Kapipõhjast tekstid

Leidsin vanu tekste, mida olen kirjutanud raamatute põhjal, need on küll seinast seina, kuid elulised ja vajalikud.

• Kas armastus on võimalik ilma egoismita? Kas on võimalik jõuda nii suure arenguni, et armastada mõtlemata iseendale?
• Inimene on muutunud nii tugevaks, et suudab tundeprotsesse mõjutada. Ta suudab tundeid alla suruda ning isegi endast välja lükata ning seeläbi neist vabaneda. Kust tuleb üldse vajadus tundeid alla suruda ja peita? Siin peitubki väikese lapse erilisus, tema lihtsalt ei suuda ega oska oma tundeid alla suruda ning näitab neid julgelt maailmale. Kõige siiramal ja ehedamal moel.
• Vahel võib tunduda, et kui poleks kannatusi võiks elu seisma jääda.
• Inimese elu võib võrrelda unenäoga- sündimise hetkel jääb inimene magama, elu jooksul ei märka ta, et tegemist on unenäoga ning ärkab alles siis, kui on juba liiga hilja. Nii võiks öelda, et ärkamise hetk on inimese jaoks tegelikult aeg, kui ta sureb.
• Kas me võiksime jääda lõpuni tugevaks, olla oma meelerahus ja kindlates põhimõtetes. Öelda õigetel hetkedel ``ei`` ja mitte kunagi hiljem seda kahetseda. Kas me võiksime ka üksi olla õnnelikud. Kas me võiksime?
• Meie elu on nagu pikamaa maraton. Igaüks valib teekonna ise, pikkuse ning tingimused. Isegi riietus tuleb valida hoolikalt, et kõik toimiks laitmatult. Kelle kõrval sa jooksma hakkad, kas jõuad üksi lõpuni, võtad kaasa sõbra-sõbranna või leiad teepealt juhuslikult kaaslase. Mõned annavad poole peal alla. Mõned puhkavad vahepeal ja jätkavad siis. Ühed läbivad oma teekonna kiiremas tempos, teised aeglasemalt. Pikal teekonnal saad aru õigetest liitlastest enda kõrval. Kes jõuab oma lõpujooneni, kes ei. Aga algus, teekond ning kiirus on meie valida.
• Mida saame teha vigadega? Tunnistada, saada aru ja õppida. Vahel korrata neid, et tuletada meelde, kui valed need on, aga ühel päeval olla tark ja arukas.
• Vahel on vaja olla vait, et kuulda õiget tänavanime kuhu pöörata, vaja olla rahus oma tunnete ning meelega, et saada aru, kuhu ristmikul pöörata.
• Kui kõik eriti keeruliseks läheb ja ülepea hakkab kasvama on kõige lihtsam võtta paber ja pliiats ning kirjutada lahti oma lähitulevik. Mida sa soovid, kuhu sa tahad jõuda- milliste vahendite, ressursside ja ajaga, kui palju sul on vaja teha tööd, et oma ambitsioonid täita. Ja kuhu asetseb selle kõige keskel sinu jaoks suhe.
• Ma elan igapäev oma lihtsas muinasjutus. See sisaldab vähe tegelasi, aga parimaid, keda välja valida saab. Ma olen ise selle looja, illustraator ja lahenduste leidja. Ma tekitan kõik need probleemid ja lahendan kõik need probleemid. Kui vaja kaon, kui vaja tulen. Mulle meeldib ette kujutada asju, mida mul pole ja ehitada õhulosse, omada siniseid silmi ja näha inimesi ilusamatena ning paremana. Lihtne, parim elu. - THE BEST BEST!!!
• Muide, mis mõte mul tuli. Koolis väiks algklassist peale olla armastuse tund, või noh kasvõi suhteloogika or smthing. Mõelda, kui targad nad tulevikus oleks. Osavad mehed...
• Kui jõuda juba nii kaugele, et raskes hingelises seisus jõuda loominguni on see hea algus, isegi väga hea. Sest tegelikult ma usun, et see, mis välja sealt tuleb on midagi ainulaadset. Mõistus, süda, hing ja meel viia kuskile kaugemale ja suunata kogu valu kuskile eemale. Inimesed ei ole kerged olevused ja sellepärast pole ka sellised tegevused kerged kellegi jaoks.
• Mehed, suhted ja mood. Kõlab nagu võrdlus siga, part ja jänes. Aga tegelikult need kolm mõistet ei olegi nii erinevad. Mehed+suhted ja mood on tegelikult väga laialdase seosega. Mis on moes sel suvel, sügisel, talvel või kevadel. Millised on trendid. Kas ma järgin moodi, mida annab ette keegi kuskilt kõrgemalt või lähen oma valitud teed pidi erinedes ja vaadates omaenda silmade läbi. Mis ma täna selga panen, kas ma avan enne selleks uue cosmo, et saada teada uusimatest trendidest või ma panen selga selle, mis ma heaks arvan. 
• Ja aitäh, et mehed on olemas, et nad õpetavad meile, mis maailmas veel võimalik on või ei ole.

Ja õhtu lõpetuseks- milleks leiutati telekad. Ma olen täna närviliselt kolm korda avanud seda, pakkinud end teki sisse ning lootnud- nüüd ma siin lebotan, aga sealt ei tule ju miskit! Suutsin vaevaliselt pool tundi kohapeal olla ja Simpsonid ära vaadata- tase!

TUNNE ON, ET TAHAKS LENNATA, AGA SUL?

Mis on üksi olek?

Elu tee ei ole sirge.
Seal on kurvid, mida nimetame õppetundideks.
Tõusud, mida nimetame raskusteks.
Orud, mille sujuvaid laskumisi nimetame naudinguteks.
Ringteed, mis meid segadusse ajavad.
Lamavad politseinikud, mida nimetame oma pereks. Punased tuled, mida nimetame vaenlasteks.
Rohelised tuled, mida nimetame sõpradeks.
Vahel lõhkevad kummid, mida nimetame õnnetusteks. Aga kui Sul on varuratas, mida nimetame järjekindluseks, mootor nimega tahtejõud ja võti, milleks on tänulikkus, jõuad Sa kohta, mida saad nimetada koduks.
Nutikamad avastavad, et rännak ise ongi juba Kodu!




Ma ei tea, mis sunnib mind pühapäeva hommikul enne kaheksat ülesse ärkama ja siia tulema- kirg, väljendusvajadus, elu? Ahi köeb, varsti saab sooja.

Kui ma arvasin, et nädalaid tagasi oli mu Uue elu esimene päev siis tegelikult tõi hoopis käesolev nädalavahetus minu Uue elu esimesed päevad. Neid päevi saab kirjeldada hoopis sellega, et praegune hetk on antud selleks, et tugevaks saada. Oleviku hetk, et hakata armastama üksindust ning elu täielikult ümber mõtestada.
Ma küll ei saa väita, et mulle meeldiks õhtune ärev üksi olek, kuid inimene pidi ju harjuma kõigega?

Eile kõndisin kirbuturul ja mõtlesin- aga ma pole ju üldse kirjutanud moest, nagu eeldada võiks minu blogisse sisenedes. Ja mõtted minu peas selgitasid mulle selle nii ära:
Aga inimene ise ongi mood. Mood on tema tunded, tema eluvaade, arusaam, otsused elada, tujud. Seega, kui meie mõttemaailmas on kõik paigas on kõik paigas. Ahjaa, eile sain sooja vestiku küll valmis.

 

Mis selle moe kohta veel öelda, ma olen pidanud moeblogi ja see ei toiminud. Ma armastan moodi, ma ihkan seda ja see on mu kirg. Kui ma tänaval kõnnin siis mõttes ma riietan inimesi pidevalt ümber, mitte et nende valikud oleksid halvad, kuid ma genereerin pidevalt, mis ja kuidas võiks olla. Kuidas muuta need teksad põnevamaks ja disainida jakk ära. See olen mina. Jah, mul on palju rohkem öelda elu enda kohta, enda kohta. Usun, et minusse on pandud just sellepärast nii keerulised koostisosad kokku, et mul oleks terve elu millegi üle arutleda ja selgustele jõuda. 

Ning kõik, mis ma toimetan moega võite lugeda Eesti esimesest heade uudisteportaalist www.goodnews.ee

Väike mõte siia vahele...

 ´´Oluline on ka mõista, et me ei soorita oma rännakut üksi. Igaüks siin ilmas on omal rännakul ja oleks ju igati kena, kui kõik saaksid rännata, olemata üksteisele kaigasteks kodarais. See vajab aga head koostöövõimet, üksteise mõistmist ja vastutulelikkust. Ja mida ei tohi unustada: sõiduk, millega rändame, peab korras olema. Katkise mootori ja roostetava kerega autoga sõitmine on ebamugav ja ebapraktiline. Meie sõidukiks eluteel on meie keha.´´

Näete, mul on olnud jälle nii palju öelda, et pealkirja polegi jõudnud lahti harutama hakata. Kui aus olla siis ma võiksin kirjutada päevas kümme postitust vähemalt, sest mul on lihtsalt nii palju öelda!

Mis on siis üksi olek...
Ma olen lugenud kümneid raamatuid selle kohta. Teate ma olen käinud isegi ennustaja juures ning ma olen võtnud igasuguseid kaarte igapäevaselt erinevatest pakkidest. Tänaseks usaldan vaid Inglite kaarte- nad tulevad alati õigel ajal õige sõnumiga minu juurde. Kui minna tagasi raamatute juurde siis peamine, mis ma sealt saanud olen on see teadmine, et üksi olek ei seostu kurbuse ega negatiivsusega. Mina usun, et peamine vahe olla kahekesi ja üksi seisneb ümberharjumises. Inimene harjub kõigega, ausalt, nii see on. Algus on raske, krigistaks hambaid, nutaks, vähkleks ja teeks veel sada imet ära. Kui sa oled tulnud välja valutasandilt ning hakkad kõike selgelt ja mõistusega mõistma siis tegelikult saad aru, et nüüd sa elad lihtsalt endale. Kõik kuulub sulle, iga hetk su elust, lihtsalt iga pisi hetk! Elu ongi paras karusell, inimesed astuvad meie teele ja nad lahkuvad sealt. Kui keegi oleks meile seda väiksest peast selgitanud või koolis oleks olnud üks tund, kus selgitaks elu põhitõdesid peale materjaalsete asjade oleksime me palju tublimad ja tugevamad. Aga kuna meile ei ole neid asju tegelikult selgitatud siis me protesteerime nende ebamääraste tunnete vastu, sest nad on meile võõrad ja halvad. Nad on vastikult kriipivad ja ebamaised, nad justkui ei kuuluks meie ellu, võõrkehad. Aga nüüd on meie ülesanne need tunded endaga sõbraks teha, võtta endaga kaasa järgmisele teekonnale.
Jah ma olen täielikult selle poolt, et me ei ole loodud üksi olema, kuid me ei ole loodud ka raiskama kellegile oma elu, kes seda ei vääri. Seega siin tulevad jälle mängu valikud- need olulised asjad meie elus, mis loovad tänase ja homse.

Ärgem siis unusta neid väikseid olulisi valikuid.

Algamas on pühapäev. Kellele puhkepäev, kellele tööpäev, kellele perepäev, kellele iseendaga olemise päev. Loodan, et see tuleb imeline!

 Passenger- Circles, imeilus.

Kes siis ikkagi määrab meie elu...

Tere laupäeva hommikut,
Väljas paistab päike, mis maalib selle sügisese looduse lihtsalt imeilusaks. Seljataga on jälle kirev nädal, tehtud ja kogetud on erinevaid asju ja kogemusi. Liiga pikaks kujuneks kõige lahti jutustamine, vaid ühe mõttetera toon välja, mis mõjutas enim mu nädalat- Ühel hetkel võid sa olla tipus ja teisel hetkel lamada üksinda ja abitult. Seega kunagi ei saa kindel olla, et tipp jääb sinu tipuks ning kindel olla, et nüüd kõik ongi nii. See peaks panema veel enam väärtustama elu pisihetki.
Mul on imeline hommik iseendale. Uni oli magus, sest köetud ahi andis nii hea soojuse. Üllataval kombel vaid endale kohvi tegemine, värske salat ning õhtul külma valmistatud kirju koer maitses hästi. Peas keerlesid küll kummalised mõtted- polegi kellegiga rääkida, kellegile veel süüa teha, kuid kõik oli imeliselt rahulik kuidagi. Rahulik, aga üksik.

Nagu pealkirjas saab lugeda on minu küsimuseks peas kerkinud ülesse üks- kes siis meie elu ikkagi määrab...
Ma peaks selle lahti mõtestamiseks tegema kümneid alalõike, kuid teen endale kaks olulisemat.

Valikud. Me teeme valiku siia maailma sündida, mina usun, et see on tehtud kuskil palju varem ja palju kaugemalt. Me oleme endale saanud vanemad, tegelikult oleme nemad ka välja valinud. Ja siis hakkab meie elu, mille tähtsaim võtmeküsimus ongi valik. Kuidas me teeme valiku õppida, kui palju pingutada. Millise valiku me tulevikus elukutse osas teeme. Milliste inimestega me valime suhelda. Kelle me valime endale elukaaslaseks ning kellega me abiellume. Need on suured valikud. Tegelikult on meie elus-  hommikust õhtuni ainult valikud. Need on pisikesed valikud, mis tegelikult loovadki meie elu. Mille järgi me peaksime neid valikuid tegema- kõhutunde, mõistuse, teiste soovituste?
Kui me oleme valinud vale, siis miks on nii raske sellest loobuda, kuigi silmeees on juba õige valik. Miks tekitab õige valik meis kummalist tunnet, samas kui ulbime veel vales valikus?

Juhused. Teate ju neid lugusid, kus inimesed kohtuvad juhuslikult ja armuvad kogu eluks- neist saab sada aastat armastust. Kui satud õigesse kohta, õigel ajal ja saad oma unistuste töö. Just need ongi juhused, mis su elu otsustavad sinu eest. Ja see on väga-väga oluline osa meie elust, sest juhused võivad tuua meile kätte soovitu. Samas juhused ei tee meie eest tööd ära, mis meil endil on vaja teha. Et juhused sünniksid on meil vaja teha eeltöö- see tähendab, olla valmis juhuseks. Me peame enda sees kõigepealt otsustama, mis on meile hea ja mida soovime saavutada. Siis tekitama selle kõik enda sisse sooja tundega ning justkui enda ette looma. Kui see on meie sees peaaegu olemas siis on vaja pisikest juhust, et kõik sünnikski.


Seega kallid inimesed, et saada unistuste töö, leida eluarmastus ning olla terve ja õnnelik peame tegema õigeid valikuid või looma enda sees juhused. See on imelihtne vaid siis, kui sellega teha igapäevaselt tööd justkui käite igapäev oma rutiinsel tööl. Kuid kõik õnnestub, ma luban teile- ma olen selle järgi proovinud!

Tahan tuua siia ühe jutuajamise, mis pani mul näo naeratama.
Istusin taksosse ühel päeval ning sattusin taksojuhi otsa, kellega olen ka enne sõitnud ning jutu peale saanud ( muide ma satun alati samade taksojuhtide otsa ).
Ta on venelane, kellel on mingisugused võimed ravida inimesi. Kuna eelmine sõit oli päris pikk siis ta võttis mu käe ja vaatas käejooni sealt ning seletas veidi lahti neid- too hetk ma naeratasin soojalt ja teadsin, et maailm hoolitseb mu eest.
Täna ta küsis mu käest, kuidas tööl läheb ja mis tööd sa teed. Seletasin siis, et tead ühel päeval otsustasin, et tulen töölt ära ja maksku, mis maksab hakkan tegema asju, mida armastan. Isegi, kui pean sööma kuu aega kiirnuudleid siis ma riskin. Ta lõi selle peale särama ja ütles ´´Tead, kui ma saaks siis ma praegu maaliks, ma ei oleks üldse siin, ma maaliks ja raviks inimesi! Aga natukene läheb aega, ma saan jalad alla ja siis ma teen seda.´´
Teate, see tegi mind nii õnnelikuks- inimesed unistavad ikka veel, nad tahavad teha asju, mida armastavad ja usuvad sellesse.

Ma usun, et täna tuleb imeline päev, sest lubas tormi, aga praegu paistab päike. On ju hea märk?

Kuidas selle enese teega siis ikka on...

Tere hilisõhtut kallid inimesed,

Kell on jälle hiline, kuid minu näpud ei peatu veel ning mõte töötab kiiremi, kui seda sellistel tundidel vaja oleks. Mul on imeline päev seljataga. Kuigi ma olen väga paljudele inimestele jälle tänulik, et nad mu elus on ja mu päeva imeliseks tegid, tänan ka ennast.
Viimastel päevadel on olnud seletamatu rusuvus sees, ma ei taha sellesse kinni jääda, sest siis ma takerdungi selle otsa ja edasiminekuks on ei miski. Oluline selle mõõna juures on mõistmine, et meie ise oleme oma tee valijad ja selle järgijad. Kui hommikul tunne on sant, ei tohi ühtegi tegemist homse varna visata ning targem on väevõimuga end tegudele sundida- tunne on pärast imeline.

Minu eesmärk oli tegelikult natukene nokitseda lahti teemat inimestest meie ümber. Ma olen alati olnud oma raja kõndija, isegi kui teen seda hambad ristis või pisar silmis- see on minu tee. Kuna see on minu tee siis leian, et minu õigus on teha ka minu vigu, libastuda, kukkuda ning mis kõige olulisem- tõusta. Inimesed jäävad tihti  kinni vigadesse, mis teinud oleme märkamata neid asju, mis oleme hästi teinud. Minu küsimus- kui palju me peaksime kuulama oma lähedaste arvamusi meie valikute suhtes, millises mahus me neid peaksime endast läbi laskma ning mida neist kuulda võtma. Kas oleks jäärapäine minna oma raha ning oleks see siis aus meie lähedaste suhtes. Kui ühel päeval avastada hoopis uus teesilt ning teeots ning leida, et see on nii õige siis kas on aus järsku muutuda.
Esimene vastus, mis pähe torgatab on- JA, see on ju minu elu ja minu valikud. Praegu tunnen puudust mõnusatest mõttekaaslastest kellega see teema tükkideks harutada ja vastused leida.

Tegelikult on need asjad vist teist pidi ka. Kui inimene ja inimesed meie ümber meid ikka päriselt ka armastavad siis nad tulevad kaasa kõigega.

Mis ma veel öelda tahan, elu raskemaid ülesandeid on leida MINU INIMESED, niiet kui te need leiate, siis hoidke neid.

Lisaks kõige vapustava juures, mis mu elus praegu toimub mõlgub veel üks projekt mõtetes- teha oma butiik, kuhu kokku koguda parimad riided ning siduda see heategevuse ja taaskasutusega. Ma tunnen, kuidas mu elu hakkab loksuma sinna paika, kus mul on loomeinimesena piisav vabadus valida oma tööaega ning rütmi. Loomeinimeste jaoks on kindlad mallid ja vormid justkui õhuta ruumis viibimine.

Ja lõppu- millal te viimati kogesite romantikat, midagi sellist, et suudeldes jäi hing kinni ning öösel ei lasknud liblikad magada?
Loodan, et need pildid annavad väikese tunde, mida silmas pean.

Minul on igatahes see romantika kogus miinustes juba, kuidas sul?

 Armastage ennast ja teil algab romaan, mis kestab elu lõpuni.

Seal, kus on suur armastus sünnib alati imesid.



Usk aitab.

Positiivne revulutsioon, kui maailma pääsetee

Ma tahan alustada armastusest. See suure A tähega sõna on loonud tegelikult meid siia maailma, kuid siia saabudes me unustame selle. Mitte keegi meist ei oska anda täpset vastet sõnale Armastus. Ma usun, et sellele pole leitud seletust, sest see on midagi väga suurt. Ma oskan seda öelda, sest kui ma olen jõudnud etappi, kus kogu minu sisemus on täidetud armastusega siis ongi täpselt selline tunne- no ei mahu ära.
Ka mina ei oska öelda, mis ta siis on, kuid ma tean, kust ta alguse on saanud ning millised ravitoimed tal on. Teate, ta suudab kõik maailmas parandada ja oskab isegi uue maailma luua! Kui mina jõudsin enesearmastuseni toimusid minu elus igasugused toredad asjad järsku.
Ma olen oma elu elanud siiani ainult tööd rügades- just nimelt rügades, sest rõõmu sellest on vähe tuntud. Südames elas koguaeg soov tegeleda tegelikult nende asjadega, mis mind armastama panevad. Ja ühel päeval ma olin valmis, ma tundsin- maksku, mis maksab ma riskin ja hakkan minema edasi nende asjadega, mis mulle naudingut pakuvad. See ei osutunud väga kergeks, kuklas rippusid ja ripuvad rahamured, kuid kes olen ma ilma asjadeta, mida armastan. Järsku ma soovisin ja ma sain- ma sattusin ning õnnestusin, järsku oli minu ees elu, mida tahtsin. Ma teadsin ja tean, et raha ei voola ojadena, kuid kui ma saan raha asemel inimesed, kes näevad minus seda, mis on tõeline, pakuvad mulle sära ja panevad mind elama- siis ma ei ütle enam ei.
Siin ma olen ja siia ma jään. Võite kohata mind nüüd Heade Uudiste keskelt portaalist GoodNews, kus olen täitmas oma headuse missioone.

Suured tänud Inglitele, et siin ma nüüd olen.