Ühe disaineri unistus...

Noor disainer Katrin Aasmaa: ´´Tahan jõuda tippu!´´

Kohtusin Katrin Aasmaaga ühes disainipoes, kuhu ta oma rõivaid
müüki tõi. Mind jäi kummitama tema müstilisus ning muidugi meeste
triiksärgid, mida ta disainib. Nendest õhkab midagi erilist ja
ebatavalist.

Otsustasin uurida, mis peitub selle noore disaineri taga tegelikult
ning milline on tema loomehing.

Katrin Aasmaa on tõesti üks müstiline noor disainer meie kodumaa
maastikul, kes oli enda arvates alguses ülbe ning arvas, et oskab
kõike. Nüüdseks on ta teadvustanud, et hetkel ei ole ta veel valmis
disainer, kuid sellegipoolest soovib ta tippu jõuda.

Katrin pöörab oma loomingus suurt rõhku ka taaskasutusele. Ta usub, et
kui me praegu ei tee teadlikut valikut jätkusuutlikuse osas siis ei ole
tulevik nii helge.

Katrin, millal hakkas sinus elama disaineripisik?

Ma hakkasin unistama disaineriametist umbes 14-aastaselt.
Kunagi nägin kooli seinalt kuulutust koolinoorte moeshow'st, otsustasin osaleda.
Sellest ajast alates olen aktiivselt disainimisega tegelenud ja konkurssidest
osa võtnud. Tagant järele mõeldes olin ikka jube julge ja ülbe. Ma
arvasin, et tänu ajakirjadele ja telekale olen väga tark ja teen
kõike hästi. Aga mul on hea meel, et mul oli pealehakkamist ning
sealt läkski pall veerema. 

Kas mõni eluline sündmus lükkas sind moemaailma poole või oli see 

loomulik valik?

Mind on moetööstus alati ümbritsenud, sest mu ema töötas sellel
alal. Väiksena käisin tihti tal töö juures, imetlesin rõivaid,
sobrasin mööda müügisaali kallites disainerrõivastes ringi või
sirvisin välismaised moeajakirju, mida koju tellida ei saanud. Kõik
oli nii ilus ja lummav, nagu fantaasiamaailm. Mõni laps luges Harry
Potterit ja põgenes sinna maailma, mina leidsin enda maagia Vogue
lehekülgedelt, ekstravagantsetelt fotolavastustelt. Isegi sugulased
teavad meenutada, et vahetasin lapsena sada korda päevas riideid.
Olin esimene, kes tahtis minna poodlema või kaltsukasse ja tegin ka
barbidele riideid.

Milline oli sinu jaoks algus, mis oli raske ja mis kerge?

 Kõige raskem oli kooli ja trenni kõrvalt aega leida. Teisalt
tahtsin kohe liiga palju ja kiiresti ning kohati hindasin oma võimeid
üle. Õnneks aeg ja kogemused õpetavad. Hästi on meeles need ööd,
kus jõin ohtralt energiajooki ja kella 3 paiku istusin veel
õmblusmasina taga. Kõige lahedam selle juures on aga loomulikult
modellide seljas lõpptulemust näha ja konkurssidel häid tulemusi
saada. Esimene kord, kui sain esimese koha, nutsin suurest õnnest
lahinal ja tõdesin, et kõik ohverdused on ennast ära tasunud.
Kõige olulisem on ikkagi ise enda loominguga rahul olla.

Kuidas nägi välja sinu loomingu kujunemise protsess?

Iga algaja imiteerib enda iidolit. Seega, kõigepealt sirvin
ajakirju, ülioluline on mulle _tumblr_, kust leiab igasugust
materjali, jälgisin trende ja selekteerisin endale meeldivad. Vahel
piisab aga ühest fotost, tundest või detailist ja materjalist, mille
ümber hakkab mõte liikuma.
Loomingut luues ei mõtle ma kunagi esimesena ainult
riietele, vaid ka sellele naisele või mehele, kes neid rõivaid
kandma peaks. Milline on tema hoiak, mida peaksid need riided tema
kohta ütlema jne. Sealt inspireerituna hakkan joonistama. Algsed joonistused
aga tavaliselt pikalt ei püsi, sest pean kurbusega tõdema, et Eestis
pole väga lai kanga ega materjali valik ning seetõttu tuleb vahest
asju ümber mõelda. Samas puudub  mul piisavalt elav fantaasia ning
ma ei suuda ette mõelda, mis saab. Tahan kasutatavaid materjale
katsuda, vaadata ja katsetada- kas nad mu ideele ka alluvad. Sellist
realismi olen saanud läbi mitme läbikukkumise: idee on hea, kuid
teostada praktiliselt võimatu. Võib öelda, et minu loometöö
hakkab siis, kui mul on materjalid käes ja hakkan nendega
eksperimenteerima. Lõiked leiutan tavaliselt ise, suur Burda fänn ma
pole.

Noor Mood moekonkurssil sai laval näha sinu käe all loodud küllaltki 

minimalistliku ning dramaatilist stiili. Kas selline ongi sinu looming?

 
Need kaks vastandlikku omadussõna sobivad päris hästi minu
loomingu iseloomustamiseks. Tegelikkuses rõhun palju kantavusele,
isegi sellest kollektsioonist olen mitmed esemed endale kappi
riputanud ning kannan neid aktiivselt. Ma hindan Haute Couture`i, kuid
soovin, et minu loomingul oleks laiem tarbijaskond. Kahjuks või
õnneks pole mul kindlat stiili, teen seda, mis pähe tuleb ning
järgin Coco Chaneli põhimõtet: "Et olla asendamatu, pead olema
alati erinev."

Millist lugu räägib sinu looming, mis sõnumit soovid edastada?

 
Kasutan enda loomingus palju taaskasutatud materjale, ilmselgelt olen
suur Reet Ausi fänn. Mulle tekitab muret see, et inimesed ei
suuda jätkusuutlikult elada ning kui me praegu valikuid teadlikumalt
ei tee, ei anna me tulevastele põlvedele ühtegi valikut, sest
ressursid on lõppenud. Suuremat seost ma aga enda loomingu ja selle
teema vahel ei teeks. Olen tavaline disainer, kes lihtsalt teeb
teadlikke ja säästikke tarbimisvalikuid, kuid
taaskasutusepatrioodiks ennast tembeldada ma ei sooviks. Enamasti ma
tahaks mõelda, et mu looming on eriline, kuid nii arvab iga
disainer.

Seevastu ütlen, et minu riided on trende jälgivad, kantavad, mugavad
ning võib-olla kergelt "hipsterlikud" ja veidrad. Minu arvates on
riided selline vahend, millega inimene näitab maailmale, milline ta
on või tahaks olla, ilma ühtegi sõna kasutamata ning kui inimesed
seda minu loominguga tahavad teha, siis miks mitte.

 



Kuidas jõudsid meeste triiksärkideni?

Meeste särke hakkasin juhuslikult disainima. Mul tekkis natuke aega
tagasi huvi meestemoe vastu. Minuga võttis ühendust üks Eesti disainerite pood,
kes olid huvitatud minu kollektsiooni müümisest. See juhtus suvel ja
valminud mantlid väga ei sobinud hooajaliselt ning hakkasime arutama,
millise loominguga ma veel tegelen. Nemad ise pakkusid välja, et
sooviksid triiksärke meestele ning see andiski mulle tõuke seda
teemat uurima hakata. Särgid on taaskasutatud materjalidest
hipsterlikuks ja gruuviks tuunitud.

Kas sinu loodud looming väljendab ka sinu sisemist olemust ja iseloomu?

 Minimalistlik ja lihtne inimene on minu vastand. Ma ise ei ütleks,
et olen minimalist, mul on sinna veel pikk tee. Iseloomu väljendavad
pigem mõned aspektid ja detailid minu loomingus. Kõik, kes mind
teavad ütleksid, et ma olen pigem dramaatiline, keeruline, julge,
veider ja hull.



Millega tegeled peale disainimise?

 Olen hetkel abiturient, seega kool ja ülikooliks valmistumine võtab
hetkel palju aega. Samuti tegelen rahvusvaheliselt väitlemisega ning
suurem osa elust on tantsutrennis käidud.

Keda jälgid Eesti disaineritest?

 
Ma soovin, et noortele disaineritele antaks rohkem võimalust ennast
kuuldavaks teha. Näiteks Tallinnas toimub küll palju konkursse, kuid
neid ei promota piisavalt laialdaselt suuremale publikule. Eesti
disaineritest jälgin nii mõndagi, suure austusega jälgin Reet Ausi,
kes oli ka osaks mu uurimistööst kooli jaoks ning enda graafiliste
kujutistega lummab mind Britt Samoson.

Millisel kohal on Eestis tänavamood?

Soovin, et inimesed pööraksid suuremat rõhku sellele, mida nad selga valivad.
Alati ei ole oluline lihtne valik, vaid ka see, et valik oleks eriline.
Jälgin ikka tänavamoe blogisid ning sealt leiab põnevaid leide.

Kas olla disainer on olnud sinu eluunistus?

Ma arvan, et ma pole küll valmis disainer, aga ma pürgin sinna poole
ning see õppimise ja arenemise protsess on minu unistus.

Kus näed end kümne aasta pärast?

Kümne aasta pärast näen end kuskil moemaastikul, täpsemate
plaanidega ma ennast piirata ei taha. Eks ma tahan sinna jõuda, kuhu
kõik- tippu!

Mis oli sinu jaoks viimane hea uudis?

Viimane hea uudis oli Chaneli uus käekott, mis näeb välja nagu
brändi kurikuulus No 5 Perfume pudel. Väga kihvt!

Katrin Aasmaa´ga saad kontakti leides ta Faceboogist.

Eneseteadlikud naised

Tänapäeva maailm on teinud naisest tugeva ning eneseteadliku naise. Vanasti oli naise roll ning käitumine hoopis teine, mis praegu. Alustada võiks sellest, et vanasti oli naist "kätte saada" väga keeruline. Kõik kosjaskäimised jne... Mehe vaev naise endale võitmiseks oli lõputu. Tänapäeval on rollid vahetusse läinud, naised ajavad tihti hoopis ise mehi taga ning mehed isegi ootavad seda.

Mul on üks sõber, kes kasutab sellist tehnikat. Ta rääkis mulle ükskord, et tema ei küsi kunagi klubis või peol olles naiselt tema telefoninumbrit. Tal on taskus visiitkaardid, mida ta annab naistele, kes talle huvi pakuvad lausega "helista mulle". Pean tunnistama, et ka mina kohtusin temaga nii ( see ei kõla nüüd väga intelligentselt ).

Võibolla sealt see kõik alguse saabki — rollide vahetusest ning tavade muutumises läbi aja. Tegelikult tahtsin ma rohkem puudutada teemat Naiste tugevus!. Tänu sellele, et olen kogu aeg liikuvuses ning läbin erinevaid seltskondi ( peamiselt küll ilumaailma ), siis kohtan üha enam ja enam naisi, kes on motiveeritud aina rohkem saavutama. On neid, kellel pole kodus mehi ning lapsi ootamas ( ka mina kuulun sinna gruppi ) ning on neid, kes on saavutanud juba oma naise suurteo — sünnitanud lapsed ning kodus on ootamas armastav mees. Suur austus neile naistele! Huvitav, kui palju need mehed väärtustavad ja hindavad oma naisi, kes on kodus loonud pesa ning soovivad veel saavutada elus muudki?

