Aeg peatub, peatun ajaga koos

Kas olete vahel tundnud, et teie elu nagu peatuks? Olgu selleks siis mis tahes põhjus- tervis, töö või mõni muu. Järsku tunnete, et olete nagu must-valges filmis, kus kõik liigub megaa aeglaselt. Ja siis on teil lihtsalt võimalus- kas liigute sama aeglasest kaasa või hakkate jalgu trampima ja tahate tempot juurde saada.
Ma olen istunud kolm päeva ajas, kus aeg ei liigu. Esimesel päeval trampisin korralikult jalgu. Mõtlesin, miks mina, tahan trenni ja raha ei kuku ka kuskilt kaela neil päevil ju. Kolm päeva, lühike aeg kuid ma tahaks, et see jääkski kestma. Tunnen nagu reisi eelnevatel päevadel, kus kohe hakkan kohvreid pakkima, et ära sõita. Ja mõttes sõidangi, koguaeg sõidan.

Täna hakkasin mõtlema, kuidas saaks sõita nii, et raha poleks. Noh osaleks mõnes lollakas programmis, katses või mõnes muus jamas. Ma võiksin vabalt katsetad, kuidas on elada kuskil mägedes ilma igapäevaste asjadeta ja leppida vaid vähesega. Ma võiks kõike proovida, ainult, et saaks minna ja rännata.

Mida ma olen teinud kolm päeva, mis tundub nii lühike aeg, kuid tegelikult on pikk? Söönud Oreo küpsiseid voodis, joonud piima peale ja lugenud raamatuid. Maganud 12 tundi iga öö. Hommikuti joonud kaks tundi külmaks läinud kohvi. Õhtul vaadanud lolli saateid ja kütnud ahju. Küpsetanud ja söönud pirukaid. Viiruki üledoosi saanud ja veel palju lollusi teinud. Ah, kui hea on ikka elada. Kui hea on elada, kui sul on need idiootsed hetked, kus krunn peas, näol kohvipuru mask tantsinud hea muusika saatel. Elu on ikka täiega elamistväärt. Täiega.

Kahjuks on vaja jälle naasta reaalsesse maailma, millega on mul sügavaid raskusi. Mulle meeldib viibida pidevalt kuskil ära, mitte siin. Neid muid maailmaid on lihtsalt nii palju. Nii ilusaid. Nii kummalisi. Nii imelike. Imelikus on hea. Meeldib mulle.