Kooselu kirega või kireta

Mind on see teema pikka ja väga pikka aega paelunud, täna hommikul alustasin uuesti selle analüüsimist.

Mis on siis õige- kooselu, kus on kõik justkui hästi või kooselu, kus ongi kõik hästi?

Miks ma liigitan kooselu kaheks? Sest minuarust see jagunebki kaheks.

Kooselu, kus kõik on justkui hästi.

See on kooselu, mida tavaliselt elavad perekonnad, kellel on juba lapsed, kodu ning hea töökoht. Kuid ma tahan kindlasti mainida, et tänapäeval elavad sellist elu ka noored. Võib-olla oma nooruse tõttu ma ei oska ette kujutada, et kui saad lapsed ja elad pereelu siis kirg kaobki. Enam ei ela aktiivset voodielu, ei suudle, ei kallista, ei puuduta, ei käi kohtamas. Selles mõttes on kõik tegelikult hästi- teil on rahaasjad paigas, on kodu, lapsed on õnnelikud, kuid kõik ümber näevad, et harmooniat ei ole. Mõni päev istusin pargipingil härrasmehega, kes kirjeldas mulle, kuidas tema soovib tulevikus elada. Ta ütles, et ta ei mõista seda, kui paarid on vanad ja nad enam ei seksi, nad ei puuduta üksteist, pole kirge ega pole sära. Mu silmadel olid päikeseprillid, aga mu silmad lõid särama nagu ere päikesekiir. Kas tõesti mõni meesterahvas veel elab sellise filosoofia järgi?

Ma pole sellist kooselu vormi iialgi mõistnud. Kooselu, kus ollakse koos laste pärast. Kellele te siis elate? Endale või lastele? Kas te arvate, et lapsed näevad teie armastust ja harmooniat, mida pole? Või kellele te siis ikkagi valetate?

Kas tõesti tänapäeva uus suhtevorm ongi see, kus 30mneselt on lapsed, kõrge töökoht ja magatakse erinevates tubades? Kas 50mneselt on ehitatud juba erinevad majad kooseluks?

Ma jumaldan neid vanapaare, kes käivad parkides käestkinni. Neis on selline harmoonia, mida kohtab vaid õnnelike lõppudega muinasjuttudes. Hetkeks mõtled, mida nad küll teevad, et nad niimodi püsivad? Armastavad arvatavasti. Nende armastus on puhas ja tingimusteta.

Ja siis on need teised, kellel ongi kõik hästi.

Mida nad siis teevad selleks, et kõik ongi hästi? Nad on tiim. Härramees kirjeldas seda nii, et üks paar peab olema tiim ja meeskkond, kaks inimest ühes inimeses. Võib-olla on tal õigus. Kujuta ette, et sul on jalgpallimeeskond ja kaks liiget on täielikud jobud- neil on suva, millal või kas pall väravasse jõuab. Ja siis sina jooksed mitme liikme eest, et pall väravasse jõuaks. Võib-olla on vaja lihtsalt vaeva näha, kõik asjad ei juhtu elus ise. Suhted on raskeim töö- see ei ole nii, et kohtad kedagi, armastad, hakkate koos elama, saate lapsed ja elu ongi ilus. Kindlasti paljud mõtlevad nii- kui ma leiaksin kellegi oleksin ma õnnelik. Siis ma ootan, kuni ta ütleb mulle need kuldsed sõnad ``ma armastan sind`` ja rohi ongi roheline, taevas sinine. Ega ikka ei ole küll. Ühes suhtes on miljon jama. Aga ka miljon ilusat asja. Ilmselt ma suudan seda hetkel kirjutada, sest ma olen lahti saanud sellest meeleheitlikust mõttest `` issand ma olen vallaline, ma vajan kedagi``. Ei vaja, mul on endaga ikka jube hea koos olla. Mul on tunne, et ma vajan kedagi mingi aja, mingi teatud doosi ning siis võin elada rahus jälle mõne aja üksinduses. Ei ma ei usu, et see on egoistlik. Ma usun, et kõik vajavad õhku ja ruumi. Õhku, et elada oma elu.

Muidugi on tore ärgata igal hommikul armastatud inimese kõrval ja teada, et keegi nii väga armastab sind. Aga see ei saa olla elu mõte. Kuigi olen ma öelnud, et elu mõte on armastada siis armastada saab ka enamat.

Armastada elu, armastada väikeseid asju elus. Armastada inimesi. Ma jumaldan, kui inimesed märkavad väikeseid ja tobedaid asju ning armastavad neid. Armastavad elada täiel rinnal ja kirega. Igat hetke.

Kui tihti sa kohtad oma elus inimesi, kes armastavad elada? Muudavad iga hetke eriliseks, toovad argipäeva midagi uut ja naeratavad, kui näevad uut piimapakki poes? 

Armastus on ikka paganama keeruline. Suhted. Keeruline, aga samas lihtne. Kui me ei kiindu ja ei harju on kõik lihtne. Kuni me hakkame kiinduma ja sõltuma on asi hapu. Näiteks, kui ma kohtasin H-d  siis muidugi ma tundsin, et mul on seest õõnes. Mind vaimustas tema intelligentsus, tema põhimõtted, tema eluviis, tema tarkus, kuid ma hoidsin ja hoian seda kõike mõistlikul piiril. Ma pean tunnetama, millal ma hakkan teise jaoks elama ja sel hetkel tuleb peatuda. Me ei saa muuta kedagi enda elumõtteks, põhjuseks, et teha mingeid asju või olla. Teisega on tore koos olla, kuid number üks peab olema olek iseendaga ja mina ise. Üheski suhtes ei saa kaotada ennast teisele. Kaotada oma elu, oma harjumusi, oma soove, oma unistusi. Võib-olla nendel hetkedel lähebki suhe hapuks. Kui harjutakse. Enam ei ole rõõm teist näha, kõik tundub tavaline ja igapäevane.

Nii oluline on märgata neid väikeseid asju ja hinnata neid.

Akna taga karjuvad kanad. Deem, ma armastan seda. See on nagu unistuste suvi. Olla maal vanaema juures ja ärgata kanade karjumise peale. Issand, kuidas ma seda igatsesin. Aga ma ei ole maal vanaema juures. Olen kaugel, aga siin on hea.

Sõita mööda teid, kus paremal on lambad mägede vahel ja vasakul lehmad. Armastan.

Ahjus küpsevad viineripirukad.  Nii soe.

Kõrval magab maakiisu, kes lunib pai ja vastutasuks nurrub.

Nii hea laul mängib.

Ma tunnen end hästi.

Elu on nii ilus.

Ma olen väärt armastust ja kõige paremat siin elus.

Issand, kuidas ma armastan elada.