Seal on kurvid, mida nimetame õppetundideks.
Tõusud, mida nimetame raskusteks.
Orud, mille sujuvaid laskumisi nimetame naudinguteks.
Ringteed, mis meid segadusse ajavad.
Lamavad politseinikud, mida nimetame oma pereks. Punased tuled, mida nimetame vaenlasteks.
Rohelised tuled, mida nimetame sõpradeks.
Vahel lõhkevad kummid, mida nimetame õnnetusteks. Aga kui Sul on varuratas, mida nimetame järjekindluseks, mootor nimega tahtejõud ja võti, milleks on tänulikkus, jõuad Sa kohta, mida saad nimetada koduks.
Nutikamad avastavad, et rännak ise ongi juba Kodu!
Ma ei tea, mis sunnib mind pühapäeva hommikul enne kaheksat ülesse ärkama ja siia tulema- kirg, väljendusvajadus, elu? Ahi köeb, varsti saab sooja.
Kui ma arvasin, et nädalaid tagasi oli mu Uue elu esimene päev siis tegelikult tõi hoopis käesolev nädalavahetus minu Uue elu esimesed päevad. Neid päevi saab kirjeldada hoopis sellega, et praegune hetk on antud selleks, et tugevaks saada. Oleviku hetk, et hakata armastama üksindust ning elu täielikult ümber mõtestada.
Ma küll ei saa väita, et mulle meeldiks õhtune ärev üksi olek, kuid inimene pidi ju harjuma kõigega?
Eile kõndisin kirbuturul ja mõtlesin- aga ma pole ju üldse kirjutanud moest, nagu eeldada võiks minu blogisse sisenedes. Ja mõtted minu peas selgitasid mulle selle nii ära:
Aga inimene ise ongi mood. Mood on tema tunded, tema eluvaade, arusaam, otsused elada, tujud. Seega, kui meie mõttemaailmas on kõik paigas on kõik paigas. Ahjaa, eile sain sooja vestiku küll valmis.
Mis selle moe kohta veel öelda, ma olen pidanud moeblogi ja see ei toiminud. Ma armastan moodi, ma ihkan seda ja see on mu kirg. Kui ma tänaval kõnnin siis mõttes ma riietan inimesi pidevalt ümber, mitte et nende valikud oleksid halvad, kuid ma genereerin pidevalt, mis ja kuidas võiks olla. Kuidas muuta need teksad põnevamaks ja disainida jakk ära. See olen mina. Jah, mul on palju rohkem öelda elu enda kohta, enda kohta. Usun, et minusse on pandud just sellepärast nii keerulised koostisosad kokku, et mul oleks terve elu millegi üle arutleda ja selgustele jõuda.
Ning kõik, mis ma toimetan moega võite lugeda Eesti esimesest heade uudisteportaalist www.goodnews.ee
Väike mõte siia vahele...
´´Oluline on ka mõista, et me ei soorita oma rännakut üksi. Igaüks
siin ilmas on omal rännakul ja oleks ju igati kena, kui kõik saaksid
rännata, olemata üksteisele kaigasteks kodarais. See vajab aga head
koostöövõimet, üksteise mõistmist ja vastutulelikkust. Ja mida ei tohi
unustada: sõiduk, millega rändame, peab korras olema. Katkise mootori ja
roostetava kerega autoga sõitmine on ebamugav ja ebapraktiline. Meie
sõidukiks eluteel on meie keha.´´
Näete, mul on olnud jälle nii palju öelda, et pealkirja polegi jõudnud lahti harutama hakata. Kui aus olla siis ma võiksin kirjutada päevas kümme postitust vähemalt, sest mul on lihtsalt nii palju öelda!
Mis on siis üksi olek...
Ma olen lugenud kümneid raamatuid selle kohta. Teate ma olen käinud isegi ennustaja juures ning ma olen võtnud igasuguseid kaarte igapäevaselt erinevatest pakkidest. Tänaseks usaldan vaid Inglite kaarte- nad tulevad alati õigel ajal õige sõnumiga minu juurde. Kui minna tagasi raamatute juurde siis peamine, mis ma sealt saanud olen on see teadmine, et üksi olek ei seostu kurbuse ega negatiivsusega. Mina usun, et peamine vahe olla kahekesi ja üksi seisneb ümberharjumises. Inimene harjub kõigega, ausalt, nii see on. Algus on raske, krigistaks hambaid, nutaks, vähkleks ja teeks veel sada imet ära. Kui sa oled tulnud välja valutasandilt ning hakkad kõike selgelt ja mõistusega mõistma siis tegelikult saad aru, et nüüd sa elad lihtsalt endale. Kõik kuulub sulle, iga hetk su elust, lihtsalt iga pisi hetk! Elu ongi paras karusell, inimesed astuvad meie teele ja nad lahkuvad sealt. Kui keegi oleks meile seda väiksest peast selgitanud või koolis oleks olnud üks tund, kus selgitaks elu põhitõdesid peale materjaalsete asjade oleksime me palju tublimad ja tugevamad. Aga kuna meile ei ole neid asju tegelikult selgitatud siis me protesteerime nende ebamääraste tunnete vastu, sest nad on meile võõrad ja halvad. Nad on vastikult kriipivad ja ebamaised, nad justkui ei kuuluks meie ellu, võõrkehad. Aga nüüd on meie ülesanne need tunded endaga sõbraks teha, võtta endaga kaasa järgmisele teekonnale.
Jah ma olen täielikult selle poolt, et me ei ole loodud üksi olema, kuid me ei ole loodud ka raiskama kellegile oma elu, kes seda ei vääri. Seega siin tulevad jälle mängu valikud- need olulised asjad meie elus, mis loovad tänase ja homse.
Ärgem siis unusta neid väikseid olulisi valikuid.
Algamas on pühapäev. Kellele puhkepäev, kellele tööpäev, kellele perepäev, kellele iseendaga olemise päev. Loodan, et see tuleb imeline!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar