Ma armastan kõike ja kõiki.

On imeline tunne järsku armastada kõike ja kõiki.
Ma armastan oma uues kodus igat detaili. Kuigi alles pool korterit on remonditud on mu süda nii rahul, kui rahul olla saab. Ma jumaldan panna igasse väiksesse asja oma südame. Näiteks ma valisin armastusega veinipokaalid ja panin nende jala ümber paela, millest tegin lipsu. Uued joogiklaasid, mis on justkui vanakooli sööklast pärit asetasin puidust karpi, millel on otstes südamekujulised augud. Ma tean, et see on alles algus. Mulle meeldib rikastada oma elu väikeste eriliste asjadega ning hiljem vaadata neid ning siis südamega rõõmu tunda. See on elu ja see on elamise väärtus. Mulle meeldib luua oma elu muinasjutuks. Vahel keelatud lugusid välja mõelda ning enda sees mõelda, kuidas saab üldse miski keelatud olla.

Mulle meeldib ka vahel kodust välja minna ning olla kole. Olla nii kole, et peeglisse ei taha vaadata. Nimelt mitte juukseid pesta ja pähe panna neoonikas müts. Mulle meeldivad äärmused, sest need aitavad olla reaalsuses. Vahel, kui reaalsus mulle ei meeldi kaon oma õhulossidesse. Lihtsalt olen maailmas, mida päriselt polegi olemas. Pole selliseid maju, inimesi ja olukordi. Aga minu maailmas on. Ja ma naudin seda kõike, mida tegelikult olemas ei ole.

Vaatan nüüd seda kööki. Mõned asjad on veel puudu, aga see näeb juba praegu välja nagu siin elaks perekond. Lapsed ja armastavad vanemad. Ilmsi näen juba ennast moosi keetmas seal pliidi ees ning perele suppi keetmas. Hetkeks mõtlen, et mu elu on justkui seal maal, kus võikski kedagi usaldada .Võiks kellegile avada oma südame ja kinkida ära selle rahu ja vaikuse, mis siin hetkel on. Möödub viis sekundit ja ma mõtlen:  no ei! Mõtlen ajale, kus siin valitses kaos. Oli justkui perekond ja keegi veel peale minu. Mind rahuldaski vaid tunne, et on justkui pereelu. On mees, on koer ja on kass. Milline ilus perekond ju? Valetan, ma ei olnud hetkegi rahulik. Mäletan veel neid aegu, kui reporter lõugas telekas, aga mina oleksin tahtnud hoopis merekohinat kuulata ja raamatut lugeda. Mäletan veel neid õhtuid, kus mulle keerati selg ja ma võisin ainult unistada, et keegi mind kaissu võtab. Mäletan veel seda ebareaalset elu, mis siin toimus. Mäletan ka seda, kui loll ma olin. Mul pole kombeks enda kohta halvasti öelda, aga ma lihtsalt pidin kogema midagi sellist, et nüüd aru saada, et selleks, et kellegile oma eluväravad avada tuleb enne viis korda mõõta, kaaluda ja mõelda kümme korda otsa. Ja vahel pole isegi sellest kasu, ikka teed vale otsuse.

Mu elus on hetkel inimesi, kelle nime ma õietigi ei tea. Mul pole õrna aimu, mis on nende tööks või millega nad tegelevad. Ometigi ma tean sellest palju rohkem. Ma tean, et see kõlab nüüd egoistlikult, julmalt ja mida kõike veel- aga mind lihtsalt ei huvita. Ma olen piisavalt väsinud süvenemast kellegi elusse, kes nagunii varsti minema kõnnib või kellega lihtsalt asjad ei joppa. Kes ei riski see shampust ei joo, on eks? Aga ühel hetkel saab mõõt täis. Teate see tunne, kui ühel päeval on magusaisu. Siis ostate kokku viite sorti erinevaid komme, küpsiseid ja mõne tordi veel lisaks. Hea jäätise valite ka veel. Ja siis ongi mõõt täis, enam ei taha paar nädalat suhkrusarnast asja näha ka. No nii on minul ka. Kui ma näen, et inimene viitsib piisavalt kaua mu elus olla ja püüda sinna sügavamale saada siis tuleb ka aeg, mil lõpuks küsin mis ta nimi on või ega ta ei tegele kummalise äriga.

Ma isegi ei kujuta ette, milline inimene minu koju sobiks. Mu vanemad on minult küsinud korduvalt, kas ma üldse suudan kellegiga koos elada. Kuidas leian rahu ja vaikuse siis, kui on mees ja lapsed. Kuhu ma siis põgenen. Võibolla peaksin ma mingi nohikuga koos elama, kes loeb hommikust õhtuni raamatuid ja töötab raamatukogus. Või ma peaksin hoopis mõne joogiga ühte heitma. Hommikuti temaga koos mediteerima ning õhtuti tegema jalutuskäike loodusesse. Vat kus see oleks elu. Aga ma jätan kõik siiski saatuse hooleks. Uskuma peab, aga vaevalt lähiajal siia joog või mõni nupust nikastanud härra ära eksib, sest vaevalt, et ma kedagi oma ellu hetkel lasen. Ma pidutsen natukene enda sees, naudin, olen, kuulan vaikust, paitan kassi ja kuulan ta nurrumist. Öösel võtan kaissu padja ning tunnen, et olen vaba kõigist ning kõigest.

Kõigi nende tunnete kohaselt on mul raske mõista inimesi, kes ei oska üksi olla ja ei naudi seda. Inimesed, kes põgenevad pidevalt mingite tunnete eest ja ei julge kogeda vaikust. Kuidas veel leida iseennast ning oma rada? Kuidas selles lärmis üldse tõde leida või vastuseid? Võimatu.

Ma pole ammu niimodi armastanud ja usaldanud. Elu ma mõtlen.

Kui ütleks ausalt, kõike mida sülg suhu toob?

Väikesest peale on meile õpetatud- enne mõtle ja siis ütle. Me olemegi hakanud uskuma, et iga meie mõtet ja tunnet on vaja justkui töödelda. See läbib ikka korraliku filtri enne, kui me selle maailma välja paiskame. Osalt mõtlen hetkel, et eks see ole õige ka, kuid teisalt- kas me oleme tänu sellele töötlusele tegelikult ka ausad ja siirad? Kas me ütleme välja kõik, mida tunneme ja mõtleme või midagi jääb siiski meie sisse? Ma olen hakanud viimasel ajal kirjutama otse. Istun suvalises kohas ja järsku hakkab mingi tekst peas jooksma, sõnad tulevad ilma filtri ja mõtlemiseta- haaran suvalise paberilipaka ja panen kirja. Vahel ise naeran hiljem, mis kirja sai, aga see on nii siiras. Nii aus. Nii hea. Ometigi on ausus elu, teiste ja eelkõige iseenda vastu edasiviiv jõud.

Täna olen enda vastu eriti aus. Hommikul lükkasin kaugustesse kõik kohustused ja kallistasin patja nii nagu pole seda kunagi teinud. Lubasin endale und. Lubasin endal lihtsalt olla. Lubasin, et täna olen enda jaoks. Täna teen oma kehale pai ja olen enda vastu hea. Mitte miski ei jookse eest ja kõik saab tehtud. Kõigel on oma aeg. Täna märkan eriti armastust enda sees. Austust enda vastu. Järjest enam lükkan oma elust välja soovimatu. Järjest enam teen inimestega enda sees lõpparveid ja luban enda ruumi vaid parima.

Märkan armastust akna taga, oma kodus. Märkan kuidas päike jagab täna armastust iga oma kiirega. Märkan, et kõik on elus nii lihtne tegelikult, kui sa soovid, et see lihtne oleks. Kas sina soovid?

Uus amet- ehitaja

Ma asun jätkuvalt kiirteel, kus peatusi teha tundub justkui võimatu. Ma eksin, minu jalge all on küll kiirtee, kuid muutusi on siiski mu ellu juurde tulnud. Oma peas luban ma endale päevast-päeva, et hakkan kirjutama blogi igapäevaselt, informeerides igast sammust, hingetõmbest ning uuest emotsioonist. Kas seda olekski huvitav lugeda? Õigeid sõnu kasutades ja teid naerma pannes kindlasti. Kahjuks või õnneks mul selleks praegu aega ei ole, võibolla jätan selle siiski aega, kus olen juba hallipäine ja sõbralik mammi. Tõesti, selleks ajaks on mul plaan tehtud- väikeses metsamajakesest villaste sokkidega blogi pidada. Saab tehtud!

Tulles tagasi veel praegusesse aega, kus pea on blond ning maamajakest pole. Ma mainisin muutusi. Tõsi, ma olen hakanud ehitajaks. Ehmatasite ära? Seda ma arvasin! Ei, ma ei hakanud Soome ehitajaks, et selle nürida tööga miljonit kokku kraapida. Ma olen alustanud oma tulevikumüüri ladumisega. Kuidas see käib? Täpselt nii nagu laoks oma elu esimest müüri, oma elu esimese kodu müüri. Iga kivi tundub täiesti uudne kogemus, ometigi on kõik need kivid ühesuguse suuruse ja värviga. Igasse kivisse paned väikese südametukse ning pisara.

Igal uuel päeval proovin eemalduda teadlikult inimestest, kes mu elule väärtust ei lisa. Inimestest, kelle väärtused ei lähe kokku minuga omadega ning inimestest, kellel polegi väärtusi. See on nüüd natukene karmilt öeldud tegelikult. Mõnel on lihtsalt väga lihtsakoelised väärtused. Aga see selleks. Sellel inimestest eemaldumisega on huvitav lugu see, et kui sa seda tegema hakkad siis tuleb koguaeg su teele mingeid väikeseid kontrolltöid. Sind pannakse proovile, kas ja kui palju sa oled ära õppinud. Kas sa libastud, kui su keelele mesimagusat mett määrida? Muidugi alati sa ju ei suuda mõista, kui mesi keelele voolama pannakse, et tegu on kontrolltööga, kuid vahel see ka õnnestub.

Endiselt on mul raskusi puhkamisega ja tundub, et seda ma selles elus vist ära ei suuda õppida ka. Täna hommikul sõitsin kurnatuna tööle, päikeseprillid silmi katmas, kuigi päikest polnud isegi pilve tagant piilumas. Mõtisklesin selle üle, et kas olen valinud natukene vale stiili elamiseks- täiega end läbi põletada, siis kotid pakkida ja mõni aeg lillegi liigutamata lihtsalt elada. Kuid kuidas siin Eesti riigis elada nii, et kuu töötad ja kuu puhkad? Kui sa just pole allilma tegelane või püsti intelligentne it-vend, kes mõtles ühel päeval geniaalsuse välja siis see on võimatu. Mitte miski pole võimatu, aga see on raske.

Kraadiklaas kaenlaall kuulan merekohinat ja loen edasi raamatut, mis tundub natukene veider. Kass norskab nagu vanamees, ta on ikka nii vana.

Väsinud võltsarmastajatest

Mis on võltsarmastus? Võltsarmastus on armastus välistel eesmärkidel, võltsarmastus ei ole sügav ja tõeline. Aga miks seda siis üldse armastuseks nimetada? Noh omal moel ta ikka on seda, nende võltsarmastajate jaoks. Kust saab alguse võltsarmastus? Egost. Meie ego on nii suur, et meil pole aimugi endal selle suurusest. See ego takistab meil armastamast, armastamast tõeliselt. Teisalt on ka hirm- äkki saame haiget. Huvitav, kuidas leida tõeline armastus ilma haiget saamata? Ei leiagi. Seega tuleb haiget saada, nutta patja ja valutada südant, kuni õige aeg on käes. Ah, et miks me seda ei tee? Sest me kardame. Lihtsam on haarata oma käte vahele kellegi keha ja seda kasutada oma soovi järgi, ise nimetades seda austuseks, hoolivuseks või lausa armastuseks. Hirm ja ego takistavad sidumast, takistavad end kellegile lubamast ja takistavad ka tegelikult austamast. Nagu päriselt austamast! Austamast selle inimese mõtteid, tundeid, unistusi, soove ja kõike seda suurt loetelu veel.

Miks ma sellest väsinud olen? Sest see paljuneb lihtsalt nii kiirelt. See on nagu tänavune seenesaak- too lihtsalt käruga metsast välja. Muidugi on siin ka endal mingi süü- kui sa ikka näed, et märk ütleb ``tupik``, aga sina ikka sõidad lootes leida mingit ilusat metsatukka siis pärast tagurdad pika tee välja sealt tupikust, aga teadagi ei ole tagurpidi sõit mingi lust. Kuid, mis oleks, kui hakkaks päriselt ka inimesi armastama? Noh nagu nii, et sulle meeldib inimesega lihtsalt vestelda, kuulda ta hullumeelseid ideid, unistusi. Kui sa lähed tema kreiside ideedega kaasa ja sõidad kasvõi öösel mäetippu selleks, et kuu kasvamist näha.

Ja kuna ma olen väsinud sellest võltsarmastusest ning kuna selle ämber on hakanud üle ajama siis ma mõtlesin, et ma hakkan täiega rokkima. Mis mõttes rokkima? Noh vaatan, milline see elu välja näeb, kui ei eksisteeri võltsarmastust, võltsaustust, võltsväärtusi ega võltssuhteid. Mingi väike sabaga mehike õlal ütleb, et see saab vinge olema!

