Kell on jälle hiline, kuid minu näpud ei peatu veel ning mõte töötab kiiremi, kui seda sellistel tundidel vaja oleks. Mul on imeline päev seljataga. Kuigi ma olen väga paljudele inimestele jälle tänulik, et nad mu elus on ja mu päeva imeliseks tegid, tänan ka ennast.
Viimastel päevadel on olnud seletamatu rusuvus sees, ma ei taha sellesse kinni jääda, sest siis ma takerdungi selle otsa ja edasiminekuks on ei miski. Oluline selle mõõna juures on mõistmine, et meie ise oleme oma tee valijad ja selle järgijad. Kui hommikul tunne on sant, ei tohi ühtegi tegemist homse varna visata ning targem on väevõimuga end tegudele sundida- tunne on pärast imeline.
Minu eesmärk oli tegelikult natukene nokitseda lahti teemat inimestest meie ümber. Ma olen alati olnud oma raja kõndija, isegi kui teen seda hambad ristis või pisar silmis- see on minu tee. Kuna see on minu tee siis leian, et minu õigus on teha ka minu vigu, libastuda, kukkuda ning mis kõige olulisem- tõusta. Inimesed jäävad tihti kinni vigadesse, mis teinud oleme märkamata neid asju, mis oleme hästi teinud. Minu küsimus- kui palju me peaksime kuulama oma lähedaste arvamusi meie valikute suhtes, millises mahus me neid peaksime endast läbi laskma ning mida neist kuulda võtma. Kas oleks jäärapäine minna oma raha ning oleks see siis aus meie lähedaste suhtes. Kui ühel päeval avastada hoopis uus teesilt ning teeots ning leida, et see on nii õige siis kas on aus järsku muutuda.
Esimene vastus, mis pähe torgatab on- JA, see on ju minu elu ja minu valikud. Praegu tunnen puudust mõnusatest mõttekaaslastest kellega see teema tükkideks harutada ja vastused leida.
Tegelikult on need asjad vist teist pidi ka. Kui inimene ja inimesed meie ümber meid ikka päriselt ka armastavad siis nad tulevad kaasa kõigega.
Mis ma veel öelda tahan, elu raskemaid ülesandeid on leida MINU INIMESED, niiet kui te need leiate, siis hoidke neid.
Lisaks kõige vapustava juures, mis mu elus praegu toimub mõlgub veel üks projekt mõtetes- teha oma butiik, kuhu kokku koguda parimad riided ning siduda see heategevuse ja taaskasutusega. Ma tunnen, kuidas mu elu hakkab loksuma sinna paika, kus mul on loomeinimesena piisav vabadus valida oma tööaega ning rütmi. Loomeinimeste jaoks on kindlad mallid ja vormid justkui õhuta ruumis viibimine.
Ja lõppu- millal te viimati kogesite romantikat, midagi sellist, et suudeldes jäi hing kinni ning öösel ei lasknud liblikad magada?
Loodan, et need pildid annavad väikese tunde, mida silmas pean.
Minul on igatahes see romantika kogus miinustes juba, kuidas sul?
Usk aitab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar