Olen kolinud!

Kallid sõbrad!

Mul on hea meel kutsuda Teid uuele lehele.
Olen kolinud lehele: http://sinusoidile.wordpress.com

Kohtumiseni juba seal!

Päevad, mis ei ole loodud minule

Täna on olnud nii raske päev, et tahtmine on vajuda voodisse ning tõusta siis, kui kõik see möödas on. Ma olen kuskil pool aastat veetnud oma elu ainult positiivses vibratsioonis ning särades. Viimasel ajal on mu ellu tulnud asju, mis on elu sinusoidis viinud mind aina alla poole. Veel enam laskun ma täna.
Pühapäevad on minu pühapäevad, see tähendab päevad, mis on pühad. Just sellel päeval leian ma rahu, vedelen voodis ja olen endaga. Täna, peale pikka ja rasket nädalat on seljataga üks vastikumaid päevi.

Hommikul oli peale eilset väljas käimist kõike muud, kui pohmakas. Oli elust pohmakas. Mõtlesin enda sees, kas olen õigeid inimesi usaldanud, kas olen äkki liiga palju rääkinud. Kas ma oleksin pidanud teisiti käituma. Nägin ühes inimeses sellist poolt, mida polnud kunagi näinud. Küsisin endalt, kas kõik siiani on olnud võlts. Ma ei lase enam kunagi enda peale karjuda, mitte kellegil ja mitte mingil põhjusel. Mingil hetkel küsid, kes inimesed üldse on?

Õhtupoolikul tõin oma ellu kõrgeima aususe. Olin elanud tükk aega mingis mullis ja sisendanud, tähendab tahtnud uskuda, et suudan käituda, tunda ja mõelda nii nagu oleks ratsionaalne. Olin mingid asjad oma elus paika pannud mõistuses ning mitte kuulanud südant ( see on suurim viga ). Järsku vaatasin inimesele silma ja olin ausam, kui iialgi varem. Ütlesin, et ma ei tea, mis edasi saab, sul ei ole mind õigust süüdistada ega etteheiteid teha- ma olen lihtsalt aus ja nii ongi. Ütlesin kõik välja südamest ning tegin südame puhtaks. Ütlesin, et ma ei saa hoida oma elus sõprust, mis hävitab mu. Ma ei saa teeselda, et ma ei taha hoida ja hoolida. Ma ei saa teha külmaks oma südame ja mitte midagi tunda. Ma ei saa olla lähedane ja samas luua uut elu. Ma ei saa seda enam teha. Ma kordasin end viiendat korda. Ma kartsin, et aasta pärast taban end täpselt samas kohas, samu lauseid ütlemast. Ehk seekord on viimane kord? Ehk seekord ma õppisin ära õppetunni sellest- olla aus enese vastu, mõelda vaid endale. Ma ei saa harjuda ja siis kaotada. Ma ei saa enam lasta enda südamel nutta. Ma väärin olla naine. Naine suure algustähega. Kirega, soojusega, hellusega. Esimest korda elus tundsin aususe väärtust. Ei ole oluline, kui valus on tõde. Tõde on ainus, mis saab meid tuua lähemale iseendale ja elule endale. Vaid ausus ja tõde saab teha meist puhta inimese. Ausus loob elus selguse ja lahustab segaduse.

Mõni aeg hiljem sain teada, et vanaisa on surnud. Ma ei jõudnud ühtegi tunnet tunda ega sõna öelda kuni ma lahinal nutsin. Enne seda teadet oli mul südames olnud tugevad valud, ma justkui tunnetasin seda ette. Ma olin täiesti jõuetu ja mu pilk oli tühi. Ma ei osanud midagi tunda ega mõelda. Küsisin vaid, milleks seda vaja on? Tean, et on vaja minna, et saaks uuesti tulla. Mõned lähevad, et teised tuleksid. Uksed sulguvad, et need uued avaneksid. Tean mõistuses kõike nii hästi, kuid tunded jõuavad kõigest ja kõigist ette. Asi pole niivõrd selles, kui lähedased me olime või ei olnud. Ainuüksi teadmine, et keegi lahkub. Lahkub siit elust. Lahkub su perekonnast. Teda ei ole enam.

Kui tihti te küsite endalt küsimusi? Kui tihti te olete kellegi vastu ausad? Kui tihti te julgete armastada, isegi, kui teine ei armasta? Kui tihti te julgete olla valusalt ausad?

Kui tihti te küsite endalt, mis on minu roll siin elus? Milline on minu ülesanne?
Mida räägib minu süda ning keha? Kas ma peaksin oma mõistust kuulama?

Vahel on lihtsalt tunne, et tahaks kõike uuesti alustada. Minevik on vajalik, et saaks tulla tulevik ning selle vahepeal on vajalik viibida olevikus. Aga, kui tundub, et mõned asjad on elus nii valesti tehtud? Tead ju küll, et kõik pidi nii minema, iga asi on millegi jaoks hea, kuid hinges ikka kriibib. Ikka kriibib teades, et kui oleks kunagi teisiti otsustanud oleks kõik hoopis teisiti.

Kuulen järjest uudiseid oma eelnevatest kallimatest, kes saavad isaks või leiavad oma kaasa. Sel hetkel ütleb mõistus alati, et nüüd on küll vaja olla õnnelik ja rahul. Süda aga süüdistab. Süüdistab, miks oli vaja hea eksemplar käest lasta. Miks oli vaja teha teine valik.

Hinges on tühjus. Ja on valu. Ma tean, et kõik on võimalik. Kuidas?

Tõmbun endasse vaadates linna

-motivatsioonikriis kuubis-

Vahel lihtsalt käib klõps ära ja enam ei taha, ei suuda ja ei oska. Miks või kust see tunne tuleb? Vastust otsin isegi. Elu on sinusoid, selles pole kahtlustki. Küsimus on vaid selles, kaua kestab tõus ning mõõn, millises vahekorras need on?

Olen viimasel ajal lugenud palju tuntud inimestest, kes kirjeldavad, et enne seda kõrget tõusu olid ikka päris põhjas. Krigistasid hambaid ja mõtlesid, et nüüd enam küll ei suuda. Samuti räägib palju edulugusid sellest, kuidas eelnes majanduslik krahh ning kõik varises kokku. Selle pinnalt tõuseb õhku küsimus, et kas me peamegi siis enne lamama mudas, et tõusta pinnale? Kas me peame jõudma nii põhja, et enam ei jõua ning siis juhtub järsku pööre ja kõik läheb paremuse poole? Ometigi alati see nii on- kui mõtleme, et nüüd on kõik ja jaks on otsas juhtub midagi, mis annab meile jõu, et pinnale ujuda.

Kõige raskem seal mudas lamades on leida põhjust, miks järsku jalad nõrgaks muutusid ning sinna üldse vajusid. Miks sa nüüd lamad seal ning kuidas pinnale tõusta? Muidugi sellel hetkel puuduvad vastused, trotsid igat hommikut, mil jälle see nõme päev algab ning õhtul uinud kiirelt, sest ainult magades puudub sul võime reaalsust tõeliselt tunnetada või sellele mõeld. Ainult magades ei saa sa mõelda sellele, kui palju arveid on maksmata, mitu uut ümbrikut hommikul postkastis lisaks on ning kuidas nautida seda elu. Nii siis magadki. Magad nii palju, et imelik hakkab juba, kaob aeg, kaob maailm, kaob ruum. Korraks tekib isegi hirm, et magad terve elu maha. Oled nagu karu talveunes, kelle jaoks see talv võikski kestma jääda. Puudub tähtsus teistel inimestel- nad kas on või ei ole, pole vahet. Pole tähtsust ajal või päeval, lihtsalt kulged hommikust õhtusse kuidagi omas taktis ära. Omas taktis puudub koht inimestel, kes muidu päevast- päeva su elus olid. Puudub vana rütm.

Kohati on see isegi kergendav- sa ei hooli enamikest asjadest ja lihtsalt oled. Vegeteerid mingil moel. Võibolla on see inimeseks olemise kunst- nautida kõiki tõuse ja mõõne. Naerda elu ja enda üle, kui tõeliselt sitasti läheb ning naerda veel rohkem, kui hästi läheb. Leppida sellega, et elus asjad nii käivad ja kulgevadki. Leppida, et see ongi elu. Kas sa lepid? Või trotsid?

Kas inimesed muutuvad, kui sina jälle andestad?

Kas inimesed saavad muutuda? Kui tihti sa usud, et inimesed saavad õppida oma vigadest ja käituda teisiti? Kui tihti sa usud?
Mis siis, kui inimesed ei muutu, nad ei suuda või nad ei tahagi? Mis siis, kui inimesed teevad sulle samamoodi haiget? Kui sa oled samamoodi hea, aga tema on samamoodi sitt?

Kui sa oled inimene ja oskad andestada, oskad seda suurimat kunsti ja jälle tallutakse kogu su headuse peal? Mis siis, kui sina tead, mis on austus, aga teine teab vaid, mis on hinge peal tallamine? Mis siis, kui tunne on sitt?

Mis siis, kui sa andestad, usud ja tahad loota, aga ikka põrud? Kas sa tõused ka seekord? Kas sa andestad ka nüüd? Kas sa usud ikka veel, et inimene saab muutuda? Kas sa tõused jälle? Kas sa lapid kokku oma headuse ja alustad otsast? Kas sa oled selleks jälle võimeline? Kaua see võtab?

Usalda elu

Hinga sisse ja välja. Unusta hetkeks kõik, mis su elus sulle ei meeldi. Unusta kõik, mis su elus puudu on. Lase end vabaks kõigist muredest ja puudustest. Lihtsalt hinga.

Ja nüüd usalda elu. Anna kogu oma elu kellegi teise kanda. Hakka uskuma, kuidas elu ise loob sulle parimad võimalused ja olukorrad. Elu ise toob sulle kõik parema jalge ette. Usalda elu. Usalda. Usalda rasketes olukordades elu, mis toob sulle parimad lahendused. Üksinduses usalda elu, mis toob sinu kõrvale parimad inimesed. Vaesuses usalda elu, mis toob sulle rikkuse. Anna kõik oma mured elu kanda. Märka, kuidas elu ise hakkab tegutsema. Lase vabaks, lase minna. 

Kui on nii raske. Nii tühi. Nii kõle. Nii mõtetu. Nii, et ajab hambaid krigistama. Siis see on hetk. See on üks raske hetk, üks periood, mis möödub. Millal? Hea küsimus. Aga möödub. Ühel hetkel sa jälle õitsed. Põled. Ühel hetkel oled sa koos. Oled kaks. Ühel hetkel on rikkus. On õnn. On tuli. On elu. On jälle elu. See möödub. Millal? Ei tea.

....muinasjutt, mis ema õhtuti meile luges

Lapsena oleme nii õrnad ja nõtked. Lendame kergelt ja mänguliselt nagu värvilised liblikad. Suureks saades tulevad müürid. Meie ümber hakkab tekkima nii palju seinu. Alles suureks saades mõistame viga, kui meile õpetati lapsena, et ainult nõrgad nutavad või imelikud naeravad koguaeg. Hakkame oma tundeid varjama. Kui meil on valus kardame nutta. Kui istume depressiooniga kodus valetame, et oleme gripiga haiguslehel. Kui tunneme tõeliselt õnne kardame, et seda väljendades juhtub kohe midagi halba.

Lapsena usume, et me hakkame suureks saades päriselt armastama. Usume, et leiame printsi või printsessi ja sünnitame veel ilusamad lapsed. Usume unistustesse ja usume uskumustesse. Me usume. Suureks saades taipame, et see kõik oli ilus lõik muinasjutust, mida ema voodi kõrval ette luges õhtuti. Mõistame, et tegelikult me ei teagi, mis või kes on armastus. Ühel hetkel taipame, et polegi kunagi armastanud. Me ei tea, mis on armastus. Vahel küsime, kes on need inimesed meie elus.

Suureks saades oleme unustanud need unistused, mis olid lapsena. Kes soovis saada tuletõrjujaks, kes õpetajaks. Nüüd aga teeme liinitööd ning mõtleme, kuhu kadusid meie unistused. Miks me ei julge enam unistada ja neid ellu viia? Mida me kardame? Keda? Mis juhtub, kui astume välja mugavustsoonist ja teeme midagi teistmoodi? Kui ühel päeval muudame oma elu rohkem, kui mõni teine seda teeks tekib uudne tunne. Kehas hakkavad rakud uuesti elama ja kehas hakkab jälle veri liikuma. Meis on jälle kirg, põnevus, ootus, lootus ja usk. Me tahame minna õhtul magama, et ärgata uuesti uuel imelisel päeval. Me ärkame, et elada, avastada, minna, õppida, kogeda, kukkuda ja tõusta, armastada.

Hakkame otsima, mis või kes on armastus. Kus see peidus on ja kuidas see käib. Kuidas armastada end tingimusteta, mitte kunagi end hukka mõistmata. Mitte kunagi endale liiga tegemata. End austada, igas valikus ja otsuses. Mõelda enda heaolule. Olla parim versioon endast, iga päev. Otsime, kuidas teisi armastada. Kuidas leppida kellegi plusside ja miinustega. Kuidas armastada ausalt ja avatult. Avada kellegile oma südameuks ning see keegi sisse lasta. Kuidas armastada?

Ühel hetkel kõik muutus või muutub. Meil ei ole enam aega mängida. Me ei saa enam lapse kombel kulgeda hommikust õhtusse. Meil ei ole aega. Kuhu meil nii kiire on? Miks meil nii kiire on? Kust ja kuidas saada juurde aega? Aega, et märgata. Aega, et olla. Aega, et armastada. Aega, et hoolida.

Väljas on nii karge õhk. Teeb pea selgeks. Võibolla teeb, võibolla ei tee.

Miks me ei suuda armastada?

Väljas on keerutav tuul ning talvelik külmus on jälle maad võtnud. Millised emotsioonid minu sees on, ma ei tea. Hommikul jalutades mõtisklesin selle üle, kas ja millises osas oskan ma tunda. Oskan tunda inimlike tundeid nagu kaastunne, kurbus, igatsus, hellus. Kas oskan tunda? Veel kuid tagasi mäletan, kuidas tundsin. Olin kaugel kodust ning lugesin päevast-päeva, mis maailmas toimus. Lugesin seda hommikuti kohvi kõrvale ja tundsin südames tõelist muret. Oskasin ka vaimustuda täiesti tühiste asjade üle nagu ilusad ehitised või tänaval kõndivad inimesed. Nüüd on hinges tühjus- mis põhjuseks on, otsin isegi.

Küll aga  olen tükk aega mõtisklenud ühiskonna üle. Mis siis õieti lahti on. Me sõdime, me tülitseme, me vihkame, me tulistame. Mis meiega juhtunud on ja kuhu me niimodi edasi liigume? Kas me kasvatame ühiskonna, kus tundeid elatakse välja tulistades ning sõdu peetakse, kui igapäevaseid ja rutiinseid toimetusi?
Miks me ei suuda ligimest armastada?

See on minu jaoks kummaline ja selgusetu võrrand lahendita. Ma silmitsesin ühel päeval tänaval inimesi, igat inimest eraldi. Ma jõudsin mõistmiseni, et aga neid ja meid kõiki ühendab ju see sama- me tahame olla armastatud ja armastada. Miks me siis ei suuda üksteist armastada? Ma olen sisimas kindel, et meis kõigis on miski, mis ruttaks appi igale abi otsivale inimesele tänaval. Ometigi jääb üks väike samm tegemata- abi ja armastuse pakkumine. Meie sees on miski, mis takistab meid. Mis see on ja miks see meis elab?

Ego.
Need kolm maagilist tähte, mis kokku moodustavad mõiste, millele nagu ka armastusele ühest seletust tegelikult polegi. Ego kas on või ei ole, vahepealset võimalust ei ole. Ometigi on just ego üks asi, mis mängib rolli selles, et me ei suuda ligimest armastada.
Varem või hiljem, kui oleme kedagi armastanud tingimusteta või jaganud lihtsalt oma hoolt kipume küsima: ``Aga mida tema minu heaks teeb, mida mina saan?`` Just sellel hetkel kerkib pinnale ego. See kummaline mehikene õlal, keda võib nimetada egoks küsib ikka ja alati meie käest, kas meie ka midagi saame, kui anname. Äkki me ei jää isegi mitte nulli vaid hoopis miinusesse?

Hirm.
Hirm. Kui ma selle peale mõtlen siis jookseb sellest sõnast alati minu jaoks kaks joont- hea ja halb hirm. Hirm on see erakordne tunne, mis võib haarata kogu meie elu enda kätesse ning teha sellega imesid, seda siis negatiivses mõttes. Miks me ei suuda armastada? Üheks põhjuseks on hirm. Meil on hirm, et äkki me tundume tobe. Äkki tundub tobe, kui me aitame tänaval olevat inimest.
Ühel päeval olin ma kassajärjekorras. Minu ees oli väike poiss, kes oli koti sisse ladunud palju kummikomme. Tal oli peotäis sente. Kassas selgus, et tal jääb naeruväärne viis senti puudu, et see kommipakk ära osta. Viis senti! Seisin seal tardunult ja vaatasin, mida kassapidaja siis teeb. Poiss küsis härdalt veel, kas ma siis viin osa tagasi? Ja kassapidaja ütles, et jah. Möödus murdosa sekund ja minus vallandus täielik häirekell ja kohati ka enesesüüdistus: ``Miks ma ei andnud seda viite senti? Ma oleksin sama hästi võinud kogu selle kommikoti kinni maksta! Miks ma alles nüüd selle peale mõtlen? Issand kas ma polegi inimene? Äkki ma olen jube inimene?`` Kõndisin veel poest välja kandes oma peas neid enesesüüdistusi. Teisalt olin ma õnnelik, et ma suutsin nii mõelda ja tunda- vähemalt olen ma ikka veel inimene.

Meis kõigis peaks tärkama selline häirekell ühiskonna ees. Aeg on pöörata pilk endalt ühiskonnale. See ei tähenda seda, et me peaksime lõpetama töö iseendaga, sest usun, et see on töö terveks eluks, kuid pilk on vaja suunata ühiskonnale tervikuna. Meil on vaja märgata, mis toimub maailmas- kuidas meie ühiskond muutub ja mida me saaksime teha, et pidurdada negatiivseid muutusi. Mida me saaksime inimesena teha oma igapäevases elus, et midagi muuta.

Me oleme üksikuna väikesed, kuid tehes väikeseid tegusid inimeselt inimesele on see lõpmatu ahel, mis saab muuta maailma. Kui sa jagad armastust oma ligimesele vallandab see armastuseahela terves maailmas. See inimene armastab edasi ning nii liigub armastus inimeselt-inimesele. Miks see nii oluline on? Sest ainult armastu saab päästa meie inimkonda, mis liigub suunas, mille üle meil endal puudub jõud ja võim. Meil on vaja aidata neid abituid inimesi, kes väljendavad oma emotsioone ja tundeid läbi relvade. Meil on vaja lõpetada sõjad ja muuta maailm paremaks paigaks. See on meie kõigi ülessanne- sinu, minu ja meie.

Me saame seda teha, me saame muuta maailma! Milline on sinu heategu igas päevas, et muuta maailma?

Miks ja millal mu latt nii lakke läks ja panused tõusid?

Alustame algusest.
Kunagi janunesin hoolivuse, hoidmise ja armastuse järgi nagu hüljatud kassipoeg. Seda, kas ma tegelikult ka nii hüljatud olin ma ei usu. Osalt mängis rolli minu iseloom ja selle eripärad, teisalt võibolla ka kodune olukord. Minu kinnisidee oli armastus-suhe. Ma valisin inimesi valimatult enda kõrvale. Oli suhteid, mis kestsid nädalaid, mõni kuu ja üks pikemalt. Mis peamine, minu jaoks polnud oluline inimene ise, peamine, et keegi oleks. Sama hästi oleksin võinud ka kurjategijaga suhtes olla, naiivselt oleksin silmad kinni armastanud ja hoolinud. Kui märkasin asju, mis mind teises häirisid või ei läinud kokku minu prioriteetidega siis pigistasin lihtsalt silma kinni. Vähemalt olid käed ümber ja seega olin ka kellegile kallis ( võibolla ).

Harrastasin sellist eluviisi kaua, kuni ühel hetkel hakkas oksemaitse suhu tulema. Seda sõna kõige otsesemas mõttes. Lasin enda südame murda, lappida, võtta, jätta. Lasin oma eneseuhkuse olematuks muuta ning kasutada end kui lihtsalt keha ilma hingeta.
Võibolla peab iga inimene ikka nii kaua midagi taluma kuni tuleb täiesti reaalne blokeering peale? Nagu väike laps, kes peab nii kaua rõõmsalt jooksma kuni lõpuks ikka kukub ja põlve ära lööb ning seejärel tunnikese nutab. Kõik me õpime läbi kogemuste- kes karmimate ja kes leebemate.

Millal ja kuidas minu latt muutus ma ei tea. Tänaseks on see täielikult muutunud. See panuste tõusmine on ühtlasi toonud kaasa ka selle, et ma ei tunne erilist vajadust enam läheduse järgi. Veel eile enda peas arutlesin endaga, et äkki mul on hoopis midagi viga- noh endasse sulgumine või südame blokeerimine. Minu suhtes oli kaaslane see pool nagu mina nüüd. Ta lihtsalt ei vajanud lähedust ja ei osanud ka ise sellega midagi peale hakata. Sel hetkel olin ma öösiti uinudes nii vihane, et oleksin tahtnud nutma hakata- mis mõttes ta ei võta mind kaissu, kas ma pole piisavalt hea või ilus jne. Ketras järjekordne enesehala enne uinumist. Nüüd ma tean, mis tunne see on. Võid inimest armastada kaugelt ja austada, aga ei vaja midagi sügavamat. Aga hetkel ma ei armasta üldse. Armastan oma lähedasi ja armastan omal moel tervet maailma, kuid lähedalt ja kirglikult ei armasta. Olen otsustanud astuda täieliku nn. nunnaperioodi ja teen enda peal justkui katse- kaua ja kaugele?

Samas olen hakanud mõtlema, et võibolla on mu panused liiga kõrgeks läinud? Asi ei ole selles, et ma oleksin muutunud üleöö modelliks või omaksin hiilgavaid uusi iseloomujooni- ei. Aga ma olen teada saanud, kes ma tõeliselt olen ja see on toonud mind kõrgeima eneseaustuse ning armastuseni. Tänu sellele ei lepi ma vähemaga, kui väärt olen. Näiteks kui noormees esimest kohtumist tahab korraldada enda juures veiniga või mind külastada siis esmalt ma ütlen viisakalt ära, kui ma näen, et midagi loovamat ei pakutagi ning endiselt on mõttes vaid külaskäik siis ma blokeerin täielikult. Blokeerin külma südamega ( ma tõesti ei tea, kuidas minu puhul see võimalik on ). MA EI LEPI KESKPÄRASUSEGA. KUI NOORMEES EI PINGUTA KOHE SIIS EI HAKKA TA SEDA KA HILJEM TEGEMA. Usud?
Ei ma ei oota, et mulle saabuks akna alla valgel hobusel prints. Ma vajan tegelikult väga lihtsalt omadusi. Ma tahan mehele alt ülesse vaadata ja seejuures tunda end nii naisena, kui tunda saab. Ma tahan imetleda oma mehe tarkust, intelligentsust ja eesmärke. Ma tahan meest, kes laseks olla naine ja oskaks seejuures olla mees. Pole ju nii raske ja võimatu?

Mina ja mu nunna periood.

Aeg peatub, peatun ajaga koos

Kas olete vahel tundnud, et teie elu nagu peatuks? Olgu selleks siis mis tahes põhjus- tervis, töö või mõni muu. Järsku tunnete, et olete nagu must-valges filmis, kus kõik liigub megaa aeglaselt. Ja siis on teil lihtsalt võimalus- kas liigute sama aeglasest kaasa või hakkate jalgu trampima ja tahate tempot juurde saada.
Ma olen istunud kolm päeva ajas, kus aeg ei liigu. Esimesel päeval trampisin korralikult jalgu. Mõtlesin, miks mina, tahan trenni ja raha ei kuku ka kuskilt kaela neil päevil ju. Kolm päeva, lühike aeg kuid ma tahaks, et see jääkski kestma. Tunnen nagu reisi eelnevatel päevadel, kus kohe hakkan kohvreid pakkima, et ära sõita. Ja mõttes sõidangi, koguaeg sõidan.

Täna hakkasin mõtlema, kuidas saaks sõita nii, et raha poleks. Noh osaleks mõnes lollakas programmis, katses või mõnes muus jamas. Ma võiksin vabalt katsetad, kuidas on elada kuskil mägedes ilma igapäevaste asjadeta ja leppida vaid vähesega. Ma võiks kõike proovida, ainult, et saaks minna ja rännata.

Mida ma olen teinud kolm päeva, mis tundub nii lühike aeg, kuid tegelikult on pikk? Söönud Oreo küpsiseid voodis, joonud piima peale ja lugenud raamatuid. Maganud 12 tundi iga öö. Hommikuti joonud kaks tundi külmaks läinud kohvi. Õhtul vaadanud lolli saateid ja kütnud ahju. Küpsetanud ja söönud pirukaid. Viiruki üledoosi saanud ja veel palju lollusi teinud. Ah, kui hea on ikka elada. Kui hea on elada, kui sul on need idiootsed hetked, kus krunn peas, näol kohvipuru mask tantsinud hea muusika saatel. Elu on ikka täiega elamistväärt. Täiega.

Kahjuks on vaja jälle naasta reaalsesse maailma, millega on mul sügavaid raskusi. Mulle meeldib viibida pidevalt kuskil ära, mitte siin. Neid muid maailmaid on lihtsalt nii palju. Nii ilusaid. Nii kummalisi. Nii imelike. Imelikus on hea. Meeldib mulle.

Leban ja ootan teelahkmeid

Täna lihtsalt leban. Leban, sest kui miski muu sind jalust ei niida siis teeb elu ise seda. Mu keha pole võimeline end liigutama, kuid mõistus on selge. See on selge selleks, et lebada siin ja mõelda, kuidas tahaks seista teelahkmel, kus pöörata täiesti uuele poolele.

Mind hirmutab see võitlus minu sees- ei anna alla, ikka mine palavikuga tööle, teeni raha ja tee trenni ka. No ära anna alla, ega sa mingi nõrk pole. Lasta endal olla nõrk- jumal kui hea. Ühel hetkel väsid olemast naine. Naine suure algustähega naine on olla muinasjutuliselt ilus. Olla naine väikese algustähega on lihtsalt tapvalt raske, sest lõpuks sul ongi tunne nagu hakkaks surema. Hommikust õhtuni tormata ringi- rabada õpingute, töö ja keha trimmimise vahel. Ometigi saab ikka vaid arved ära maksta, kui sedagi ning ei midagi muud endale lubada.

Leban ja mõtlen, millise valiku või muutuse peaks oma elus tegema, et lustiga elada. Minna reisima ja lihtsalt olla õnnelik- huh lihtsalt õnnelik olla, korraks tekib isegi minu sisse see võimas tunne.

Kui külm tuleb hinge

Kui sul pole kedagi kelle hinge hoida soojalt käel. Soojendada seda iga sekund oma elust.
Armastada ka siis, kui külm tuul puhub südames.
Teada, et kui praegu-nüüd-kohe pööraks terve maailm su vastu on tema sinuga.
Keegi, kes tunneb oma hinges, kui sul on valus.
See keegi, kellega hommikuti varbaid soojendada teki all ning õhtul lugeda armastuseluulet.

See keegi, kes puhub ära külma tuule algaval sügisel ja toob soojuse su südamesse.

Kui sa tuled õhtuti koju üksi. Siis pärast üksinduse nautimist taipad ühel õhtul, et oled ikkagi katki.
Sa oled õppinud.
Oled õppinud austama ennast. Armastama ennast. Nautima enda seltskonda.

Aga ühel hetkel on üksindust liiga palju. Süda on järsku nii üksi, et käed külmuvad ja südamesse poeb tuul.
See tuul puhub külma tuule südamesse ja hinge.

Ühel õhtul sa proovid ahju põlema saada, et tuppa tuleks soojus.
Paned pakkide viisi pabereid, aga tuli ei sütti ikkagi.
Sa tunned, kuidas see külm teeb aina enam ruumi su südames ja tuli ei tahagi süttida.

Järsku tundub kogu see aeg, kus sa olid õnnelik külmas toas ja tühjuses kadunud. Seda pole enam.
Nüüd tunned vaid külma ja üksindust.
Sul on endaga hea, sa armastad ennast ja tead, et väärid tervet maailma.
Ometigi on hinges külm. Tunned, et teine pool on kuskil ära. Sa oled poolik.
Aga sa tahad saada tervikuks. Tahad eksisteerida tervikuna. Tahad saada üheks kellegiga koos.

Aga kuidas?
Me kõik peame vahel katki olema. Et saada uuesti tervikuks.
Me kõik peame vahel nutma, isegi, kui pisaraid ei ole ja ei tulegi.

Miks me arutleme valede asjade üle?

Ma püüan jääda tavaliselt neutraalseks, mis puudutab maailma ning ühiskonna teemalisi küsimusi. Ma ei näe põhjust minna enda sees põlema või suuremas seltskonnas tuliselt asja üle arutleda. Võibolla peaks? Ma ei tea. Nüüd aga tunnen, et mul on hakanud tekkima oma arvamus ja ka tunne, et see on vaja välja öelda.

Millal muutus meie riik selliseks, et meil pole midagi olulisemat, kui arutleda selle üle, kes võib keda armastada ja kuidas oleks õige koos elada? Kas maailm ei toiminud varem lihtsa loogika järgi, et me armastame keda tahame ja meil on selleks õigus. Elame koos kasvõi kaelkirjakuga ja oleme õnnelikud. Kas meil kõigil pole sünnipärane õigus valida ise oma ellu inimesed, valikud, otsused ning kujundada oma elu? Mind hakkab vaikselt põlema ajama ( mind, kes tavaliselt jääb täiesti neutraalseks ) see vaidlus riigilisel tasandil. Minus on pidevalt küsimus: ``Kas meil tõesti pole millegi olulisema üle arutleda või vaielda?``

Ja mis oleks siis olulisem? Näiteks see, kuidas parandada Eesti riigi palgataset- nagu päriselt ka parandada! Mida teha selleks, et noored EI lahkuks välismaale. Kuidas muuta asju nii, et noored poleks sunnitud töötama ja õppima veri ninast väljas. Ja absoluutselt kõik, kes väidavad, et vaid laisad lähevad Eestist parema elu peale siis nende inimeste peale ma lähen küll põlema. Mis moodi see on kergem valik? See on raskeim, kui miski muu- jätta kogu siin olev elu, loobuda õppimisest ja haridusest, mida omandada kodumaal. Minna ära kodumaalt ja saada kellekski teiseks. See ei ole lihtne!!! Aga mis sul muud üle jääb? Kas tõesti peab üks noor käima koolis, omandama hariduse, samal ajal töötama sendikopikate eest ning lõpuks, kui see tunnistus käes on tegema ikka hoopis muu valiku.

Minu kõrvus kõlab veel üks oluline küsimus: ``Kas Eesti riigi olukord ja ühiskondlik seis paneb meid sunniviisiliselt kellegiga koos elama selleks, et lihtsalt elus püsida. Ei, ei enam pole kooselu armastuse eesmärgil vaid hoopis eesmärgil, et ellu jääda. Et jagada kulud ja toidupoe arved kaheks ning tänu sellele elus püsida ning võimaldada endale ka natukene elu nautimist.

Ja nüüd meenub veel üks jabur asi, mida arutletud on viimasel ajal- hakkaks äkki lastetutelt inimestelt raha küsima? Nagu mille eest te raha küsite? Et inimene pole veel kohanud seda õiget, kellega täisväärtuslik pere luua? Kas te arvate, et naiste valik leida õige mees, kellega kogeda armastust ja seda ka lapsele jagada on tõesti utoopiline valik? Kas tõesti riik paneb meid järjest rohkem fakti ette ning me peamegi elama nagu puuris lind. Lind, kellel on valik- kas elad siin puuris nende reeglite järgi või lendad välja ja hukud vabas looduses, kus elu on karm ja nagunii sa hakkama ei saa.
Faktide ette nagu nt. kui sa peaksid armastama endasoolist siis see on lubamatu, vale, seadusevastane, ühiskond ei soosi sind jne. Faktide nagu nt, kui sa õigel ajal lapsi ei saa siis sa pole täisväärtuslik inimene ja pead hakkama maksma raha eest, mida sa nagunii ei teeni.

Kindlasti ei ole ma negatiivne, pessimistlik või midagi muud, mis seostub halvustavate emotsioonidega. Ma olen aus. Ma olen nii kaua silma kinni pigistanud selle ees, mis riigis ma elan. Muidugi olen ma õnnelik olnud, sest elu on üldiselt rahulik ja vaikne, lisaks on ka loodus tasane siin. Kuid no mis elu? Ühel hetkel tuleb ikka tõele näkku vaadata ja teha valik, kas sa väärid sellist elu või mitte. Ja ma tunnen, et minu valik hakkab üha selgemaks saama. Kui ma pean valima, kas luua pere kodumaal ning elada palgapäevast palgapäevani pea hall otsas või luua see välismaal siis ma valin kahjuks selle viimase.

Aga kui ei elaks tavalise mudeli järgi?

Täna keskpäeval lamasin voodis. Olin lõpetanud uue kuu kalkulatsiooni tegemise. Noh selle tuntud tabeli kulud-tulud ja mis alles jääb. Nagu alati jäi see viimane nulliks või miinusesse. Siis hakkasin mõtlema, mis edasi saab, kui suve keskel on kool lõpetatud. Otsus on, et vähemalt ühe kuu reisin. Aga mis edasi? Kas tõesti ma tahan tulla siia tagasi. Asuda õppima, mida ma väga naudin ja ootan, aga ikka edasi vireleda? Kas tõesti ma tahan iga kuu teha kalkulatsiooni, mis jookseb miinustesse? Kas tõesti ma pean iga kuu peast halliks mõtlema, kuidas hakkama saada ja tundma, et ma ei saa lubada elu, mida vääriksin. Minu soovid ei ole liiga suured. Tean, mida väärin. Ma ei osta kalleid riideid ega asju. Ma ei käi pidutsemas, ei luba endale isegi kino ega teatripileteid. Ikkagi ei saa ma osta endale talveks korralike ja kvaliteetseid riideid. Ikkagi ei saa ma osta raamatuid. Ikkagi ei saa ma endale midagi lubada. Ikkagi jooksen ma miinusesse. Ma ei usu ka sellesse, et mu kalkulatsioonid oleks valed. Asi on selles riigis. Riigis, kus on nii väikesed palgad, et nutt tuleb peale.

Ja siis ma tundsin järsku, aga kui pööraks sellelt tavaliselt elult kõrvale? Lõpetaks mõtlemise sellele, mis vanuses oleks õige minna ülikooli, saada lapsed ja luua pere? Mis oleks, kui läheks ja jääks ära. Leiaks õnne mujalt. Päriselt ka ütleks, et lähen reisile, aga jääkski. Mis oleks, kui ei elaks tavalise elumudeli järgi? Elaks sisetunde järgi. Otsiks ja rändaks, vaataks ja uudistaks. See mõte ja tunne aina küpseb mu sees ja punub sooja pesa. Mind ei hoia siin miski kinni, mitte miski.

Kuhu meil tegelikult kiiret on? Miks me ei või rännata ja kõike, mida elu nõuab hiljem teha? Mis on see, mis tegelikult elu nõuab ja kuidas saab elu nõuda? Me ise teame, mida ja millal. Meie sisetunne teab.

Hakkan jõudma pärale

Tunnen, et igal hommikul, kui ärkan tunnen üha enam, et hakkan kohale jõudma. Kuhu ma kohale hakkan jõudma? Soovitud eluni ja rahuliku õnneni.

Mulle meeldib pärast trenni jalutada läbi vanalinna koju. Ma lähen läbi turult, kust ostan viigimarju. Neid müüakse lahtiselt. On kaks kohta, ühes on natukene magusamad ja teises hapukamad. Ma teen kohe koti lahti ja hakkan neid juba teepeal sööma.

Mõnel hommikul, kui mul on vaba päev meeldib mulle Kalamaja raamatukogus käija. Ma tunnen end seal nagu väike laps kommipoes. Võib-olla sain väikesena liiga vähe kommipoes käija. Ma veedan seal kaua, ma tuulan vaikuses ja otsin neid õigeid raamatuid. Kui ma koju jalutan ei suuda ma vastu panna, ma hakkan juba teepeal lugema.

Täna ma sain õppetunni. Täna olin ka kohal, kui ei kunagi varem.

Ma olen kasvanud ülesse keskkonnas, kus mind on soovitud pidevalt muuta. Ma ei ütleks, et mu perekond on halb või nad ei armastaks mind. Kindlasti armastavad ja ma olen neile tänulik. Tänulik palju eest. Kuid nad ei ole suutnud kunagi mind võtta sellisena nagu ma olen. Oleksin ma siis punkar või muude kummaliste harjumustega! Mulle meeldib lihtsalt vahel koledalt riides käija ning tänaval lugeda! Täna aga ütlesin kõik julgelt välja ja tegin sellele lõpu.

Ükskõik, kellega oleks tegu- ema, isa, vanaema, vend või õde, mitte kellegil pole õigus meiega halvasti käituda. Isegi, kui meil on vaid üks ema või üks isa. Kuna oleme lapsed ei ole me ohvrid. Me väärime parimat nagu kõik teisedki. Ma lepin sellega, et mu perekond ei tea pooltest asjadest midagi, millega ma tegelen või mille võimsaga ma hakkama saan. Aga ma ei lepi pideva halvustusega.

Aususel on ikka suur vägi. Ausus tõi mulle veel suurema meelerahu ja kindluse olla see, kes ma olla tahan ja elada täpselt nende reeglite järgi, mis mulle meeldivad. 

Mulle meeldib olla nii kaugel sellest maailmast. Hingeliselt ma mõtlen.

Ma armastan kõike ja kõiki.

On imeline tunne järsku armastada kõike ja kõiki.
Ma armastan oma uues kodus igat detaili. Kuigi alles pool korterit on remonditud on mu süda nii rahul, kui rahul olla saab. Ma jumaldan panna igasse väiksesse asja oma südame. Näiteks ma valisin armastusega veinipokaalid ja panin nende jala ümber paela, millest tegin lipsu. Uued joogiklaasid, mis on justkui vanakooli sööklast pärit asetasin puidust karpi, millel on otstes südamekujulised augud. Ma tean, et see on alles algus. Mulle meeldib rikastada oma elu väikeste eriliste asjadega ning hiljem vaadata neid ning siis südamega rõõmu tunda. See on elu ja see on elamise väärtus. Mulle meeldib luua oma elu muinasjutuks. Vahel keelatud lugusid välja mõelda ning enda sees mõelda, kuidas saab üldse miski keelatud olla.

Mulle meeldib ka vahel kodust välja minna ning olla kole. Olla nii kole, et peeglisse ei taha vaadata. Nimelt mitte juukseid pesta ja pähe panna neoonikas müts. Mulle meeldivad äärmused, sest need aitavad olla reaalsuses. Vahel, kui reaalsus mulle ei meeldi kaon oma õhulossidesse. Lihtsalt olen maailmas, mida päriselt polegi olemas. Pole selliseid maju, inimesi ja olukordi. Aga minu maailmas on. Ja ma naudin seda kõike, mida tegelikult olemas ei ole.

Vaatan nüüd seda kööki. Mõned asjad on veel puudu, aga see näeb juba praegu välja nagu siin elaks perekond. Lapsed ja armastavad vanemad. Ilmsi näen juba ennast moosi keetmas seal pliidi ees ning perele suppi keetmas. Hetkeks mõtlen, et mu elu on justkui seal maal, kus võikski kedagi usaldada .Võiks kellegile avada oma südame ja kinkida ära selle rahu ja vaikuse, mis siin hetkel on. Möödub viis sekundit ja ma mõtlen:  no ei! Mõtlen ajale, kus siin valitses kaos. Oli justkui perekond ja keegi veel peale minu. Mind rahuldaski vaid tunne, et on justkui pereelu. On mees, on koer ja on kass. Milline ilus perekond ju? Valetan, ma ei olnud hetkegi rahulik. Mäletan veel neid aegu, kui reporter lõugas telekas, aga mina oleksin tahtnud hoopis merekohinat kuulata ja raamatut lugeda. Mäletan veel neid õhtuid, kus mulle keerati selg ja ma võisin ainult unistada, et keegi mind kaissu võtab. Mäletan veel seda ebareaalset elu, mis siin toimus. Mäletan ka seda, kui loll ma olin. Mul pole kombeks enda kohta halvasti öelda, aga ma lihtsalt pidin kogema midagi sellist, et nüüd aru saada, et selleks, et kellegile oma eluväravad avada tuleb enne viis korda mõõta, kaaluda ja mõelda kümme korda otsa. Ja vahel pole isegi sellest kasu, ikka teed vale otsuse.

Mu elus on hetkel inimesi, kelle nime ma õietigi ei tea. Mul pole õrna aimu, mis on nende tööks või millega nad tegelevad. Ometigi ma tean sellest palju rohkem. Ma tean, et see kõlab nüüd egoistlikult, julmalt ja mida kõike veel- aga mind lihtsalt ei huvita. Ma olen piisavalt väsinud süvenemast kellegi elusse, kes nagunii varsti minema kõnnib või kellega lihtsalt asjad ei joppa. Kes ei riski see shampust ei joo, on eks? Aga ühel hetkel saab mõõt täis. Teate see tunne, kui ühel päeval on magusaisu. Siis ostate kokku viite sorti erinevaid komme, küpsiseid ja mõne tordi veel lisaks. Hea jäätise valite ka veel. Ja siis ongi mõõt täis, enam ei taha paar nädalat suhkrusarnast asja näha ka. No nii on minul ka. Kui ma näen, et inimene viitsib piisavalt kaua mu elus olla ja püüda sinna sügavamale saada siis tuleb ka aeg, mil lõpuks küsin mis ta nimi on või ega ta ei tegele kummalise äriga.

Ma isegi ei kujuta ette, milline inimene minu koju sobiks. Mu vanemad on minult küsinud korduvalt, kas ma üldse suudan kellegiga koos elada. Kuidas leian rahu ja vaikuse siis, kui on mees ja lapsed. Kuhu ma siis põgenen. Võibolla peaksin ma mingi nohikuga koos elama, kes loeb hommikust õhtuni raamatuid ja töötab raamatukogus. Või ma peaksin hoopis mõne joogiga ühte heitma. Hommikuti temaga koos mediteerima ning õhtuti tegema jalutuskäike loodusesse. Vat kus see oleks elu. Aga ma jätan kõik siiski saatuse hooleks. Uskuma peab, aga vaevalt lähiajal siia joog või mõni nupust nikastanud härra ära eksib, sest vaevalt, et ma kedagi oma ellu hetkel lasen. Ma pidutsen natukene enda sees, naudin, olen, kuulan vaikust, paitan kassi ja kuulan ta nurrumist. Öösel võtan kaissu padja ning tunnen, et olen vaba kõigist ning kõigest.

Kõigi nende tunnete kohaselt on mul raske mõista inimesi, kes ei oska üksi olla ja ei naudi seda. Inimesed, kes põgenevad pidevalt mingite tunnete eest ja ei julge kogeda vaikust. Kuidas veel leida iseennast ning oma rada? Kuidas selles lärmis üldse tõde leida või vastuseid? Võimatu.

Ma pole ammu niimodi armastanud ja usaldanud. Elu ma mõtlen.

Kui ütleks ausalt, kõike mida sülg suhu toob?

Väikesest peale on meile õpetatud- enne mõtle ja siis ütle. Me olemegi hakanud uskuma, et iga meie mõtet ja tunnet on vaja justkui töödelda. See läbib ikka korraliku filtri enne, kui me selle maailma välja paiskame. Osalt mõtlen hetkel, et eks see ole õige ka, kuid teisalt- kas me oleme tänu sellele töötlusele tegelikult ka ausad ja siirad? Kas me ütleme välja kõik, mida tunneme ja mõtleme või midagi jääb siiski meie sisse? Ma olen hakanud viimasel ajal kirjutama otse. Istun suvalises kohas ja järsku hakkab mingi tekst peas jooksma, sõnad tulevad ilma filtri ja mõtlemiseta- haaran suvalise paberilipaka ja panen kirja. Vahel ise naeran hiljem, mis kirja sai, aga see on nii siiras. Nii aus. Nii hea. Ometigi on ausus elu, teiste ja eelkõige iseenda vastu edasiviiv jõud.

Täna olen enda vastu eriti aus. Hommikul lükkasin kaugustesse kõik kohustused ja kallistasin patja nii nagu pole seda kunagi teinud. Lubasin endale und. Lubasin endal lihtsalt olla. Lubasin, et täna olen enda jaoks. Täna teen oma kehale pai ja olen enda vastu hea. Mitte miski ei jookse eest ja kõik saab tehtud. Kõigel on oma aeg. Täna märkan eriti armastust enda sees. Austust enda vastu. Järjest enam lükkan oma elust välja soovimatu. Järjest enam teen inimestega enda sees lõpparveid ja luban enda ruumi vaid parima.

Märkan armastust akna taga, oma kodus. Märkan kuidas päike jagab täna armastust iga oma kiirega. Märkan, et kõik on elus nii lihtne tegelikult, kui sa soovid, et see lihtne oleks. Kas sina soovid?

Uus amet- ehitaja

Ma asun jätkuvalt kiirteel, kus peatusi teha tundub justkui võimatu. Ma eksin, minu jalge all on küll kiirtee, kuid muutusi on siiski mu ellu juurde tulnud. Oma peas luban ma endale päevast-päeva, et hakkan kirjutama blogi igapäevaselt, informeerides igast sammust, hingetõmbest ning uuest emotsioonist. Kas seda olekski huvitav lugeda? Õigeid sõnu kasutades ja teid naerma pannes kindlasti. Kahjuks või õnneks mul selleks praegu aega ei ole, võibolla jätan selle siiski aega, kus olen juba hallipäine ja sõbralik mammi. Tõesti, selleks ajaks on mul plaan tehtud- väikeses metsamajakesest villaste sokkidega blogi pidada. Saab tehtud!

Tulles tagasi veel praegusesse aega, kus pea on blond ning maamajakest pole. Ma mainisin muutusi. Tõsi, ma olen hakanud ehitajaks. Ehmatasite ära? Seda ma arvasin! Ei, ma ei hakanud Soome ehitajaks, et selle nürida tööga miljonit kokku kraapida. Ma olen alustanud oma tulevikumüüri ladumisega. Kuidas see käib? Täpselt nii nagu laoks oma elu esimest müüri, oma elu esimese kodu müüri. Iga kivi tundub täiesti uudne kogemus, ometigi on kõik need kivid ühesuguse suuruse ja värviga. Igasse kivisse paned väikese südametukse ning pisara.

Igal uuel päeval proovin eemalduda teadlikult inimestest, kes mu elule väärtust ei lisa. Inimestest, kelle väärtused ei lähe kokku minuga omadega ning inimestest, kellel polegi väärtusi. See on nüüd natukene karmilt öeldud tegelikult. Mõnel on lihtsalt väga lihtsakoelised väärtused. Aga see selleks. Sellel inimestest eemaldumisega on huvitav lugu see, et kui sa seda tegema hakkad siis tuleb koguaeg su teele mingeid väikeseid kontrolltöid. Sind pannakse proovile, kas ja kui palju sa oled ära õppinud. Kas sa libastud, kui su keelele mesimagusat mett määrida? Muidugi alati sa ju ei suuda mõista, kui mesi keelele voolama pannakse, et tegu on kontrolltööga, kuid vahel see ka õnnestub.

Endiselt on mul raskusi puhkamisega ja tundub, et seda ma selles elus vist ära ei suuda õppida ka. Täna hommikul sõitsin kurnatuna tööle, päikeseprillid silmi katmas, kuigi päikest polnud isegi pilve tagant piilumas. Mõtisklesin selle üle, et kas olen valinud natukene vale stiili elamiseks- täiega end läbi põletada, siis kotid pakkida ja mõni aeg lillegi liigutamata lihtsalt elada. Kuid kuidas siin Eesti riigis elada nii, et kuu töötad ja kuu puhkad? Kui sa just pole allilma tegelane või püsti intelligentne it-vend, kes mõtles ühel päeval geniaalsuse välja siis see on võimatu. Mitte miski pole võimatu, aga see on raske.

Kraadiklaas kaenlaall kuulan merekohinat ja loen edasi raamatut, mis tundub natukene veider. Kass norskab nagu vanamees, ta on ikka nii vana.

Väsinud võltsarmastajatest

Mis on võltsarmastus? Võltsarmastus on armastus välistel eesmärkidel, võltsarmastus ei ole sügav ja tõeline. Aga miks seda siis üldse armastuseks nimetada? Noh omal moel ta ikka on seda, nende võltsarmastajate jaoks. Kust saab alguse võltsarmastus? Egost. Meie ego on nii suur, et meil pole aimugi endal selle suurusest. See ego takistab meil armastamast, armastamast tõeliselt. Teisalt on ka hirm- äkki saame haiget. Huvitav, kuidas leida tõeline armastus ilma haiget saamata? Ei leiagi. Seega tuleb haiget saada, nutta patja ja valutada südant, kuni õige aeg on käes. Ah, et miks me seda ei tee? Sest me kardame. Lihtsam on haarata oma käte vahele kellegi keha ja seda kasutada oma soovi järgi, ise nimetades seda austuseks, hoolivuseks või lausa armastuseks. Hirm ja ego takistavad sidumast, takistavad end kellegile lubamast ja takistavad ka tegelikult austamast. Nagu päriselt austamast! Austamast selle inimese mõtteid, tundeid, unistusi, soove ja kõike seda suurt loetelu veel.

Miks ma sellest väsinud olen? Sest see paljuneb lihtsalt nii kiirelt. See on nagu tänavune seenesaak- too lihtsalt käruga metsast välja. Muidugi on siin ka endal mingi süü- kui sa ikka näed, et märk ütleb ``tupik``, aga sina ikka sõidad lootes leida mingit ilusat metsatukka siis pärast tagurdad pika tee välja sealt tupikust, aga teadagi ei ole tagurpidi sõit mingi lust. Kuid, mis oleks, kui hakkaks päriselt ka inimesi armastama? Noh nagu nii, et sulle meeldib inimesega lihtsalt vestelda, kuulda ta hullumeelseid ideid, unistusi. Kui sa lähed tema kreiside ideedega kaasa ja sõidad kasvõi öösel mäetippu selleks, et kuu kasvamist näha.

Ja kuna ma olen väsinud sellest võltsarmastusest ning kuna selle ämber on hakanud üle ajama siis ma mõtlesin, et ma hakkan täiega rokkima. Mis mõttes rokkima? Noh vaatan, milline see elu välja näeb, kui ei eksisteeri võltsarmastust, võltsaustust, võltsväärtusi ega võltssuhteid. Mingi väike sabaga mehike õlal ütleb, et see saab vinge olema!

Tugev füüsiline tunne

Alustan kümnendat korda seda postitust ja kustutan selle uuesti. Täna on kõik teisiti. Ma olen jõudnud nii ausale tasandile oma elus, kus pole kunagi varem olnud. Tunnistan ausalt, et ma tahan olla täna, nüüd ja praegu nõrk ja öelda asju välja ausalt. Miks ma seda teen? Kaks päeva on mu kehaga midagi seletamatut toimunud- see valutab. Lihtsalt valutab füüsiliselt! Iga mu kehaosa- jalad, käed, kael, pea. See on valu, mis takistab mul magamast, lamamast, istumast, käimast, elamast. 

Ma janunen tõelise hingelise soojuse järgi.

Janunen hingelise läheduse järgi.

Ma ei eita enam, et olen väsinud tegelemast kiirtoiduga, mille maitse kaob kiirelt ning toiteväärtus on null.

Nüüd, täna ja praegu, nüüd ja alati hakkan ma väärima vaid parimat.

Tunnistan ausalt, et olen enda füüsilisele ning vaimsele kehale liiga teinud. Olen lasknud sellega käituda nagu piparkoogitaignaga, keda aina rullitakse, millesse tekivad augud ning mis uuesti kinni mätsitakse. Liiga kaua on oldud tainas.

Tunnistan ka ausalt, et tehes see muutus ei muutu miski kohe, selleks võib minna kauem aega, kui ma arvata oskan. Puhastus kiirtoidust, mida oled terve elu tarbinud ei saa olema kerge. Seda võib võrrelda sõltuvusega suitsetada. Vahepeal sa murdud, sa mõtled, et ma teen ainult ühe suitsu ja siis enam mitte kunagi. Ühel hommikul sa märkad, avad silmad, mis on järsku täis ausust ja mõistad, et sa oled igal päeval endale valetanud ja muutust edasi lükanud. Tegelikult valetad sa ikka endale igapäev edasi ja vabandan end välja selle ühe suitsuga.

Täna on kõik teisiti, sest minu füüsiline keha on kaks päeva märku andnud, et nüüd või mitte kunagi. Sa kas lõpetad nüüd mc donaldsi külastamise ja hakkad restoranides käima või ei teegi seda kunagi.

Miski minu sees ütleb:

``Sa oled naine. Sa oled imeline. Sinus on väärtus, põhimõtted ja tugevus. Sa saad hakkama kõigega siin elus, kuid usu mind, osa sinust on nõrk. See nõrkuse osa on vajalik ja oluline. Sa vajad, et su keha täidaks soojus. Sul on vaja pehmeid käsi oma kehale. Sul on vaja, et sind imetletaks, hoitakse ja pandaks tundma kõige erilisemana. Sa oled seda väärt, väärt, väärt!!!``

...ja kui homne päev sind kaasa viib

Täiega olen august väljas! Mägisel maastikul rännates olen kulgemas jälle mäetippudel, kus gaas on põhja lükatud. Elu on hullumeelses tempos hakanud liikuma. Mõned inimesed küsivad ümbert, kuidas ma jaksan ja kas ma ei sooviks vahel puhata. Ma leian, et oma potensiaali täielikult ära kasutamine isegi unetundide arvelt on igati positiivne tegevus. Ma tean, et varsti on jälle aeg, kus puhkus on õigel kohal ning pole halli aimu ka, mis päev või kell on.

Et mis mu elus siis toimub. Raha kokku ajamine, et jälle väike rännak ette võtta. Kuna see töö selle raha jaoks nõuab palju tööd, mis ei ole mulle kõige loomuomasem siis üritan muuta selle millekski, kus saan midagi maailmale jagada. Katsun oma töös armastada igat inimest, suhtuda armastuse, lugupidamise ja austusega. See on huvitav kogemus, ma õpin igal minutil midagi ja maailma õpetab. Ma tahan märgata neid märke ja neist õppida. Nii loon koguaeg oma elus midagi uut ja paremat.

Veel alustasin täieliku trennikavaga. Viis korda nädalas trenni, neist kaks 60 pluss 45 minutit. See on täielik oma elu ümber kujundamine. Aga nii hea on elada täiel rinnal.

Tahtsingi öelda, et armastan jälle. Elu ma mõtlen. Elu on nii ilus ja ma usun, et parem on veel ees!

Uskumused, mis hakkavad muutuma

Kas ma olen august välja ujunud ning enam ei krigista hambaid? Ma ei tea sellele vastust, ma ei ole enam augus, aga ma otsin veel rohkem tõde. Ma otsin seda ühtset tõde, mille järgi elada edasi.
Minu veendumused selles otsingus hakkavad muutuma. Ma märkan üha enam inimeste valelikust ja ebaausaid kavatsusi. Mis peamine- ma oskan neist läbi näha. Täna alustan kolme uskumuse murdmisega.

Ma murran oma esimest uskumust- kõik inimesed on ilusad ja head. Peale ühte raamatut hakkasin uskuma, et maailm on ilus ja hea paik, inimesi tuleb võrdselt armastada ja kohelda. Ma ei kahtle selles. Maailm on ilus paik, ükskõik, kas on sõda või rahu. Kuid inimestel pole alati ausad kavatsused. Nad ei tee seda tahtlikult, kuid nii lihtsalt kukub välja. Ja see, et nad su teele satuvad just nende kavatsustega pole ka juhuslik, seda on vaja. Milleks või millal- kes seda teab!

Ma hakkan murdma oma teist uskumust- kiiresti edukaks ja kõrgele. Ma olen alati elanud selle põhimõtte järgi. Pole oluline kuidas, aga ma pean alati saavutama kõik kiiresti. Kiiresti tippu, karjäär, edu ja kuulsus. Võib-olla tuleneb see mu tähemärgist, jäärad lihtsalt peavad kõrgele jõudma.
Täna aga küsin endalt, et kas ma tahan üldse kõrgele jõuda. Mis vahet sellel on, kui tunnustatud ja kõrge karjäär mul on, kui ma võiksin sama hästi olla elukoolis suurte õpetajate juures mägedes? Mis vahet sellel on, kui kallid riided mul seljas on või jalatsid jalas? Mis vahet sellel on, kas ma olen tippmodell või tavaline? Lõpuks loeb ikka see, kas olen õnnelik, kas ma olen oma elu õigesti elanud ja kas elu lõppedes ma saan rahuldavad vastused viiele küsimusele.
Seega, mis vahet sellel on, kas oled tippjuht või koristaja? Koristajal on palju rohkem nt aega unistada, kogeda ja lihtsalt olla- seega ta on võib-olla isegi õnnelikum. Tegelikult sõltub kõik siiski sellest, mis teeb antud inimese õnnelikuks. Meil kõigil on erinevad soovid elus.

Ma hakkan murdma kolmandat uskumust- hetkeline kirg on paigalseis ning mitte kuskile liikumine. Eile küsisin oma healt sõbrannalt, et ei tea, mis värk on, enam ei oska seksi ka nautida. Kirg on nii kadunud ja ei näe enam mõtet sellel, et suur kirg tuleb hetkeks ja läheb sama kiirelt. Vastuseks sain, et asi on vanuses. Olin hetke vait ja lasin mõtte oma peast läbi. Sain vastuse, et nii ongi. Põhimõtted ja vajadused hakkavad vanadusega muutuma. Mitte, et ma oleksin nii muldvana, et tunda, kuidas enam pole kirge ja enam ei taha armastust, kuid vanusega hakkad tahtma midagi sügavamat ja kindlamat. Kui pole sügavamat ja kindlamat siis ei taha midagi. Siis ehitad kivi-kivi haaval oma elu ülesse ning vaatad, kuhu elumeri sind sõuab. Teadmata, mis on lõpppunkt lihtsalt kulged ja otsid. Koged ja tunned.

Kuidas on võimalik tunda, et ainult üksi olles tervikuna?

Kui hallus koob võrku sinu enese sisse

Viimased päevad on kogu minu hing olnud sünkroonis sellega, mis toimub akna taga. Juba kolmandat päeva sajab lakkamatult ning ainus, mida näha on hallus. Samasugune valgus on ka minu hinges. Seletamatul moel on minu sisse tulnud täielik võitlus, kus meelerahul pole enam väiksematki kohta, kus elada.

Ilmselt pole minu elu olnud kunagi korraga nii kinni, kuid samas laiali. Isegi lahkuminnes ja kuskilt ära kolides on olnud siht selgem, kui praegu. Endamisi mõtlen, kas selline tunne tekibki, kui oled eemal kõigest mõne aja ja tagasitulles justkui ei oska olla. Ometigi on siin juba oldud ning kõik peaks paika loksuma. Ma ei uskunud, et mu elu on nii laiali tagasi saabudes. Veel enam hirmutab mind see, et ma ei ole enam see inimene, kelleks sain olles eemal. Ma ei ole enam see, kes läheb kõigele avasüli vastu, kes naudiks igat väikest hetke ning ei mõtleks, mis homme saab. Ehk olen ma tagasi reaalsuses? Nagu mu vend mulle ütles, kui kaugel olin: ``Tule tagasi ja ole jälle kahe jalaga maapeal.`` Miks? Miks peab päevast-päeva vaevama oma pead sellega, millal on mõne arve tähtaeg või kuidas kontole raha juurde kasvatada? Miks peab end igal uuel päeval peast halliks mõtlema?
Ilmselt olen ma hetkel pahuksis reaalsuse ja sellega, mida tegelikult tahan tunda või kuidas olla. Ma ei leia nende kahe vahel tasakaalu.

Kõigele lisab veel vunki see, et mu korteris on remont ja ma ei saa seal elada. Mu kodu on olnud minu jaoks alati see pühapaik, kuhu kaduda, kui muidu tundub raske. Kui tahan tõmbuda enesesse peitu ja kaduda maailma eest valin selleks alati kodu. Arvatavasti võiksin nädal aega veeta kodus ilma, et ma sealt väljuksin. Muide väljuda võin ma sealt nii säravana, et kõik lööb mu ümber õitsele. Kuid ma vajan seda aega. Ma vajan nii väga aega, kus mind hetkeks ei ole maailmas, lihtsalt ei eksisteeri. Tarkpead juba teavad, et mu telefon võib olla kutsuval toonil päevi ja päevi, ilma, et keegi sellele vastaks. Mul on nii keeruline olla päevast-päeva ühes korteris inimestega, kellega elud on täiesti erinevad, eluvaated, mõtted, soovid, unistused ja kõik muu ka veel otsa.  Ja siis saadakse pahaseks, kui sa ei räägi, kui sa ei vasta. Kuidas saab keegi saada pahaseks, kui sa tahad vait olla? Nad on mu vanemad- tsiises, ma peaksin neid kummardama kõige eest, mis nad mulle teinud on. Aga ma ei saa seda teha olles külg-külje kõrval. Olles kaugel oskan, aga lähedal olles ei oska.

Romantiliste suhetega olen jõudnud samuti etappi, kus kõik see valelikus ja võltslikus on nii üle visanud, et viimane asi, mida oma ellu igatsen oma romantika või kellegiga voodi jagamine.

Ühesõnaga olen staadiumis, kus pole tööd- pole raha- pole kohta- pole rahu, olen vaid täiesti laiali mina, kellel pole õrna aimugi, kuhu järgmisena pöörata, et leida jälle rahu ja tasakaal. Peas kerib vaid mõte osta lennupilet ja lennata. Mõttes kõlgub see rahu ja õnn, mis leidsin kaugel olles. Tahan seda tagasi, iga oma keharakuga, kogu oma ihuga ihkan seda jälle. Ihkan elu, kus elu täitis kergus ja rahu, kus polnud kohta muremõtetel. Kõik on meie endi teha ju? Usun, et kõik on võimalik. Usun ka, et võimalik on istuda mudaaugus, kuni tulevad paremad mõtted.
Ühtepidi on see mudaauk päris põnev- hommikust õhtuni krigistad hambaid ja nuputad geniaalseid ideid välja, kuidas nautida elu koos rahapuuga. Visualiseerid, kuidas ühel päeval kuskil lööbki see tuluke põlema ning kõik õnnestub.

Polegi ammu midagi nii iskliku kirjutanud. Päris vabastav.

Ootan edasi ilmutust, põlevat lambipirni ning rahapuud.

Kui ootad ilmutust.

Kas su elus on olnud periood, kus sa ei tee mitte midagi? Ootad ilmutust, sest tead, et see tuleb.
Sees on tugev tunne, et mingi ime kukub varsti sülle nagu täht langeks selgest taevast.
Kuid sul pole õrna aimu ka, millal või kuidas see juhtub.
See võib juhtuda tipptunnil ummikus seistes. See võib juhtuda poes puuvilju valides.
See võib juhtuda keset ööd, kui ärkad ülesse, sest nägid nii reaalset und. Ärgates taipad, et see oli su tulevik.

Kuidas sa seda imet ootad?
Minu ootus on tühi. Hommikuti ma ärkan ja küsin endalt hommikused viis küsimust. Seejärel saan ma vastused ning panen käima lemmik muusika. Siis ma tantsin. Tantsin nii kaua, kuni hakkab päriselt hea. Ja hakkabki.
Siis ma kirjutan ja loen kordamööda. Jälgin loodust ja kuulan oma keha. Vahel teen tööd, et ellu jääda.

Ootus on ilus aeg. Oodata saab elus nii palju asju, kuid ilmutus on kõige põnevam.

Mul pole õrna aimugi, äkki saabub ime juba järgmisel minutil ning ma kaon maailma eest kuskile ära. Elu on nii ettearvamatu. Aga nii ilus.

Inimesed sinu elus

Oled sa kunagi mõtisklenud selle üle, kui palju meid mõjutavad ümber olevad inimesed?
Kui me ei peatu ning ei pööra pilku endast paremale ja vasakule ei saagi me seda mõista.
Meie elu on meie endi kätes ja meie teha on, kuidas seda elame. Paratamatult elame maailmas, kus sotsiaalne elu on hädavajalik. See tähendab seda, et me vajame enda kõrvale inimesi. Me vajame neid, et õppida, kogeda, kasvada, areneda ja muutuda. Me muutume koos nende inimestega.

Seega on väga oluline tunnistada ausalt, kas need inimesed on sinu elus toetavad või pigem mitte. Tuleb ausalt valida, kes väärib sinu elus kohta koos muutumiseks ning kes mitte. See on meie valik.

Pööra pilk endast paremale ja küsi endalt:
Kas minu kõrval on need, kes on igas olukorras mu südame lähedal?
Kas ma saan nende peale kindel olla alati ja igas olukorras?
Kas nad austavad mind?
Kas nad hindavad minu väärtusi ning minu kulgemiserada?
Kas meil on ühised väärtused?
Kas nad paneksid vajadusel ka pea tulle?
Kas nad armastavad mind tingimusteta?
Kas nad on ausad ja ehtsad?
Kas nad on minu jaoks tõeliselt olemas?

Seejärel pööra pilk enda peale ning küsi, kas ka sina oled seda kõike nende inimeste jaoks.
Kas sa peegeldad neile neid tundeid, et nemad peegeldaksid sulle neid tagasi.
Kas sa oled ehe ja aus. Kas sa oled esmalt ehe ja aus enda vastu ning seejärel teiste vastu.

Ausus teeb tihti haiget. Kuid läbi aususe jõuame lähemale tõeni.

Kui sa märkad, et mõni inimene ei ole ausate kavatsustega sinu ellu sisenenud siis kustuta. Tee suurpuhastus oma elus. Täna inimest selle eest, mis ta sulle õpetanud ja pakkunud on, kuid lõika katki vaimsed sidemed. Ära lase enam enda elu üle kontrollida ja hakka ise oma elu juhiks. Juhi oma tundeid, mõtteid, emotsioone, tegevusi, rõõme, kurbusi, otsuseid. Ole oma elu juht.

Viis küsimust sinu hommikus

Kui sa ärkad siis kuidas sa end tunned?
Kas sa oled väsinud, kurnatud ja lootusetu?
Kas sa tunned ärevust algava päeva suhtes?

Kui sa ärkad siis küsi endalt viis olulist küsimust, millega päeva alustada.

Kuidas elaksid selle päeva, kui teaksid, et see on sinu jaoks viimane?
Kujuta ette, et see on su viimane päev. Kas sa oleksid enda vastu ausam. Kas sa oleksid enda vastu siiram. Kas sa armastaksid rohkem ennast ja teisi. Kas sa tunneksid, et su elu on õigesti elatud. Kas sa läheksid hüppaksid langevarjuga või lõunataksid endaga kõige kallimas restoranis. Kas sa sõidaksid lennukiga kaugele ja päeva lõpus laseksid mäe otsas ilutulestiku.
Mida sa teeksid? Kas sa elaksid suuremalt? Kas sulle jõuaks sel hetkel kohale, et iga hetk on väärtuslik?

Mille eest sa oleksid tänulik?
Kas oled tänulik algava päeva eest? Selle eest, et sul on võimalik õppida, kogeda, areneda, nutta, naerda ja elada. Kas oskad olla tänulik inimeste eest, kes su elu täidavad. Inimeste eest, kes aitavad sul õppida ja kogeda elu imelisust. Kuidas sa väljendaksid oma tänu.

Mis on see, mida võiksid teha, et muuta oma elu erakordseks?
Millest sa oled unistanud? Kas oled unistanud elada hoopis kuskil mujal ja teisiti? Mis sind tegelikult takistab? Vastus on, et mitte miski! Kõik takistused asuvad vaid sinu peas ja reaalselt neid olemas ei ole. Seega on sul võimalus juba täna muuta oma elu erakordseks ja selleks pole midagi muud vaja teha, kui lihtsalt teha otsus. Otsus elada oma elu paremaks, ilusamaks ja meeldejäävamaks.

Mida võiksid teha, et su elu oleks lõbus?
Kuidas sa muudaksid oma elu lõbusaks? Kas sa sooviksid minna lõbustusparki. Lennata õhupalliga. Käituda ja elada nagu laps? Hüpata porilompides ilma, et keegi keelaks? Tee seda! Tee seda kohe ja lusti! Ole rõõmus ja õnnelik!

Kuidas sa võiksid kedagi täna aidata?
Meie elu ülesanne on peale enda teenimise ka teisi teenida. Võta eesmärgiks iga päev teha kellegile väike heategu ja teha heategu ka maailmale. Ole kasulik ühiskonnale. Peegelda ühiskonnale ja ühiskond peegeldab sulle vastu- kõike, mida sa soovid.

Täida maailm armastuse ja hoolivusega

Kujuta ette, et jagaksid igale inimesele armastust ja hoolivust? Et teed alati rohkem, kui sinult oodatakse, üllatad. Kuidas sa ennast tunneksid? Kas teeksid seda pigem sooviga saada või anda? Kas sind täidaks rõõm, soojus, tänutunne, ootus, pettumus või rõõm?

Olen rakendamas oma ellu uut elamisviisi. Miks ma ütlen elamisviis- ma ei tea. Ma usun, et see on tõesti elamisviis, mis paneb muutma kogu inimese elu. Ilmselt sa nõustud minuga, kui ma ütlen, et armastus suudab kõike maailmas muuta. Ma olen korduvalt kirjutanud sellest, et elu eesmärk on armastada ja ma usun seda elu lõpuni.

Toon ühe keerulise, kuid tabava näite.
Laps nutab ja röögib. Esmalt lähed sa paanikasse, sest ei suuda mõista, mis tal võib viga olla. Kõht on täis, mähkmed vahetatud ja uneaega veel pole. Siis taipab tark ema, et see väike inimhing nutab lihtsalt hoolivuse ja armastuse järele. Sa võtad ta sülle ja kaisutad soojalt. Jagad talle armastust ning imeväel saab beebi jälle vaikseks ja õnnelikuks.
Nüüd ma toon teise näite ja mõtiskle, millise seose sa nende kahe näite vahel leiad.
Mees on pikemat aega vaikne ja tujukas. Ta ei naerata enam ja sära teie vahel on kadunud. Ta põgeneb esimesel võimalusel kodust sõprade seltsi ning sellest tekivad tülid. Sa oled nõutu ja mõtled isegi sellele, et kindlasti on mehel teine naine. Ühel korral teil tekib meeletu tüli, te vaid karjute üksteise peale. Sa hakkad juba mõtlema, et äkki mees ei armastagi sind enam.

Millise seose sa nende kahe näite vahel leiaksid?

See on kummaline, et kui lapsed vajavad hoolt siis me kaisutame neid ja armastame. Me näeme nende hirmu ja leevendame selle. Saades suuremaks usume, et kõik peavad olema rauast südame ja imelise mõistusega. Me usume, et kõik peavad ise oma eluga hakkama saama.

Seos selle kahe näite vahel on see, et mees hüüab seesmiselt armastuse ja hoole järgi. Ta soovib naise hoolivat südant ja pehmeid käsi. Ta soovib, et teda hoitaks ja armastataks nagu väikest beebit. See soov ja oskamatus selle sooviga toime tulla paneb teda käituma ükskõikselt ja kalgilt.

See ei kehti tegelikult vaid suhetes beebide, naiste või meestega.

Jälgi ühiskonnas hätta jäänud inimesi. Jälgi, kuidas nendesse suhtutakse näiteks ükstranspordis või kuidas sina nendesse suhtud. Arvatavasti põlastusega. Mõtled, et miks nad küll oma eluga hakkama ei saa või haisevad nii kohutavalt? Neil ei ole armastust hinges! Muuda midagi enda sees ja hakka neid vaatama kaastundega! Mõtle, kuidas sa  saaksid midagi nende heaks ära teha- see ei tähenda, et ulatad neile rahakotist raha. Suur tegu on ka mõtetes armastuse jagamine neile. Meil on vaja saada siin maailmas üheks ja luua meeskond. Oma meeskonnas sa ju ei vaata kedagi põlastusega? Ei ütle halvasti või ei ole ükskõikne? Sa teed kõik, et üheskoos tippu jõuda. Mis see elamine ja maailm siis teisiti on? Meil on vaja saada üle oma enesekesksest elamisviisist, kus elame vaid oma murumätta peal. Meil on vaja hakata üksteist aitama ja tegema head teineteisele, inimestele, kes on võõrad.

Tuletagem meelde, et me kõik oleme siin maailmas ühel eesmärgil- et armastada ja olla armastatud.

Seega võtan oma ellu elamisviisi, kus suhtun kõigesse ja kõigisse armastuse ja hoolivusega. Soovin saada kõige hoolivamaks inimeseks, keda tean ja soovi sinagi.
Õpin armastama isegi seda inimest, kes mulle halvasti ütleb.
Õpin suhtuma suure hoolivusega inimesse, kes on minu vastu ükskõikne.
Rasketes olukordades võtan appi armastusetunde.

Kui end täita selle sooja armastuse, hoolivuse ja tänutundega siis avaneb justkui uus maailm. See on nii ilus ja soe tunne.

Olla naine on imeline tunne.
Olla naine, kes saab olla soe naine on armastav tunne.
Olla naine, kes oskab armastada ja olla armastatud on tänulik tunne.
Olla inimene ja elada on vapustav tunne!

Olematu tulevik

Viimane raamat juhtis mind mõtteni, et võib-olla tuleviku polegi olemas. Ma pean silmas, midagi sellist käega katsutavat, milles kindel olla. Kuidas sa saad kindel olla, et homne tuleb? Sa ei saa isegi kindel olla järgmises sekundis. On võimalus, et kõik kaob juba sellel sekundil. See ei ole hirmu ega negatiivsuse süstimine vaid ma usun, et see on tõeliselt kahe jalaga maapeal elamine. Me ei saagi milleski kindlad olla, kõik on ebapüsiv ning pidevas muutumises.

Kuna kõik on pidevas muutumises siis meil on kaks võimalust- me kas ujume vooluga kaasa või jääme seisma ning me ei liigu edasi ega ka mitte tagasi. Kes sooviks sellist elu? Seega on meil vaja ära õppida ujumine, et mitte peatuda.

Kui tuleviku pole siis miks me nii palju sellepärast muretseme, teadmata, kas see üldse tuleb või ei tule? Muidugi on tark teha mõningaid plaane ja elada teadlikult vaadates ettepoole, kuid mis piirini? Kas meil on vaja nii väga tormata millegi poole teadmata, mis see miski on. Endale tunnistamata tormame me pidevalt selle poole, kus me peame küsima oma elu lõppküsimused, milleks on:

Kas ma elasin targalt, kas ma elasin hästi, kas ma teenisin tublisti? Mõtle juba täna sellele, kuidas neile küsimustele vastaksid, sest see paneb sind tegutsema.

Nii paljud meist jahivad elus mingit kullapoti. Nad tormavad ja mõtlevad, et kui kiiremini minna saavad ka kulla kiiremini kätte. Jõudes kullapoti juurde taipavad nad, et see ei olegi kuld, mis neid õnnelikuks teeb ja särama paneb. Kuld oli hoopis kuskil, kust nad mööda tormasid. Kuid elus ei ole alati tagasi mineku võimalust, seega võid jääda tõeliselt kullast hoopiski ilma.

Kuigi tuleviku ei pruugi olla siis olevik, meie praegune hetk on kindlasti. Seega, milliseks sa selle hetke muudad? Kes on sinuga koos selles hetkes? Kus sa viibid? Kas sul on hea, kas sa tunned end hästi? Kas armastad ja oled armastatud? Kas oleksid tagasivaadates õnnelik ja uhke selle hetke üle?

Kui sa küsiksid endalt elu lõppküsimused siis kas vastused rahuldaks sind?

Kas lasta asjadel minna või mõõta ja kaaluda?

Täna tegin huvitava avastuse enda jaoks. Kui me kellegiga tutvume siis tegelikult meil on võimalik juhtida seda, mida ja kas me tunneme. Ma uskusin alati, et see pole võimalik, et noh liblikad lendavad kõhtu ja polegi endal midagi teha.
Kui me kellegiga kohtume või armume on kaks võimalust.

Me kas laseme asjadel lihtsalt minna ilma mõtlemata, kaalumata või mõõtmata. Me ei mõtle sellele, et mõnda asja oleks parem teha nüüd või hiljem. Me ei mõtle, et me peaksime teadlikult kaalutlema, kas avame end kohe teisele või ootame, et mitte pärast katkise südamega jääma.

Teisalt on võimalus, et me kuulame igal hetkel, iga suudluse ajal, kas meie sisetunne ütleb pigem ja või ei. Me oleme teadlikud, et pole tark lasta asjadel minna nagu tuli kiirelt vaid teadlikult hoida asjadel kätt pulsil ja kontrollida asjade käiku. Sellisel juhul on oht jääda kinni mõistusesse. Sellisel juhul on oht jääda külmaks ja kalgiks. Me märkame teadlikult väikeseid asju, mis annavad meile ohumärgi. Me teeme koguaeg koostööd oma sisehäälega, mis ütleb usalda asemel ära usalda.

Kumb siis parem on- kas spontaansus või teha asju teadlikult? Peaks justkui juhinduma sisetundele.
Miks suhetes üks on alati impulsiivsem ja teine see, kes hoiab jalga piduril? Kas see on hea tasakaal kahe äärmuse vahel või hoopis põrkuv põrkepall, mis jääbki põrkuma ilma, et seisataks kuskil.


Kummalisel moel kohtan ma alati mehi, kes on siis kas külmad nagu kivid või spontaansed nagu Itaalia mehed. Niimodi kõikudes pidevalt äärmustes tekib küsimus, kas kuskil on siis ka vahepealne tee, kus on ühte ja teist? Kas see  on leitav või peab kohandama end ühega neist?
Hetkeks kerkib pähe mõte:``Mida ma siis tahan saada neil esmastel kohtumistel. Kindlasti ma ei taha saada liiga palju. Kui asi tundub väärt olevat hoian suure kaarega mööda sellest, et jõuaks voodisse. Ma ei oota isegi füüsilist lähedust. Küll, aga mulle tundub, et mul on raske riskida. Mul on raske lasta lahti see hirm ja lasta asjadel minna, riskida ja usaldada. Sel hetkel tundub see risk nii hirmutav. Mõelda vaid, et uskuda ja usaldada kedagi pimesi. Aga, kui ei usu siis võib-olla tegelikult oli ingel minu jaoks?``

Küsimus on selles, kas lasta asjadel minna nagu nad lähevad või võtta asjade üle kontroll enda kätesse ning sada korda enne mõõta ja kaaluda, kui otsus teha?

Kui sa armud ja kukud

Armudes oleme nii pimedad.

Me lihtsalt näeme kõike ilusates värvides.

Meile tundub kõik hea halb.

Me oleme võimelised nägema vaid teise häid külgi.

Armudes on kogu maailm ilus.

Õhtused üksteise kaisus veedetud ajad.

Hommikused pikad virgumised voodis.

Ühised pikad kohviga hommikud.

Merele vaated teineteise embuses.

Silma vaade, mis paneb sees surisema.

Armudes oleme pimedad.

Just sellepärast võime kukkuda nii kõrgelt.

Teine võib teha midagi, mis paneb meid pikaks ajaks küsima nii palju küsimusi.

Teine võib lihtsalt ära kõndida, ütlemata ühtegi sõna.

Meil ei ole kunagi garantiid. Ja sellepärast me aina uuesti armumegi.

Me riskime koguaeg uuesti, teadmata, kas nüüd õnnestub.

Miks karta? Ei olegi vaja. Armumine on ilus.

See on ilus, isegi kui muinasjutt ei lõpe ilusa lõpuga.

Kuidas käituda, kui keegi teeb sulle haiget?

Mida teha, kui sinuga on vaid mängitud viisakat mängu?

Mis peaks tegema, kui oled haiget saanud?

Kui palju naisi või mehi praegu seda oma peas küsivad?

Kus on vastused?

Siin, et minna tagasi

Kui täna kõnelesin sellest, et kas minu reisi eesmärk on täidetud siis tõsi, see on täidetud selleks korraks.

Ma usaldan end 100%-ist 110%. Nüüd ma tean, et elus ei ole olemas võimatuid olukordi- absoluutselt alati saab ja kui kuidagi ei saa siis kuidagi ikka saab! Meie sees on alati miski, mis ei murdu kunagi. Me võime armuda, saada haiget ja tõusta jälle- me teeme seda alati! Ükskõik, kas meie hinges on siis mõrad või mitte, aga elu läheb alati edasi!

Rasketes olukordades on parim naerda! Kui sa eksid nii totaalselt ära, et endal hakkab ka piinlik siis vihastamise asemel naera. Naera lolli olukorra üle ja olukord laheneb iseenesest. Minu reis oli täis lolle olukordi. Enamuse ajast olin ma totaalne kaamel, kes kappas ühest kohast teise oma pagasiga, siis jälle eksis ja jälle leidis. No mis sa ikka teed selles lollis olukorras- muidugi naerad.

Ühel päeval isegi istusin tund aega koha kõrval, mida olin 3 tundi otsinud. Ajab ikka naerma küll tegelikult.

Minu reis oli täis märke. Ma ei tea, kas ma tahtsin neid näha või need olidki olemas. Võib-olla olin ma piisavalt selge ja puhanud, et neid näha. Pidevalt elu andis mulle mingid märgid, mida kuulasin neid ja siis tegutsesin.

Nüüd ma tean, kes on tõeliselt kuld inimesed minu elus. Inimesed, kellele helistada nuttes, kui kaotad suures linnas rahakoti ära. Inimesed, kellele öelda, kui igatsus on hinges. Inimesed, kes alati tahavad teada, kuidas sa end tunned. Kuld, puhas kuld.

Ma kuulasin terve selle reisi oma südant ja keha- see oli täiesti uus kogemus. Sa käitud täpselt oma keha ja südame järgi. Kui enam ei jaksa, istud ja puhkad. Kui ei taha tõusta, siis ei tõuse. Kui tahad kell 3 päeval õlut juua siis jood. Kõik on lubatud. Olla enda vastu hea ja lahke on imeline kogemus.

Olla avatud maailmale on nii oluline. Mõista, et me kõik oleme üks. Naeratada soojalt võõrale. See on nii lihtne ja ometi nii raske.

Istun ja sõidan koju. Raske on mõista, mis tunded sees on. Eile veel oli kõik segi. Nutsin nagu väike laps ja ei osanud tunda rõõmu koju minemisest. Olin täidetud vaid kurbusega. Täna ärkasin selle peale, et nutsin unes. Nutsin, sest nägin, kuidas väike beebi suri. Olin maganud vaid mõned tunnid, kuid olid rõõmus ja minus oli kergus. Ma ei tahtnud nutta. Siis aga tegi üks inimene oma käitumisega haiget, ma pettusin ja ma lahkusin vaatamata tagasi ega tundmata. Armusin ja kukkusin. Läksin ja teadsin, et ka see ei murra mind.

Nüüd tean veel paremini, et tugev naine ja nõrk mees ei sobi kokku. Kui nad üksteist täiendavad on see imeline kooslus. Aga mehe oluliseim ülesanne on olla mees ja naist toetada. Olla see tugev kalju, mis ei murdu. Kui ta seda ei tee siis kuidas ta mees on? Kuidas saab naine naine olla?

Seljataha jäävad kilomeetrid ja nii palju mälestusi. Iga päev oli nagu paks raamat, nii palju emotsioone ja tundeid. Tunnen, et tahan edaspidi ainult minna. Koguaeg vaadata ainult ettepoole ja mitte kunagi enam tagasi. Elu on justkui pidev jala gaasipedaalil hoidmine. Sa ei saa vajutada pidurit, sest maailm läheb edasi. Sa pead vooluga kaasa minema ja liikuma aina paremuse poole. Mitte kunagi ei tohi unustada, et iga uus päev on uus võimalus- võimalus õppida, kogeda, areneda, paremaks saada, tunda, naeratada ja armastada. Kui mitte täna ega homme siis millal veel?

Naasen parema ja tugevama inimesena, et olla ja jälle minna. Tulla ja jälle minna. Kui täna vaatasin tagasi sellele paigale siis korra tuli pisar kurku. Siis aga naeratasin ja mõistsin, et meie elu on koguaeg täidetud minekute ja tulekutega. Me ei saa jääda paigale, sest siis läheb maailm eest ära. Seega, kui meie elus on nii palju minekuid ja tulekuid siis meil on vaja vaid suhtuda sellesse rõõmu ja armastusega. Iga kord tuleme tagasi parema inimesena.

Armastan elu ja elamist.

Kirjutasin selle päev tagasi, olles tagasiteel. Tänaseks olen juba kodus ja hakanud kohanema, kuigi see siiski ei õnnestu. 

Olen õppinud viimase aastaga selgeks positiivse suhtumise kõiges siin elus. Kuid tagasi tulles oli justkui see oskus minult võetud ning on seda siiani. Esmalt jõudes Eestisse tekkis mul lämbumistunne- seda ei anna kirjeldada. Ma ootasin rõõmu, ma ootasin sooja tunnet, ootasin midagi, mis annaks märku `` ah ja nii hea on kodus olla``. Aga midagi ei olnud, tühjus oli. Mõtlesin peas vaid mõtteid, millal ja kuhu ma jälle saan minema minna.

Tunnen, et süda jäi sinna, täiega jäi. Ma ei tunne, et mul oleks siin midagi, mille nimel olla. Olles seal, suures linnas üksinda ja nii kaua ei olnud ma kordagi üksi. Ma ei osanud seda tunda. Siin on mul see tunne igal hetkel. 

Olles seal, armusin. Armusin niimodi, et mind koheldi nii nagu mind pole kunagi keegi üheski suhtes koheldud. Me olime absoluutselt koguaeg teineteise kaisus ja koos. Kõik oli nii ilus... Kuid sellel hommikul, kui ta põgenes ja kadus suutis keegi mu südame jälle katki teha. Ma uskusin, et pole enam selleks võimeline.

Kõik, mis nüüd tunnen on loomulik. Nii palju küsimusi on peas.

Peamine neist- oli see kõik mäng ja kui oli siis mis eesmärkidel?

Mida teie mõtleksite, kui inimene hoolib nii väga ja päev hiljem ei vaevu küsimagi, kas sa jõudsid koju?

Ja nüüd teda lihtsalt pole, ei olegi. Lihtne oleks asjad ümber mängida oma peas ja südames- oli lihtsalt suveseiklus ja kõik. Aga ma ei oska nii, mul on liiga suur süda selleks. Ma ei taha olla mingi nukk, keda võetakse ja jäetakse. Ma olin see kunagi, aga enam ei ole nõus olema, mitte kunagi. 

Kui sa üks kord lähed siis sa jäädki minema.

Mis sellest, mis homne toob?

Küsimus on selles, kas nautida hetke või mõelda homsele?

 

Mina pean olevikus elamist üheks raskeimaks ülesandeks, mida ära õppida siin elus.
Ma kõigun pidevalt oleviku ja tuleviku vahel- ma jumaldan oma tuleviku planeerimist ning see toob minusse teatud rahu. Teisalt, kui lükkan end olukorda, kus oluline on praegune minut tabab mind veel suurem rahu. See on justkui kaaluta olek.

Viimasel ajal olen palju hakanud selle oleviku asja peale mõtlema. Olen jälginud ühe inimese käitumist. Kõik, mida ta teeb-tunneb-mõtleb sõltub sellest, mis saab tulevikus.
Ta väljendab pidevalt tunnet: Aga me ei saa tulevikus koos olla, pigem siis hoian eemale. Ma tunnen seda iga hetk ning mõtlen, miks küll? Miks me ei suuda olla siin ja praegu ning nautida teineteist olenemata sellest, mis toob tulevik. Me ei saa kunagi kellegiga kohtudes olla kindlad, et me hoiame kätest kinni ka järgmisel nädalal. Pidevalt juhtub paaridega ootamatuid asju, ka sajaaastased armastused saavad kummalistel põhjustel otsa. Miks me siis keelame endil nautida, ning mõtleme, et äkki me peaksime rääkima suhteteemadest või ikka paika panema, et meist ei saa asja.

Nii me piiname end igal hetkel mõtetega.
Võib-olla me peaksime selle otsusega ootama?
Kui me praegu kulutame nii palju raha siis hiljem on meil poole vähem.
Ehk ma ei tohiks armuda, sest kallim sõidab kaugele ära?

Me paneme end sundmõtetesse ja sunduskumutesse.

Nii ma siis jälgin ja omaette muigan. Kui jälle tullakse jutuga, et sellest ikka ei saa asja- kaugus, erinevus, keel jne. Ma lihtsalt jälgin ja analüüsin. Analüüsin, kuidas inimesed võivad oma mõtetega rikkuda praeguse ilusa hetke. Ja siis ma vastan südamerahus- jah see lõpebki, kui me kallistame ja läheme erinevat teed. Ma tean, et see lõpeb- aga miks me peame sellest iga sekund rääkima ja rikkuma neid hetki mis on? Vastust ma ei leia.

Ja ma tulen ikka tagasi selle olevikus elamise juurde. Usun, et see on eluliselt vajalik asi, mida võiksime me kõik osata.

Meil on vaja tunnistada, et kõik, mis meie elus juhtub või ei juhtu sünnib praegu, selles hetkes.
Meie elu ei saa muutuda homme või aasta pärast paremaks.
Me ei saa elada mõeldes, et ühel päeval ma hakkan naeratama ja hommikuti mediteerima.
Ühel päeval lõpetan ma kohvi joomise ja hakkan tervislikult toituma.
Ma ei tarbi enam kilekotte ning külastan vaid ökopoode. 
Kui me mõtleme sellele ühele päevale siis on see sama hea, kui mitte kunagi.
Me ei saa ka leiutada ajamasinat. Mitte keegi ei leiuta seda. Meil ei ole võimalik mineviku muuta.
Seega. Kui me ei tea, kas homne tuleb. Kui meil ei ole ajamasinat. Siis mis meil on?
Meil on praegune hetk. Ja võib-olla see ei üllata teid, kuid praegune hetk ei kordu enam kunagi.
Mitte kunagi ei tule enam tagasi sellist hetke, nagu praegu teie kätes on.
Seega, ole kallis ja küsi endalt.
Kui sa ei saa praegust hetke enam homme muuta siis kuidas sa soovid praegust hetke mäletada?
Raskena, kurvana, õnnetuna?
Ükskõiksena, tundetuna, tühjana?
Rahulolevana, õnnelikuna, armastusega?

See, milliseks sa lood praeguse hetke, selliseks muutub terve su elu. Meie elu on väikeste hetkede ja sekundite jada. Sekunditest saavad minutid, minutitest tunnid, tundidest päevad ja päevadest aastad.
Meie elu on justkui mosaiigi ladumine- me asetame erinevaid värve ja kilde üksteise kõrvale ning kokku saame elu. Millist värvi see on? Kas päikese käes see särab ja sädeleb?

Kõik on sinu endi kätes. Ära oota, et su parim sõber, sõbranna või abikaasa tuleb võlukepikesega ja võlub su elu selliseks nagu sa soovid. Mitte keegi ei tee seda. Ja kui teeb siis hakkad sa sõltuma sellest inimestest. Ära anna oma elu kellegi kätesse vaid ole ise selle peremees. Vali, milliseks kujuneb su hommik ning päev. Vali värvid oma ellu ning hetked. Ole oma elu peremees ja kunstnik.

Alusta juba täna.

Mis on selle tunde nimi?

Istun ja mõtlen, mis minuga toimub.
Tahtsin magada. Puhata.
Ei saanud. Kõik ümberringi häiris.
Tõusin ülesse, sest sees oli nii tugev tunne.
Tunne, millele on raske nime anda.

Otsisin nime, aga ei leidnud. Kuid tunne oli nii tugev, et pisarad tulid silmad.
Kõik mu elus oli hästi.
Mu ümber oli armastav kodu.
Inimesed, kes olid mulle nagu oma pere.
Inimesed, kes ootavad mind alati tagasi.
Rohkemat, kui oma pere.
Mul oli raha.
Mul oli seiklus.
Mul oli vabadus.
Mul oli töö tulevikus.

Kõik oli nii hästi, aga see meeletu tunne sees...
Siis mõistsin, et see on märk kuskilt kõrgemalt.
Elu tahab mulle midagi öelda.
Anda märku.
Aga ma ei kuule selgelt seda kõike.

Hetkeks mõtlesin.
Äkki kõik on liiga hea, liiga hästi ja nüüd on mul halb?
On see võimalik?
No ei ole ju.

Ma ei tundnud, et see oleks igatsus.
Koduigatsus või pereigatsus.
Võibolla ma olen liiga kauaks siia jäänud.
Võibolla hakkab see kõik muutuma juba tõeliseks eluks.
Võibolla kõik seguneb ja kaovad piirid.
Võibolla pole see enam reis või seiklus vaid tõeline elu.

Kui sa ei leia oma tunnetele nime siis neil polegi nime.
Nad on tunded.
Sa ei tea kas neid vältida või tunda. Jää neutraalseks. Leia kesktee.

Me kõik oleme inimesed.
Me ei saa koguaeg naeratada ja särada.
Me sooviksime ja me võiks, aga see ei ole võimalik.
Elus ei ole miski püsiv, kõik muutub iga sekund ja me lihtsalt peame vooluga kaasa minema.
Me ei saa istuda rongipeatuses ja lõputult vaadata mööduvaid ronge. Me peame valima suuna ja kaasa liikuma.
Muidu me jääme elule jalgu.
Me eksime aina sügavamale ja sügavamale ning meil on veel raskem leida tõelist mina ning tõde.
Kui me tõde ei leia, ei leia me midagi.

Istun ja kordan.

Sa oled hoitud ja kaitstud.
Sa oled väärtuslik.
Sa oled väärt vaid parimat.
Sa oled armastatud.
Sa oled hea.
Sa oled parim versioon iseendast täna, homme ja alati.
Sa oled kuld.
Hoia end.
Hoia end justkui kallimat aaret.
Sest sina, ainult sina oled kõige olulisem.

Kooselu kirega või kireta

Mind on see teema pikka ja väga pikka aega paelunud, täna hommikul alustasin uuesti selle analüüsimist.

Mis on siis õige- kooselu, kus on kõik justkui hästi või kooselu, kus ongi kõik hästi?

Miks ma liigitan kooselu kaheks? Sest minuarust see jagunebki kaheks.

Kooselu, kus kõik on justkui hästi.

See on kooselu, mida tavaliselt elavad perekonnad, kellel on juba lapsed, kodu ning hea töökoht. Kuid ma tahan kindlasti mainida, et tänapäeval elavad sellist elu ka noored. Võib-olla oma nooruse tõttu ma ei oska ette kujutada, et kui saad lapsed ja elad pereelu siis kirg kaobki. Enam ei ela aktiivset voodielu, ei suudle, ei kallista, ei puuduta, ei käi kohtamas. Selles mõttes on kõik tegelikult hästi- teil on rahaasjad paigas, on kodu, lapsed on õnnelikud, kuid kõik ümber näevad, et harmooniat ei ole. Mõni päev istusin pargipingil härrasmehega, kes kirjeldas mulle, kuidas tema soovib tulevikus elada. Ta ütles, et ta ei mõista seda, kui paarid on vanad ja nad enam ei seksi, nad ei puuduta üksteist, pole kirge ega pole sära. Mu silmadel olid päikeseprillid, aga mu silmad lõid särama nagu ere päikesekiir. Kas tõesti mõni meesterahvas veel elab sellise filosoofia järgi?

Ma pole sellist kooselu vormi iialgi mõistnud. Kooselu, kus ollakse koos laste pärast. Kellele te siis elate? Endale või lastele? Kas te arvate, et lapsed näevad teie armastust ja harmooniat, mida pole? Või kellele te siis ikkagi valetate?

Kas tõesti tänapäeva uus suhtevorm ongi see, kus 30mneselt on lapsed, kõrge töökoht ja magatakse erinevates tubades? Kas 50mneselt on ehitatud juba erinevad majad kooseluks?

Ma jumaldan neid vanapaare, kes käivad parkides käestkinni. Neis on selline harmoonia, mida kohtab vaid õnnelike lõppudega muinasjuttudes. Hetkeks mõtled, mida nad küll teevad, et nad niimodi püsivad? Armastavad arvatavasti. Nende armastus on puhas ja tingimusteta.

Ja siis on need teised, kellel ongi kõik hästi.

Mida nad siis teevad selleks, et kõik ongi hästi? Nad on tiim. Härramees kirjeldas seda nii, et üks paar peab olema tiim ja meeskkond, kaks inimest ühes inimeses. Võib-olla on tal õigus. Kujuta ette, et sul on jalgpallimeeskond ja kaks liiget on täielikud jobud- neil on suva, millal või kas pall väravasse jõuab. Ja siis sina jooksed mitme liikme eest, et pall väravasse jõuaks. Võib-olla on vaja lihtsalt vaeva näha, kõik asjad ei juhtu elus ise. Suhted on raskeim töö- see ei ole nii, et kohtad kedagi, armastad, hakkate koos elama, saate lapsed ja elu ongi ilus. Kindlasti paljud mõtlevad nii- kui ma leiaksin kellegi oleksin ma õnnelik. Siis ma ootan, kuni ta ütleb mulle need kuldsed sõnad ``ma armastan sind`` ja rohi ongi roheline, taevas sinine. Ega ikka ei ole küll. Ühes suhtes on miljon jama. Aga ka miljon ilusat asja. Ilmselt ma suudan seda hetkel kirjutada, sest ma olen lahti saanud sellest meeleheitlikust mõttest `` issand ma olen vallaline, ma vajan kedagi``. Ei vaja, mul on endaga ikka jube hea koos olla. Mul on tunne, et ma vajan kedagi mingi aja, mingi teatud doosi ning siis võin elada rahus jälle mõne aja üksinduses. Ei ma ei usu, et see on egoistlik. Ma usun, et kõik vajavad õhku ja ruumi. Õhku, et elada oma elu.

Muidugi on tore ärgata igal hommikul armastatud inimese kõrval ja teada, et keegi nii väga armastab sind. Aga see ei saa olla elu mõte. Kuigi olen ma öelnud, et elu mõte on armastada siis armastada saab ka enamat.

Armastada elu, armastada väikeseid asju elus. Armastada inimesi. Ma jumaldan, kui inimesed märkavad väikeseid ja tobedaid asju ning armastavad neid. Armastavad elada täiel rinnal ja kirega. Igat hetke.

Kui tihti sa kohtad oma elus inimesi, kes armastavad elada? Muudavad iga hetke eriliseks, toovad argipäeva midagi uut ja naeratavad, kui näevad uut piimapakki poes? 

Armastus on ikka paganama keeruline. Suhted. Keeruline, aga samas lihtne. Kui me ei kiindu ja ei harju on kõik lihtne. Kuni me hakkame kiinduma ja sõltuma on asi hapu. Näiteks, kui ma kohtasin H-d  siis muidugi ma tundsin, et mul on seest õõnes. Mind vaimustas tema intelligentsus, tema põhimõtted, tema eluviis, tema tarkus, kuid ma hoidsin ja hoian seda kõike mõistlikul piiril. Ma pean tunnetama, millal ma hakkan teise jaoks elama ja sel hetkel tuleb peatuda. Me ei saa muuta kedagi enda elumõtteks, põhjuseks, et teha mingeid asju või olla. Teisega on tore koos olla, kuid number üks peab olema olek iseendaga ja mina ise. Üheski suhtes ei saa kaotada ennast teisele. Kaotada oma elu, oma harjumusi, oma soove, oma unistusi. Võib-olla nendel hetkedel lähebki suhe hapuks. Kui harjutakse. Enam ei ole rõõm teist näha, kõik tundub tavaline ja igapäevane.

Nii oluline on märgata neid väikeseid asju ja hinnata neid.

Akna taga karjuvad kanad. Deem, ma armastan seda. See on nagu unistuste suvi. Olla maal vanaema juures ja ärgata kanade karjumise peale. Issand, kuidas ma seda igatsesin. Aga ma ei ole maal vanaema juures. Olen kaugel, aga siin on hea.

Sõita mööda teid, kus paremal on lambad mägede vahel ja vasakul lehmad. Armastan.

Ahjus küpsevad viineripirukad.  Nii soe.

Kõrval magab maakiisu, kes lunib pai ja vastutasuks nurrub.

Nii hea laul mängib.

Ma tunnen end hästi.

Elu on nii ilus.

Ma olen väärt armastust ja kõige paremat siin elus.

Issand, kuidas ma armastan elada.