Tugev füüsiline tunne

Alustan kümnendat korda seda postitust ja kustutan selle uuesti. Täna on kõik teisiti. Ma olen jõudnud nii ausale tasandile oma elus, kus pole kunagi varem olnud. Tunnistan ausalt, et ma tahan olla täna, nüüd ja praegu nõrk ja öelda asju välja ausalt. Miks ma seda teen? Kaks päeva on mu kehaga midagi seletamatut toimunud- see valutab. Lihtsalt valutab füüsiliselt! Iga mu kehaosa- jalad, käed, kael, pea. See on valu, mis takistab mul magamast, lamamast, istumast, käimast, elamast. 

Ma janunen tõelise hingelise soojuse järgi.

Janunen hingelise läheduse järgi.

Ma ei eita enam, et olen väsinud tegelemast kiirtoiduga, mille maitse kaob kiirelt ning toiteväärtus on null.

Nüüd, täna ja praegu, nüüd ja alati hakkan ma väärima vaid parimat.

Tunnistan ausalt, et olen enda füüsilisele ning vaimsele kehale liiga teinud. Olen lasknud sellega käituda nagu piparkoogitaignaga, keda aina rullitakse, millesse tekivad augud ning mis uuesti kinni mätsitakse. Liiga kaua on oldud tainas.

Tunnistan ka ausalt, et tehes see muutus ei muutu miski kohe, selleks võib minna kauem aega, kui ma arvata oskan. Puhastus kiirtoidust, mida oled terve elu tarbinud ei saa olema kerge. Seda võib võrrelda sõltuvusega suitsetada. Vahepeal sa murdud, sa mõtled, et ma teen ainult ühe suitsu ja siis enam mitte kunagi. Ühel hommikul sa märkad, avad silmad, mis on järsku täis ausust ja mõistad, et sa oled igal päeval endale valetanud ja muutust edasi lükanud. Tegelikult valetad sa ikka endale igapäev edasi ja vabandan end välja selle ühe suitsuga.

Täna on kõik teisiti, sest minu füüsiline keha on kaks päeva märku andnud, et nüüd või mitte kunagi. Sa kas lõpetad nüüd mc donaldsi külastamise ja hakkad restoranides käima või ei teegi seda kunagi.

Miski minu sees ütleb:

``Sa oled naine. Sa oled imeline. Sinus on väärtus, põhimõtted ja tugevus. Sa saad hakkama kõigega siin elus, kuid usu mind, osa sinust on nõrk. See nõrkuse osa on vajalik ja oluline. Sa vajad, et su keha täidaks soojus. Sul on vaja pehmeid käsi oma kehale. Sul on vaja, et sind imetletaks, hoitakse ja pandaks tundma kõige erilisemana. Sa oled seda väärt, väärt, väärt!!!``

...ja kui homne päev sind kaasa viib

Täiega olen august väljas! Mägisel maastikul rännates olen kulgemas jälle mäetippudel, kus gaas on põhja lükatud. Elu on hullumeelses tempos hakanud liikuma. Mõned inimesed küsivad ümbert, kuidas ma jaksan ja kas ma ei sooviks vahel puhata. Ma leian, et oma potensiaali täielikult ära kasutamine isegi unetundide arvelt on igati positiivne tegevus. Ma tean, et varsti on jälle aeg, kus puhkus on õigel kohal ning pole halli aimu ka, mis päev või kell on.

Et mis mu elus siis toimub. Raha kokku ajamine, et jälle väike rännak ette võtta. Kuna see töö selle raha jaoks nõuab palju tööd, mis ei ole mulle kõige loomuomasem siis üritan muuta selle millekski, kus saan midagi maailmale jagada. Katsun oma töös armastada igat inimest, suhtuda armastuse, lugupidamise ja austusega. See on huvitav kogemus, ma õpin igal minutil midagi ja maailma õpetab. Ma tahan märgata neid märke ja neist õppida. Nii loon koguaeg oma elus midagi uut ja paremat.

Veel alustasin täieliku trennikavaga. Viis korda nädalas trenni, neist kaks 60 pluss 45 minutit. See on täielik oma elu ümber kujundamine. Aga nii hea on elada täiel rinnal.

Tahtsingi öelda, et armastan jälle. Elu ma mõtlen. Elu on nii ilus ja ma usun, et parem on veel ees!