Viimane raamat juhtis mind mõtteni, et võib-olla tuleviku polegi olemas. Ma pean silmas, midagi sellist käega katsutavat, milles kindel olla. Kuidas sa saad kindel olla, et homne tuleb? Sa ei saa isegi kindel olla järgmises sekundis. On võimalus, et kõik kaob juba sellel sekundil. See ei ole hirmu ega negatiivsuse süstimine vaid ma usun, et see on tõeliselt kahe jalaga maapeal elamine. Me ei saagi milleski kindlad olla, kõik on ebapüsiv ning pidevas muutumises.
Kuna kõik on pidevas muutumises siis meil on kaks võimalust- me kas ujume vooluga kaasa või jääme seisma ning me ei liigu edasi ega ka mitte tagasi. Kes sooviks sellist elu? Seega on meil vaja ära õppida ujumine, et mitte peatuda.
Kui tuleviku pole siis miks me nii palju sellepärast muretseme, teadmata, kas see üldse tuleb või ei tule? Muidugi on tark teha mõningaid plaane ja elada teadlikult vaadates ettepoole, kuid mis piirini? Kas meil on vaja nii väga tormata millegi poole teadmata, mis see miski on. Endale tunnistamata tormame me pidevalt selle poole, kus me peame küsima oma elu lõppküsimused, milleks on:
Kas ma elasin targalt, kas ma elasin hästi, kas ma teenisin
tublisti? Mõtle juba täna sellele, kuidas neile küsimustele vastaksid, sest see paneb sind tegutsema.
Nii paljud meist jahivad elus mingit kullapoti. Nad tormavad ja mõtlevad, et kui kiiremini minna saavad ka kulla kiiremini kätte. Jõudes kullapoti juurde taipavad nad, et see ei olegi kuld, mis neid õnnelikuks teeb ja särama paneb. Kuld oli hoopis kuskil, kust nad mööda tormasid. Kuid elus ei ole alati tagasi mineku võimalust, seega võid jääda tõeliselt kullast hoopiski ilma.
Kuigi tuleviku ei pruugi olla siis olevik, meie praegune hetk on kindlasti. Seega, milliseks sa selle hetke muudad? Kes on sinuga koos selles hetkes? Kus sa viibid? Kas sul on hea, kas sa tunned end hästi? Kas armastad ja oled armastatud? Kas oleksid tagasivaadates õnnelik ja uhke selle hetke üle?
Kui sa küsiksid endalt elu lõppküsimused siis kas vastused rahuldaks sind?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar