reede, 27. september 2013

Kes siis ikkagi määrab meie elu...

Tere laupäeva hommikut,
Väljas paistab päike, mis maalib selle sügisese looduse lihtsalt imeilusaks. Seljataga on jälle kirev nädal, tehtud ja kogetud on erinevaid asju ja kogemusi. Liiga pikaks kujuneks kõige lahti jutustamine, vaid ühe mõttetera toon välja, mis mõjutas enim mu nädalat- Ühel hetkel võid sa olla tipus ja teisel hetkel lamada üksinda ja abitult. Seega kunagi ei saa kindel olla, et tipp jääb sinu tipuks ning kindel olla, et nüüd kõik ongi nii. See peaks panema veel enam väärtustama elu pisihetki.
Mul on imeline hommik iseendale. Uni oli magus, sest köetud ahi andis nii hea soojuse. Üllataval kombel vaid endale kohvi tegemine, värske salat ning õhtul külma valmistatud kirju koer maitses hästi. Peas keerlesid küll kummalised mõtted- polegi kellegiga rääkida, kellegile veel süüa teha, kuid kõik oli imeliselt rahulik kuidagi. Rahulik, aga üksik.

Nagu pealkirjas saab lugeda on minu küsimuseks peas kerkinud ülesse üks- kes siis meie elu ikkagi määrab...
Ma peaks selle lahti mõtestamiseks tegema kümneid alalõike, kuid teen endale kaks olulisemat.

Valikud. Me teeme valiku siia maailma sündida, mina usun, et see on tehtud kuskil palju varem ja palju kaugemalt. Me oleme endale saanud vanemad, tegelikult oleme nemad ka välja valinud. Ja siis hakkab meie elu, mille tähtsaim võtmeküsimus ongi valik. Kuidas me teeme valiku õppida, kui palju pingutada. Millise valiku me tulevikus elukutse osas teeme. Milliste inimestega me valime suhelda. Kelle me valime endale elukaaslaseks ning kellega me abiellume. Need on suured valikud. Tegelikult on meie elus-  hommikust õhtuni ainult valikud. Need on pisikesed valikud, mis tegelikult loovadki meie elu. Mille järgi me peaksime neid valikuid tegema- kõhutunde, mõistuse, teiste soovituste?
Kui me oleme valinud vale, siis miks on nii raske sellest loobuda, kuigi silmeees on juba õige valik. Miks tekitab õige valik meis kummalist tunnet, samas kui ulbime veel vales valikus?

Juhused. Teate ju neid lugusid, kus inimesed kohtuvad juhuslikult ja armuvad kogu eluks- neist saab sada aastat armastust. Kui satud õigesse kohta, õigel ajal ja saad oma unistuste töö. Just need ongi juhused, mis su elu otsustavad sinu eest. Ja see on väga-väga oluline osa meie elust, sest juhused võivad tuua meile kätte soovitu. Samas juhused ei tee meie eest tööd ära, mis meil endil on vaja teha. Et juhused sünniksid on meil vaja teha eeltöö- see tähendab, olla valmis juhuseks. Me peame enda sees kõigepealt otsustama, mis on meile hea ja mida soovime saavutada. Siis tekitama selle kõik enda sisse sooja tundega ning justkui enda ette looma. Kui see on meie sees peaaegu olemas siis on vaja pisikest juhust, et kõik sünnikski.


Seega kallid inimesed, et saada unistuste töö, leida eluarmastus ning olla terve ja õnnelik peame tegema õigeid valikuid või looma enda sees juhused. See on imelihtne vaid siis, kui sellega teha igapäevaselt tööd justkui käite igapäev oma rutiinsel tööl. Kuid kõik õnnestub, ma luban teile- ma olen selle järgi proovinud!

Tahan tuua siia ühe jutuajamise, mis pani mul näo naeratama.
Istusin taksosse ühel päeval ning sattusin taksojuhi otsa, kellega olen ka enne sõitnud ning jutu peale saanud ( muide ma satun alati samade taksojuhtide otsa ).
Ta on venelane, kellel on mingisugused võimed ravida inimesi. Kuna eelmine sõit oli päris pikk siis ta võttis mu käe ja vaatas käejooni sealt ning seletas veidi lahti neid- too hetk ma naeratasin soojalt ja teadsin, et maailm hoolitseb mu eest.
Täna ta küsis mu käest, kuidas tööl läheb ja mis tööd sa teed. Seletasin siis, et tead ühel päeval otsustasin, et tulen töölt ära ja maksku, mis maksab hakkan tegema asju, mida armastan. Isegi, kui pean sööma kuu aega kiirnuudleid siis ma riskin. Ta lõi selle peale särama ja ütles ´´Tead, kui ma saaks siis ma praegu maaliks, ma ei oleks üldse siin, ma maaliks ja raviks inimesi! Aga natukene läheb aega, ma saan jalad alla ja siis ma teen seda.´´
Teate, see tegi mind nii õnnelikuks- inimesed unistavad ikka veel, nad tahavad teha asju, mida armastavad ja usuvad sellesse.

Ma usun, et täna tuleb imeline päev, sest lubas tormi, aga praegu paistab päike. On ju hea märk?


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar