Kriis!

Nüüd, kus möödas on  umbes kaks kuud suudan ja tahan rääkida ühest oma elu raskeimast perioodist, mille järelmõjud ulatavad veel arvatavasti tänasesse päeva.
Uskumatu, kui palju üks inimene suudab meie elu muuta, seda muidugi juhul, kui laseme seda teha- mina lasin. Natukene vähem, kui aasta tagasi hakkasin taas suhtlema oma kunagise elukaaslasega. Ta tuli minu juurde justkui murtud haavaga lind ja kuna ma olen alati olnud avatud hingega valede inimeste vastu olin seda ka seekord. Algas murtud tiiva ravimine ning minu järjekordne missioon luua harmooniline pere ja koduelu. Seekord oli see aga väga vale tegu, kahjuks see selgus alles lõpus.
Inimene, kes puges mu koju muutes selle tähendust, saades minu perekonna osaks ja olles üks inimene mu sünnist saati olnud perest. Ühiste unistuste unistamine ja nende loomine. Ühised plaanid tulevikuks ja igaks järgnevaks päevaks. Väga suure aja ja energia panustamine. Kõige selle tulemuseks öeldi mulle ühel päeval pärast lahkumist näkku, et kogu kaheksa kuud oli ´´lihtsalt elu ja ei midagi muud´´, targa inimese kohaselt saab järeldada, et olid vaid soe koht, kus elada ja keda nn. ära kasutada. Seejärel astus see inimene mu kodust välja, pööras selja ning lõi päevapealt endale uue pere ja elu, milleks enda sõnul ta polnud valmis olnud 8 kuu jooksul, järsku oli see tema jaoks normaalne. Mind valdas paaniline hirm ja ebameeldiv tunne- kas tõesti järgmised jõulud üksinda, miks ma jälle üksi olen ja seda päeva pealt?

Algas minu raskeim periood. Mulle korrutati vaid, et tee delete, unusta lihtsalt- see tundus mulle endalegi kõige lihtsam. Mingil määral ma tegin seda, mu kõrval olid super toetavad inimesed, aitäh teile, samas polnud neid, keda oleksin tegelikult vajanud. Teisalt ma olin nii katki, kui olla sain. Üks inimene, see sama inimene suutis teist korda mu südame lõhkuda, mille olin juba armastuse  ja soojusega kord terveks teinud. Ma istusin tühjas kodus, mille olime koos teinud meie omaks. Mul olin alles vaid ma ise. Mu elu oli seisus, kus mul oli võimalik luua  karjääri osas tegusid, millest olin vaid unistanud. See kõik vajas väga palju tööd ja vaeva ning eelkõige keskendumist. See tundus mulle väljapääs, sest hetkedel, kui peatusin olin surm väsinud. Teisalt see oli tõeliste tunnete alla surumine. Ma olin justkui elav surnu ja peeglisse ma ei tahtnud vaadata, see milliseks olin muutunud ei olnud enam mina.  Ma käisin kodus vaid kalendris kuupäeva keeramas ja paar tundi magamas. Ma pidin naeratama, kuid seesmiselt olin iga hetk kokkukukkumise äärel. Ma olin väsinud nii vaimselt, kui füüsiliselt. Kaelas rahaprobleemid teadsin, et alla ma ei saa anda. Tundsin, kuidas ma olen selle kõigega üksi. Ma olin õnnelik, et lõpuks see kõik lõppes, kuid teisalt ei olnud mul vastuseid, kuidas ma oma eluga edasi toime tulen ja millal valu väiksemaks muutub.
Ma tegin selles kõiges ühe vea jättes kõigile muljet, et minuga on kõik suurepärases korras- tegelikult teatud hetkedel oligi, see käis hooti.
Tagantjärgi mõeldes ma ei tea, kas see olukord, millesse end surusin päästis mu või on toonud mu hoopis tänasesse päeva. Ma tean, et iga päev, mis seljataha jääb kaob ka valu, pettumus ja viha väiksemaks selle inimese vastu. Ma palun päev päevalt andestust endalt, et lasin endaga nii käituda ning oskust andestada ühel päeval talle, hetkel see tundub võimatu.

Mõnel õhtul, kui seljataga oli jälle seitsmeteist raske tunnine päev tulin koju, nutsin ja küsisin endalt, millega ma selle olukorra olen ära teeninud- ma olen alati soovinud inimestele head, aidanud abi vajavaid ning üritanud maailma parandada.

Tänasel päeval, kus elutempo on samasugune, kuid hinges on juba natukene kergem saan öelda, et inimene ikka kordab oma vigu. Väga ammune tutvus on minu jaoks hakanud viimasel ajal millekski enamaks muutuma ning olen hakanud aru saama, et võibolla olen võimeline jälle kellegi vastu midagi tundma. Ometigi olen samas olukorras- komistanud inimese otsa, kes pole jällegi võimeline suhet praegusel hetkel looma ning on oma eluga keerulises seisus.

Siin kohal ma küsin- kas inimene kordab oma vigu kuni ta õpib? Keegi on mulle kunagi öelnud, et kõige raskemad on südame asjad, hingepiinad ja armastuse asjad. Nii see on.

Tänasel päeval on juba kergem, see lühike aeg on teinud oma töö ning toonud killuke kergust hinge ning tõesti, mida päev edasi seda kergemaks muutub. Millal aga ma suudan jälle kedagi usaldada ning kahelda teise kavatsustes, seda ma ei tea.

Nii selge, kui ei miski muu on hetkel mulle see, et etapp, mis mu elus on kuulub vaid mulle endale. Et jälle luua iseend, elada iga sekund enda jaoks ning teha endast üks armastav tervik.

Kuid selle kõige kõrval vajame me kõik siiski kedagi, kellele õhtul oma päevast rääkida. Üha enam ja enam kuulen ma, kuidas naised on üksi ning kurdavad kuidas enam ei taha tühja koju minna ning kohata meeldivat meest on justkui võimatu. Kas levimas on tõesti uus epideemia, üksindus?

Korraks, kui olin oma tekstiga poole peal mõtlesin sellele, miks ma nii avalikult endast kirjutan. Kuid mul hakkab kergem ja võibolla on see õpetus kõigile- kui teil on hingepiin siis rääkige sellest ükskõik kellele. Tunnistage, et teil on valus ja ärge naeratage, et inimkonnale rahulolu pakkuda. Nutke nii palju, kui vaja on ja karjuge kuskil, kus keegi teid ei kuule. Oluline on oma tunded välja elada.

Täna ma julgen jälle elada endale, ma julgen näha vigu ja neid parandada. Täna ma oskan juba öelda ei ja tean, mis on mulle hea. Täna ma ei karda enam üksi kodus olla, vaid väärtustan seda vähest aega, ma lausa vajan seda. Täna ma armastan juba ennast ning pean end kõige olulisemaks. Minus on natukene rohkem hingelist jõudu, isegi, kui füüsiliselt seda pole. Ma tean, et olen valmis tõsiseks suhteks ja tean, mida ootan oma suhtelt. Tean, et ühel päeval on mul täisväärtuslik pere, soe kodu ning armastav perekond ja selle nimel teen endaga igapäevaselt tööd.

Kui teil on raske siis rääkige või kirjutage sellest, tehke midagi enda jaoks. Igast kriisist saab üle. Ma usun ja tahan. Uskuge teie ka!