam on anda ilma vastu lootmata. Kuid me ei ole sularaha automaadid seinas, kust lõputult oleks võimalik raha välja võtta. Iga asi saab otsa ja eriti, kui meie andmiste peal jalgu trambitakse.

Keha, mis meile antud on on antud selleks, et temaga terve elu läbi rühkida. Seega, me võime vahetada autosi, kortereid, mehi või naisi, riideid ja tarbeesemeid. Kuid keha me vahetada ei saa. Seega - armastagem teda. Nii füüsilist, kui vaimset poolt!

"Lihtsus" peaks olema meie uus märksõna, mille poole pürgida. Kutsun ülesse kõiki ennast armastama veel rohkem, kui seda teete praeguses hetkes. Seadma esikohale enda vajadusi. Elada praeguses hetkes nii hästi, kui võimalik kooskõlas oma kehaga, kui Templiga.

Milline oleks maailm, kui me üksteist rohkem armastaksime?

Avasta endas potensiaal

 
Tuhat aastat on lõppenud.
Kevad, voolavad veed.
Kõik on nii nagu ammugi.
Või ehk on midagi veel.

On see vaid tuul, mis sositab taevalael
palun ära ära mine - jää veel.

Aknad, uksed on avatud
justkui valguskiir näitaks teed.
Sajandi lõppu kodeeritud
on äkki mõni üllatus veel.

Kui me oleme noored siis usume, et oleme kõigeks võimelised- kes meist soovib saada supermänniks ning teine unistab hoopiski printsess olla. Kui meilt noorena küsitakse, kelleks me saada tahame tulevad hetkega vastused kõige ägedamatest ja võimsamatest ametitest. Vanemaks saades kahanevad vanusega meie unistused ning julgus unistada nii nagu nooruses. Miks? Ma olen otsinud sellele vastust pikka aega. Võibolla määrab siiski suurema osa meie tulevikust ära kasvatus ning keskkond, kus kasvame- kas meie ümber olevad inimesed usuvad kõrgematesse võimetesse ning sellesse, et me olemegi kõigeks võimelised. Kas uskuda, et me oleme kõigeks võimelised on liiga naiivne?

Mõned kuud tagasi, kui ma asusin teekonnale, millega soovin muuta oma mõttemaailma, maailmavaadet ning suhtumist elusse ja inimestesse olin kibestunud kõiges ja kõigis. Ma olin lihtsalt koguaeg väsinud ja mind valdasid emotsioonid, mille saab kokku võtta sõnaga negatiivsus. Ma ei saanud aru, miks ma seda teen, mida teen ning kuidas eemalduda sellest, mis mulle jõudu ei anna. Minu ümber polnud just väga palju inimesi, kes oleksid pead silitanud ning kiitnud takka. Ühel hetkel mõtlesin, et okei- ma teen seda siis ise. Mõnedki teist on kursis, millised tunded valdasid mind alguses, kui ma võtsin kompassi ning hakkasin uut suunda otsima elus. Liiga pikaks läheks kirjutada sellest, milliseid inimesi ma hakkasin kohtama ja kuidas mu igapäev muutus. Kuid miks see kõik võimalikuks sai- ma lasin lahti hirmust.

Ma mäletan, et kui ma olin väikene siis mind jäeti tühja haiglasse üksi ning sinna ei lastud vanemaid. See on üks valusaim kogemus, mis kasvatas minust inimese, kes kartis kõike ja kõiki. Ma uskusin, et ma olen lihtsalt koguaeg üksi ning üksindus oli minu foobia. Nüüd ma ei suuda muud, kui olla üksi. St. et igast foobiast võib saada nauding. Kui ma olin natukene vanem jäi mul kodus hing kinni teadmata põhjustel ning teatud hetke ma lihtsalt vaakusin hing paelaga kaelas. Sellest ajast alates kandsid aastaid kaasas mingeid rohte, mis enda arust aitaksid mind, kui hing peaks jälle kinni jääma. Minus oli veel väga palju hirme, neist peamine, et ma pole piisavalt hea.

Ma elasin tundega nagu peaksin koguaeg kellegile või millegile tõestama luba, et võin elada. Nüüd, päris maailmas mõistan, et meil ei ole kellegile vaja tõestada, et me võime elada. Kui me sündisime siis me saime loa elada, edasine on juba meie endi kätes.

Enam ma ei karda, sest ma avastasin endas potensiaali ning see juhtus siis, kui ma hirmudest vabaks sain. Varem ma kartsin midagi küsida, sest minus oli hirm vastuse eest. Ma pigem vältisin jutuajamisi sellest, mis mind häiris, sest kuuldu võiks mind haavata. Minu elu täitsid inimesed, keda armastasin teadmata põhjustel. Nüüd mõistan, kes on päris inimesed ning teen tarku valikuid. Lõikan hetkega inimesi oma elust ning võibolla teen isegi kellegile haiget sellega. Tean, et olen võimeline kõigeks ning ei karda kuulda eitavaid vastuseid.

Iga päev inimesed rahulduvad vähemaga, kui nad väärivad. Nad elavad osaliselt. IGAL INIMESEL ON VÕIMALUS SAADA SUUREKS.

Inimestel pole puudu jõust vaid tahtejõust. Just tahtejõud on see, mis paneb meid suuri tegusid tegema. Minult küsitakse tihti, kuidas ma jõuan nii palju- kaks töökohta, kool ning palju väljaandeid, kuhu kirjutan. Vastus on lihtne- mul on tahtejõud. Ma loon iga järgnevat päeva nii, et see tuleks eelmisest väärtuslikum. Palun tee seda ka sina. Ära anna alla valel hetkel. Inimesed peatuvad tihti just siis, kui nad hakkavad kohale jõudma. Nende teele tuleb mingi takistus ( mis tegelikult on test, kas sa oled piisavalt tugev ) ning nad annavad alla, mõtlevad, et ah lähen parem tagasi. MIKS? Sa hakkasid ju just kohale jõudma! Peatu ning mõtle, kui palju vaeva nõudis jõudmaks siia, miks sa siis nüüd alla annad?

Peale tahtejõu puuduse peidame end ka mugavustsooni. Kui sa väljud mugavustsoonist tabab sind  paras kaos- kõik on uus ning kõhus on õõnes tunne. Sa ei oska kuidagi olla ning tunned end justkui suitsetamisest loobuja, kes tahab libastuda vaid ühe suitsuga, mis võiks muuta jälle su elu endiseks. Igas kaoses asub tegelikult kord ning igast korrast võib saada hetkega kaos- see on imeõrn piir. 

Tea, et kui sa tahad midagi oma elus muuta või saavutada siis pead sa tegema midagi teistmoodi- ainult nii saab tekkida midagi uut. See on raske, ma tean, kuid vaev tasub end ära.

Sul on võimalus avastada täiesti uus maailm ning uus elu. Ära karda kuulda ei´sid, sest iga ei teeb sind tugevamaks ning lõpuks tuleb ja- sellest õigest suust.

Õnnelik olla koguaeg- jah!

Viimasel ajal on olnud minu peamiseks ülesandeks mõista, kas ma saan olla koguaeg õnnelik. Pärast seda, kui üks aasta jälle minu jaoks täitus käis ära mingisugune klik- ma hakkasin olema iga hetk õnnelik, elama kirega ning armastama vaid tõelisi asju ja inimesi. See on imeline tunne, aega on koguaeg vähe, kuid tehtud saab nii palju. Naeratus suul alustan uut päeva ning hilisööl uinun. Imeline on elada, imeline on kogeda erinevaid inimesi ning olukordi, imeline on elada kirega, igat minutit päevast ja ööst.