Kuid milline oleks meie elu, kui kõik oleks nii nagu vanasti? Naise saamiseks pidi kosjas käima, tema kätt hoidma enne kui suudelda võis. Kui naine oli lõpuks endale võideldud, tehti kõik selle nimel, et naisele pakkuda ideaalne elu. Naise roll oli vaid kodune ning mehe kohus raha koju tuua.

Ühel päeval me arutasime sõbrannaga pikalt selle teema üle. Kuna sõita oli pikk tee, venis ka see arutelu päris pikaks. Rääkisime läbi mõlema juhtumised selle teemaga seoses. Mõistsime, et me polegi osanud olla nö nõrgad naised. Noh sellised, kes alati paluvad mehelt abi või helistaks hädas olles. Või lõhuks midagi kodus ära, et mees ära parandaks jne. Me oleme alati olnud suunatud oma karjäärile ning mitte kunagi pole öelnud: "Ma ei saa hakkama". Mida rohkem endale sisendada "Ma saan kõigega hakkama", seda vähem hakkad enda kõrvale kedagi vajama. Milleks, kui ma ise kõigega hakkama saan? Kui mees kutsub kohtama, oled alatihti tööl ning isegi kui ei ole, leiad millegipärast selle põhjuse. Lõpuks kasvab sinust Superwoman - saad naela seina, saavutad kõrged töökohad, omandad hea hariduse, keedad kodus moosi, pesed pesu ja lööd kodu läikima. Naine, kes on hea igal alal. Kuid mis saab siis meestest? Kuidas saavad mehed olla mehed? Aidata nõrku naisi?

Minu eelmises suhtes tuli just see asi päevakorrale päevast-päeva. Polnud vahet, kas kodus oli vaja remonti teha või pühapäeval kooki küpsetada — pole probleemi, teen ära. Õhtul võisin veel olla kodus mehe jaoks hea naine või parim armuke — ühesõnaga kõik, mida vaja. Milliseks saab mees sellisel juhul? Arvan, et ta hakkab trotsima alateadvuses seda, et ei saa olla mees, tal jääb täitmata meherolli sinu kõrval.

Ning kõik puruneb...

Leidsin huvitava fakti. Eestis tehtud uuringute järgi arvavad nii naised kui mehed, et naiselikud isiksuseomadused on arglikkus, abitus, hellus, naiivsus, kaastundlikkus, tundelisus, jutukus, hoolitsevus ja sõltuvus.

Ehk peaksime siis olema natukene nõrgemad ning rohkem oma meestest sõltuma?

Oskamatus elada

Tavaline kolmapäev, võibolla siiski mitte tavaline. Üks neist päevadest, mil olen end igalt poolt   vabaks tirinud- kuna liiga pikk töötsükkel on jälle ületatud. Niisiis ärkan tavalisest natukene hiljem, umbes pool üheksa. Keegi on juba pool tundi mänginud äratuskella ning limpsinud mu nägu, jooksnud mööda tuba ning lihtsalt mänginud lolli. Annan alla, tõmban selga dressid ning lähen koeraga jalutama. Tean, et täna on vaja paljudes kohtades ära käija, seega alustan tegutsemist. Mõtlen, et luban siiski ka midagi toredat tänasesse päeva ning lähen venna perele külla. Hoian last rinnal ning tundub justkui maailm olekski nii lihtne ja ilus. Kõik peatub ning tundub, et niimodi võikski aeg seisma jääda. Tean, et õhtul on toredate ja heade inimestega istumine. Tund enne seda tunnen, kui väsinud ma olen, no lihtsalt nii väsinud, et ei suuda liigutada. Pean juba peas plaani, kuidas parem oleks lihtsalt jääda siia koju. Kuid ületan end ja ajan kodust välja.

Istun seal ning tunnen, et ma ei ole üldse kohal. Tunnen, kuidas ma solvan neid häid inimesi oma kohalolekuga- ma lihtsalt ei suuda, ma olen mujal. Mõtlen tuhandele muule asjale- mis kellaks ma homme hommikul äratuse panen, kuidas ja millega ma uue vaiba koju toon, kas pits asetada pesule ühte või teistpidi, millised modellid peaks valima lavale ja kuidas õnnestuks fotosessioon. Mõtlen, millal ma jõuan viia kontsad kingsepale, et laupäevaks kätte saada, mil õhtul peab jälle tööd tegema. Ma tunnen siiralt, kuidas ma solvan neid inimesi enda ümber. See on nii õudne tunne nagu hing jääks kinni.

Vaatan neid inimesi ning mõttes imetlen, kuidas nad suudavad lihtsalt olla, kuidas nad saavad lülitada end välja ning olla selles hetkes. Nad on lihtsalt nii õnnelikud ja vabad. Kuulen jutte armumistest ning liblikatest, ma isegi ei oska seda tunnet kirjeldada, sest ei mäleta seda.

Jalutan koju ja peas keerlevad veel vestlused. Kõik on nii sassis, et tunnen, kuidas sooviksin lahkuda juba täna siit, mitte paari kuu pärast. Lihtsalt kõik seljataha jätta.

´´Sa pead elu nautima, õnnelik olema siin ja praegu. Õnn on see, kui sa ei taha midagi saavutada. Töö ei ole õnn ja elu.´´

Mul jookseb järsku peas kõik kokku, lihtsalt väga-väga suur lühis tekib. Mõtlen, kas elangi oma elu valesti. Ma tunnen järsku, kuidas ma oleks justkui kõigile inimestele koguaeg valetanud. Ma olen kirjutanud tarku lauseid ritta olemisest siin ja praegu, lihtsalt õnnelikust olemisest ning ise ma lihtsalt ei oskagi elada.

Võtan koera ja lähen jalutan, et mõtteid kuidagigi selgemaks saada. Kell on jälle väga hiline, vaatan, kuidas mu majas kõik inimesed magavad ning mõtlen, et neile ma tundun vist tõesti imelik- iga öö saabun ja hommikul lahkun.

Minule on kõik normaalne, üllatavalt normaalne. Minu jaoks on normaalne teha palju tööd. Täna ütles mulle ema, et ta pole mulle tükk aega helistanud, sest ma teen nagunii koguaeg tööd. Samamoodi ütlevad ka inimesed, kes on loobunud mind kutsumast kuhugi.

Mõtlen hetkel: ´´Kas ma olen idioot peast- tahan inimesi oma ellu ja vingun. Kui inimesed on, siis ma ei lase neid ligi või lihtsalt peidan end töö taha.´´

Mõtlen hetkel isegi sellele, et minu ebaõnnestunud suhe oli hea, sest siis motiveeris mind miski lõpetama töö tegemist või tegema midagi muud. Ma suudan isegi sellist asja mõelda... väga paha. 

Mõtlen isegi sellele, et huvitav kas need inimesed kellega täna olin minuga enam suhtlevad või mida nad üldse minust mõtlevad- ometigi sisemuses tean, et see pole ju tõeline mina, või on? Jah ma tahangi kaugele jõuda, tahan palju tööd teha ja võibolla meeldib isegi väsinud olla. Sest ma tean, et kunagi on mul ilus pere ning ma kasvatan vaid lapsi. Ma teen seda kõike praegu, sest muud mul pole ja leian, et see on õige aeg luua karjääri.

Hetkel tunnen, et kõik on nii sassis. Praegu vajaks kedagi kõige targemat, kes vastaks mu küsimustele, kuid ma pean ise need küsimused esitama ning vastused leidma.

Hunte kodu juurest ei murta

 ´´Osa rahvast uhkelt rohkem, kui oskan lugeda. Ühes olen kindel, nad on head inimesed ja nad meeldiks sulle ka. Ma ei usu, et sa kõiki neid tunned ja vaevalt nad üksteistki tunnevad. Ja äkki tõesti ei klapi, samas äkki on tegu pelgalt halva esmamuljega. Nad mõistavad ja peavad endast lugu ka siis, kui neil puudub kontakt sinuga. Kui teid on okkad sidumas jagades iga mure, mõõtmata selle tõsidust. Ja vahel piisab pilgust ka, kui pole tundeid sõnadesse tõlgitud. Nad ei karda hoolida, ei hoia häid emotsioone alla. Kunagi nad ei soovi halba ja kui juhtub siis juhtus kogemata- juba möödas, unustatud. Nad on kõigest süngest üle, argipäeva mured rõhuvalt ümber nende omavahelisi suhteid tegelikult üldse ei mõjuta. Või ma eksin siin? On minu ja teiste elud segi läinud? Kui päriselt ongi teisiti, parem, et siis kõik oleks mängult. Kuigi igal ühel on enda asjad ajada, on nad kõik selles osa, moodustades rahva. Nad on minu inimesed ja mina olen nende oma. Ma lähen vooluga kaasa.´´

Sama raske, kui on leida elu  toimimise valemit või hea suhte valemit tundub raske aru saada inimestest, Minu inimestest. Minu inimeste ära tundmine pole nii lihtne, kui tunduda võib. Tundub ju lihtne- sa kas sobid inimesega või ei, kuid ei, see ei ole nii must ja valge.

Ma olen alati soovinud inimestele parimat, ka neile, kes mulle on haiget teinud. Ma olen väga kiire andestaja. Mul on imeline võime mäletada vaid head ning unustada halb ning valu. Nii olengi veel tänagi saanud heaks sõbraks inimestega, kes on mulle palju haiget teinud. Ma juhindun elus alati mõttest, et andestamine on üks elu osa. Meil on vaja andestada, sest me keegi pole täiuslik. Kui me hakkame mõistma seda, et inimesed üldjuhul ei tee meile haiget mõeldes, et nad just meile soovivad halba. Inimesed teevad vigu ning halba, sest miski juhindub neid seda tegema. Me keegi pole halvad, me lihtsalt teeme vigu.

Isegi, kui ma olen selle lihtsa elutõe endale selgeks õppinud ning rakendan seda oma igapäeva elus ei saa ikka ma aru inimestest, kes lihtsalt ütlevad või käituvad halvasti. Ikka veel ma kohtan oma igapäeva elus inimesi, kes panevad mu suu ammuli mõtlema: ´´miks sa nii käitud?´´

Ka mina pole täiuslik ning arvatavasti panen ka mina paljudel suu lahti mõtlema- mis sul viga on? Kuid ma ei ole võimeline kellegile ütlema halvasti, ometi mulle öeldakse ja ma leian, et ma ei ole seda väärt. Lihtsalt ei ole. Minu elus on olnud inimesi, kelle vastu ma olen olnud tõeliselt head, kuid nad on lihtsalt halvasti öelnud ning minema jalutanud. Neid inimesi on ikka veel mu elus, kuid ma usun ja tunnen, et minu väärtuslikus elus täna, siin ja praegu ei ole kohta sellistele inimestele.

On siililegi selge, et ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse. Miks me siis ütleme teineteisele halvasti, valetame või käitume nii nagu teine väärt ei ole? Ja erandlikult ei pea ma selle all silmas mehi. Ma usun, et inimestel on alati põhjused, mis paneb neid nii käituma, kuid ehk saaks teisiti? Ehk saaks olla teineteise vastu siirad, ausad ning rääkida südamest- südamesse? Öeldakse ju, et kodu juure ssta murdma ei lähe, miks hammustad sa siis seda, kes on sinu vastu olnud siiras ning alati teinud kõike siiraste kavatsustega?

Tänasel päeval, kui sihid on selged märkan üha enam ja enam, kuidas kellegist sõltuda ei ole võimalik. Ma ei pea sõltumise all silmas seda, et su iga uus elu minut sõltub kellegi olemasolust või tegudest, ma pean silmas seda, kui kellegiga on seatud kokkulepped. See kõik on omavahel seotud- teineteise hoidmine kokkulepetes ja mitte kokkulepetes. Teineteisele hea sõna ütlemine ning ära kuulamine. Üksteise mõistmine ning aus olemine. Miks seda siiski tänapäeval nii vähe kohtab?

Mind ajab vahel isegi iiveldama see ebasiirus ja paneb mõtlema, miks või mida sellega saavutada tahetakse. Kas see on vaid mask, mille taha peidetakse midagi või kedagi? Kas see on mask, mille taha üritatakse peita tõelist ennast? Kas ja milliseid maske me oma elus vajame? Ma õpin igapäevaga olema üha rohkem ja rohkem siiras- kui ma olen väsinud ning tüdinud siis üritan kaduda oma nurka ning vaikselt see mööduv haigus läbi põdedad. Kui tahan inimesi siis poen neile südame lähedale. Kui tahan olla hea siis olen- juhindun oma südametunde järgi ning alati proovin olla siiralt mina ise. See pole üldse nii lihtne, kui tahaks loota, kuid õppimist väärt ning kogemus omaette. Ma väldin jutuajamisi, kus tegelikult midagi pole öelda- viisakusest esitatud küsimused või tehislikult tekitatud vestlused, nendel puudub sisu ja väärtust.

Mis oleks, kui me ei ütleks teineteisele halvasti?

Väike sabaga mehike

Kas kuskil kaugustes on keegi, sabaga väike mehike, kes on pannud paika meie elus asjad ning me tahame reegleid muuta, mis tegelikult on ebareaalne üritus? Võibolla meie peas eksisteerib siiski mingi muinasjutumaailma majakene, kus on meie tehtud reeglid, mis tegelikult pole reeglid, mis oleksid kasutuskõlblikud.

Mulle hakkab üha enam ja enam tunduma, et see väike sabaga tark mehike on ikka päris tark vennike, sest ta on välja valinud inimesed, kes on loodud meie ellu sõbrana, kes hingesugulasena ning kes mehe või naisena. Miks juhtub nii, et mõne inimesega saame süüa näruse välimusega popkorni ning naerda lolli filmi üle ning teise jaoks istume ballikleidis kontserdil sirge ja viisakana. Kas see ongi kuskil paika pandud ning inimesed on justkui mosaiigitükid, mis on kellegi poolt õigetesse asendisse juba paika seatud.

Nende mosaiigitükikeste eristamine polegi tegelikult väga raske. Minnes mõne inimesega üle piiri saad aru, et ta ongi loodud vaid heaks sõbraks, kellega koos lollusi teha. Mõne inimesega üle piiri minnes tekib justkui tuumaplahvatus ning targem on miiniväljalt auga eemale astuda, et näha asju selgemalt. Kui miiniväli on seljataha jäänud märkad, et kui te olete õiges asendis oma suhtega on kõik kerge ja lihtne- pole suuri tülisid ning tuumaplahvatusi, kõik justkui toimib. Kui keegi on sinu elus valesse rolli astunud toimub plahvatus. See on justkui inimsuhete plahvatus, mis on vahel isegi hullem, kui reaalne maja õhku lendamine.

Oletame, et see väike sabaga mehike ongi olemas, kes reegleid teeb. Kuidas me siis tunneme ära selle, millisesse rolli keegi meie elus sobib? Või polegi meil vaja seda tunda ning elu ja aeg teeb oma korrektuurid? Kui ma elus olen kohanud mehi olen alati vaadanud neid tõeliselt naiseliku pilguga- kas ta sobiks mulle laste isaks, kas ma tutvustaks teda oma vanematele jnejne. See näitemäng on muutunud selleks, et nendest inimestest on saanud minu jaoks head sõbrad. Samas olen mõne inimesega käinud läbi sõpruse, hingesuguluse, suhte ning muud vormid ning jäänud vaid sõpruse juurde. Seega on raske üheselt öelda, kuidas seda peaks ära tundma. Võibolla tuleks usaldada oma esimesi tundeid- kas see inimene veetleb meid või on see pigem sõbralik sümpaatia.

Oma igapäeva elus hakkan märkama mõnede mõtete taga jõudu, milles siiani kahelnud olen. Ma pole suutnud uskuda, et inimesed muutuvad- tegelikult muutuvadki. Isegi see on võimalik, et inimene, kellega olite kunagi armusuhetes ning jagasite külge siis nüüd olete justkui õde ja vend. Tundub uskumatu, kas pole, kuid tõesti inimesed muutuvadki. Igaüks leiab meist ühel ajal oma tee. Vahel võib mõjutada vanu suhteid sinu uus tee ning uueks saamine, kuid tõelised jäävad ning aksepteerivad sinu uut teed.

Suhte kestvust ei saa ette määrata, sõprus jääb ikka alles...

Üksinduse ja töö pohmell

Väsinud ja tühjaks imetuna, suutmata voodist tõusta jaksan mõelda vaid ühele asjale- kas me siiski vajame ühte väikest lisandit oma ellu, kes jagaks meile sellistel hetkedel pai ja kiitust. Reede õhtul oli minu jaoks murdepunkt, kuhu ma ei taha lasta endal kukkuda. Ma olin õnnelik ja rahul- käsil oli palju asju, mis loovad eduka tuleviku, kuid minus oli mingi osa nii väsinud, et ma hoidsin pisaraid kurgus kinni. Ma olin järsku nii tüdinenud sellest, et ma jõuan reede õhtul koju, mul pole midagi ega kedagi vaid mul on vaid töö. Nii lihtsalt non-stop koguaeg. Mul pole aega istuda maha, et kellegiga veiniklaasi taga elu arutleda või ilusaid hetki luua. Keegi ütles mulle selle peale, et see on elu ja täiskasvanu elu- kas ikka on? Kas ma sooviks siis tagasi lapsepõlve naasta? Ma armastan tegelikuses oma tööd, ma jumaldan pitside ritta seadmist ning õmblusmasina vägistamist öösiti kell kolm. Sama palju armastan ma kirjutamist ning leian igal vabal hetkel end arvutist. Mu elus on meeletus koguses seda, mida armastada, kuid ka kõige tugevamad väsivad. Ma armastan vahel öelda, et isegi kõige tugevamad murduvad ja nutavad. Nii tegin ka mina, lasin selle raskuse endast välja ning korrutasin enesele, et see on inimlik, mis minuga praegu toimub.

Ma ei lasknud endal kaua seal kraavis lesida ning nutta, haarasin telefoni ja helistasin oma parimale sõbrannale, kes elab samas tempos mis mina- peatumata hetkekski. Helistasin talle lausega- sa oled päriselt ka ainus, kellele mul praegu helistada on. Ta ütles mulle vaid seda, et usu mind, kui see hull aeg on läbi  hakkad sa seda igatsema. Ka temal on flippinud katus ära, nüüd flippis minul. Aga ma olen halb allaandja, väga halb. Tund hiljem, peale pisarate valamist leidsin end jälle õmblusmasina tagant.

Mis toimub aga nüüd... Ma olen täna terve päev lesinud voodis, suutmata tõusta. Ma pole suutnud tõusta, sest mind on piinanud üks mõte, pigem tunne. Vahel mind haaravad sellised tunded või mõtted, et ma ei suuda end liigutada. Ma lesin ja vahin ühte punkti, lasen elul ja ajal endast mööda või siis läbi voolata. Ma ei anna alla enne, kui olen selle mõtte või küsimuse tükkideks võtnud ning ritta seadnud- leidnud mõttele õige selgituse ning vastava tunde. Ma ei tõuse enne, kui olen aru saanud, kas mu mõte on õige või kas tunne vastab mu päris undele.

Kas me vajame siiski kedagi, kes jagaks meile pai ja häid sõnu? Olen uskunud alati, et kui teed seda, mida armastad ei vaja sa kellegi kiitust ega laitust, sest sa teed seda enda jaoks ning juba see võiks tekitada sooja tunde südames. Miks me siiski vajame kellegi head sõna või tunnustust? Kas see on lihtsalt inimlik, et saates korda suuri tegusid sooviks, et keegi sosistaks kõrva: ´´Sa oled hea´´.

Nüüd istun pimedas toas ja mõtlen ikka veel sellele, telekas andis saba ja mul pole muud alles, kui raamatud ja õmblusmasin ning muidugi see blogi. Nagu näha, olen suutnud end liigutada, kuid tükke veel kokku pole suutnud panna. Ühel pool magab kass, teisel pool koer- ma justkui polegi üksi, kuid samas nagu olen. Ärge saage valesti aru, ma ei karda üksindust, kuid hetkel on mul sellest vist üledoos saadud. Mul on üksinduse ja töö pohmell, mida ei ravi ei hea seljanka ega ka tomatimahl sidruniga.
Minus kasvab üha enam ja enam soov leida see elu saladus. Mis see siis ikkagi on? On see armastus, sõprus, iseenda leidmine, headus, areng, avastus, seiklus, otsimine, leidmine. Kas elu saladus on hoopis saata korda suuri tegusid enda või teiste heaks? On see suures koguses tööd või ilusad ja lihtsad hetked? Kas elul üldse on saladus?

Ma tahaks nii väga teada saada, mis järgmise kurvi taga asub.

´´Tuhat aastat on lõppenud
kevad, voolavad veed
kõik on nii nagu ammugi
või ehk on midagi veel'´´

Tee enese armastamiseni

Mis oleks, kui me pööraks oma pilgud sissepoole ning avastaks oma imelise olemuse? Mis oleks, kui me hakkaksime igapäev ütlema endale peegli ees ilusaid sõnu? Oma igapäeva elus jätame me iseenda unarusse sooviga kõigile meeldida. Mõni meist teeb hullumelseid tegusid, et teistele meeldida ning kaotab läbi selle iseenda. Ära tee seda.

Sattusin lugema Margit Jõgger'i artiklit teemal: "Keegi ei hakka kunagi paksukesi tahtma". Minu eesmärk ei ole siin seda väidet kritiseerida, maha teha või kiita. Mul kerkib hoopiski väga palju küsimusi õhku. Kust jookseb siis see piir paksukese, normaalse ja peenikese vahel. Kas vormikam naine peaks siis ennast teistmoodi tundma või teistsugust elu elama? Kindlasti mitte — ta peaks olema uhke, sest tal on rohkem, kui teistel! Kui meile ei sisendataks tänu moelavadele, et just nemad on normaalsed, usuksime me teistsuguseid põhimõtteid. Kas me oleme tõesti nii rumalad ning reklaamidega mõjutatavad?

Iga päevaga üha enam ja enam hakkan saama aru elu põhitõest — ainus, mis meid elus edasi viib on ENESEARMASTUS JA AUSTUS! Olla tasakaalus ja rahus endaga, nautida üksiolekut — need on hirmuäratavad ja tekitavad paanikat, kuid tegelikult on sama olulised, kui vesi või toit.
Kunagi ma ei teadnud, mis tähendab ennast armastada. Minu jaoks olid alati teised olulisemad- mees, tööandja ja tuttavad. Ma aitasin teisi ka siis, kui ise vajasin abi. Tahtsin teha kõik, et teistel oleks hea ning ei märgand, kas mul endal on hea. Sain aru, et see pole armastus vaid orjameelsus. Hakkasin õppima enesearmastust ning nüüd teen asju teisiti. Püüan igas olukorras esmalt küsida endalt, kas mul on hea. Mõistan ja tunnistan, et mina ise olen siin maailmas kõige olulisem. Seda mitte egoistlikuse tasandil vaid just enesearmastuse tasandil.

Kuidas jõuda enesearmastuseni?

Avasta see, milles hea oled!
Sa oled alati unistanud laulmisest või õmblemisest? Tee seda! Proovi ja avasta, et oledki selles hea! Vaarita kodus süüa isegi, kui pole seda kunagi tahtnud teha. Võid avastada, et see on just see, mis sulle meeldib. Tõesta iseendale, milleks võimeline oled ja mida oskad — just nii saad teada, et oled parem ja osavam kui arvasid!

Vaata peeglisse ja ole ilus!
Sa ei vaja imelisi lisandeid või abivahendeid, et särada. Tea, et ilu saab alguse sinu seest. Need, kes seda ei mõista pole Sinu inimesed. Ka siis kui sulle on lisandunud paar lisakilo, oled ikka sina ise edasi. Kui enam ei saa kanda S suuruses teksaseid vaid pead valima M-i või L-i, oled endiselt ilus! Sa oled naine ning ei ole oluline, kas oled vormikas või vähem vormikas, naiselik vägi tuleb sinu seest!

Ilus mõtisklus...

Kui ma hakkasin ennast armastama, mõistsin, et olen igas olukorras õigel ajal ja õiges kohas. Ma mõistsin, et kõik, mis juhtub, on hea – sellest ajast peale ma suudan säilitada meelerahu. Täna ma tean: see on USALDUS.

Kui ma hakkasin ennast armastama mõistsin, kuivõrd see võib teist inimest haavata, et ma olen mina ise, kuigi ma tean, et aeg ei ole õige ja see inimene ei ole selleks valmis. Täna ma tean: see on LAHTI LASKMINE.

Kui ma hakkasin ennast armastama, mõistsin, et emotsionaalne valu on lihtsalt hoiatus, et ma ei elaks oma tõe vastu. Täna ma tean: see on ISE OLEMINE.

Kui ma hakkasin ennast armastama, lõpetasin unistamise teistsugusest elust ja hakkasin nägema, et kõik minu ümber andis võimalusi kasvada. Täna ma tean: see on KÜPSUS.

Kui ma hakkasin ennast armastama, siis ma ei keelanud endale enam vaba aega ja lõpetasin vaimustavate projektide edasi lükkamise määramata tulevikku. Täna ma teen ainult seda, mis teeb mulle rõõmu, mis mulle tõeliselt meeldib ja paneb mu südame hõiskama. Omal viisil ja omas tempos. Täna ma tean: see on AUSUS.

Kui ma hakkasin ennast armastama, hakkasin põgenema kõige eest, mis ei olnud mulle hea: toidud, inimesed, asjad, olukorrad ja kõik muu, mis kiskus mind iseendast eemale. Alguses ma nimetasin seda “terveks egoismiks” aga täna ma tean: see ongi ENESEARMASTUS.

Kui ma hakkasin ennast armastama, loobusin vajadusest, et mul oleks alati õigus, mis tähendab, et mu arvamus oli ka vale. Täna ma tean: see on LEPLIKKUS.

Kui ma hakkasin ennast armastama keeldusin elamast minevikus ja muretsemast oma tuleviku pärast. Nüüd ma elan selles hetkes, kus toimub KÕIK nii nagu ma elan iga päev ja ma nimetan seda TEADLIKKUSEKS.

Kui ma hakkasin ennast armastama, mõistsin, et minu enda mõtted võivad teha mind õnnetuks ja haigeks. Kui ma hakkasin oma südame jõudu kasutama, sai mu meel juurde tähtsa kaaslase. Täna ma nimetan seda ühendust SÜDAMETARKUSEKS. Meil ei ole vaja karta diskussioone, konflikte ja probleeme iseenda ja teistega, sest isegi tähed põrkuvad vahel ja loovad uusi maailmasid.
Täna ma tean: SEE ONGI ELU!

Loodan, et suutsin Teile anda inspiratsiooni praeguseks hetkeks, homseks ja paremaks tulevikuks!

Siin ja praegu

Ma märkan päevast-päeva  rohkem, kuidas aeg justkui liiguks kiiremini. Seitse päeva, mis on ette paika pandud aga ikka  jääb siiski üle asju, mida ei mahu kuskile paigutada. Küsin endalt, kas see on lihtsalt selline periood või harjun ma sellise eluga ning suhtun sellesse, kui normaalsesse igapäeva.
Märkan ka seda, kuidas inimestel on pidevalt kiire, me oleme unustanud olla siin ja praegu. Kui me hommikul ärkame ning lastele võileibu teeme oleme mõtetega juba kontorilaua taga. Kui jõuame arvuti taha ning tööle, mõtiskleme, kas jõuame üldse lõunale või jätame täna vahele. Jättes lõuna vahele oleme märkamatult mõtetes juba õhtus ning õhtusöögi valmistamises. Enesele märkamata jäävad meil kogemata päeva imelised hetked, sest me oleme mõtetega pidevalt kuskil mujal!

Paljud inimesed kurdavad, et nad on väsinud. Tegelikult ei väsita inimesi igapäeva töö, mured, rõõmud või kohustused vaid see, et nad ei suuda olla siin ja praegu. Inimene väsitab end mõtetega, mis on seotud tulevikuga.

Kuidas ära tunda liigset kiirustamist?
Tee oma päevas mõned pausid, kus sa saad aru, mis sinuga tegelikult toimub. Kontrolli oma mõtteid- kas need on positiivsed või negatiivsed, egoistlikud või läbi armastuse? Tunneta, mis toimub sinu kehas- kas sa oled pinges või lõdvestunud, on mõnes sinu kehaosas eriti raske tunne? Kuulata, mis ütleb sinu südamehääl ning sisetunne- kas kõik on hästi? MUIDUGI ON! Tea, et kõik ongi hästi, kui sa oled praeguses hetkes.

Me mõtleme endale pidevalt probleeme, mis tegelikult asuvad tulevikus. Mõtiskleme, kuidas saada soovitud ametikoht, millal võiks kodu ja pere luua. Mõnes tekitavad sellised mõtted kurbust, teises rõõmu ja põnevust- inimesed on erinevad.

Kuidas tuua end siia hetke, siia ja praegu?

Lõpeta ootus.
Me ootame pidevalt nn. paremat elu ja helgemat tuleviku- et meil oleks rohkem raha ning parem väljanägemine. Saa teadvustatuks sellest, et kõik hea ja imeline on sinuga praeguses hetkes. Lõpeta see pidev ootus, millegi või kellegi. Pannes end ootuse seisundisse võid kaotada elu väärtuslikud hetked, elu võib sinust justkui mööda minna. Seega- ole tänulik selle üle, mis sul juba praegu on.

Ära muretse tuleviku pärast.
Inimesed tegelevad pidevalt õnne ootamisega. Mis on õnn ja kus ta asub? Esmalt võiksime küsida endalt- mis on minu jaoks õnn? Nii palju, kui on erinevaid inimesi on ka erinevaid vastuseid, sest iga inimese jaoks ongi õnn erineva tähendusega. Siiski, meil kõigil on vaja see vastus ülesse leida.
Kui sa oled ära tundnud, mis on sinu jaoks õnn siis ära otsi seda- õnn lihtsalt saabub! Sul ei ole võimalik leida õnne asukohta, sest ta võib olla järgmise nurga taga või kuskil kaugel mägedes hoopis. Oluline on unistada.

Unista.
Siin ja praegu olemine ei tähenda seda, et sa ei võiks unistada millestki imelisest. Unista, kuid ilma ootuste ja lootusteta. Kui inimesed hakkavad unistama loovad nad endale visiooni- millal ja kuidas miski võiks sündida. Mõni meist kujutab ette eluarmastuse ning otsib just sellist inimest enda ellu. Ära jää kinni unistustesse. Unista, soovi ning lase ta siis lahti. Kujuta ette, et unistus on justkui linnuke su peopesal, keda sa paitad ning imetled, kuid siis lased tal lennata oma teed.

Kui sa hakkad märkama neid hetki, kus sa oled siin ja praegu hakkab sinu elu muutuma. Sa märkad hommikust karget ilu, varavalges joodud kohvi naudingut ning imelist tunnet olla vahel ka üksinda. Kui sa õpid olema siin ja praegu saad aru, et ei ole kohta kurbusele, negatiivsusele või lootusetusele. Siin ja praegu olemine võimaldab sul tunda end imeliselt ning armastusväärselt just sellisena nagu oled, ükskõik, kas sinu elus on vaesus või rikkus!

Mehed Marsilt, Naised Kuult

Erinevused meeste ja naiste vahelt tulenevad juba aastatuhandeid tagasi. See pole "miski", mis on tekkinud tänapäeva ühiskonnas või maailmas vaid on pärit sealt, kust kõik alguse sai.

Meil meestel ja naistel on raske teineteist mõista. Üks tahab vaikida-teine rääkida. Üks tahab armastada-teine tahab olla. Mees kardab seotust-naine tahab siduda. Seda loetelu võib jätkata lõputult. Kuid tegelikult on kõik väga lihtne.

Naisel on võime, mida mehel ei ole — tuua ilmale elu. Alateadvuses suudab mees seda tunnetada ning soovib naisest parem olla. Kuid see pole ainus lihtne ja loogiline erinevus. Naine on rohkem võimeline armastama, kui mees. Mehe armastus kujuneb vähemal või suuremal määral psüühiliseks või füüsiliseks vajaduseks. Naise armastus on hingeline kogemus. Monogaamsus-polügaamsus. Ehk siis — mees võtaks endale kõik maailma naised ja ta poleks ikka rahuldatud! Tema rahulolematus suudab olla piiritu. Naisele piisab ühele pühendumisest. Miks? Sest naine ei vaata üldjuhul mehe keha, vaid kiindub tema isikuomadustesse ning raamatulehtedesse. Ta otsib karismat — midagi enneolematut ja huvitavat, midagi turvalist. Mees otsib naist silmadega. Isegi halbade isikuomaduste ees saab mees silma kinni pigistada, kui naise välimus suudab kõike kompenseerida.

Naine otsib ja julgeb siduda, mees kardab. Abielu. Kas ja milleks siis. Osho raamatust lugesin hiljaaegu, et abielu on ebaõnnestumine. Mees ei leia abielust oma ema. Naine, kellega mees abiellub ei pannud sinuga leibasid ühte kappi sellest, et su ema olla. Ta tuli, et olla sinu naine ja armuke.

Mees on tõeline mõistatus, naine on veel suurem mõistatus — kõik meie ümber on paras mõistatus ja ehk polegi vaja teatud asju mõista. Parem on mitte püüda mõista seda mõistatusliku keerdkäikudega tunnete maailma. Lihtsam on seda nautida. Kõik on mõistatuslikus ja imepärasuse argipäev.

Rahu iseendaga

Kas sa tahad aina enam ja enam? Sa pole rahul sellega, mis su elus toimub? Su suhe pole piisavalt hea? Sul pole piisavalt palju raha ja sa tahaksid olla mujal? See kõik on tühine selle kõrval, mis meil on!

Ühel päeval tööl olles puutusin kokku inimestega, kes ei saanud rääkida ning suhtlesid vaid kätega. Ma peatusin hetkeks ning asusin mõtlema selle üle, milline nende elu võib olla. Kui meil on valus, me oleme vihased, me armastame või hoolime — me saame minna ja seda teistele öelda. Ometigi tihtipeale me ei tee seda! Neil on vaid käemärgid (viiped), millega väljendada oma tundeid. Samas nad saavad minna ja kallistada, füüsiliselt tundeid edasi anda. Omakorda eelis inimeste ees, kellel pole jälle kätt või käsi... Need on vaid kaks pisikest näidet "olgem tänulikud" jadas...
Me tunneme päevast-päeva, et meie elus on miski valesti. Enamikel inimestel on stress või masendus. Kui me hetkeks peatuksime, teeksime restardi oma elus, peas ja hinges. Hetkeks viibiks shut down tasandil. Siis lülitaksime end jälle nupust sisse ning õpiksime asju nägema teistmoodi. Meil on palju, meil on rohkem kui mõnel teisel. Meil on käed, et kallistada, meil on kõrvad, et kuulda, meil on suu, et öelda, meil on jalad, et minna! Kuidas siis meil ikka nii vähe on ja me juurde tahame! Märgakem seda, mis on meie ümber ning läheduses. Kui sul on paar sooja inimest, kellele helistada ja kord päevas kedagi kallistada, siis tea, et see on suur väärtus! Tunneme rõõmu lihtsate ja pisikeste asjade üle!

Kui sa ei suuda rahul olla sellega, milline on su elu või mis toimub sinu elus, siis ei ole see kaos vaid lihtsalt teatud meeleseisund. On vaja jõuda kõrgemale tasandile, et muuta asju, mida saab muuta ning leppida asjadega, mida muuta pole võimalik. Poolikud suhted likvideerida või armastusega ülesse äratada. Sõpradele ka tavalisel argipäeval süüa teha või valmistada kingitusi. Teha pai endale igal hommikul ning õhtul end kiita.

Teeme rahu enda ja teistega, andestame vead ja unustame halva, väärtustame seda, mis meil on ning sammume armastavalt koos vastu alanud kevadele!

Kaubanduskeskuse lapsed

Kas olete tähele pannud neid noori hingi, kes veedavad aega kaubanduskeskustes? Kas teile ei tundu, et neid on järjest rohkem ja rohkem?


Need on lapsed kelle jaoks vanematel pole aega
pole mõistmist, pole raha või siis mõni põhjus muu
need on lapsed supermarketites veetmas vaba aega
pealiskaudsus väänab varakult kõveraks need noored puud
Pooltel olemas on kodu, ema, isa oma tuba
aga siiski otsib miskit siit lõppematust saginast
algul paistab säde välja silmist - lubab, kohe- lubab
ajapikku tuhmub pilk ja suitsust hääl jääb kähedaks
/Tommyboy-Kaubanduskeskuse lapsed/

Just see viisijupp Eesti andekalt sõnade ritta seadjalt võtab kokku kõige paremini minu mõtte. Viimasel ajal olen külastanud rohkem Solarise keskust. Viru keskus polegi nii hull, aga see, mis toimub just selles kaubanduskeskuses paneb mõtlema. Neid noori hingi on seal kümneid ja kümneid!
Vaadates neid läheb minu mõte esimesena riigile — kui meie armas riik oskaks, suudaks või tahaks pakkuda rohkem noortele ajaveetmisvõimalusi ning nende eest hingehinda küsimata, kas asjad oleks siis teisiti? Kui vanemad pööraksid suuremat tähelepanu sellele millega tegelevad nende lapsed siis kui nad kodust välja lähevad...

Millised on need noored aastate pärast? Kui vanuses 15,16 ja 17 peaks kujunema välja noores inimeses soovid, tahtmised ja eesmärgid eluks, möödub mõne noore elu hoopis kaubanduskeskuse koridorides.

Iga noore inimese tulevik võiks ja peaks olema meie kõigi südameasi, sest just nemad loovad meie tuleviku aastate pärast. Veel suurem mure peaks olema meie riigi juhtidel selle üle. Selle asemel, et mõelda välja lolle seadusi, mis kuhugi ei vii, võiksid poliitikud võtta südameasjaks pakkuda noortele enam tegevust ning luua rohkem võimalusi.
Kui eile kella kümne ajal külastasin poodi, olid minu taga järjekorras just täisealiseks saanud noored, kelle käes võis näha pudelit viina. Sellega suunduti siis hiljem kaubanduskeskuse koridori, kus seda lahendama hakati. Ma jälgisin seda täiesti jahmunult ning sain aru, et mitte ükski meist ei tohiks millestki sellisest mööda vaadata.

Ma soovin noortele rohem sihikindlust, teadlikkust ning riigiisadele ning emadele probleemide mõistmist! Meie ühiskond on meie teha!

Hirmud

Meie elu koosneb seletamatult paljudest hirmudest. Me kardame päevast päeva midagi — hirm teha suuri samme, mis muudavad meie elu. Me kardame teha õigeid ja valesid otsuseid. Mõni meist istub ajuvabas suhtes või sõpruses, kust välja astumist takistab vaid hirm üksi jääda. Mõni meist kardab ämblikke ja mõni kõrgust.

See kõik on tegelikult piisake selle kõrval, kui väga meid valdab hirm, et meid ei armastata. See hirm ei avaldu tihti ja lihtsalt, aga ta on pidevalt meie sees. Me käitume ja toimime lähtudes sellest hirmust. Alateadlikult.

Mida hirmuga peale hakata?

Jälgime oma hirme ja märkame neid! Kui hirm tekib, küsige endalt: "Mis minus toimub ja mis hirmuga tegemist on?" Mitte millestki siin elus pole võimalik kinni hoida. Asjad tulevad ja lähevad. Inimesed jäävad ja lahkuvad. Emotsioonid muutuvad, käitumismustrid muutuvad, kõik muutub. Kogu maailm meie ümber teeb pidevalt läbi mingi muutuse. Jälgigem seda ebapüsivust kõiges.

Hirm on vaid klammerdumine millegisse, mida sa kardad kaotada või millesse sa ei suuda piisavalt uskuda. Hirm hoiab kinni ja ei lase minna. Aga olgem ausad — vähe on seda, millest tasub kramplikult kinni hoida. Kõik mis meie juurde tulema peab tuleb. Kõik mis meie elus olema peab on. Ja kõik millel on põhjus lahkuda lahkub. Elu seletamatud seadused!

Usaldagem iseend ja lihtsalt laske vabaks kõigest, mis teid takistab olemast TEIE ise. Ära anna põhjust endal millegi ees hirmu tunda. Elades elu ilma hirmu tundmata millegi ees on justkui kaaluta olek teadmatuses, kus eksisteerib vaid teie enese usaldus elu ning enda vastu.

Me kardame olla need, kes olla tahame — mis meil kaotada on? On vaid võita avastus oma tõelisest minast ning seda nautima hakata! Meil on hirm lasta lahti inimesest, kes meile midagi ei paku. Üksindus on hirmutav kuid viib teid kaugemale kui sitaämbris jalaga kinni olemine.
Me tunneme hirmu soovides oma suuri unistusi ellu viia. Riski, riski kuni silme eest on kirju, sest siis ei oska sa kahetseda mitte riskimist.

Lastes vabaks hirmudest avastame me elu justkui pideval vesivoodil, kus keha on vaba kõigist raskustest ja pea on tühi värvilistele mõtetele!

Edukas naine VS. pereema

Kui varakult me paneme paika oma tuleviku? Kas me peaksime tegema valiku millal ja mida me saavutada soovime või peaks tegema kõike "käigu pealt"?

Kontorikostüümides naised kohvikutes lõunal, uhketes autodes noored emad, õhtustes fitness trennides keha trimmivad naised. Kuidas nad kõike jõuavad? Tänapäeva maailm on naistele rohkem ootusi ette seadnud, kui meestele. Me peame olema kaunid, edukad, haritud, head emad ning tublid koduperenaised. Mehed võiksid anda meile rahalise kindluse ja meid armastada... nii vähe seda ongi ( või palju ).

Olla edukas karjäärinaine või hea ema — kumma eesmärgi me peaksime enne täitma. Kui kõik peaks laabuma  nii nagu ühe korraliku tüdruku (hiljem naise) elus minema peaks, siis näeks see välja nii. Varakult paika pandud eesmärgid, korralikult läbi käidud põhikool ning keskkool, õiged valikud eluks, pidev enese arendamine, kõrgkool või ülikool, hea töökoht, korralik perekond, kodu ja armastav abikaasa. Kuid kõik ei saa minna alati nii nagu minema peaks. Kui me omandame liiga varakult auahnuse ja ambitsioonikuse, hakkame üha rohkem tahtma ja tahtma. Lähme varakult tööle, unarusse jääb kool ja haridustee. Meis võib tekkida karjäärijanu ja selle nimel hakkame hingama ja elama hommikust-õhtusse. Vanuse järgi võiks veel pidutseda ja elu nautida, kuid nüüd on argipäevad teistsugused.

Väga järsku saab selgeks, et me hakkame üha enam ja enam tahtma. Me tahame jõuda kaugele ning aina uusi pulki karjääriredelil haarata. Kuid selle kõige kõrvalt me soovime veel, et hommikul keegi teeks kohvi, päeval helistaks küsimusega "kallis, kuidas su päev on?" ja õhtul küsimusega "kullake, millal sa koju jõuad". Õhtul soovime soojas embuses rääkida päeval juhtunud kõige tühisematest asjadest. Kui kell on juba hiline ja oleme roninud voodi ning kummalgi und ei tule, tahaks lobiseda tühistest asjadest ja koos naerda.

Me hakkame soovima, otsima, leidma, tundma ja kaotama. Me võime päevast-päeva toetuda oma argipäeva tegemistele ja tööle. Aga miski on koguaeg puudu. Võibolla just sellepärast kuulen ja näen üha enam suhteid kus vahel ollakse, vahel mitte. Neid võib nimetada sõpradeks/ sõbrannadeks/ tuttavateks, sellel polegi tegelikult tähtsust... Selle suhtevormi juures on kindlad vaid paar asja — te ei ole teineteise jaoks ainukesed ning sa võid kindel olla, et see on miski, mis ei jää ning kaob. Nreed on poolkõvad sõbrad, sõbrannad, mehed, naised, suhted, armukesed. Sellise suhtemudeli tekitab meile tänapäeva elu või siis ikkagi meie ise.

Järjest enam kuulen enda ümber, kuidas naistel ei jää aega romantikaks ning kui ka aega on üle siis tööst ollakse nii väsinud, et enam ei suuda. Ehk tekitab selle olukorra meile hoopis riik ning palgasüsteem, kus elus püsimiseks on vaja loomakombel rabada. Või kehtib siin siiski filosoofia, et kõik on meie endi kätes.

Peale ühiselt veedetud ilusaid hetki tulevad alatihti mängu sõnad: "Ma ei soovi suhet, oleme lihtsalt koos... vahel." Kas me usume või ei, kuid meie seas, meie ümber on nii palju just neid inimesi, keda rahuldabki selliste suhetega piirdumine. Kas meie maailm vormib meid aina pealiskaudsemaks, et me ei julge teineteisele ennast pühendada, end avada ja tunnetel lasta mängida? Millised valikud meid elus rahuldavad? Kas me saaksime alla suruda oma alateadvuses asuvad inimlikud vajadused armastada ja olla armastatud. Samal ajal käija ideaalset "eduka naise" karjääriteed või saame nii võimekateks, et tuleme toime kõigega.

Mul oli kunagi justkui kõik- elukaaslane, kodu, maakoht, koer. Mul oli inimene, kellelt küsida, kuidas päev läks või õhtul voodis tühiste asjade üle naerda. Mul oli keegi, kelle puhul ma teadsin unepealt, kuidas ja midagi teha. Aga ikka ei piisanud, ikka oli vähe minu jaoks- ma tegin pidevalt ületunde, olin tööst kurnatud ning väsinud. Töölt saadud väsimusest torisesin ning pöörasin vähe tähelepanu oma elukaaslasele. Mõtlesin hommikust-õhtuni kuidas rohkem saavutada ning jõuda tippu. Kas enne võiks olla kindla suhte ning armastusega tipus, kui jõuda karjääriliselt tippu?

Mul on hea meel, et mu ümber on neid imelisi naisi, kes tulevad toime kõigega. Nad on siis kas ainult edukad oma töömaailmas, tublid naised oma meestele või mõlemat korraga. Kahju on neist naistest, kes on ühe ringiga endale saanud imelised kaks või kolm last, nüüd on lahutatud ning liiga tihti mõtlevad "kust ma nüüd endale armastuse leiaksin?".

Millal me hakkasime tunda hirmu tunnete, siduvuse ja pühendumise ees...

Ma sain tiivad

Teate, mina otsustasin ühel päeval, et nüüd aitab — rebin lahti kõigist mineviku saagadest, lõpetan arved inimestega, kes mu hinge ei toida ning täidan elu vaid meeldivaga! Ja mis juhtus...

Mitte ühestki sõltuvusest pole elus kerge vabaneda — nii ka headuse, rumala inimese või totakate harjumuste.
Seda võiks võrrelda suitsetamise või alkoholismi võõrutusega —  algus on piinarikas, aga vabanemine on Vabanemine suure algustähega! Ma ei tea, kas asi oli selles, et sain aasta vanemaks või lihtsalt minu ajus loksus miski uude vormi, aga ma sain tiivad!
Selleks, et üks tiibadeta naine saaks lennata on vaja head sõbrannat! Võõrutuse kõrvale võib võtta kaks abimeest- palju tööd või hea sõbranna. Sõbrannat on vaja, et saada piisav kogus muhedat huumorit, vanu filme, põhjas muusikaga autokimamist, tilgake veini ja head sööki. Sõbrannat, kes ei lase sul kordagi olla enam alumisel tasandil vaid tõstab sind aina kõrgemale ja kõrgemale. Palju tööd on vaja selleks, et tõestada endale, kui hea ning tubli sa ikka oled. Ma olen valinud korduvalt esimest nendest, nüüd valisin teise. Olen rahul, õnnelik ja väsinud. Mu tervis küll ei kiida mu otsust heaks ning annab pidevalt endast märku, kuid see õnn ja rahulolu enda elu valitsemise pärast kaalub kõik üle.

Muidugi on sul vaja siiski teha algust ENDA sees — mõtted paika seada ja iseendaga vaherahu teha. Ma olin aastaid naernud lausete üle: ”Ah viska minema kõik suhted, vaata maailma ja koge, sa oled noor“. Juba noores eas, elades kohusetundlikult ja vastutusrikast elu, naersin ma selle üle. Nüüd ma tunnen, et see lause on mu igas ajurakus! Ma tunnen, et kui ma nüüd ei lähe maailma avastama, siis hiljem ma seda enam ei tee. Mu kõrvale on tekkinud vapustavad inimesed — nad ise tulid muide. Nad muudavad mind väärtuslikuks ning ma naeratan nendega koos olles teistmoodi. Ma polnud teadlik isegi, et selliseid inimesi on olemas, kes teevad täiesti tühiseid asju mu jaoks. Näiteks neid, kes sõidaksid hommikul kell viis poole tunni kauguselt kohale, sest sa tundud kurb telefonis. Hoiavad sind kaisus ja muudavad maailma paremaks. Poes olles oskab mees teha sinust topelt naise otsides sind lettide vahelt ülesse, haarates ostukorvi enda kätte ja suundudes kassasse. Kus kõik nad peidus olid? Kas ma olen liiga tihti päikeseprille kandnud  või oli asi minus endas?

Kujutlege ette, et nüüd on teil vabadus teha ükskõik mida. Kui vaja sõidate täna Riiga puhkama, kui tuju tuleb põrutate soojale maale. Kodus üksi võib tantsida ja rumalaid asju teha. Mitte keegi ei heida ette, kui teed 20 tunniseid tööpäevi või näed vaeva karjääri nimel nii, et silme eest must. Vallalisus on tore — vabadus on tore ja hea on elada ISEENDALE!

Kuid hoiatan, lähedased ei pruugi reageerida kergelt. Nad ei suuda mõista, kuidas sa järsku nii vaba oled, kuidas sa järsku särad nii tühiste asjade nimel. Kuid küll tuleb ka nende aeg!
Ja kui kõik see toimib, võib isegi prints su kõrvale saabuda... Teadke, et õige prints tuleb koos vabadusega!

Nüüd ma tean, mis tunne on osta enda meeleheaks kimbutäis tulpe igal laupäeval. Nüüd ma tean, kui hea on veeta tunde spordisaalis tundmata süümepiinu, et pesu jääb pesemata. Alles nüüd ma tean, kui hea on teha täpselt seda sööki, mis sina soovid. Nüüd ma tean, kui hea on omada oma aega ning mitte kellegiga seda jagada. Nüüd ma tean, mis tunne on ENNAST ARMASTADA.

ARMASTAGE, TUNDKE VABADUST JA ELAGE ISEENDALE NING SIIS ALLES TEISTELE!

Kujutan ette raha, et minna reisima

Tänasel reedel, sõbrapäeval ei sooviks ma kirjutada siia tavalist juttu sellest, kui olulised on sõbrad ning armastus. Igaüks peaks või võiks nende tähenduse ise ülesse otsida ning õppida seda  hoidma. Samuti mul on heas mõttes allergia nende tavapäraste lausete kohta- head sõbrapäeva, palju õnne jms. Võiks laskuda hoopis uuele tasemele ning nendel päevadel, mis on paika pandud tähtsateks päevadeks pühenduda teineteisele eriliselt. Kui me tõesti vaid kord aastas, 14.veebruar tuletame meelde oma sõpradele, kui olulised nad on siis kuhu me jõuame oma sõpruse hoidmise ja austamisega.
Võiksime õppida armastama oma lähedasi ning sõpru päevast-päeva üha rohkem ja rohkem. Mina õpin ning see on ütlemata põnev kogemus, kuidas maailm hakkab minu ümber hoopis uut kuju võtma. Kui ma vaatan asju, mineviku ning olukordi läbi armastuse siis ma leian minevikust nii palju totrusi. Tänu egoismile olen piiranud paljude inimeste elu ning läbi selle elanud palju närvi kulutavaid draamasid. Olen arvanud, et ma võin kedagi kontrollida ning olla armukadeduse etalon- ei või, mul pole õigust kellegi vabadust piirata, isegi, kui olla suhtes. Kuid see õppimine on tore ja huvitav, isegi kui vahel jälle libastuda ning anda järgi egoismile.
Toon ühe näite tingimusteta armastusest.
Hoian paar nädalat sõbra koera ning näen igapäevaga, kuidas meil on palju õppida loomadelt. Nad on meistrid õpetamaks meile tingimusteta armastust. Ükskõik, kas sa oled kodust ära 12 tundi või 5 tundi, ikka ta ootab sind rõõmsalt ja kallistab. Kui jõuad koju väsinuna siis vaadates neid süütuid silmi, mis sulle lõuaalla poevad kaob iga väsimus. Isegi, kui see väike tegelane keerab sigadusi- pahandad ja armastad edasi.
Ehk võiks me olle sama osavad tingimusteta armastajad nagu seda on loomad?

Tegelikult ei soovinud ma täna üldse kirjutada kohustuslikult sõbrapäevast või armastusest. Hoopis minemisest. Mäletate, eile kirjutasin päris otsese ja konkreetse postituse sellest, kuidas mul on vaja mõneks ajaks ära minna? Täna on uus päev ja minus on see otsus ja soov veel rohkem kinnistunud. Ma peangi minema, kuskile maailma natukeseks. Tunnen, et seljataga on nii palju- õpitud, kogetud, loodud ning ehitatud. Vahel ma tunnen, et ma olen oma elus justkui ehitusmees, pidevalt tegelen naela seina löömisega või selle välja tõmbamisega. Elus on loodud selliseid asju, mis võimaldavad minna mõneks ajaks ära ning teha kõike eemalt. Varem ma tundsin hirmu ning tundsin, et see unistus on vaid illusioon- nüüd ma juba planeerin seda enda peas üksikasjaliselt.
Muidugi ma tahan minna kuskile eesmärgiga kirjutada- kirjutada erinevate riikide moodidest, inimestest ning elust. Kogu mu elu on seotud kirjutamisega ning vahel ei olegi see nii kerge, kui tundub. On hetki, kus minus on nii palju sõnu ning mõtteid, mis otsivad oma väljundit, kuid valge leht seisab tunde tühjalt mu ees. Mul on tihti inspiratsioonilised kriisid, vahel ma ei suuda õmblusmasinat isegi laual vaadata veel vähem kangaid kätte võtta. Seoses kirjutamisega on minus tihti dilemmad- mis juhtub, kui ühel päeval süsteemid kokku jooksevad ning kõik kirjutatu kaob. Ehk peaks kõik ka paberile laskma ning kokku köitma, ilmselt ma seda teengi. Kunagi ma saatsin kõik oma blogid välja prindituna vanaemale, mu 93 aastasele vanaemale. Ta luges huviga ning ootas järgmisi, vat kus vanaema.

Aga tõesti, kui saabub kevadlindude siristamise aeg on mul plaanis minna kuskile seljakotiga seiklema. Raske on otsustada, sest ühtepidi oleks vaja teha orjatööd mõnel maasikapõllul, et järgmine aasta koolile keskenduda, kuid samas teisalt tahaks lihtsalt olla ja lõpuks ometi puhata. Vaid puhkamine nõuab siiski suuremaid summasid, mida meie riigis juba naljalt kokku ei aja.

Viimasel ajal olen ma hakanud oma ellu raha ettekujutama. Kujutan seda nii tugevalt, et mul on salvestunud pilt silme ette, kuidas mu pangakontol ongi see soovitud summa. Siin on kindlasti tugevaks jõuks raamat, mis räägib asjade tõmbamisest enda ellu. Eks näis, kas minust saab miljonär või leian ma end suvel maasikapõllult. Aga kuna mul on juba soov ja tahe siis on pool võitu käes- edasine on kõik juba minu enda teha.

Teile aga kullapaid- armastust.

Vahel on vaja minna ära

Kas olete vahel tundnud, et viibite kuskil, kuid tegelikult te olete hoopis mujal? Hing on mujal, süda on mujal ja füüsiline keha tirib järgi. Tunnete, et on vaja minna. Lihtsalt minna. Tavaliselt on mul selline kummipaela tirimine olnud alati mõne vastassoo poole, üldiselt ühe mehe poole. Seekord on teisiti- mind ei rebi kellegi poole, mind rebib hoopis millegi poole.
Mu kõrval seisab märkmik lahti ning pastaks selle peal. See on kohustusi nii täis, et vaja oleks suuremat formaati. Ükskõik, millise lehe ma pööran- ikka sama seis, pole vaba päeva. Rahustan end vaid sellega, et see tuuleveskitega võitlemine möödub, selline on vaid hetkeseisund ning varsti on lihtsam. Aga ma olen kannatamatu, liiga kannatamatu.

Kui tihti inimeste sees tekib küsimus- kas minna või jääda? Igaüks meist on tundnud ja soovinud põgeneda, kui kõik üle pea kasvab. Mina tunnen, et ma ei taha põgeneda- ma lihtsalt pean minema mujale, see tunne pole iialgi mu sees nii tugevalt elanud.

Ma vajan restarti, kõigest ja kõigist. Vajan puhast õhku ning selgust maailma ning enese vahele, et tagasi tulla ja otsast peale alustada. Võibolla on see väsimus, stress, läbipõlemine või miski neljas? See polegi praegu oluline tegelikult.

Ühiskonna kolm kihti

Täna mõistsin, et võibolla saab jagada meie tänapäeva ühiskonna kolmeks. Rumal oleks suhtuda sellesse, kui musta ja valgesse jagades see kaheks, seega kolm tundub kohtu seadus ka siinkohal.

Inimesed, kes annavad rohkem, kui neilt loodetakse.

Ma jumaldan inimesi, kes on siirad. Nad ei ole ainult siirad vaid nad on ka imeliselt tublid. Nad teevad rohkem, kui mõni teine oma igapäeva elus ning neil on jaksu olla väärikal kohal ka  ühiskonnas. Inimesed, kes alati säravad- ma jumaldan neid ning tahaksin olla heade inimeste kollektsionäär. Tänapäeval kohtab selliseid inimesi kahjuks siiski vähe. Sellise superinimesena on muidugi ka oht, et muutud võltsiks. Särad justkui kloun päevast-päeva ning puudu on vaid punane nina. Selleks, et olla superinimene, kuid mitte ebasiiras on kindlasti olemas oma valem, kus jällegi on vaja leida puuduv x või y. Mõned saavad sellega hakkama- au ja kiitus neile.
Toon näite elust. Istusin ühel päeval trammis. Peatus oli käes ning uksed avanesid, see polnud minu peatus. Kui inimeste vahetus oli trammis toimunud märkasin, kuidas ületee jookseb veel üks vanaproua, ma eksin- ta vaevalt jõudis kõndida, aga ta tahtis nii väga sellele trammile jõuda. Siis läks üks vanem mees talle vastu, pani oma käe tema käe alla ning aitas ta trammi. Mind valdasid sellel hetkel mitmed tunded- korraga tundsin süümepiinu, et ma ei osanud sellel hetkel olla hea ja tubli, teisalt oleksin tahtnud selle mehe ees lihtsalt kummardada.

Selliseid inimesi vajab meie ühiskond ning selliseid inimesi vajab igaüks oma igapäeva ellu. Inimesed, kes on olemas siis, kui neilt seda ei oodata. Inimesed, kes kingivad tavalisel päeval sulle kingitusi või kellel pole raskusi ilusate sõnade ütlemisega. Ma olen õppinud seda. Olen õppinud inimestele ütlema ootamatul hetkel ilusaid asju. Olen õppinid tegema hinge ja südamega kinke inimestele lihtsalt selle eest, et nad olemas on. Vahel mõtlen kingitusi tükk aega ette ning panen neile niimodi suure hinge sisse.
Mul on palju missioone ja unistusi elus, kuid üks nendest on saada just selliseks inimeseks. Inimeseks, kellel pole raske öelda inimesele head sõna isegi, kui endal on jaks otsas. Inimeseks, kes suudab ka vaenlasele mõttes armastust saata. Inimeseks, kes on hea.

Inimesed, kes loobivad tänaval pudelit vastu seina

On inimesi, kes ei ole sündinud siia maailma suure missiooni tundega või sooviga midagi suurt korda saata. Ma usun, et sellised omadused sünnivad kaasa- kas sa tahad siin maailmas midagi korda saata või ei. Mul on nii kahju neist inimestest, kellel pole seda sisemist tungi maailmas midagi korda saata. Neid ei huvita, kas Filipiinidel oli hiigellaine või kuidas Aafrikas lapsed elavad. Samuti neid ei huvita, kas nad jõuavad tulevikus tippu või jäävad tipu alla lihtsalt ekslema.
Näide elust. Täna kõndisin koju, mu ees oli kolm noort. Usun, et nende vanus oli 20 ringis. Nende kehakeel oli nii lodev lihtsalt, neis polnud mingit elu. Mis mind eriti ärritas, üks neist lihtsalt loopis jalaga pudelit- terve tee, mis nad liikusid. Ma olin piiri peal, et öelda neile- võtke oma eluga ometigi midagi targemat ette. Kuid kes olen mina, et seda öelda- kõigil on ju õigus valida, kuidas nad elavad. Järsku tunnetasin, et võibolla nad suhtuvad oma elusse täpselt samamoodi- panevad jalaga takka, et edasi liiguks, endal täiesti tuim nägu ees.
Või siis need kaubanduskeskuses aega veetvad noored, oleks nad siis õnnelike nägudega, aga ei- nad on lihtsalt nii kurvad ja õnnetud. Ilmselt nad saavad ise ka aru, et nende ümber on palju edukamad inimesed ning neil ON VÕIMALUS saada ka selliseks, KUI NAD tuleksid ära kaubanduskeskustest ja hakkaksid oma UNISTUSI ELLU VIIMA.

Ma olen tihti mõelnud sellele, et koolis peaks olema palju olulisemaid tunde, kui matemaatika või füüsika. Võibolla peaks olema hoopis valemid, kuidas elus toime tulla- kuidas saavutada eesmärke või saada tubliks inimeseks. Meid visatakse siia elukeerisesse andmata täpseid juhiseid- kuidas koolis edukas olla, millist teed pidi leida hea töö, kuidas leida armastav kaaslane ja luua soe kodu. Kas inimene peabki sündima siia ellu teatud omadustega ning siis lihtsalt ulpima hakkama? Tugevamad jäävad pinnale, kuid nõrgemad lõpetavad depressioonis või stressis.

Ükskõik...

Kolmandatel on ükskõik, neid ei huvita miski. Ja siia polegi rohkem lisada, mõistate isegi.
 

Minu tänane sõnum pole negatiivne, süüdistav ega etteheiteid sisaldav. Minu tänane sõnum on see, et me võiksime hakata tegema ära rohkem, kui meilt loodetakse või oodatakse. Me peaksime võtma vastutuse elu ja maailma ees, teadvustades, et me elame siin maailmaruumis kõik omavahel seotuna ning oluline on teha teineteise heaks midagi.

Hakkame KOHE PRAEGU tegutsema ning loome endale parema tuleviku!

Järgmine kord räägin sellest, milliseks mu elu kujunenud on ning kuidas minus kasvab soov natukeseks maailma minna.

Meis kõigis on hea ja halb, kumma valid sina?

Kummaliselt ringi jooksev narkodoosiga narkar, elus hätta jäänud pomps tänaval, iseendaga rääkivad inimesed- tänapäeva ühiskonna tänavapilt. Vaadates seda ning elades selles keskkonnas tekib tihti küsimus- kas valida hea või halb enda sees. Kas valida halb ning vaadata neid halvustavalt  või valida hea ning mõista, et nende kõigi sees on peidus hea inimene, kes lihtsalt on kaduma läinud.


Meie sees on halb ja hea hunt, keda sa rohkem toidad?

Potsatan teiseks hommikukohviks enne turule jõudmist kohvikus. Istun ning vaatan enda ümber, järsku peatub kogu maailma aeg, ma märkan kummalisi asju ja minu mõtted hakkavad voolima täiesti uut kuju. Kõik, mida mõtlen jõuab tagasi hundi juttu juurde. Teate neid hetki, kus keegi teeb teile nii väga haiget, et tahaks hambaid krigistada. Või kohtate eriti nõmedat klienditeenindajat, ülemus istub pähe ja mees ajab kodus närvi. Tänaval haisev pomps ajab öökima ja mõtled vaid sellest, kuidas ta oma eluga toime ei tule. Just selline mõte sünnitab sinus kõike, mis pole sinusse loodud sündima. Teate, et me kõik sündisime siia maailma kunagi täiesti süütuna nagu inglid! Meil polnud aimugi, mis saama hakkab, kui arsti kätel lamasime ja siis ema rinnale saime. Kasvades suuremas  tahtsime me  teha vaid keelatut ning jonnida. Me hakkasime saama aimu maailmast, meis hakkasid kujunema suhtumine ellu ja inimestesse. Me hakkasime tajuma seisukohti ja eluvaateid. Sõltudes oma vanematest kasvasime kas meeldivas või ebameeldivas keskkonnas. Saime vähem või rohkem traumasid. Kõigil meil muide pole ideaalset peremudelit. Jah ja teate, me kõik oleme tegelikult sisimas head ja lapsed.
Mingis vanuses hakati meis kasvatama sotsiaalset küpsust — sa pead minema tööle, enne lõpeta kool ära ja seal vahepeal veel saa hakkama ülikooliga ning hakka targaks. Palun leia enda kõrvale ideaalne kaaslane ja osta kodu. Meil ei lastud enam olla lapsed. Eino mingis vanuses peame seda kõik tegema, kuid millal? Meil ei lastud jääda sisimas lasteks ja süütuteks ingliteks, kes olime sündides.
Isegi kurjategijad on tegelikult sisimas head — lihtsalt elu ja traumad on neid selliseks teinud. Me peaksime hoopis kõigile narkaritele, kurjategijatele, joodikutele kaasa tundma. Me kõik otsime, soovime ja tahame olla armastatud ja armastada — usun, et see on inimkonna suurim puudus. Teineteisele abi pakkumise puudus ja vähene abi küsimine. Ja just see suhtumine peaks meis olema alati, kui vaatame mõnda elu hammasrataste vahele jäänud inimest. Ka meie võiks tema asemel olla, aga meil on võibolla natukene rohkem vedanud, kui temal.
Ja nüüd, kui ma turule jõuan teate mis juhtub — kõik need tädikesed kartuliletis või lillepottide taga on nii kurjad, et jube hakkab. Ma naeratan, teen sõbraliku juttu, miski ei aita. Minus kerkib jälle küsimus — mis päästab inimkonna, kuidas me jõuame suurema armastuse ja harmoonia poole.
Proovige vahel seda taktikat, et kellegi peale närvi minnes, ärritudes või vihastades näete tema sees head inimest. See on lihtne ning tekitab ka teis endas parema tunde. Ja kui päev hakkas lõpule jõudma kirjutasin paberile järgneva:
”Ükskõik, mis toimub su elus — kõik on hästi. Iga kaotus on millegi võit. Iga raskus on hiljem kergus. Kõikidest sulguvatest saavad hiljem uued avatud uksed. Armastada saab teist, kuid ennast peab armastama. Ennast tuleb lubada kellelegi, kes soovib tulla su hinge, et hingele pai teha. Me kõik oleme maailmas, et teineteist aidata, hoida ja armastada. Maailm hoolitseb minu, sinu ja meie eest.“
Ning asetasin selle oma külmkapile. Tee sinagi midagi enda ja maailma heaks, juba täna!

Kas varsti saab ka armastust raha eest?

Viimasest postitusest on hea aeg juba möödas, elu on mind lihtsalt endasse imenud. Kuidas see käib, et elu imeb sind endasse? Lihtsalt aeg kaob kuskile, aga pole seletust kuhu siis. Ma tunnen järsku, et minu sees on mingi keeris, sest nii palju erinevaid asju tahab tegemist, et ma ei oska enam õigele pühenduda ning keskenduda millegile- üritan end igalepoole jagada, kuid tegelikult pole mind tervenisti kuskil, ma ei tahaks oma elu niimodi elada ning loodan, et see on vaid üks periood minu elus.
Ma tahaksin end panna täielikult loomingusse, keskenduda uuele kollektsioonile ning hommikust õhtuni olla selles ebareaalses tunnelis, kuid elu tahab elamist ning ma pean jagama end mitmesse kohta. Ma ei taha teha enam poolikuid asju oma elus, see on lausa vastik. See tekitab sees teatud ärevuse, sest ma ei ole südamega selle sees, mille sees tahaksin olla. Tahaksin kaduda mõneks ajaks maailmast, minna eemale kogu tänapäeva toimivast süsteemist ning teha seda, mida süda tahab. Arvatavasti pole kunagi olnud mul nii raske enda jagamine. See kõik on viinud selleni, et ma valetan pidevalt iseendale kohustusi olematuks. Ma lihtsalt panen tuima, täiega. Ma ei tee midagi- see on siis see tulemus. Mitmed inimesed on mulle juba öelnud, et palun istu maha ja pane kirja, mida sa teha tahad, võta aeg maha ja lihtsalt ole- aga ma ei suuda, minus on ometigi nii palju tahtejõudu, kuid miski pärast olen siiski võimetu seda tegema. Ma ei oska enam lihtsalt olla ja see on suurim oskuse kaotus elus. Ma väldin üritusi, kuhu mind kutsutakse ning igasuguseid istumisi, ma tahaks hoopis puhata ja magada, keha streigib ja blokib, võibolla peaks andma alla ja kuulama keha ning ta soove... Ma veedaks kõik oma päevad trennisaalis või jõusaalis ning kodus lihtsalt olles. Võibolla see on selgeim märk sellest, et aeg on puhkuseks? Aga kui see pole võimalik, lihtsalt pole? Kool on vaja lõpetada, tulevik ehitada ning inimeste vaateväljas püsida.

Tahan kuskile künka otsa minna mediteerima, elada tsivilisatsioonist eemal, otsida elu mõtet ning kirjutada raamatuid. Iseenesest väike soov ju...

Võibolla nüüd aitab sellest halast, vaja on vaid maha istuda ja leida enda seest vastused- mida, kuidas, miks ja millal. Ma olen õnnelik, kuid segaduses ning imekombel pole esimest korda segaduse põhjuseks mehed. Tegelikult tahtsin rääkida ühest oma unenäost, mis pani mind mõtlema sellele teemale sügavamalt.

Ühel hommikul ärkasin ülesse ning tundsin üle pika aja seda tunnet, kus ma olin läinud tervenisti unenäo sisse- niimodi, et ärkad ülesse ja ahmid õhku mõeldes, kas unenägu jätkub nüüd või kas see oligi reaalsus.
Olin oma kodukandis, täpsemalt kõrval tänavas, kus toimus konkreetne bailabaila pidu, nagu lõunamaal ühesõnaga. Mul oli LV kott käes, mis oli täis mulle vajalike asju, mida saab vaid rahas mõõta, noh nagu näiteks telefon ja koduvõtmed, autovõtmed jne. Ning ühel hetkel oli mu kott kadunud kogu selle kraamiga. Seejärel valdas mind nii meeletu paanika, et ma kogesin vist läbi une selle paanika läbi, sellist asja juhtub harva, et ma kaon unenäo sisse, kuid see on täiesti ebareaalne kogemus.
Ma ärkasin paaniliselt ning üritasin aru saada, kas tegu oli unenäo või siis päris eluga. Seekord oli see uni, kuid see unenägu paelus mind veel mitu päeva.

Mis tunded meis tekivad, kui me jääme ilma endale olulistest asjadest, mida saab vaid rahas mõõta? Arvatavasti väga kõhe tunne ning oleme kaotanud justkui oma turvatunde, nagu poleks meil enam kodu või parimat sõpra, miski on valesti. Kuid kuidas saab tekitada millegi kaotamine, mida saab vaid rahas mõõta meis selliseid tundeid? Kas tänapäeva maailmas saabki kõike mõõta rahas ning isegi heaolu tunnet ning õnne on võimalik osta? Sellel teemal on palju saadud arutletud kirjanduse tundides või kirjandites, kuid ühest vastust on sellele raske leida. Fakt on vaid see, et tõesti ajaga on muutunud raha meie elus hädavajalikuks osaks ning me ei kujutagi enam oma elu ilma selleta ette, nii õudne, kui see ka poleks.
Püüdke elada mõni aeg arvuti või telefonita, kuidas te end tundma hakkate. Ma olen ikka vahepeal selliseid perioode võtnud, kuid seda ei talu kaua, peagi tekib juba rahutus ja ärevus.

Tänapäeval saab peale õnne ja heaolu tunde isegi meest ja naist osta- vali vaid number ja ta on kohal, maksa raha ja kirg ongi käes. Kas tulevikus saab isegi armastust osta? Võibolla saab seda juba praegu teha, sest mõni naine ongi äraostetav hea eluga.

Ma ei oskagi öelda, millist rolli mängib minu elus raha, sest ma olen niivõrd iseseisev, et kellegi teise rahakotist ma sõltuda ei suudaks- seega justkui vajaksin palju raha, et elus püsida. Tegelikult see nii ei ole. Mulle ei lähe isegi korda see, kas mul on homseks toiduraha, sest ma tean, et kuidagi saab alati ning on ka olnud raskemaid aegu. Kindlasti ei oskaks ma võrrelda õnne, armastust või heaolu rahaga.

Kahjuks pean jälle jooksma, kuid soovin, et armastust ei saaks osta rahas, samuti ka sõprussuhteid, mis on mulle viimasel ajal väga oluliseks muutunud. Olen õppinud olema meestega sõber ning see on suurim saavutus minu jaoks selle aasta alguses. Soovin teile armastust.

Kas sa oled valmis armastuseks?

´´Põhjus, miks enamik inimesi "õiget" partnerit otsides ebaõnnestuvad, on enesestmõistetavaks pidamine, et "õige" on see partner, kellega koos olles me ise endid muutma ei pea. Me otsime partnerit, kes kompenseeriks meie psühholoogia lahendamata aspektid, et võiksime tunda ennast terviklike ja õnnelikena ega peaks oma silmast palki otsima.´´ 

Kas teile ei tundu vahel, et kogu meie elu on aina üks ootus ja otsing? Kui leides valdab meis ikka rahulolematus siis ehk me pole otsimiseks ja leidmiseks valmis?

Täna võtan julguse kirjutada mitmete vallaliste eest, kes otsivad seda ühte ja õiget. Mind on paelunud täna terve päev selle ümber palju mõtteid ja küsimusi.

Kuidas me peaks valmistuma armastamiseks?

Mulle on hakanud viimasel ajal tunduma, et armastuse saabumiseks peab kuidagi valmis olema. Pead olema enda leidnud, et mitte olla poolik teisega koos. Sa pead olema saavutanud elus midagi, et sul oleks aega kellegile pühenduda. Sa ei saa olla katkine lootes, et teine tuleb lapib su killud kokku. Ja mis peamine- sa pead ennast armastama enne, kui keegi sind armastada saaks. Mis vanuses me peaks hakkama end ette valmistama armastuse saabumiseks või saab selleks üldse valmis olla? Ehk on armastus miski, mis saabub justkui tornaado- tekitades siis kas tagajärgi või jäädeski meiega. 

Vahel mulle tundub, et päevast päeva on üks ootus- me tahame paremat töökohta, tahame saada targemaks ja saavutada kõrge karjäär, me soovime saada tubliks ja heaks, siis tahaks luua kodu ja pere. Aga kui sa selle kõik saavutad, kas oskad ja suudad siis rahul olla? Või on tegemist liiga väikese ettevalmistusega?

Kus on see üks ja õige?

Kas olete vahel mõtisklenud, kus peitub siis see minu õige teine pool, see üks ja õige. Ehk elab ta üldse teisel mandril või sõitis just Kuule elama? Võibolla on ta minu kõrval koguaeg või on ta alles saabumas?

Kuidas peaks oma elu elama, et leida üks ja õige- paljud vaidleksid kindlasti mulle vastu mõttega, et teda ei peagi otsima, peab see ikka paika?

Oletame, et sul on tavaline elu, ei ärge saage valesti aru, iga inimese elu on eriline, kuid ma pean silmas elustiili. Sa ärkad hommikul, lähed tööle, tuled töölt ja lähed trenni. Paljude elus on veel kool kuskil seal vahepeal. Õhtul sa oled väsinud, vajud voodisse. Ja kui sa oled niimodi viis päeva jutti elanud siis vaevalt sa jaksad reede õhtul välja minna, ilmselgelt sa lihtsalt magad kodus. ( mu elus on väga palju selliseid nädalavahetusi ). Selle kõige juures sa tahaksid veel tegeleda oma hobidega ja elus midagi suuremat korda saata. Laupäev ja pühapäev tahaks puhata ja koguda jõudu uueks nädalaks, kodu koristada ja korda luua. Kuhu jääb siis aeg kohata seda õiget?

Kas tegelikult on asi saatuses- sa võid kohata teda kasvõi poejärjekorras või kaubanduskeskuse tualeti järjekorras, kus iganes. Kehtib see tõesti?

Ma mõtlen päris tihti sellele, et jah ma olen küll noor, aga kus kurat ta asub? Millal ta tuleb, kui keegi oskaks mulle ajastut öelda või vihjata, kus ta võiks asuda. Kas on iga asja jaoks oma aeg? Võibolla piisab seniks headest sõpradest, kellega ei oska sõpruse piire hoida?

Ja kui see õige on leitud...

Inimene on teadagi üks huvitav olend- ta pole kunagi rahul. Kui on saabunud see üks ja õige siis kuidas teda hoida? Kuidas lasta keegi oma ellu, kus pole enne olnud kohta kellegile peale iseenda? Kuidas järsku jagada oma aega ning rösterit? Kui tegemist on selle ühe ja õigega siis ei tohiks valmistada raskust isegi veekeedukannu jagamine tegelikult, kuid siiski see ei ole alati nii lihtne. Loobuda oma egost ja mingil määral oma elust- teha ruumi kellegile teisele ning mõelda, et nüüd on meid kaks. See ei olegi nii lihtne!

Ma ei tea seda valemit, kuidas leida üks ja õige, kuid ma tahan seda leida. Vahel tekib mul lihtsalt hirm, et päevast-päeva elades iseendale ja olles maailmast eemal ninapidi oma asjades ei saa see lihtne olema. Ehk olen ma ühe ja õige jaoks end lukku pannud või lõpuks ei suudagi loobuda elust iseendale?

Kui sa isegi ei tea, kas oled valmis selleks üheks ja suureks armastuseks, mis võtab hingetuks siis kas on üldse õigust teda oodata, otsida ja tahta? 

Me kõik vajame armastust, kuid millist või kelle armastust?

´´Kui tunned siis tunne, su eest keegi teine seda ei tee. Ja vahel, kui vajud unne, võid tunded anda teisele. Kõik tunded teisele. Kui tahad siis taha. On kõik ju loodud olema. Ning iga hetk jääb sust siia maha, kui korragi võiks olla ta. Et uus saaks järgneda. Ja maailm algab imega...´´

Põhjus, miks enamik inimesi "õiget" partnerit otsides ebaõnnestuvad, on enesestmõistetavaks pidamine, et "õige" on see partner, kellega koos olles me ise endid muutma ei pea. Me otsime partnerit, kes kompenseeriks meie psühholoogia lahendamata aspektid, et võiksime tunda ennast terviklike ja õnnelikena ega peaks oma silmast palki otsima. - See more at: http://alkeemia.ee/artiklid/Too-oma-ellu-oige-partner/l-48/c-1382/#sthash.MRQM61WL.dpuf

Põhjus, miks enamik inimesi "õiget" partnerit otsides ebaõnnestuvad, on enesestmõistetavaks pidamine, et "õige" on see partner, kellega koos olles me ise endid muutma ei pea. Me otsime partnerit, kes kompenseeriks meie psühholoogia lahendamata aspektid, et võiksime tunda ennast terviklike ja õnnelikena ega peaks oma silmast palki otsima. - See more at: http://alkeemia.ee/artiklid/Too-oma-ellu-oige-partner/l-48/c-1382/#sthash.MRQM61WL.dpuf