Täna hommikul jalutasin tööle ning mõtlesin, kas ja kuidas siis olla koguaeg õnnelik. Või peaks alustama sellest, et mis on õnn- tunne, emotsioon, valik, otsus või lihtsalt elustiil?

Ära otsi õnne valest kohast

Kui õnn on meeleseisund siis seda pole võimalik otsida kuskilt väljast vaid ainult enda seest. Meel on sinu sees ning selle valitsejaks oled samuti sina ise. Seega otsida õnne teisest inimesest, rahast või millestki muust, mis asub väljaspool oleks vale. Me kaotame oma sees oleva jõu just väliste otsingutega. Kui sa sõltud välistest asjaoludest, mitte sisemisest Minast ammendub järk-järgult sinu jõuvaru.
Mitte keegi teine ei saa sind õnnelikuks teha ning mitte ükski asi- õnn on sinu sees ja sinu peas.
Inimesed loovad tihti endale mingisugused eeldused õnneks- kui ma saan endale uue auto siis olen õnnelik, remont kodus muudab mu õnnelikuks, langetades kaalu olen ma õnnelik jnejne. Kui sa vajad midagi, et olla õnnelik siis sa ei saagi õnnelikuks. Õnn on leida ülesse see õnn just siin ja nende vahenditega, mis sul on. Paljud inimesed saavad need soovitud asjad, mis nende arust neile õnne toovad ning on ikka õnnetud. Kui saad uue auto siis varsti tuleb välja juba uus mudel ning sul on seda vaja. Remont kodust tehtud tüdined uuest tapeedist ning varsti juba vajad uut. Saades peenikeseks tabab sind uus mure- kuidas seda kaalu hoida. Seega ei ole võimalik otsida õnne mujalt, kui enda seest, kus valitseb meelerahu.

Õnn on valik

Kui tahad olla kurb, ei suuda keegi maailmas sind õnnelikuks teha. Kui otsustad olla õnnelik, ei saa keegi ega miski maa peal võtta sinult seda õnne.
Küsimusele- ´´Kas õnn on valik?´´ on raske vastata. Ühed vastaksid et on ja teised, et ei ole. Mina vastaksin, et on, sest ma olen selle järgi proovinud. Kui sa hommikul ärkad on sul ALATI valik- kas sa lased end häirida asjadest, mida sa võibolla isegi ei saa muuta ning oled kurb või sa teed valiku keskenduda positiivsele ning olla õnnelik. Kui õnn on meeleseisund siis sa saad valida, mida sa mõtled ja kuidas tunneb end sinu meel. Nii nagu sa saad valida oma seest hea ja halva poole saad teha seda ka õnnega- kas oled õnnelik või õnnetu.


Tee midagi oma õnne jaoks

Ma olen tihti kuulnud inimesi nurisemas, et nad on õnnetud ning ei oska olla õnnelikud. Ma olen neilt siis küsinud, et mida nad teevad oma õnne jaoks ja tegelikult ei teegi midagi. Õnn ei ole miski, mis kõnnib lihtsalt sul kannul ning longib järgi. Õnn vajab tööd ja vaeva nagu enamik asju meie elus. Sa pead õnne enda jaoks looma ning seda hoidma.
Kui sulle meeldib sõita autoga, võta nädalavahetusel selleks aeg. Kui sulle meeldib mängida arvutiga, võta selleks endale aeg. Kui sulle meeldib lugeda, jõusaalis käia, korvpalli mängida, loomadega tegeleda, teisi aidata või ükstapuha, mis muu huvitegevus - võta selleks endale aeg. Sa ei saa õnnelikuks, kui mõtled 16 tundi päevas oma tööle või äri arendamisele, siis su keha hakkab protesteerima varem või hiljem. Leia endas tasakaal ning mõtle pikemalt ette, sest tahad olla heas vormis ja hea vaimse tervise juures ka kümnete aastate pärast. Tee asju, mida armastad.

"Happiness is when what you think, what you say, and what you do are in harmony." Mahatma Gandhi